Kokkuvõte reklaamimaksuga seotud kohtuvaidlustest. Anna Kure
Väljaanne : oktoober (nr 10)

Kokkuvõte EML 2014. aasta maksundusalaste uurimistööde konkursi lõpu- ning uurimistööde õigusvaldkonna 1. koha saanud tööst.

Käesolev uurimus keskendub Tallinna reklaamimaksu määrust[1] puudutava kohtupraktika analüüsile Tallinna Halduskohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu kohtulahendite alusel. Riigikohtus Tallinna reklaamimaksu teemalisi vaidlusi lahendatud ei ole. Osa töös käsitletud lahenditest on Riigikohtusse küll edasi kaevatud, kuid Riigikohus pole kassatsioonikaebust menetlusse võtnud. Kaudselt võib mõista seda kui Riigikohtu vaikivat nõusolekut ringkonnakohtu tõlgendustele.[2] Uurimuse eesmärgiks on välja selgitada, mis on vaidlusi põhjustanud ning mis seisukoha on kohtud vaidlusalustes küsimustes võtnud.

Reklaamimaksu olemus

Tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 5 lõikest 2 ja § 22 lg 1 punktist 2 on omavalitsusüksuse volikogul õigus seaduse alusel kehtestada makse ja panna peale koormisi. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 5 punkt 5 sätestab kohaliku maksuna reklaamimaksu. KoMS § 10 sätestab, et reklaamimaksu maksavad füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile paigaldatud ning samuti omavalitsuse territooriumil asuvate isikutele kuuluvate registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ning reklaamidelt. Maksustamisele ei kuulu riigi- ega omavalitsusasutuste kuulutused ega erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide valimiskampaania kuulutused ja reklaam.

Mis on reklaam?

Reklaamiseaduse § 2 lg 1 punkt 3 defineerib reklaami kui teavet, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Seaduse eelnõu seletuskiri avab välireklaami mõistet. Selleks on reklaam, mis on paigutatud avalikku kohta (linnatänavatega külgnevad alad, väljakud, hoonete välisseinad, spordiväljakud, ühistranspordivahendite sise- ja välisküljed jms) või mis on avalikust kohast jälgitavad. Välireklaamina käsitletakse ka näiteks kaupluse vaateaknale paigutatud reklaami, mis on selgesti suunatud tänaval möödujatele.[3]

Sama paragrahvi lõikes 2 loetletakse reklaamina mittekäsitletavat teavet. Selleks on majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antav teave kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Reklaamina ei käsitleta majandus- või kutsetegevuse koha tähistust ega selle nime, kauba või teenuse liigi nimetust, kauba müügi või teenuse osutamise aega, kaupa müüva või teenust osutava isiku nime, kaubamärki ega domeeninime ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ega majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Samuti ei käsitleta reklaamina väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust eelnimetatud informatsiooniga kui reklaami. Kaubandustegevuse seaduse § 10 käsitleb sellist informatsiooni kaubandusliku teabena.

Reklaamina ei käsitleta ka isiku majandus- või kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistust koos isiku nime, kontaktandmete, kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga, märgistust kauba müügipakendil (reklaami kauba pakendil ei loeta märgistuseks) ega sponsorteates avaldatud sponsoreerija nime, kaubamärki ja teavet tema antud materiaalse toetuse kohta. Lisaks eeltoodule ei käsitle reklaamimaksu määrus reklaamina roogade ja jookide hinnakirja, mis on toitlustusettevõtte peasissekäigu juures. Määruse ning reklaamiseaduse definitsioon reklaami osas on identne.[4]

Järelvalvet reklaami üle teostab Tarbijakaitseamet ning valla- või linnavalitsus oma haldusterritooriumil asuva välireklaami suhtes (reklaamiseaduse § 30 lg 1, lg 2 p 5).

Reklaamimaksu eesmärk

Reklaamimaks kannab endas kohaliku omavalitsuse tegevuseks vajalike tulude kogumise eesmärki. Kohalike maksude kogumist toetab ka ratifitseeritud kohaliku omavalitsuse harta, mille kohaselt peavad tulud osaliselt laekuma kohalikest maksudest. Aastal 2013 laekus reklaamimaksu Tallinnale 2 896 256 eurot, mis on ligi pool miljonit eurot rohkem kui 2012. aastal.[5]

Lisaks fiskaalsele eesmärgile kannab reklaamimaks endas ka inimeste kaitsmise eesmärki. Reklaamimaksu abil kaitstakse inimest liiga intensiivse kallutamise eest kaupade ostmisele või teenuste tarbimisele ning samuti on reklaamimaksu ülesanne kaitsta avalikku ruumi väljakutsuva teabega liigse ülekoormamise eest.[6] Reklaamimaksu vastased väidavad, et tegemist on regulatsiooniga, mis pärsib ettevõtluse edendamist.[7]

Reklaamimaksu objekt

Reklaamimaksu objektiks on reklaam, mida eksponeeritakse avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa, mis asub ehitise siseruumides või väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult; eraomandis oleval kinnistul või ehitisel või selle siseruumides avalikkusele suunatult; linnaliinibussi, trammi, trollibussi või takso välisküljel või siseruumis avalikkusele suunatult, kui selle transpordivahendi kasutaja on äriühing, mille äriregistri järgne asukoht on Tallinnas või füüsilisest isikust ettevõtjat asukohaga Tallinnas äriregistri andmetel ja mobiilse konstruktsiooni vahendusel avalikkusele suunatud reklaam.

Vaateakende maksustamine kehtib alates 1. juulist 2009, mis kaotas varasema käsitluse, mille alusel akna välispinnale kinnitatud reklaam oli maksustatav reklaamimaksuga, sisepinnale kinnitatud reklaam aga mitte.[8] Muudatuse tingis 1. novembril 2008 jõustunud uus reklaamiseadus, mis defineerib § 2 lg 1 punktis 8 välireklaami kui avalikus kohas asuvat või avalikust kohast jälgitavat reklaami.

Maksukohuslane on välireklaamikandja otsene valdaja asjaõigusseaduse tähenduses või ühistranspordiloa või taksoveoloa omaja. Alates 2014. aastast toimub reklaamimaksu tasumine Maksu- ja Tolliametile, mis Tallinna linnaga sõlmitud halduslepingu alusel täidab osaliselt kohaliku maksu halduri funktsioone.[9]

Maksumäärad

Maksustamisel arvestatakse tasapinnalise reklaamipinna puhul pindala reklaami tervikliku eksponeerimise ulatuses, ruumilise reklaami puhul avalikkusele suunatud vaadete arvutuslike pindalade summa. Maksustatav reklaamipind ümardatakse täisruutmeetriteni; kui reklaamipinna suuruseks on 0,5 m2 või alla selle, loetakse maksustatava reklaamipinna suuruseks 0,5 m2 ning korrutatakse maksumäär koefitsiendiga 0,5. Maksumäärad on Tallinnas olnud järgmised: enne 2010. aastat 7 krooni (0,45 eurot), aastatel 2010–2011 5 krooni (0,32 eurot), 2012. aastal 0,40 eurot ja alates 2013. aastast 0,45 eurot ühe ruutmeetri kohta päevas.[10]

Alkohoolsete jookide ning väikelaenude reklaamile kohaldatakse diferentseeritud maksumäära. Väikelaenude koefitsiendi kohaldamise eesmärk on vähendada tänavapildis reklaame, kus pakutakse inimestele võimalust saada kiirelt ja lihtsalt laenu, kuid mille kulukusest saavad inimesed aimu alles siis, kui laenu tuleb tagasi maksma hakata.

Diferentseeritud maksumäära kasutatakse ka mobiilse konstruktsiooni vahendusel eksponeeritava reklaami maksustamiseks. Mobiilseks konstruktsiooniks loetakse sõidukit, haagist ning alates 1. juulist 2011 ka pukseeritavat seadet, mis on välireklaami edastamiseks kohandatud ja mille vahendusel reklaami edastatakse.

Tallinna Halduskohus on lahendis 3-08-710[11] selgitanud mobiilse konstruktsiooni kõrgema maksustamise eesmärki: erinevalt statsionaarsetest reklaamikandjatest saab reklaami edastaja igal ajal reklaami asukohta muuta, arvestades näiteks massikogunemisi, ning mõjutada nii suuremat hulka inimesi või kindlat sihtgruppi; operatiivsemalt, väiksemate ettevalmistustööde ja kulutustega on võimalik muuta reklaami ennast; mobiilne konstruktsioon koormab Tallinna liiklust reklaami asukoha muutmisel ning parklates eksponeerimisel, samuti kujutab endas ohtu liiklusele, piirates vaateid ja varjates liikluskorraldusvahendeid või tekkinud liiklussituatsiooni.

Alkoholi või väikelaenude reklaamile, mis on eksponeeritud mobiilsel konstruktsioonil, kohaldub diferentseeritud maksumäärade korrutis.

Maksuvabastused ja soodustused

Maksumäärus loetleb üles hulgaliselt reklaamimaksust vabastatud reklaame. Nendeks on näiteks Euroopa Liidu institutsioonide reklaamid, Tallinna linna haldusterritooriumil asuva spordirajatise sisepinnale paigaldatud ja spordirajatises viibijatele suunatud reklaam, aga ka riigi- ja omavalitsusasutustega seotud ning erakanchorondade ja üksikkandidaatide valimisreklaam. Täieliku nimekirja maksust vabastatud reklaamidest annab maksumääruse § 3.

Tallinna Linnavalitsus võib anda maksusoodustusi kontsertide ja muusikalide reklaami osas, mille kaasfinantseerijaks on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikusse registrisse kantud isikud, teatud filmide reklaami osas, spordi- ja heategevusürituste reklaami osas, kus kogu üritusest saadav tulu suunatakse heategevusse ning sotsiaalreklaami puhul.

Kohtuvaidlused

Reklaamimaksuga seotud kohtuvaidlusi võib jaotada kolmeks.

Üheks grupiks on vaidlused, mis puudutavad reklaami eristamist majandus- ja kutsetegevuskoha tähisest. Kaubandustegevuse seaduse § 10 lõige 1 sätestab, et tegevuskoha tähisena on käsitletav kaupleja ärinimi, kaubamärk, domeeninimi, kliendile mõistetav tegevuskoha liik ning tegevuskoha nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimi. Samuti on kaubanduslikuks teabeks info kauplemisaja kohta. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud tegevuskoha tähise asukoht. See võib paikneda kas ainult müügikoha juures, enne tegevuskoha sissepääsu või ehitisel, kus tegevuskoht asub või kõikides nimetatud kohtades samaaegselt. Tegevuskoha tähis ei ole määruse alusel maksustatav reklaamimaksuga. Samuti tuleneb tarbijakaitseseaduse §-st 7 kohustus avaldada kauba müügihind. Vaidlusi tekitab ka tegevuskoha tähise ning reklaami piiritlemine esitatud teabe esitluslaadi alusel.

Teise grupi moodustavad vaidlused seoses reklaamimaksukohustuslase isikuga valdaja küsimuses. Nii 2002. aasta kui ka 2009. aasta maksumääruse kohaselt on maksukohuslaseks maksuobjekti otsene valdaja.

Kolmandaks käsitletakse küsimust mobiilse konstruktsiooni mõiste laiendamisest reklaamibussile, millel puudub ühistranspordiluba.

Autori hinnangul võib üldistatult väita, et majandus- või kutsetegevuse kohta tuleb maksumääruse mõistes tõlgendada kitsalt. Tallinna Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt vastab maksumääruse definitsioon majandus- või kutsetegevuse kohast (koht, kus vahetult pakutakse teenuseid või müüakse kaupa) müügikohale KaubTS § 2 punkti 6 mõistes.

Tegevuskoha definitsioon KaubTS § 14 järgi on aga maksumääruse kontekstis liiga lai, kuna hõlmab endas lisaks müügikohale ka juurdekuuluvaid tootmis-, hoiu- või muid kohti, teisi müügikohti ning nende laiendusi. Samuti on kohtud jõudnud seisukohale, et majandustegevuse kohaks maksumääruse mõistes peab olema hoone. Kohtute praktika kohaselt ei loeta majandustegevuse kohaks hoone ümber või kõrval olevat parklat, seda ka mitte juhul, kui hoone ning parkla on ühel kinnistul. Käsitlust ei muuda ka asjaolu, kui parklas teostatakse ettevõtlust toetavaid funktsioone (pakendite äraandmise võimalus, suruõhu kasutamine, klaasipesuvesi jms). Majandustegevuse koht ei laiene hoone ümbrusele ka juhul, kui seal korraldatakse üritusi või pakutakse soovi korral lisateenuseid.

Analüüsitud kohtulahenditest järeldub, et väljaspool majandustegevuse koha kinnistut eksponeeritud teavet hindab kohus olenemata esitluslaadist kui reklaami. Erandiks on vaid majandustegevuse kohta osundava liiklusmärgi kasutamine.

Kuna majandus- või kutsetegevuse koha määratlus maksumääruse kontekstis tekitas vaidlust, on vaidlusaluseks mõisteks olnud ka „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures”. Ringkonnakohus on selgitanud seda sõnade tavatähenduse ning eesti keele seletava sõnaraamatu abil, mis seletab sõna „juures” kui „kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal” ning mõistet „vahetus läheduses” kui selgelt tajutava vahe ehk vahemaa puudumist objektide vahel. Sissepääsu loetakse hoone osaks, tehes erandi vaid drive-in söögikohtade puhul, kus sissepääsuks teeninduskohta on eraldatud drive-in'i sissesõidutee.

Lähtuvalt analüüsitud kohtupraktikast, kus kaugused 12–400 meetrit olid piisavad selgelt tajutava vahemaa olemasoluks, peaks „vahetu lähedus” olema defineeritud vähem kui 10-meetrilise vahemaaga. Samuti võiks autori hinnangul olla vaidluste vältimiseks konkreetne vahemaa sätestatud maksumääruses.

Vaidlused puudutasid ka reklaami ja kaubandusliku teabe eristamist esitluslaadi alusel. Kindlasti saab lugeda reklaamiks teavet, mis sisaldab endas sõnumit kauba kasulikkuse, eeliste või muude positiivsete omaduste kohta, mille eesmärgiks on tarbija suunamine kauba ostmisele. Küll aga on kohtute seisukoht, et suured ja valgustatud tulbad, eriti suure liiklusega teede ääres, osundavad, et nendega soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes ilma nende viitadeta kaubast või teenusest huvitatud ei oleks. Kauplemiskoha tähistamist ei saa üldjuhul lugeda reklaamiks, kuid kui tegemist on teabega, mille sisu, kuju või esitlusviisi näol on tegemist äratuntava ja piisavalt intensiivse üleskutsena kauba ostmiseks ning see on tähistuse peamine eesmärk, tuleb tähistust tõlgendada kui reklaami. Teabe reklaamiks määramisel lähtutakse eksponeeritavast infost tervikuna.

Maksumäärus ei sätesta eksponeeritava teabe suurust, millest suuremat loetakse juba reklaamiks. Tallinna Halduskohus on väitnud, et teave võib olla eksponeeritud ka ülisuurel plakatil, ilma et seda reklaamimaksuga maksustataks. Autori hinnangul vajaks määrus täpsemat määratlust ka lubatud eksponeeritava teabe suuruse osas, et kohtud ei hindaks teavet intensiivseks üleskutseks kauba ostmiseks. Tallinna 1995. aasta maksumääruses olid maksustamisest vabastatud infokandjad suurusega kuni 1 ruutmeeter.

Maksukohustuslase isikut puudutavad vaidlused on seotud reklaamipinna üürilepingutega. Maksukohuslane on otsene valdaja, kelleks asjaõigusseadusest tulenevalt saab üürisuhte puhul üürnik. Probleemiks kaasustes kujunes üürisuhte ebapiisav tõendamine. Haldusasjas 3-11-1056 ka kaebaja isik, kuna majaseinal reklaami eksponeerimise puhul on maksukohuslaseks korteriomanikud kaasomandist tulenevalt, mitte aga korteriühistu, kes kohtuvaidluses ekslikult kaebuse esitas.

Haldusasi 3-08-710 käsitles mobiilse konstruktsiooni mõiste laiendamist ka reklaami eksponeerimiseks disainitud bussile, millel ei ole ühistranspordiluba. Kaebaja leidis, et kuna sõiduk pole linnaliinibuss ning sellega ei teostata ühistransporti, pole buss ka Tallinna reklaamimaksu objektiks. Tallinna Ettevõtlusamet kvalifitseeris bussi aga mobiilseks konstruktsiooniks, mis on maksustatud diferentseeritud maksumääraga. Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrus nr 73[12] defineerib mobiilset konstruktsiooni kui veokit, mis on sellele välireklaami paigaldamiseks või selle vahendusel välireklaami edastamiseks otseselt ette nähtud või mida selle omaduste tõttu saab kasutada temale välireklaami paigaldamiseks või tema vahendusel välireklaami edastamiseks. Sama definitsiooni annab mobiilsele konstruktsioonile Tallinna Linnavalitsuse 23.12.2002 määrus nr 137[13]. Autobussile oli kahele poole paigaldatud konstruktsioonid reklaami paigaldamiseks ja edastamiseks.

Halduskohus nõustus Tallinna Ettevõtlusametiga, et mõiste „veok” hõlmab kõiki mootorsõidukeid, mida saab esemete või elusolendite vedamiseks kasutada ning et vaidlusalust bussi tuleb käsitleda mobiilse konstruktsioonina. Kohus nõustus vastustajaga ka selles, et kaebaja tegevus erineb ettevõtjate tegevusest, kes eksponeerivad oma autodel ettevõtte logo või kaubamärke, kuna nimetatud sõidukite eesmärk on transporditeenuse osutamine, kaebaja promobussile on aga paigaldatud konstruktsioonid eesmärgiga eksponeerida seal tasu eest teiste ettevõtete reklaami. Halduskohtu otsusega nõustus ka Tallinna Ringkonnakohus[14], selgitades, et maksumääruse punkti 2.2 ei saa mõista nii, et muudele sõidukitele peale ühistranspordivahendite paigaldatud reklaami ei ole võimalik maksustada. Kui sõidukit kasutatakse reklaami eksponeerimiseks, on reklaami esitamise kohaks selle sõiduki asukoha linn või vald.

Kokkuvõte

Enamik vaidlusi olid tingitud maksumääruse üldisest ja kohati ebatäpsest sõnastusest ning konkreetsemad definitsioonid ja hindamiskriteeriumid määruses aitaksid vältida edaspidiseid kohtuvaidlusi. Enim vaidlusi tingis majandus- või kutsetegevuse koha ning majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu mõiste. Vaidlusi põhjustas ka kaubandusliku teabe ja reklaami eristamine teabe väljenduslaadist olenevalt, maksukohuslase isik ning mobiilse konstruktsiooni mõiste kohaldamine.



[1] Alates 01.01.2010 kehtib Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 44. Enne seda kehtis 12.12.2002 määrus nr 75. Kõikide viidatud määrustega saab tutvuda Tallinna õigusaktide registris aadressil https://oigusaktid.tallinn.eeanchoranchor.

[2] Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2013 otsus kohtuasjas nr 3-12-1932, 19.01.2012 otsus kohtuasjas nr 3-11-463; 21.05.2010 otsus kohtuasjas nr 3-09-1702; 22.02.2012 otsus kohtuasjas nr 3-11-1056, 22.03.2012 otsus kohtuasjas nr 3-11-377; 25.11.2011 otsus kohtuasjas nr 3-11-1062; 31.05.2013 otsus kohtuasjas nr 3-12-1308; 05.01.2012 otsus kohtuasjas nr 3-11-386.

[3] Reklaamiseaduse eelnõu seletuskiri (135 SE). – www.riigikogu.ee.

[4] Vt E. Lumiste. Tähistus või reklaam – millal tekib maksukohustus? Kättesaadaval arvutivõrgus: http://apilv.ee/2012/09/tahistus-voi-reklaam-millal-tekib-maksukohustus/.

[5] Rahandusministeerium. Kohalike omavalitsuste eelarved ja ülevaated. Kättesaadav arvutivõrgus: www.fin.ee/kov-eelarved-ulevaated.

[6] Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsus kohtuasjas nr 2-3/382/05.

[7] Vt Linnavolinik Stelmach: kaotada Tallinna reklaamimaks! – MaksuMaksja, 2007, 10, lk 31.

[8] Vt A. Reimer. Tallinn lämmatab pealinna kaupmehi vaateaknamaksuga. - Eesti Päevaleht (Ärileht), 05.08.2009.

[9] Reklaamimaks Tallinnas. Kättesaadav arvutivõrgus www.tallinn.ee/ettevotjale/Reklaamimaks-EST.pdf.

[10] Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrus nr 75 kasutas p-s 10 sõnastust “ühe ruutmeetri kohta kalendrikuus kolmekümne päeva arvestuses”. Alates Tallinna Linnavolikogu määrusest nr 61 (jõustus 04.12.2003) on kasutatud sõnastust “ühe ruutmeetri kohta päeva arvestuses”. Määruse eelnõu seletuskiri selgitab muudatust selgema tõlgenduse kaalutlustel, kuna reklaamimaksu kogutakse siiski iga reklaami eksponeerimise päeva eest ning varasem sõnastus annab võimaluse tõlgendada määrust selliselt, et kõikide kuude pikkuseks loetakse 30 päeva ning reklaamimaksu deklareeritakse aastas kokku 360 päeva eest.

[11] Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsus kohtuasjas nr 3-08-710.

[12] Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise korra kinnitamine. Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrus nr 73.

[13] Välireklaamikandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtete kehtestamine. Tallinna Linnavalitsuse 23.12.2002 määrus nr 137.

[14] Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsus kohtuasjas nr 3-08-710.