Tähtede sõda ehk Kilomeeter vastu hambaid. MaksuMaksja vastus lugeja kirjale
Väljaanne : veebruar (nr 2)


Ei oskagi öelda, kas õnneks või kahjuks, aga toimetusele laekub lugejatelt vastukaja harva. Seda suurem on meie rõõm igast lugeja kirjast. Või siiski. Ütleme nii, et seekordne lugejakiri erutas kogu toimetuse kollektiivi.

Jaanuari Maksumaksjas lk 11-18 ilmus Martin Hubergi ja Lasse Lehise artikkel “Sõidupäevik jälle moes”. Muuhulgas oli artiklis tsiteeritud rahandusministri määruse seda lõiku, mille kohaselt peab sõidupäevikus olema kirjas “sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit” iga sõidukorra puhul. Kuna aeg-ajalt oleme kohanud arvamusi, et kuna spidomeeter mõõdab kiirust, piisaks päevikusse nullide kirjutamisest, siis sai lisatud joonealuses märkuses täpsem selgitus koos viidetega teatmeteostele. Selgitus oli järgmine:

Võõrsõnade leksikoni järgi on spidomeeter kiirusemõõdik, riist, mis näitab sõiduki liikumiskiirust ja läbitud tee pikkust. Hodomeeter (õigusaktid kasutavad „o“ tähte algustähena) on aga kilomeetriloendur, läbisõidunäidik, seade liiklusvahendi läbitud tee pikkuse määramiseks; on hrl kokku ehitatud spidomeetriga. Spidomeeter on seega kasutusel ka laiema mõistena. Eduard Vääri. Richard Kleis. Johannes Silvet. Võõrsõnade leksikon. Tallinn: Valgus, 2000, lk 378, 923.

Selle joonealuse märkuse kohta saimegi peatselt pärast ajakirja ilmumist järgmise kirja murelikult lugejalt.[1]



Lp toimetus

Vägagi asjaliku artikli sõidupäeviku kohta rikub veidi auto läbisõidumõõdiku kutsumine hodomeetriks, õige on odomeeter.

Jõudu,

Priit Pallo, Eesti Autospordi Liit


MaksuMaksja vastus oli järgmine:

Lugupeetud härra Pallo,

tänan teid märkuse eest.

Loodan, et panite tähele ka lk 15 joonealust märkust nr 9. Me oleme eesti keele korrektsuse osas üsna nõudlikud ja mõnikord läheme mõne õigustermini osas ka teadlikult vastuollu ametlike keelereeglitega. Selle termini osas tuleb tunnistada, et me ei ole nii pädevad, et eirata „Võõrsõnade leksikoni“ kirjaviisi. Seda enam, et võõrsõna pärineb kreeka keelest ning algab algupäraselt h-ga. Vt ka näiteks eestikeelsest Wikipediast http://et.wikipedia.org/wiki/Hodomeeter.

Kui Teie autoasjatundjatena olete seisukohal, et eesti keeles on õigem kasutada just inglise, prantsuse ja vene keele eeskujul „odomeetrit“, aga mitte saksa, taani või hollandi keele eeskujul „hodomeetrit“, siis minu palve oleks, et Te püüaksite oma seisukohas veenda ka meie keeleinimesi, kes kunagi järgmises võõrsõnade leksikonis saaksid teha vajadusel korrektiive.

Edu soovides

Lasse Lehis

MM vastutav väljaandja


Paar päeva hiljem saime lugejalt järgmise kirja koos lisaga:

Lp LLehis

Asjast kujunes pikem mõttevahetus,mille lõpetab (?) Margus Kuuse kergelt kibestunud arvamus-mida Eesti automaailm alati aksepteerib.

Jõudu

PPallo

***

Tere, Priit:

Mia siin arvata?! Või õigemini - arvamist on nii palju, et võiks mitu lehekülge täita. Teen suhtelsiselt lühidalt

1. Eesti Keele Instituudil on tegemata tehnikaalaste sõnaraamatute töö, täpselt nagu Eesti riigil on tegemata noorsoo tehnika juurde juhatamise töö

Käisin nimetatud instituudis korra koosolekul ja nägi seda "taset" - mulje oli vapustav! Aga sama räägib mu majandusasjatundjast tütar paljude kallite nn "koolituste" kohta. 25 000 mõnede "ekspertide" kokkutraageldatud esinemiste ees.

2. Sõnaraamatute koostamine on erafirmade kätes ja mingit normeerimist ei toimu. Turumajandus. Vana täppisraamatute toimetajate kaader on hääbumas, uuel on põhimõtteliselt raske kvaliteetseks kasvada neis barbaarseis tingimusis.

3. Minu nooruses oli ajakiri Tehnika ja Tootmine ainus koht Eestis, kus said kokku auto-, lennuki- ja arvutiinimesed ning keelemehed ja tulemuseks olid vastavad sõnaraamatud.

Teise Vabariigi ajal - esimesega pole tollel riigina käituda kartval, jalust-käsist seotul ju miskit pistmist - pole midagi taolist juhtunud ja sellest ka virvarr lapsajakirjanike põhimõtteliselt lobedas, keskmisele inimesele orienteeritud keelepruugis.

4. Et kodanik Lasse Lehis soovib teadlikult "vastuollu minna keelereeglitega", see on tema julguse, hoolimatuse jms küsimus. Iga päev näeme trükituna selliseid vastuminekud, seepärast õnn kaasa. Vahel on mul tunne, et korralik eesti keel on juba päästmatult kadunud. Nagu ka eestlastest noorukite suunamine kõigele siin elus põhja panevatele praktilistele erialadele.

5. Hodomeeter vs odomeeter

Tõepoolest, kreeka keeles on "hodos" tee, sellest siis ka matemaatiline termin hodograaf jne. jms.

Kuna suurimas autokeeles - inglise keeles - on aastakümneid läbi saadud h-täheta (odometer), siis pole (loogiline!) linnajao suurusel rahval mõistlik targutada ja oma olematut õigust "h"-le taga ajada. Ma ei leia ühestki oma saksa autosõnastikust muide "hodot" üles, ikka Kilometerzähler. Meil ei ole miskit põhjust võtte eeskujuks väiksemaid keeli kui mainitud KAKS. Mis juhtus soome keelest maastoauto elik maasturi "eestindamisega" "i"-tähe kõrvaldamise varal (maastur) on üldteada; mõiste on kahjuks üldlevinud, kuigi ÕS-is ebasoovitavana kirjas!

6. Arvukad täna eesti keeles käibivad autoterminid on minu loodud, kuna aastail 1971-1991 ma praktiliselt kontrollisin kogu välismaa autosid käsitlevat vettpidavat eestikeelset informatsiooni (kirjutasin ise 6 nime all või vähemalt toimetasin). Peaksin uhke olema? Vaevalt, sest paraku polnud ju neid, kellega oleks saanud asju arutada, kogu autoseltskond ei teadnud suurt midagi uuematest väljamaa juppidest, mina töötasin ainsana terve N. Liidu autoajakirjanduses kõikjalt välismaalt saadava info baasil. Egas´s ma esimese eestasena (!) asjata pääsenud Za Ruljomi veergudele 25 -30 miljoni lugeja ette, sisuliselt Shugurovi ja teiste parteilaste nahka päästes, kes ei julgenud lääne firmadega kontakteeruda info ja piltide hankimiseks, praktiliselt kuni lõpuni välja.

7. Mis värk too Maksumaksja õige on ja miks on tolles sõidupäeviku artikkel? Mina jätkan odomeetri kasutamist muidugi, sest ei näe põhjust, miks peaksin noorte targutajate ideed omaks võtma. Nüüdne internetitarkust täis seltskond ajab vahel iiveldama.

Parimat,

Margus H. Kuuse


Veel paar päeva hiljem saatis härra Kuuse meile veel ühe läkituse Sander Kingsepalt koos omapoolse kaaskirjaga:

Sander jagab paljusid keeli, jaapani TEHNIKAkeel kaasa arvatud (mis Eestis on ainulaadne ). M.

***

No mida veel! Nüüd on Wikipedia veel ortograafia allikas kah või? Eks noored muidugi püüavad kõigest väest, aga mitmel artiklil seal õieti kirjavahemärgid paigas on...

Kuule, üleeile oli neil riigi palgaga keele-ekspertidel jälle kokkutulek, tahtsin just küsida, kas sina käisid?

Need vennad on üldmõiste (hodomeeter) ära vahetanud üksikmõistega (odomeeter). Hodometer on saksa ja taani keeles (vähemalt tänapäeval) just nimelt sammumõõtja. Taani keeles on odomeeter hoopis Kilometertaeller ja hollandi k Kilometerteller.

Sander Kingsepp



Kuna MaksuMaksja toimetus oli jätkuvalt veendunud oma ebakompetentsuses tehnikaterminite alal, siis paadunud juristidena lugesime Vabariigi Valitsuse 7. septembri 2006. a määrust nr 196 „Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord“ (RT I 2006, 40, 303) ja pöördusime oma küsimusega Eesti Keele Instituudi poole.[2] Vastus on järgmine:

See, mille saksakeelseks nimetuseks on Heido Otsa "Autosõnastikus" "Kilometerzähler", inglise keeles "odometer", vene keeles "oдomeтр", on eesti keeles LÄBISÕIDUMÕÕDIK.

Vaidlusalustest võõrsõnakujudest eelistame kreekalähtest "hodomeetrit". Selle kirjakuju annavad ka Eesti entsüklopeedia 3. köide ("hodomeeter" 1. kilomeetriloendur, läbisõidunäidik; 2. sammuloendur) ning Eduard Vääri "Võõrsõnade leksikon". Ka Silveti inglise-eesti sõnaraamatus on "hodometer" (hodomeeter, läbisõidunäidik, sammuloendur).

Euroülikooli inglise-eesti tehnikasõnaraamat annab ingliskeelsele sõnale "odometer" järgmised vasted: odomeeter (valdkond: aparaadiehitus); läbisõidumõõdik (valdkond: autondus); teekonnamõõtur (valdkond: mõõtetehnika). Viimasele on lisatud ka {odomeeter} looksulgudes, mis näitab, et termin on selles tähenduses ebasoovitatav.

Tea kirjastuse teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat suunab märksõna "odometer" juurest märksõna "perambulator" juurde, mille eesti vasteks on antud "mõõteratas".

Et segadusi ja vaidlusi ära hoida, soovitame kasutada Heido Otsa pakutud eestikeelset sõna "läbisõidumõõdik". "Läbisõidunäidik", mille annavad mõned sõnaraamatud, pole sisult nii täpne.

Peeter Päll

EKI peakeelekorraldaja

Emakeele Seltsi keeletoimkonna vanem

MaksuMaksja vastus

Lugupeetud härra Kuuse,

Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse ja ajakirja MaksuMaksja toimetuse poolt tänan Teid südamliku pöördumise eest ja püüan vastata Teie kirjas toodud küsimustele.

Ajakiri MaksuMaksja on Eesti Maksumaksjate Liidu ajakiri. Meie kirjutame peamiselt maksudest, raamatupidamisest, õigusest ja majandusest, eelarvest ja poliitikast, mõnikord ka lihtsalt sellest, kuidas kultuursed inimesed omavahel suhtlevad. Kuna ka sõiduautodega seotud maksuküsimused pakuvad meie lugejatele pidevalt huvi, siis kirjutame üpris sagedasti nendel teemadel, muuhulgas ka sõidupäevikutest.

Meie toimetus ja autorid julgevad pidada ennast pädevaks maksunduse, õiguse ja raamatupidamise alal. Sestap söandasingi mainida, et mõne õigustermini osas võib tõesti juhtuda, et meie kirjaviis lahkneb keelereeglitest. Tõtt-öelda ei oskagi ma hoobilt ühtegi näidet tuua, sest meie tänapäeva kirjakeel tundub minu arvates küll üsna liberaalne olevat. Pigem oleme toimetuses enda jaoks teinud teatud valikud mitme lubatud vormi vahel – näiteks mis puudutab lühenditele või sümbolitele käändelõppude lisamist, asutuste nimede algustähe kirjutamist jne – ja püüame valitud standardit järjepidevalt kasutada. Nojah, MaksuMaksja nimekuju ise on tõesti ebakorrektne, aga selle eest ilus. Vähemalt meie arvates.

Ma ei oska ka välja tuua ühtegi õigusalast mõistet, mis ÕS-is või VS-is suisa vale õigekirjaga oleks, pigem on seal nende sõnade seletused tavakeele tasandil ja kehtiva õiguse kontekstis mitte kõige täpsemad. Küll võin tuua rea näiteid Eesti õigusaktides pruugitavatest keelenditest ja kirjaviisidest, mida meie ei aktsepteeri. Näiteks ei kirjuta me kunagi seaduste pealkirju jutumärkides (nagu tehakse Riigi Teatajas) ega suure algustähega (nagu tehakse Riigikohtu otsustes), seevastu Riigikohtu nime kirjutame alati suure algustähega. Ka ei hakka ma ilmselt kunagi kirjutama vahuveini asemel “vahutav vein”, nagu keegi tubli ministeeriumiametnik on (arvatavasti lohaka keeletoimetaja selja taga) suutnud kirjutada alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadusesse. Ka selle seaduse pealkiri võiks minu arvates olla lühem ja suupärasem. Väga suurte reservatsioonidega suhtun ma ka Euroopa õigusaktide eestikeelsetesse tõlgetesse ning soovitan neid vältida, kui on vähegi võimalik.

Ajakiri MaksuMaksja ei ole kindlasti eesti kirjakeele edendaja, kuid parajateks “keelepededeks” võib meie toimetust pidada küll. Lisaks keeletoimetajale on tavapäraselt iga ajakirjanumbri keelelise toimetamise juures ametis veel vähemalt kolm inimest, kes kõik pingutavad ajakirja parema sisulise ja keelelise poole nimel. Kiirustamisest tingitud vigu kipub ikka mõnikord sisse jääma, kuid üldist ilmet söandaks ma pidada pigem üle keskmise korrektseks.

Kui vähegi võimalik, väldime me oma tekstides võõrsõnu (läbisõidumõõdik on tõesti ilus sõna!) ja võõrapäraseid konstruktsioone. Sellises stiilis teksti nagu “antud juhul oli juhi poolt toime pandud kiiruseületamine” või “initsiatiivide kanaliseerimine struktuuridesse on meie strateegiline prioriteet” meie ajakirjas ei kohta.

MaksuMaksja ei ole kunagi olnud tehnikaajakiri ega kavatse selleks ka saada. Ma tõesti ei tea, milliseid allikaid kasutate Teie, kui Teil peaks vaja minema mõnda juriidilist terminit, kuid kui meil tekib mingil põhjusel vajadus kirjutada lindudest ja liblikatest, kaugetest planeetidest või uuematest väljamaa juppidest, siis usaldame teatmeteoseid ja sõnastikke. Ma usun, et paljud teevad samamoodi. Kirjutame “pensionikomisjon”, sest selline on eesti kirjakeele “traditsioon”. Oleks teistsugune “tradisjon”, oleks ehk hoopis “pensioonikomissioon”. Kirjutame, et oksüdeerimise tulemusena tekivad oksiidid, sest “oksüüdi” kohta ütleb VS “vananenud”. Maade nimesid kirjutame nii, nagu ÕS ja EKI koduleht õpetab, kuigi tundub imelik, justkui oleksid Kuuba, Mehhiko, Boliivia ja Peruu kuidagi eestlastele lähedasemad kohad kui Costa Rica, Paraguay, Nicaragua, Venezuela, Colombia või Ecuador. Ma ei tea, mis imetrikiga muutus Briti Guajaana pärast iseseisvumist Guyanaks, aga kõrval asuv Prantsuse Guajaana on jätkuvalt “Guajaana”. Või miks Geochelone nigra peaks olema just elevantkilpkonn, aga mitte Galápagose kilpkonn, nagu on paljudes teistes keeltes. Sestap ei oskagi ma suurt midagi arvata sellest, et kui “hodos” on kreeka keeles “tee” ja “odus” on “hammas”, kas siis peaks “odomeeter” tähendama just kilomeetrite, mitte hammaste lugejat. Kuna taevaisa ei olnud kurguhäälikute jagamise ajal linnajao suuruse rahva vastu pooltki nii helde kui näiteks nende vastu, kelle ta pani tammi ehitama ja puukingi klobistama, siis minugipoolest võiks me loobuda oma olematust õigusest olematule “h”-le ning kirjutada “ommik” ja “obune”.

Hoolimata Teie pahameelest julgeksin siiski veel kord soovitada, et kui Teie arvates mõni ÕS või VS sõnakasutus kuidagi ei sobi, proovige kasutada oma veenmisjõudu ja külastada “riigi palgaga keele-ekspertide kokkutulekuid” või lähetada sinna mõni kannatlikuma meelega kolleeg. Sest parafraseerides ühte tuntud reklaami – kui sind pole sõnastikus, pole sind olemas! Tavalugeja ei suuda vahet teha, kas sõnamerel üksi seilaja on õiglaselt või ebaõiglaselt sõnastiku kaante vahelt välja jäetud. Üsnagi suur osa meie ajakirja lugejatest on kokku puutunud professoriteperega, kelle arvates peaks “amortisatsiooni” asemel ilmtingimata kasutama mõistet “depretsiatsioon”, kuid kes on vaatamata oma ponnistustele jäänud selle sõna ainsaks kasutajaks Eestis (kuigi, olgu öeldud, et näiteks “tõene ja aus” meeldib minule “õigesti ja õiglaselt” asemel palju rohkem, ma kasutan seda väljendit ning siiamaani ei ole selle eest trahvi saanud). Kindlasti on meie ajakirja lugejate hulgas ka neid, kes mäletavad oma ülikooliõpingute ajast ühte muhedat papit, kellel oli väga omapärane õpetus “omandiõigusest” ja “omandusõigusest”, kuid kes sattus suurde hätta oma kandidaadiväitekirja kaitsmisel, kuna neid tuli tol ajal kaitsta vene keeles ja “pravo sobstvennosti v drugom smõsle” ei jõudnud auditooriumile eriti kohale. Lähemast minevikust mäletavad paljud juristid seda sõda, mis toimus Riigikogus äriseadustiku ja võlaõigusseaduse pealkirjade ümber.

Mina soovitaksin kõigil erialakeele kasutajatel olla salliv ja mitte vihastada ennast sellega, kui asjatundmatud mõnda sõna valesti või vales tähenduses tarvitavad. Usun, et suurem osa raamatupidajaid ei hakka mingit lärmi lööma, kui töödejuhataja teatab, et klient soovis krediitarvet. Pole ju erilist mõtet, sest järgmiseks korraks on töödejuhataja nagunii kogu õpetliku jutu ära unustanud. Minul ei tuleks pähegi hakata Teid hurjutama näiteks juriidiliselt ebakorrektse sõna “erafirma” kasutamise eest. Pigem oleksin siiralt imestanud, kui Teie kirjas oleks olnud selle asemel “eraõiguslik juriidiline isik”. Mis seal salata, väljaspool õppe- ja teadustööd kasutan ka ise põhimõtteliselt lobedat, keskmisele inimesele orienteeritud keelepruuki, kuhu mahuvad ka “firmad” ja nende „omanikud“, mis finantsõiguse eksamil üliõpilasele head hinnet kindlasti ei annaks. Ma võin küll solvuda, kui keegi mind asja eest, teist taga p**sse saadab, aga vaevalt ma kunagi hakkan tegema lähetajale märkust selle kohta, et on kasutatud omastavat käänet, hääldades “r” tähte kolmandas vältes. Kui ma just ei taha parodeerida kuulsat ladina keele tunni stseeni koomikutetrupi Monty Python filmist “Briani elu”.

Ma siiski loodan, et korralik eesti keel ei ole päästmatult kadunud. Paljude haritud inimeste jaoks on enda väljendamise viis väga oluline. Tegelikult on Eestil siiski üsna hästi läinud. Meil ei ole selliseid õnnetuid sümboleid nagu sakslaste “ß”, mida šveitslased ei tunnista; hollandlaste “ij”, mida Belgias peetakse täheühendiks, Hollandis aga iseseisvaks täheks; või vene “ё”, mis on tänapäeval kadunud isegi kuulsa “Za ruljomi” kaanelt, kuid millel on jätkuvalt innukaid kasutajaid, kes pole isegi pidanud paljuks Uljanovskisse “ё” tähele ausammast püstitada. Vaevalt tuleks Eestis keegi mõttele, et Riigikohus võiks tunnistada õigekeelsussõnaraamatu põhiseadusevastaseks või panna keelereeglid rahvahääletusele, täpselt nii aga juhtus Saksamaa õigekirjareformiga kümmekond aastat tagasi.

Eesti Maksumaksjate Liit ei ole pädev hindama Eesti Keele Instituudi tegevust tehnikaalaste sõnaraamatute väljaandmisel ega Eesti Autospordi Liidu tegevust liikluskultuuri edendamisel. Noorte suunamine praktilistele erialadele on EML arvates igati tervitatav. Ebakorrektse “maasturi” kohta tehtud märkuse eest oleme Teile tänulikud ja lubame, et sellist vormi enam oma tekstides ei kasuta. Teie kriitikat koolituste ja lektoritasude kohta ei saa ma kahjuks kommenteerida, kuna mul pole au Teie tütart tunda ja Teie kirjast ei saanud täpselt sotti, kas jutt käis EML koolitustest, minu tööst Tartu Ülikoolis või millestki muust. Statistika varal võin küll kinnitada, et vähemalt äsja lõppenud loengusari “Majandusaasta aruanne ja maksud” oli väga populaarne ja lektorid on oma tasu auga välja teeninud.

Parimate soovidega

Lasse Lehis

MaksuMaksja vastutav väljaandja



MaksuMaksjas varem ilmunud:

Lasse Lehis. Kaunid kunstid ja taimede tervise kaitse ehk Kuidas õigusakte rööbiti rakendada. - 2005, nr 5, lk 40-42.

Lasse Lehis. Limiteeritud obligatsioonidega partnerlus ehk Kuidas mängida tõlketelefonimängu. - 2005, nr 6/7, lk 80-81.



[1] Kogu kirjavahetus on avaldatud muutmata kujul. – Toim märkus.

[2] Määruse § 3 lg 1 sätestab: Kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Lõikest 3 loeme veel, et oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga.