Parkimistasu ja viivistasu – sigakoer[1] Eesti maksumaastikul. Hiie Marrandi, Martin Huberg
Väljaanne : mai (nr 5)
2007. aasta suve lõpul keskendus ajaleht Postimees parkimistrahvide aegumisega seotud probleemidele.[2] Sõna võtsid ajakirjanikud, vandeadvokaat, justiitsministeeriumi asekantsler ja hulgaliselt internetikommentaatoreid. Kuna rannahooaeg on lähenemas ja vähemalt Tallinnas on tasulise parkimise ala laiendatud[3], on paslik teemat selgitada.

Möödunud suvelõpusegadus oli kohati põhjustatud ajakirjanduse igavesest needusest: kui asi läheb väga spetsiifiliseks, ei pruugi ajakirjanik ise enam teemat piisavalt vallata ja vajadusest avaldada ajalehes kergesti loetav lugu lihtsustatakse asjaolusid nii palju, et algsetest faktidest, mis võisid isegi olla korrektsed, ei jää palju alles.

Mullusuvise vaidluse puhul oli probleemiks aegumine. Eri autorid pakkusid „parkimistrahvi“ aegumisele välja tähtaegu alates ühest kuni 30 aastani. Vandeadvokaat Andres Suik näiteks kirjutas 14. augusti Postimehes sellest, et parkimistrahvi tegemine on tavaline väärteoasi, mis aegub täitemenetluse seadustiku reeglite järgi (poolteist aastat väärteootsuse tegemisest). Kuna teema on tegelikult segane, siis järgnev ongi püüe lahti mõtestada viivistasu ning muuhulgas võtta seisukoht ka parkimistasu määramise ja sissenõudmise aegumise osas.

Pilk minevikku

Mäletatavasti siis, kui loodi maad ja taevad, kehtis meil Eestis juba haldusõigusrikkumiste seadustik, kus § 951 lg 3 p 2 nägi ette, et sõiduki parkimise eest avalikul tasulisel parkimiskohal, kui selle eest ei ole tasutud – määratakse rahatrahv kümne kuni kolmekümne päevapalga ulatuses.[4] Tegemist oli haldusõigusrikkumisega.

Riigikohus arutas ühes kaasuses, mida keegi mäletada ei taha, parkimistasu õiguslikke aluseid, kuid leidis tol korral, et kehtinud õiguskord oli põhiseadusega kooskõlas. Siiski esitasid 16 kohtunikust 6 eriarvamuse. Tol korral ei olnudki küsimuse all mitte niivõrd karistus, kuivõrd parkimistasu õiguslik olemus. Enamus leidis, et see on teenustasu – tasu, mida võetakse linna poolt osutatava teenuse kasutamise eest, seega avaliku asja kasutamise eest. Tasu eesmärgiks peeti aga liikluskoormuse vähendamist, parkimisteenuse pakkumist ning tulu teenimist parkimise korraldajale. Eriarvamuse esitajad leidsid, et tegu on eriotstarbelise maksuga.[5]

Veast saadi aru ning parkimistasu alused viidi üle kohalike maksude seadusesse, kus parkimistasu sätestatigi kohaliku maksuna.[6] Veast arusaamine toimus muidugi tegelikult „ringiga“, sest lahendada sooviti karistusõiguslik probleem.[7] Karistusõigus nimelt eeldaks üldjuhul seadust rikkunud isiku tuvastamist, mitte registrikande alusel omaniku karistamist. Leiti, et maksuõiguses ei ole isiku tuvastamine sedavõrd oluline.[8]

Mis puutub aga haldusõigusrikkumisse (tänapäeva moodne karistusõigus nimetab seda väärteoks), siis see osa sätestati liiklusseaduses viivistasuna. Mis see viivistasu aga on, selles ongi küsimus.

Viivistasu olemus

Praktikas on tavalised liiklusrikkumised, mille puhul politsei saab rikkumise korral väärteoasja menetleda ja trahvi määrata, näiteks turvavööta sõitmine, kiiruseületamine, keelatud kohas parkimine. Inimeste meeled aga ajas tegelikult ärevile parkimise viivistasu (roosa lipik auto kojamehe all), mida rahvasuus hüütakse endiselt nostalgitsedes parkimistrahviks.

Parkimistasu kehtestamise õiguslik alus tuleneb kohalike maksude seadusest. Olgugi, et maksukorralduse seadus sätestab ülla põhimõtte, mille kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele (§ 3 lg 3), on praktika selline, et kohalike maksude seadust vaevab kidakeelsus vulgaris ehk harilik kidakeelsus.[9] KoMS § 141 lg 1 kohaselt kehtestatakse parkimistasu avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil. Teine lõige lisab, et parkimistasu määramine ja sissenõudmine toimub liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras ning selle suhtes kohaldatakse maksukorralduse seadust liiklusseaduses sätestatud ulatuses. Seega maksuõigust tuleb paraku ka liiklusõigusest otsida ja sellest koos viidatud eellooga haldusõigusrikkumiste seadustiku osas, tekivadki probleemid.

Liiklusseadus laseb arvata, et viivistasu on sanktsioon parkimistasu maksmisel sooritatud rikkumisele. Viivistasu määratakse, kui parkimistasu on maksmata või kui parkimisaega on ületatud või kui parkimisõigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või on küll täidetud, kuid ei ole eksponeeritud nõutaval viisil.

Jätab ju sanktsiooni mulje? Õigusnormide sisustamisega on aga see häda, et olgugi kirjutatud lihtsale keskmisele inimesele, nõuavad need sisustamiseks keeruliste nimedega tõlgendusmeetodite rakendamist.

Liiklusseaduse viidatud norm (§ 502 lg 1) ei ole alati selline olnud. Eelmine redaktsioon nägi ette, et Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus).

Seda normi rakendades leidis Riigikohus, et dokumendi eksponeerimata jätmisel on õigus teha viivistasu otsus, kuid haldusakti adressaat võib selle vaidlustada ning vabaneda menetluse tulemusena viivistasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tegelikult oli parkimistasu siiski makstud. Kuna Riigikohus leidis, et selline norm ei võimalda viivistasu maksmise kohustuse tekkimise alusena kehtestada parkimistasu tõendava dokumendi nõuetekohasel viisil eksponeerimata jätmist, kuid kohalikul omavalitsusel on võimalus siiski sätestada nõuded vastava dokumendi eksponeerimiseks, siis otsustati seda sätet muuta.[10]

Nagu Riigikogus ikka kipub juhtuma, lülitati see muudatus juba menetluses olevale eelnõule sappa[11] ning tegelikult selle sisust vist päriselt aru ei saadud või vähemasti komisjoni istungite protokollidest ja Riigikogu istungite stenogrammidest ei nähtu, et sellele oleks erilist tähelepanu pööratud. Tallinna kaotus „kirjutati lihtsalt seaduses ringi.“

See tähendab, et alates 24.04.2005 on võimalik viivistasu määrata lisaks parkimistasu maksmata jätmisele ja parkimisaja ületamisele ka dokumentide nõuetekohase täitmatajätmise või eksponeerimata jätmise korral.

See tähendab aga seda, et kui parkimistasu on tegelikult makstud, kuid eksponeerimata, siis tuleb lahendada küsimus, kas maks rakendub topelt (viivistasu + parkimistasu) või saab emma-kumma tagasi. Varasem kohtupraktika oleks viivistasu tagastanud.

Selleks, et eelnevale vastus anda, tuleks välja selgitada, kas viivistasu on maksukohustus või maksukohustuse kõrvalkohustus (nagu maksuintress). Muuhulgas sõltub sellest vastusest ka, kuidas toimub aegumine ehk milliseid sätteid tuleks aegumisele kohaldada.

Maksu- või kõrvalkohustus

Nagu eelnevalt juba märgitud, aitab lihtinimest jällegi keeruline tõlgendusmeetod. Seadusandja tegeliku tahte selgitamiseks tuleb jällegi heita pilk seaduseelnõu seletuskirja. Viivistasu osas märgitakse, et Lisaks parkimistasu kui kohaliku maksu tasumise kohustuse kehtestamisele on seaduses ette nähtud ka regulatsioon olukorraks, mil isik maksu kas ei tasu või on mootorsõiduki parkimisega ületanud ajalimiidi, mille ulatuses talle oli antud parkimise õigus. Selliseks juhtumiks näeb kohalike maksude seaduse § 141 lõige 7 ette, et maksu tasumise üle järelevalvet teostav ametiisik võib parkimistasu tasumata jätmisel või tasutud parkimisaja ületamisel määta parkimistasu ühepoolselt parkimistasu päevamäära kolmekordses suuruses, kusjuures ühepoolselt määratava parkimistasu minimaalmäär on eelnõu kohaselt 200 krooni ja maksimaalmäär 1000 krooni.[12]

Seega käsitles Riigikogu ise viivistasu parkimistasu asendusena – maksu määramisena maksuhalduri poolt, kui maksumaksja ei ole ise parkimise eest maksu maksnud. Sellest tuleneb, et me ei saa viivistasu vaadelda kõrvalkohustusena ega üritada maksukorralduse seaduse maksuintresside sätteid kohaldada.

Sama asja natukene teisest aspektist analüüsis ka Riigikohus, kes märkis, et Viivistasu näol ei ole formaalselt ega ka materiaalselt tegemist karistusega. Seetõttu ei kuulu siin kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted ning formaalselt määratletud täpse teokoosseisu puudumine või selle teokoosseisu ebarahuldav formuleerimine ei välista iseendast maksuõigusliku tagajärje saabumist. /---/ Oleks ootuspärane, et viivistasu määramise hetkest lõppeks tasu arvestamine mobiilsideoperaatori kaudu. Kohus ei välista ka muid viise, mis välistaksid isiku poolt lisaks viivistasule täiendavate kohustuste kandmise või tagaksid parkimisest tulenevate kohustuste arvestamise kogumis. Samas on kolleegium seisukohal, et eelnimetatud asjaolu ei oma määravat tähendust käesoleva asja lahendamisel, s.o viivistasu otsuse õiguspärasuse üle otsustamisel. Vaidluse esemeks selles asjas ei ole ega saagi olla pärast viivistasu määramise otsust makstud parkimistasu tagastamisnõue.[13]

Eeltoodust tuleneb, et ka Riigikohus on seisukohal, et viivistasu on parkimistasu eriliik, mille puhul määrab maksukohustuse maksuhaldur ühepoolselt. Riigikohtu seisukohast, et viivistasu ei ole karistus, võib järeldada, et värske pommuudis bussijäneste trahvimise kohta[14] viivistasu ei puuduta. Muuhulgas tuli Riigikohtu otsusest ka välja, et liiklusseaduse § 502 lg 1 muudatused tähendavad ka seda, et erinevalt varasemast olukorrast, kus viivistasu määramisel, kui parkimistasu oli tegelikult tasutud, saanuks viivistasu tagasi taotleda haldusakti vaidlustades, siis uus redaktsioon võimaldab pigem taotleda parkimistasu tagasi alates viivistasu määramisest.

Seejuures on oluline rõhutada, et kui viivistasu määratakse, siis tohib vastavas kohas parkida viivistasu makstes 24 tundi ning täiendavalt parkimistasu maksma ei pea.

Viivistasu diferentseerimine

Siiani kipuvad kohalikud omavalitsused viivistasu rakendama ühtses määras. Liiklusseaduse § 50² lõike 6 kohaselt ei tohi viivistasu määr ületada 480 krooni ööpäevas. Viivistasu täpsustatud määra, sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad, kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu.

Samas on selge, et kui viivistasu on sisuliselt parkimistasu, siis on õiglane diferentseerimine parkimistsooniti. Praegu on Tallinna vanalinnas näiteks üksnes lihtsameelsetel mõttekas ööpäevase parkimise eest parkimistasu maksta. Viivistasu on märgatavalt ponksim. Seega oleks tegelikult õiglane, kui viivistasu määra diferentseeritaks. Eelpool tsiteeritud seaduseelnõu (SE 1191) pakkus algselt välja 200-1000 krooni viivistasu määradena. Seletuskirjas rõhutati eraldi, et Minimaal- ja maksimaalmäära kehtestamise vajadus tuleneb vajadusest piirata seaduse tasandil ebaproportsionaalselt suure maksukohustuse teket, samas ei ole ka liigväike päevamäär efektiivne, kuna ei suuda katta parkimisjärelevalvele tehtavaid kulutusi.[15]

Aegumine

Liiklusseaduse § 50² lõike 6 kohaselt kohaldatakse viivistasu määramise aegumisele maksukorralduse seaduse § 98 lõikes 2 sätestatut.

Artikli alguses on viidatud, et mullusuvise ajakirjandusliku „kära“ tekitas see, et inimesed rääkisid kohati teineteisest mööda – kes rääkis viivistasust, kes parkimistrahvist. Olles tuvastanud, et tegemist on tegelikult kohaliku maksuga, tuleb anda hinnang ka sellele, milliste sätete alusel ning millise tähtaja jooksul toimub aegumine.

Segadust tekitab just seesama liiklusseaduse viide MKS § 98 lg-le 2. Tähelepanelik lugeja võib-olla aimab, et viivistasu määramine ja viivistasu sissenõudmine on kaks erinevat mõistet. Viivistasu määramine toimub, kui parkimiskontrolör teeb viivistasu otsuse ning sõidukikasutaja leiab vastava paberi auto kojamehe vahelt. Viivistasu määramisega ei ole kunagi olnud aegumisprobleemi. Samas võib tekkida selline olukord, kus viivistasu otsus pistetakse kellelegi kojamehe alla, kes on kas numbrimärgid sõidukilt eemaldanud või näiteks kellegi teise numbrid sõidukile külge kruvinud.[16] Sellises olukorras võiks asuda seisukohale, et kohaldatav on tõepoolest MKS § 98 lg-s 2 sätestatud tähtaeg.[17]

Samas, mure on tekkinud just sellest, et kui see õnnetu 480 krooni viivistasu on kord määratud, siis kui pika aja jooksul on õigus nõuda otsuse täitmist (nõuda raha autoomanikult, rentnikult).

Maksusummade sissenõudmist puudutab MKS § 132 ja praeguses õiguslikus olustikus tuleb õigeks tähtajaks pidada MKS § 132 lõikest 1 tulenevat seitsmeaastast tähtaega, sest viivistasu ei ole kõrvalkohustus, vaid kõrgendatud määras maksusumma. Maksuvõla sundtäitmise üldine aegumistähtaeg on seitse aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Maksuotsuse või vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Muude maksuhalduri poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Viivistasu puhul näib, et pigem oleks üheaastane aegumistähtaeg mõistlik ja 7 aastat aegumistähtajaks tasulise parkimise alal maksmata jätmise või valesti makstud parkimistasule on ebaproportsionaalselt pikk aeg. Samas on see loomulikult riigi otsustada.

Ettepanek riigiisadele oleks täiendada liiklusseadust ja lisada viide MKS § 132 lg-le 1. Kõige otstarbekam oleks tegelikult sätestada liiklusseaduses konkreetne tähtaeg ning üldse loobuda eksitavatest viidetest.

Kas liiklusseadus või maksuseadus?

Kogu see segadus aegumistähtaegade osas näitab tegelikult seda, et normide kehtestamisel ei ole seadusandja taganud piisavat õigusselgust. Ehk ei ole see riive küll nii suur, et midagi peaks kohe põhiseadusevastaseks tunnistama, kuid seaduste kõpitsemise vajadus on olemas.[18]

Maksukorralduse seaduse § 3 lg 1 kohaselt koosneb Eesti maksusüsteem maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest.

See norm ei ole mitte suvaline targutus, vaid on mõeldud selleks, et pakkuda maksumaksjatele õiguskindlust neid puudutava maksuõigusliku normistiku leidmise osas. Riigikohus on varasemas praktikas tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks metsaseaduse alusel antud määruse sätted, mis määrasid isiku tulumaksukohustuse. Riigikohus märkis, et demokraatlikus õigusriigis peab õigusaktide süsteem olema adressaadile arusaadav. Kuna metsaseadus ei olnud maksuseadus, oli väär, et metsaseaduse alusel antav Vabariigi Valitsuse määrus mõjutab maksumaksja maksukohustust. Maksumaksja ei pruugi tema kohustust mõjutavat üksiknormi väljaspool maksuseadusega määratud piire üles leida.[19]

Mitte, et olemasolev kord piisavalt põhiseadusevastane oleks, vaid riik peaks inimesele mõtlema ka sellest aspektist, et seaduse adressaat ei ole tavaliselt kõrgelt hinnatud jurist. Inimese jaoks tuleb asjad siiski lihtsamaks ja selgemaks teha. Mõistlik oleks, kui seda regulatsiooni kunagi üle vaadatakse, sätestada see tervikuna kohalike maksude seaduses.

Viivistasu tulumaksuga maksustamine

Lõpuks ka pisut ehk ootamatu kõrvalepõikena viivistasu tulumaksustamise küsimus. See on põletav probleem, sest maksuametnikud ei ole isegi parkimistasu töötajale hüvitamise osas suutnud mõistlikku tõlgendust aktsepteerida.[20] Viivistasu konstruktsioonist arusaamisega on mõistetavalt veelgi suuremad probleemid.

Maksu- ja Tolliamet on oma kodulehele riputanud üles järgmise seisukoha: Tulenevalt kohalike maksude seadusest on parkimistasu kohalik maks. Viivistasu on sisuliselt trahv kohaliku maksu (parkimistasu) kohustuse täitmata jätmise eest, mistõttu tuleb sellise kulu tegemisel arvestada tulumaksuseaduse § 34 p-s 1 sätestatuga – trahve ei loeta ettevõtlusega seotud kuluks ning sellistelt kuludelt tuleb tasuda tulumaksu. /---/ Kuna viivistasu määramine ei anna õigust jätkata parkimist ja viivistasu maksmisega ei loeta parkimistasu tasutuks, siis ei saa ka osa viivistasust lugeda parkimise eest makstud tasuks.[21] Tegemist on 2007. a detsembris avaldatud seisukohtadega, mida kohendati vastuseks EML vastavale järelepärimisele (vt kirja ja vastust lk 38).

Eespool sai just tsiteeritud Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2007 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-24-07, kus on sõnaselgelt kirjas, et “viivistasu näol ei ole formaalselt ega ka materiaalselt tegemist karistusega”. Kui alustada selle kohtuotsuse lugemist algusest, siis saame teada, et keegi härra Meelis Krautmann parkis Maksu- ja Tolliameti poolt kasutusrendi lepingu alusel kasutatava sõiduauto Renault, registreerimisnumbriga 134 MDT 23. mail 2005. a kell 11.05 kesklinna tariifiga südalinna tsoonis. Kui härra Krautmann töötaks veel praegu Maksu- ja Tolliametis, siis äkki oleksid ka need inimesed, kes kirjutasid selle kodulehe teksti, sellest Riigikohtu otsusest midagi kuulnud. Kui ikkagi kõrgem kohus on öelnud, et viivistasu ei ole trahv, siis viivistasu ei ole trahv ja seda ei maksustata nagu trahvi. Viivistasu võib maksustada kui erisoodustust või kui ettevõtlusega mitteseotud kulu üldiste põhimõtete kohaselt.

Kui töötaja pargib tasulise parkimise alale, jätab parkimistasu maksmata ja tööandjale kui auto omanikule või valdajale tehakse parkimise viivistasu otsus (mille tööandja ka kinni maksab), kas siis tekib erisoodustus või mitte? Kas võib juhtuda, et töötaja tegutseb parkimistasu maksmata jättes ikkagi tööandja huvides ja viivistasu otsus on ettevõtja jaoks põhjendatud kulutus? Õige vastus sõltub sellest, kas parkimine oli vajalik töökohustuste täitmiseks või mitte. Kui oli vajalik, siis maksukohustust ei teki. Kui tegemist oli erasõiduga ning parkija seda ei hüvita, siis on tegemist erisoodustusega (eeldades, et parkija on tulumaksuseaduse § 48 lg 3 mõistes töötaja).

Viivistasu on seega tavalisest kõrgemas määras määratud parkimistasu. Viivistasu kui kohaliku maksu tasumine ei tekita tööandjale maksukohustust, kui parkimine toimus tööandja huvides.

EML selgitustaotlus Maksu- ja Tolliametile

27.11.2007

Artiklis pealkirjaga “Erisoodustus – muu” (http://www.emta.ee/?id=3575) on järgmine punkt:

10. Kas ja kuidas kuulub ettevõtte auto parkimisega seotud viivistasu maksmine maksustamisele?

Tulenevalt kohalike maksude seadusest on parkimistasu kohalik maks ja vastavalt liiklusseadusele tehakse viivistasu otsus. Tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 5 kohaselt kuuluvad maksustamisele kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Parkimisega seotud viivistasu kuulub eeltoodud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka.

Kui on tegemist töötaja isikliku sõiduauto parkimistasuga, ka sel juhul kui sõiduautot kasutatakse tööülesannete täitmiseks, loetakse tööandja poolt nii parkimistasu kui ka viivistasu tasumine erisoodustuseks, kui selle tasumisega on ületatud maksuvaba hüvitise piirmäär, mida töötajale ühe kuu kohta vastavalt Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrusele nr 164 on lubatud maksta. Viivistasu tasujaks on üldjuhul omanik.

(september 2007)

Soovime teada, millest lähtuvalt on jõutud järeldusele, et viivistasu on ettevõtlusega mitteseotud kulu:

  1. Kas kõik kohalikud maksud on ettevõtlusega mitteseotud kulud?
  2. Kas kulu mitteseotus ettevõtlusega tuleneb sellest, et viivistasu otsus tehakse vastavalt liiklusseadusele?
  3. Kas viivistasu on ettevõtlusega mitteseotud kulu täies ulatuses või ainult parkimistasu tavamäära ületavas osas?

MTA vastus selgitustaotlusele

26.12.2007

Vastuseks Teie selgitustaotlusele viivistasu ettevõtlusega seotuse osas selgitame, et ettevõtlusega seotud kulu mõiste määratlemisel tuleb ka äriühingu puhul lähtuda tulumaksuseaduse 6. ptk-s sätestatust. Selles peatükis kehtestatud regulatsiooni kohaselt ei loeta kohalikke makse ettevõtlusega mitteseotud kuludeks. Seda ei ole väidetud ka Teie kirjas viidatud maksuhalduri veebilehel olevas selgituses.

Viivistasu on sisuliselt trahv kohaliku maksu (parkimistasu) kohustuse täitmata jätmise eest, mistõttu tuleb sellise kulu tegemisel arvestada TMS § 34 p-s 1 sätestatuga – trahve ei loeta ettevõtlusega seotud kuluks. Analoogiliselt ei loeta ettevõtlusega seotud kuluks maksukorralduse seaduse aluselmääratus intresse, kui maksusumma on tähtpäevaks tasumata.

Kuna viivistasu määramine ei anna õigust jätkata parkimist ja viivistasu maksmisega ei loeta parkimistasu tasutuks, siis ei saa ka osa viivistasust lugeda parkimise eest makstud tasuks. Analoogiliselt ei loe ka teised trahve sätestavad õigusaktid trahvi maksmisega esialgselt täitmata kohustuse täidetuks nagu maksukorralduse seaduse alusel tasutud intresside tasumisega ei loeta maksukohustust täidetuks. Isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise kõikide kulude (sh parkimistasu ja viivistasu) hüvitamisel tuleb lähtuda vastavast Vabariigi Valitsuse määrusest (määrus nr 164, 14.07.2006).

Maksuhaldur täiendab oma veebilehel olevat selgitust käesolevas kirjas toodud põhjendustega.

Aule Kindsigo

Maksude osakonna juhataja

MaksuMaksja soovitab veel sõiduautode kohta lugeda:

- Lasse Lehis. Totu Kuul ehk kas autohüvitis tuleb välja maksta iga kuu? – MaksuMaksja, 2007, nr 11, lk 10-12;

- Lasse Lehis. Lahendus on maksuvaba piirmäära tõstmine. – Samas, lk 11;

- EML järelepärimine. Isikliku sõiduauto hüvitis ja sisendkäibemaksu mahaarvamine. MTA vastus. Isikliku sõiduauto hüvitisest. – MaksuMaksja, 2007, nr 5, lk 10-11;

- Martin Huberg. Parkimistasude maksustamine. – MaksuMaksja, 206, nr 12, lk 17;

- Alari Ossa. Porsche on kah auto. – Samas, lk 42-43;

- Gaily Kuusik. Mootorsõidukid, nende võõrandamine ja soetamine. – Samas, lk 26-27;

- Kuidas maksustada liisinguauto väljaostmisel selle jääkväärtust. – Samas, lk 24;

- Ain Veide. Aega võttis, aga asja sai. – Samas, lk 24;

- Madis Uusorg. Kuuldused ühtsest automaksust. – Samas, lk 20-21;

- Martin Huberg. Vormi ja sisu probleemid tulumaksuseaduses. – MaksuMaksja, 2006, nr 10, lk 14-19;

- Martin Huberg. Töölähetuse ja isikliku sõiduauto hüvitise kord muutunud. – MaksuMaksja, 2006, nr 8, lk 24-26;

- Martin Huberg. Töölähetuse ja isikliku sõiduauto hüvitise määruste muutmise ning muudatuste kohaldamise probleemid. – Samas, lk 27-28;

- Ain Veide. Midagi liisingusõpradele – aitab turuväärtuse maksustamisest! – MaksuMaksja, 2006, nr 5, lk 5;

- Lasse Lehis. EML probleemipüstitused ja ettepanekud tulumaksu valdkonnas. – MaksuMaksja, 2006, nr 3, lk 18-27;

- Mariliis Kannukene. – Kas sõiduautokompensatsiooni arvestus on summaarne? – Samas, lk 40-42;

- Isikliku sõiduauto kompensatsiooni. Rahandusministeeriumi seisukohad. – MaksuMaksja, 2006, nr 1, lk 10;

- Martin Huberg. Jah, härra minister! – Samas, lk 10;

- Lasse Lehis. Ivo Raudjärv. Õnneli Varend. Isikliku sõiduauto kompensatsiooni piirmäära tuleb tõsta. – MaksuMaksja, 2005, nr 12, lk 9.



[1] Sigakoera kui zooloogilise mõistatuse kohta vt Jaroslav Hašek. Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Tallinn: 1975, lk 312.

[2] Vahur Koorits. Röövimine aegub parkimistrahvist varem. – Postimees, 08.08.2007; Andres Suik. Parkimistrahv aegub kiirelt. Postimees, 14.08.2007; Sandra Maasalu. Parkimistrahvide aegumise küsimuses valitseb segadus. – Postimees, 15.08.2007.

[3] Urmas Tooming. Linn surus Piritale peale tasulise parkimisala laiendamise. – Postimees, 12.05.2008.

[4] Haldusõigusrikkumiste seadustik. – RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 16, 272.

[5] Riigikohtu üldkogu 07.12.2001 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-27-01. – RT III 2002, 2, 8.

[6] Uuel kujul sätestati kõnealune instituut seadustes täitemenetluse seadustiku, kohalike maksude seaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadusega. – RT I 2002, 110, 654.

[7] Vt nende probleemide kohta lähemalt Kristi Lahesoo. Parkimistrahv maksuks? – MaksuMaksja, 2002, nr 11, lk 16-19.

[8] Vt täitemenetluse seadustiku, kohalike maksude seaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (1191 SE) seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee.

[9] Umbes sellise diagnoosi paneb doktor EMT reklaamis lapsele, kellele on uut kõnekaarti vaja.

[10] Otsusega tunnistati Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ lisa „Parkimistasu“ punkti 4.4 teine lause põhiseadusevastaseks. Riigikohtu 18.11.2004 otsust kohtuasjas nr 3-4-1-14-04. – RT III 2004, 33, 343.

[11] Liiklusseaduse muutmise seadus (541 SE). Kättesaavad Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee. Muudatust arutati esmakordselt 22.02.2005 toimunud Rahanduskomisjoni istungil. 3. lugemisele esitati juba eelõu, kus meid huvitav säte oli muudetud kujul. Riigikogu stenogrammid ja Riigikogu Rahanduskomisjoni istungite protokollid on kättesaadavad Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee.

[12] Viide 8.

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2007 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-24-07. – RT III 2007, 27, 226.

[14] Riigikohtu üldkogu tunnistas oma 16.05.2008 otsusega kohtuasjas 3-1-1-86-07 põhiseaduse vastaseks ühistranspordiseaduse ning väärteomenetluse seaduse sätted, mis lubavad väärtegude menetlemise ja väärtegude eest karistamise õigust delegeerida edasi eraõiguslikele juriidilistele isikutele.

[15] Viide 8.

[16] Esimest meetodit tutvustas Peeter Võsa oma autorisaates Kanal 2-s. Kontrolörid pildistasid sõidukit, kuid viivistasu ei määranud. Kui näiteks sõiduki omanik õnnestuks hiljem tuvastada, siis saaks talle hiljem viivistasu määrata ja muidugi tegelikult ka väärteo sooritamise eest MKS § 154 alusel karistada. Vt Eve Heinla. Autolt numbrid maha ja parkimistrahvi ei saagi? – SL Õhtuleht, 11.04.2007.

[17] MKS § 98 lg 2: Maksukohustuse puhul, millega seoses ei ole seadusega sätestatud maksudeklaratsiooni esitamise kohustust, on maksusumma määramise aegumistähtaeg üks aasta. Kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise tõttu, on maksusumma määramise aegumistähtaeg neli aastat. Aegumistähtaeg algab maksukohustuse tekkimise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

[18] Vt poolt ja vastuargumentide kohta parkimistasu ja viivistasu liiklusseaduses sätestamise osas Kristi Lahesoo. Parkimistrahv maksuks? – MaksuMaksja, 2002, nr 11, lk 16-19.

[19] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.06.1998. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-98. – RT I 1998, 58, 939.

[20] Vt selle kohta Martin Huberg. Parkimistasude maksustamine. – MaksuMaksja, 2006, nr 12, lk 17.

[21] MTA juhendmaterjal „Ettevõtlusega seotud/mitteseotud kulud“. Kättesaadav MTA kodulehel http://www.emta.ee/?id=3578.