Kas ja kuidas maksustada koolituse vaheajal toimuvat toitlustamist. Lasse Lehis
Väljaanne : aprill (nr 4)

Maksumaksja kirjutab maksuhaldurile

Lugupeetud daamid ja härrad!

Vastavalt Rahandusministeeriumi 2005. a 24. jaanuari kirjale nr V-1/14135, mille me saime vastuseks oma 2004. a 8. detsembri pöördumisele[*], pöördume teie poole, et te aitaksite meid hinnata, kas OÜ Casus koolitusel toimuva toitlustamise maksumus moodustab märkimisväärse osa koolitusteenuse hinnast. Vastava soovituse andis meile rahandusminister.

Lisame käesolevale kirjale oma koolituste ajakava, hinnakirja ja toitlustuskulude kalkulatsiooni ning teatame, et maksuhalduri esindaja on teretulnud meie koolitustele hindama nii koolituse kui ka söökide ja jookide hinda ja kvaliteeti.

Lugupidamisega

Ille Paltser

OÜ Casus juhatuse liige



[*] Varasemat kirjavahetust vt veebruari MaksuMaksjast nr 2/88 lk 40–41.


Maksuhalduri vastus järelepärimisele

Lugupeetud Ille Paltser!

Vastuseiks esitatud järelepärimisele teatame, et kahjuks ei ole meil võimalik anda teile hinnangut OÜ Casus koolitusel pakutava kohvi maksustamise kohta. Maksuhaldur ei anna hinnanguid iga dokumendi kohta eraldi, vaid seda tehakse sõltuvalt äriühingu ettevõtlusest, tehtud kuludest jne reeglina kontrolli käigus. Seega hinnangu saab maksustamise seisukohalt anda kogu dokumentatsiooniga tutvudes lähtuvalt tegevusest eelkõige piirkondlik maksukeskus.

Tulumaksuseadus ei anna tööandja poolt toitlustamiseks tehtavatele kuludele maksuvabastust, kuid proportsionaalsusest ning otstarbekusest lähtuvalt ei vaadata mõningatel juhtudel toitlustamist eraldiseisva kuluna, nt toitlustamine lennukis, hotellides pakutav hommikusöök.

Samuti ei ole praktikas probleeme tekitanud koolitusel pakutava kohvi ja küpsiste maksustamine, st reeglina ei ole seda maksustatud. Kuid problemaatilised ja maksustatavad on kindlasti näiteks rohked lõunasöögid ja koolitusele järgnevad õhtusöögid.

Maksude administreerimisel ei ole võimalik antud juhul öelda, kui suur on see summa, millest alates toimub maksustamine. Seadusega ei ole maksuhaldurile sellise konkreetse summa kindlaksmääramise õigust ette nähtud. See tähendab, et olgu summa nii suur või väike kui tahes, maksude administreerimise poole pealt on tegemist maksustamisele kuuluva summaga.

Maksustamise põhimõtted on ühesugused kõikide jaoks, olenemata summa suurusest ja kordade arvust, mitu korda ühte või teist asja kasutatakse. Kuni seadusandja reegleid muutnud ei ole, lähtutakse olemasolevatest. Otstarbekusest ja proportsionaalsusest lähtuv mittemaksustamine otsustatakse kontrollimise käigus, kus eraldatakse oluline vähemolulisest – ja nagu rahandusminister oma kirjas õigesti märgib – hinnatakse olukorda igal konkreetsel juhul eraldi.

Tööks vajalike ajalehtede ja ajakirjade tellimisel maksukohustust ei teki. Samas teatame, et Teie poolt esitatud probleem, kui tellitud ajakirjandus lisaks tööks vajalikule sisaldab ka meelelahutuslikku sisuga artikleid jms, maksustamise seisukohast tähtsust ei oma.

Edu soovides

Avo Rõõmussaar,

MTA peadirektori asetäitja


Kuidas maksustada koolituse kohvipausi?

Lõppsõna kirjavahetusele ehk seadus inimese eest ei mõtle

Minule valmistab tõelist muret see, et Maksu- ja tolliameti jaoks on rohked lõunasöögid ja õhtusöögid „problemaatilised ja maksustatavad“. Ilmselt on minu ettekujutus koolitusüritusest veidi erinev maksuhalduri omast, sest minul ei ole eriti õnnestunud sattuda sellistele koolitusüritustele, millest mul oleks meelde jäänud eelkõige rammus kõhutäis head ja paremat.

Varem EMLi poolt[1] ja nüüd OÜ Casus poolt[2] tõstatatud probleem puudutas ikkagi koolituse vaheaegadel toimuvat toitlustamist. Näiteks OÜ Casus kulutas sellel aastal iga koolitusest osaleja kohta kahe kohvipausi peale kokku 58 krooni.

Loomulikult, kui pärast koolituspäeva korraldatakse saunapidu või tantsuõhtu kusagil ööklubis, on tegemist juba millegi muu kui koolitusega ja seda tuleb ka vastavalt maksustada. Probleem on siiski selles, et mingil põhjusel tahetakse koolituse ühte täiesti loomulikku koostisosa koolitusest lahutada.

Mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu, et rahandusministeerium ja maksuhaldur raiskavad oma kallist tööaega selliste mõttetute teemade peale nagu koolituse kohvipausid, joogivesi, tervisekontroll jne. Ma kardan, et selliste teemade peale raisatud tööaeg maksab kokkuvõttes rohkem kui võimalik tulumaks, mida sellistelt objektidelt oleks võimalik kokku koguda.

Mina soovitaks rahandusministril uurida oma alluvate käest näiteks seda, kui edukalt on Eestis tegeletud välismaa ettevõtjatega, kes tegutsevad Eestis, kuid ei ole püsivat tegevuskohta registreerinud ja ei maksa Eestis tulumaksu. Mitu sellist illegaalset ettevõtjat on viimase viie aasta jooksul avastatud?

Samuti soovitaks joogivee standardite asemel tunda huvi selle vastu, kui mitu korda on Eesti maksuhaldur rakendanud tulumaksuseaduse § 50 lõiget 4 ja uurinud näiteks mõne välisosalusega ettevõtja toodete sisseostuhindu. Mõne sendi lisamine normaalsele hinnale võib suurte käivete puhul tähendada miljoneid kroone maksuvabalt väljaviidud kasumeid ja laekumata jäänud tulumaksu.

Selle asemel, et mõelda välja õelaid tõlgendusi, mis võimaldaksid Pärnu uputuse ohvritele makstavatelt toetustelt tulumaksu kinni pidada, muretseksin mina rohkem selle pärast, et Eesti ei ole siiamaani täiendanud oma tulumaksuseadust Euroopa äriühingu maksustamiseks vajalike lisasätetega.

Kui me ühel päeval avastame, et näiteks Hansapank on muutunud Euroopa äriühinguks ega ole selle tulemusena enam Eesti resident, siis tähendab see pisiasi muuhulgas ka seda, et Hansapank võiks kogu oma jaotamata kasumi, mida 2004. aasta IV kvartali aruande kohaselt oli vaid tühised 561,8 miljonit eurot, dividendidena välja maksta nii, et Eesti riik ei saaks sellest enam sentigi tulumaksu. Lugeja võib edasi juba ise arvutada, kui palju Eesti riigil potentsiaalset tulumaksu saamata jääks ja kui palju lõunasööke selle raha eest saaks korraldada.

Samuti tunneksin ma rahandusministrina huvi selle vastu, kuidas on Eesti ettevõtlusele mõjunud möödunud kevadine seadusemuudatus, millega Eesti loobus peaaegu täielikult mitteresidentidele makstud intresside tulumaksuga maksustamisest.

Kui hakata manipuleerima mõne Hansapanga mõõtu äriühingu finantsnäitajatega ja kujutada ette, et välisinvestor otsustab mõne miljardi krooni jagu vähendada aktsiakapitali ning asendada aktsiad võlakirjadega (mis tähendab loomulikult ka seda, et dividendide asemel saadakse edaspidi intressitulu), peaks olema põhjust muretseda.

Teades, et näiteks Hansapanga aktsiakapital on üle 3 miljardi krooni, saame jälle üsna atraktiivse tulemuse. Loomulikult ei saa Hansapank ega muu soliidne börsiettevõte endale sellist luksust lubada, kuid kindlasti on Eestis piisavalt palju piisavalt suuri aktsiaseltse, kelle jaoks ei ole mingit vahet, kas omada 400 tuhande või 400 miljoni krooni suurust aktsiakapitali. Näiteks 6% intressimäära puhul teenib investor 100 miljoni krooni peale aastas 6 miljonit krooni ja Eesti riigil jääb saamata 1,44 miljonit krooni tulumaksu. OÜ Casus suudaks selle raha eest korraldada kaks kohvipausi 24 827-le inimesele.

Ja lõpetuseks püüan ka kergitada saladusekatet ja avalikustada lugejale keerulise probleemi lahendus. Kuidas siis ikkagi tuleks maksustada koolituse kohvipausi? Lahendus on üsna lihtne ja selle saab tuletada maksuametnike lemmikvaldkonnast – tööohutuse ja -tervishoiu eeskirjadest.

Teatavasti on töötajatele tagatud kindel töö- ja puhkeaja korraldus, millest erandite tegemine toob tööandjale kaasa mitmeid lisakohustusi. Me oleme harjunud näiteks sellise mõistega nagu töölähetus, kuid tihti unustatakse ära, et töölähetus ei ole ainus juhtum, mille puhul kaldutakse kõrvale kokkulepitud tööajast ja töökohast.

Kui tööandja saadab oma töötaja koolitusüritusele ning sunnib inimest päev otsa istuma kinnises ruumis ja kuulama igavat loengut, siis on põhimõtteliselt tegemist asulasisese lähetusega, sest töötaja täidab oma tööülesannet väljaspool tavalist töökohta. Seega ei saa tekkida mingit probleemi näiteks koolitusüritusega seotud sõidukulu (kasvõi taksoarve) hüvitamisega.

Koolituse puhul tuleb mängu ka teine aspekt – nimelt kaldutakse kõrvale ka tavapärasest tööaja re?iimist. See tähendab, et kui tavalises olukorras on töötajale tagatud lõunavaheaeg, mille käigus töötaja võib töökohast lahkuda ning lõunatada harjumuspärasel viisil kas kodus, mõnes teada-tuntud taskukohases söögikohas või hoopis tööandja poolt sisustatud kööginurgas, siis koolituspäeval töötajal see võimalus puudub.

Tõesti, tihti korraldatakse koolitusi kohtades, kus on olemas ka toitlustusettevõtted, kuid pakutavad variandid ei pruugi kõikidele koolitusel osalejatele sobida kas hinna või toiduvaliku tõttu, samuti ei jää lühiajaliste koolituste puhul eriti palju aega toidukohtade otsimiseks ja testimiseks. Sellises olukorras ei ole töötaja toitlustamine tööandja kulul midagi erakordset, vaid vältimatu kulutus, mis tuleneb tööõiguse üldnormidest, headest kommetest ja inimväärikuse põhimõttest.

Samal põhjusel toimub toitlustamine näiteks hotellis või lennukis, sest kliendil pole tavaliselt võimalik muul viisil oma elulist vajadust rahuldada. Kui laeva või lennuki puhul on alternatiivide puudumine ilmselgse, siis koolituse puhul tuleb arvestada sellega, et nii-öelda tavalise tööre?iimi tagamine võib kahjustada koolituse kvaliteeti. Kui koolituse korraldaja organiseerib osalejatele kohvipausi, siis sellega väljendab ta ka viisakust ja lugupidamist kliendi suhtes, mis aitab kaasa edukaks õppetööks vajaliku emotsionaalse seisundi saavutamisele.

Sarnaseid erandlikke olukordi võib ette tulla isegi töötaja statsionaarses töökohas – näiteks kui raamatupidajat sunnitakse hiliste öötundideni viibima oma kabinetis tähtsal koosolekul ja tutvustama välisosanikule aastaaruannet, siis on tööandja samuti valiku ees – kas lubada töötaja koju või tagada talle tasuta toitlustamine töökohal.

Loomulikult ei ole võimalik hakata tulumaksuseaduses loetlema erandlikke olukordi, millal töötaja toitlustamine on hädavajalik tööprotsessi tagamiseks. Tulumaksuseaduses kasutatav mõiste „rahaliselt hinnatav hüve“ tuleb sisustada konkreetse kaasuse olustikus. Sõltuvalt olustikust võib üks ja sama sooritus kord olla hüve, kord mitte. Nii nagu iga seadus, reguleerib ka tulumaksuseadus inimestevahelisi suhteid ja seaduse rakendamisel tuleb muuhulgas arvestada ka väljakujunenud äritavasid, viisakust ja häid kombeid, mis võivad ajas ja ruumis erineda.

Võib-olla on maailmas riike, kus peetakse normaalseks, et raamatupidajad tulevad maksuseminarile oma leivakoti ja termosega. Eestis seda küll normaalseks pidada ei saaks, vähemalt mitte 21. sajandil. Järelikult peab seaduse rakendaja olema piisavalt elukogenud ja arukas, et suuta välja selekteerida, millal on tegemist hüvega ja millal elementaarse ja hädavajaliku kulutusega. Ükski seadus ei saa inimese eest mõtlema hakata.

Lasse Lehis

OÜ Casus koolitusprogrammi lektor



[1] Vt EMLi järelepärimise ja sellele saabunud rahandusministeeriumi vastuse kohta: Hiie Õunpuu „Kuidas maksustada toitlustamist koolitusel?“ MaksuMaksja nr 12 2004 lk 15–16.

[2] Vt OÜ Casus poolt tehtud järelepärimist ja rahandusministri vastust sellele: MaksuMaksja nr 2 2005 lk 40–41.