Tulumaksuseaduse muudatused 2015. aastal. Martin Huberg
Väljaanne : oktoober (nr 10)




2014. aasta kujunes maksumaksjate ja riigiametnike vaheliseks arvete klaarimise aastaks ning peab kurvastusega tunnistama, et maksumaksjate üksmeele puudumine ja ühtsuse nõrk väljanäitamine andsid tugeva punktivõidu riigiametnikele.

Vastu võeti „1000 euro arvete“ eelnõu, muudeti sõiduautode käibemaksu mahaarvamise korda, kaotati 64-eurone isikliku sõiduauto hüvitis ning tõmmati Eesti spordile stipendiumitega vesi peale. Kuid see ei ole veel kõik. Tulumaksuseaduses muudeti veel päris palju asju.

Vaatamegi järgnevalt, mis muutub järgmise aasta algusest tulumaksu osas.[1]

Kõige enam vastukaja tekitasid ajakirjanduses muidugi stipendiumide maksustamist puudutavad muudatused, kuid eelnõu enda rõhuasetus on suunatud pigem tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste staatusele ning nimekirja korrastamisele. Alustamegi esmalt sellest ning seejärel vaatame järjepanu olulisemad muudatused üle. Kõigest ruumi puudusel juttu ei tule, kuid püüan olulisemast ülevaate siiski anda.

Tulumaksusoodustusega ühingud

Esiteks muidugi menetluslikud muudatused. Praegu otsustab isiku nimekirja kandmise ja sealt kustutamise üle Vabariigi Valitsus Maksu- ja Tolliameti ettepanekul ning vaidlusi põhjustas see, kas MTA ettepanek on eelhaldusakt ja kas seda saab samuti vaidlustada või mitte. Selline ebaselgus valitses ka kohtutes.[2]

Edaspidi hakkab lõplikke otsuseid tegema MTA ise ning sellega on ka selgelt paigas, kelle vastu ja millal tuleb kohtusse minna, kui ebasoodus otsus tundub ebaõiglane. Muutuvad ka taotluse menetlemist puudutavad tähtajad. Taotlus tuleb esitada kas 1. märtsiks või 1. septembriks (seni 15. jaanuar või 15. juuli). Otsuse teeb MTA 1. maiks või 1. novembriks (seni 15. märts või 15. september) ning kanne nimekirjas jõustub 1. jaanuaril või 1. juulil, nagu ka kehtiv seadus ette näeb.

Heategevuse mõistet muudeti samuti, kuid ega see ka praeguses seaduses kuigi arukas ja arusaadav ei ole. Heategevus on edaspidi selline tegevus, mille käigus „pakutakse kaupa, teenust või muud hüve peamiselt tasuta või muul tulu mittetaotleval või üldkättesaadaval viisil.“ Varasem sõnastus viitas „põhikirjast tulenevale sihtrühmale“ suunatud tegevusele, tulu oli kasum ning mõiste nimetas otseselt ka „toetuse maksmise sihtrühma kuuluvale isikule“. Kuigi sätte muudatust nähakse ohuna ning võetakse kui piirangut, siis minu arvates suurt midagi ei muutu ja ka seletuskirjast mingeid salasepitsusi ei paista.[3]

Kogu TuMS § 11 paistab üldse silma oma „slängi“ poolest, sest näiteks § 11 lg 2 punkt 2 kasutab ohtralt termineid, mida tulumaksuseadus mujal ei tunne (kaup, teenus, hüve, üldkättesaadavus), seetõttu ei saa neid sõnu ka sisustada tulumaksuseaduse teiste sätete alusel. Ka mõiste „üldkättesaadaval viisil“ kasutamine senise sihtrühmale suunatuse asemel ei muuda tegelikult mitte midagi, sest „üldkättesaadav“ tähendab selles kontekstis niikuinii seda, et tegevus ei ole mitte siseringile suunatud, vaid pigem väljapoole ning üldkättesaadavus ei tähenda kindlasti seda, et näiteks mina peaks tingimata Punaselt Ristilt teenust saama, kuigi ma seda ei vaja. Vaevalt et seda rohkem kontrollida saaks kui praegust sihtrühmale suunatust.

Küll aga märgitakse seletuskirjas seoses „toetamise“ mõiste eemaldamisega käsitletavast mõistest, et Sõna „toetab” on aga kohati tekitanud arusaama, justkui peaks ühing tegelema sotsiaaltoetuste maksmisega või muu sarnase tegevusega. Nii see siiski pole ja toetamine võib olenevalt ühingu tegevuse iseloomust väljenduda väga erinevates avalikku huvi teenivates tegevustes, mitte tingimata rahaliste toetuste andmises. Seepärast jäetakse muudetavast punktist välja ka toetuste maksmise kriteerium.[4]

Mõnevõrra problemaatilisem on muudatus, mis tehti § 11 lg 2 punktis 3. Tegemist on, nagu eelmisegi punkti puhul, tingimusega, millele ühing peab vastama, et omandada maksusoodustusega ühingu staatus. Ühing ei tohi ka praegu annetusi teinud isikule n-ö heategevust suunata. Nüüd piiritletakse seda aga viimase 12 kuuga.

Mõnes mõttes on see ju hea, et ajaline piir fikseeriti ja nii ka seletuskirjas selgitatakse: Keelu eesmärk on vältida eelkõige olukorda, kus annetuse tegija saab ühingult selle eest rahaliselt hinnatava vastutasu ehk sisuliselt ei ole tegemist annetusega, mille olemuslik tunnus on vastutasu puudumine.

Samas ma kardan, et pigem võib see sisult natukene kõrvale juhtida. Praegu saab annetuse ja vastuhüve lihtsamalt siduda. Kui annetatakse selleks, et seesama summa maksuvabalt tagasi saada, siis seda ei tohiks lubada ei nüüd ega aastate pärast (hea investeerimisvõimalus!). Kui annetus on üldine, kuid saadud hüve on konkreetne ning hüve saamine ei ole otseselt sõltuvuses annetuse tegemisest, on 12 kuu piirang otstarbetu ja seda ei tohiks kohaldada. Kui ma olen näiteks teinud Punasele Ristile eelmisel aastal annetuse Filipiinide üleujutuse ohvrite heaks, aga nüüd juhtuks näiteks Tallinnas minu kodutänavas üleujutus tulema ja ma vajaks ise Punaselt Ristilt ühte sooja magamiskotti, siis seadust sõna-sõnalt tõlgendades tuleks see mainekas organisatsioon ilma pikema jututa nimekirjast välja visata. Praegu võiks seadust eesmärki silmas pidades sisustada, kuid kui „12 kuu pikkune“ joonlaud ametnikule abiks anda, siis ma kardan, et see võib osutuda probleemiks. Aga loodame siiski parimat.[5]

Kindlasti on aga probleem muudatusega, mis näeb nimekirja pääsemise tingimusena ette järgmise välistuse: kes pole nimekirja kandmise taotluse esitamise ajaks tegutsenud vähemalt kuus kuud ja esitanud selle perioodi kohta majandusaasta aruannet. Piirang ei rakendu aga kogudusele, kloostrile või välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonile, kes kuulub nimekirja kantud kirikusse või koguduste liitu (uus § 11 lg 41).

Tasuks meenutada, kuidas Ansipi unistuse püstitamiseks Tallinna kesklinna raha koguma hakati, või Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu tarbeks. Kellelgi ei olnud meeles, kuidas protseduur käima peaks. Neil kordadel lahendati asi vaikselt valitsuse korraldusega ära ja kanti isikud nimekirja tagasiulatuvalt, kuid nüüd soovitakse siis selliselt asju ajada… Kusjuures ei vabadussammas ega kultuurirahastu polnud mingid kogudused, kuigi esimese puhul võib küll teatud sarnasusi nii sisus kui vormis märgata. Taotluse eduka menetlemise puhul saab registrisse seega minimaalselt üheksa kuu vanuselt. Selles osas võib teatud paralleele tõmmata inimtekkelise paljunemisega, kuigi viimase puhul ei ole majandusaasta aruande esitamine enamasti nõutav. Mis siis ikka — kui nii, siis nii.

Nimekirja ei pääse ka isik, kes tegeleb ettevõtluse toetamisega või peamiselt mõne kutseala esindajate toetamisega või kes on ametiühing või poliitiline ühendus. /---/ Praegune § 11 lg 4 punkti 8 sõnastus samas osas on: kes on kutseorganisatsioon, ettevõtluse toetamise organisatsioon, ametiühing või poliitiline ühendus. /---/

Seletuskiri selgitab, et Uus sõnastus on paindlikum ja toob selgemalt esile seaduse mõtte, et eelkõige teatud valdkonnas tegutsevate isikute kutse- või majandustegevuse soodustamist ei käsitleta avalikes huvides toimuva tegevusena, vaatamata sellele, et kaudselt võib nende valdkondade areng ja hea käekäik olla kogu ühiskonna huvides.

Lühidalt võib eelnõu autorite mõttekäigu kokku võtta nii: heategevusega on tegu peamiselt siis, kui kellelgi on jalg otsast ja ta vedeleb oma või teiste uriiniloigus tänaval ning siis antakse talle abi. Kõik muu võib vabalt olla hobi ja see ei vaja soodustamist. Vahest on sellise suhtumise tekitanud ametnike endi isiklik kogemus või on siis tõesti avastatud nii ohtralt kuritarvitusi, mis nõuavad sekkumist.

Poliitilise ühenduse osas on see ju tõsi, sest see on ainus, mis on samas sättes kenasti defineeritud, kuna seda kasutasid kurjalt ära poliitikud ise, st need, kes seaduse ja selle muudatused vastu võtsid. Paneb ju mõtlema, kas pole? Ja järelikult on loll see, kes skeemitada ei mõista.

Ja viimane oluline muudatus §-s 11 puudutab nimekirjast kustutamise imperatiivseid aluseid. Nende aluste esinemise korral ei ole MTA-l õigust kaaluda, kas isik kustutada või mitte, vaid sellega loetakse koosseis täidetuks ning järgneb nimekirjast kustutamine.

Alusteks on: 1) kes on esitanud selleks kirjaliku taotluse; 2) kes on vähemalt kolm korda järjest jätnud esitamata aruande või deklaratsiooni õigusaktides ette nähtud tähtajal või korras või vähemalt kolm korda järjest hilinenud maksusumma tasumisega; 3) keda lõpetatakse.

Kui esimese aluse puhul võib uue korraga nõustuda, siis näiteks teise aluse osas laenaks unzip-ilt sõnu „tule taevas appi!“. Esiteks muidugi tõlgendamise küsimus. Kui te parandate kolmel järjestikusel TSD-l summasid riigi kasuks — kas tingimused on täidetud, sest tekkis tagasiulatuv maksukohustus ning te olete seega hilinenud? Või näiteks — raamatupidaja haigestub ning märtsi TSD, 10. aprilliks esitatav INF 14 ja märtsi KMD esitatakse 21. aprillil? Või peetakse silmas kolme korda sama maksu maksudeklaratsiooniga hilinemist? Või mida?

Miks selline tagajärg? See ei pruugi ju üldse olla seotud tulumaksusoodustusega isiku staatusega. Ilmselt ei usaldata ikka üldse maksuametniku mõistust ning antakse lihtsalt jälle joonlaud kätte õiguse ja õigluse mõistmiseks.

Ma kardan, et see säte võib mingis kontekstis olla põhiseadusevastane (kaalutlusõiguse puudumine). Mõistagi, vahel ongi selline lahendus õige ja korrektne, kuid kindlasti mitte reeglina. Ja kas selline seos üldse meelevaldne ei ole? Kuidas see aitab kaasa heategevuslike eesmärkide saavutamisele? Heategevus on siis statistika ja riigieelarve küsimus? Või et hea tohib olla ainult kõikides eluvaldkondades korraga ja katkematult — kes ei saa hakkama deklaratsioonide esitamisega, see ei tohi ka tekke tagada?

Seega, muudatusi on, ning ilmselt on „vastava valdkonna eest vastutaval ministril“ soov nimekirja jätta vaid loetud isikud, kelle „riigitruudus on garanteeritud“. Loodetavasti kohtud, mis samuti viimasel ajal pigem riigi rahakotti kaitsevad (kui jätta kõrvale kohtunike pensionid), sisustavad sätteid siiski ministeeriumist ja MTA-st mõistlikumalt.

Stipendiumid

Stipendiumite maksustamist käsitleti septembrikuises MaksuMaksjas[6], kuid vaatame põgusalt üle ka selle, mis uuest aastast muutub.

Peamine saakloom, mida peale tabamist ohverdada sooviti, oli muidugi sporditegevuse eest makstav stipendium, kuid kuna asi juba menetleda võeti, siis said rooska tunda ka teiste valdkondade stipendiaadid ja stipendiumi maksjad.[7]

Seaduseelnõu seletuskirjas hajutatakse vastutus kahe koalitsioonierakonna vahel. Stipendiumide maksustamise probleemi tõstatas aga MTA ning kuna riik ei kiirustanud selguse loomisega, siis korraldati ka kolm näidishukkamist.[8] Tagajärg on nüüd see, et kaotasid ka need, kes seadust ei rikkunud: Eelnõu eesmärk on ka sätestada Eesti Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsiooni tegevuskavas nimetatud tulumaksumuudatused: suurendada maksuvaba tulu määra, defineerida stipendiumi mõiste ning määratleda, millal, kellele ja mis ulatuses võib stipendiumi maksta.

Seaduses on nüüdsest stipendiumi mõiste, samuti on seadusesse üle toodud maksuvabastuse täpsemad alused, mida praegu reguleerib veel valitsuse määrus.[9]

TuMS § 19 lõige 7: Stipendium käesoleva seaduse tähenduses on tulevikku suunatud toetus, mida makstakse teadmiste või oskuste omandamise, võimete arendamise ning loomingulise või teadusliku tegevuse soodustamiseks. Stipendiumina ei käsitata väljamakset, millega tunnustatakse või tasustatakse mingit tegevust või mille tegemisega väljamakse tegija omandab õigused teosele.

Uus nõue on stipendiumi tulevikku suunatus — st mitte juba saavutatu eest, vaid selleks, et tulevikus midagi saavutada, toetada protsessi või sel eesmärgil vähemasti väljamakse teha. Sisuliselt tõmmati sellega päris paljudel isikutel lihtsalt juhe seinast välja — aitab küll, kõik on juba saanud. Nii avaldas ka EML pressiteate, õnnitles selle aasta uurimistööde konkursi võitjaid ja samas ka teatas: Selleaastane konkurss jääb viimaseks, sest Riigikogu võttis hiljuti vastu tulumaksuseaduse muudatused, mille kohaselt ei ole edaspidi enam võimalik maksta tulumaksuvaba stipendiumi teaduse, kultuuri või spordi valdkonnas saavutatud tulemuse tunnustamiseks.[10]

Põhjus on ju lihtne — meie sihtasutuse makstav stipendium on resultaadipõhine ja me ei soovi hakata välja mõtlema skeeme, selleks et rumalate inimeste töö tulemusest kõrvale hiilida ning mingit tulevikku suunatust esitleda.

Seletuskirjas selgitatakse: Praktikas maksavad mittetulundusühingud ja sihtasutused nendele tingimustele vaatamata maksuhalduri hinnangul stipendiumi nime all sageli tegelikult tasu mingi tegevuse või töö eest. Sel moel välditakse tööjõumaksude tasumist ja nõrgendatakse stipendiumi nime all tasu saajate sotsiaalseid tagatisi ning moonutatakse ka konkurentsi. Probleem ei piirdu seejuures ainult nimekirja kantud ühingutega, kelle makstavad stipendiumid on tulumaksuvabad — sotsiaalmaksu tasumise kohustuse vältimiseks võivad töötasu stipendiumiks nimetada ka nimekirja kandmata mittetulundusühingud ja sihtasutused ning isegi avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Jääb mulje, justkui oleks saakloom hoopis teise nimega, kuid kuna midagi targemat pähe ei tulnud, siis püütakse elevandi kõrval ka kaelkirjak kinni — on ju mõlemad mingis mõttes üsna sarnased.

Lisaks sellele on seaduse sõnastusest välja jäetud viide sporditegevusele. Siiski, võiks arvata, et teksti osa „teadmiste või oskuste omandamise, võimete arendamise ning loomingulise või teadusliku tegevuse soodustamiseks“ saab suures osas sisustada ka spordiga seonduvalt. Kui me isegi solvaksime sportlasi tahtlikult ja ütleksime, et teadmistega ei ole siin mingit pistmist (vt nt Erki Noole intervjuusid vahetult pärast võistlussooritust), siis võimete ja oskustega on seos kindlasti olemas.

Kui palju see ring nüüd ahenes, selle selgitab muidugi välja praktika, kuid näidishukkamised teevad kindlasti spordiklubid ettevaatlikumaks ja ehk päris ülbelt palka stipendiumina enam ei maksta.

Muidugi, iseküsimus on, kui palju see ka sisuliselt töösuhet meenutab, kui sportlane käibki eluspüsimiseks kuskil tööl, trennis aga vastavalt vabale ajale ning see niinimetatud palk on palga mõistes siiski pigem mõnitamine. Klubid ja alad on väga erinevad.

Küllaltki huvitav uudis ilmus Postimehes, kus skeemidest anti järgmine ülevaade: „Selline skeemide tegemine pole aktsepteeritav,“ lausus Maksu- ja Tolliameti peadirektori asetäitja Egon Veermäe resoluutselt. Pärast maksuameti, klubi ja sihtkapitali vahelisi läbirääkimisi kohendati skeem seadustele vastavaks. Klubi sõlmis mängijatega ikkagi töölepingud ning sihtkapitali kaudu saadav raha on lihtsalt lisatoetus. Nii nagu üksikalade esindajatelt, ei või ka siin nõuda korvpallurilt kindlatel kellaaegadel treenimist ega võistlustel osalemist. Vähemalt mitte ametlikus lepingus…[11]

Seega, tuleb olla hoolikam ja skeem maksuhalduriga kooskõlastada. Muidugi tuleb ka õiged tingimused lepingusse kirja panna.

Pärimise teel omandatud vara

Järgmine huvitavam muudatus puudutab vara soetamismaksumust. Maksuhuviline teab kindlasti, et kuni aasta alguseni arvati, et pärimise ja kinkimise korral on omandaja jaoks vara soetamismaksumus null. Riigikohus aga asus seisukohale, et nii on see vaid kinkimise puhul, kuid pärimise puhul lähevad pärandaja poolt vara soetamiseks tehtud kulud pärijale üle, sest tegemist ei ole isikuga lahutamatult seotud õiguste ja kohustustega.[12] See ei oleks nii üksnes siis, kui maksuseaduses oleks erisäte, mis selle välistaks.[13]

Kuna ministeerium ja MTA olid olnud aegade algusest saati teistsugusel arvamusel ja mis siin salata, ka meie ei osanud selles kahelda, siis tänati Riigikohut viisakalt vihje eest ja lisati „puuduv“ erisäte. TuMS § 38 saab lõike 11: Pärandina saadud vara soetamismaksumuseks loetakse üksnes pärija tehtud kulud.

Kuna Riigikohus vihjas samuti võimalusele, et pärimise teel võib ka „maksuvabastuse alus“ sisuliselt üle kanduda, hakkas EML mitmes asjas MTA-ga vaidlema ja tõlgendust testima. Suvel avaldaski MTA uue juhendmaterjali, milles tunnistatakse, et näiteks omandireformi tulemusel tagastatud maa võõrandamine on üks nendest juhtudest, mille puhul maksuvabastus on ka pärijal, kuid ostueesõigusega erastamisele seda tõlgendust ei laiendata.[14]

Kui kohtud ka muus osas MTA seisukohtade paikapidavuse kohta seisukoha võtavad, siis anname sellest kindlasti lugejatele teada. Samas, uue sätte valguses tuleb meeles pidada, et soetusmaksumus edaspidi pärimise teel üle ei lähe, aga maksuvabastuse alused lähevad endiselt üle. Seega, näiteks tagastatud maa võõrandamine on ka pärast aastavahetust pärijale maksuvaba, kuid ostetud ja pärandatud vara omanikud peaksid aasta lõpus nobedad olema, et oma „ajutine“ maksuvabastus lunastada. Loomulikult jäävad kehtima need maksuvabastused, mille pärija ise auga välja teenib, näiteks elamut või korterit elukohana kasutades.

FIE erikonto

Positiivne muudatus on FIE-del. TuMS § 36 lõike 7 uue sõnastuse kohaselt, kui erikontol oleva summa kasv maksustamisperioodil ületab maksumaksja sama maksustamisperioodi ettevõtlustulu ja seoses ettevõtlusega saadud toetuste ja hüvitiste summat, millest on tehtud TuMS §-s 32 sätestatud mahaarvamised, siis nimetatud tulemit ületavat osa maksustamisperioodi ettevõtlustulust maha ei arvata ning selles osas erikonto kahanemist ettevõtlustulule ei liideta.

Praegune sõnastus on selline, et erikontol oleva summa kasv maksustamisperioodil arvatakse maha sama maksustamisperioodi ettevõtlustulust, kui /---/ erikontol oleva summa kasv maksustamisperioodil ei ületa maksumaksja sama maksustamisperioodi ettevõtlustulu ja seoses ettevõtlusega seaduse alusel saadud toetuste ning hüvitiste summat, millest on tehtud § 32 lõikes 1 lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised.

See tähendab, et muude vahendite arvelt finantseeritud kulusid ei saanud erikontolt järgmisel maksustamisperioodil enam maksuvabalt hüvitada (nt maksti mingi arve eest krediitkaardiga).[15] Uus sõnastus võimaldab seega erikontolt ka järgmisel maksustamisperioodil sellise kulu hüvitamiseks vahendeid võtta, ilma et erikonto kohanemist ettevõtlustulule liidetaks.

Ministeeriumi enda kavatsused jäävad paraku natukene hämaraks, sest selle muudatuse kohta öeldakse seletuskirjas, et Eelnõu kohaselt ei kaota füüsilisest isikust ettevõtja, kes kannab erikontole rohkem raha kui on ettevõtluse tulem, seeläbi õigust konto kasvu tervikuna ettevõtlustulust maha arvata, vaid maha ei või arvata üksnes ettevõtluse tulemit ületavat osa. Ma ei usu, et keegi nii olekski teinud, kuid las ta jääda. Õigluse teed on imelikud.

Muud muudatused

Lisaks eelnevatele muudatustele on veel terve rida muudatusi, millest põhjalikult ei ole mõtet kirjutada, kuid märkigem neist mõni lihtsalt ära. Maksumäärade ja maksuvaba tulu kohta teavad kõik nagunii, nendel siinkohal ei peatu.

Uuest aastast peavad need tööandjad, kes on maksuvabalt maksnud kinni töötaja tasemekoolituse kulud (TuMS § 48 lg 4 p 10), esitama järgmise aasta 1. veebruariks uue INF vormi (TuMS § 562). Täpsemalt täiendatakse vormi INF 14 (kus varem deklareeriti ainult sõiduauto hüvitisi). Need, kes maksustasid väljamakse erisoodustusena, vormi esitama ei pea. Kes maksustasid osaliselt erisoodustusena, deklareerivad ilmselt ainult selle osa, mis ei olnud erisoodustus.

Uue vormi vajadust põhjendatakse seletuskirjas nii: Teave selliste kulude kohta on maksuhalduri jaoks aga vajalik nii maksusoodustuse kasutamise õiguspärasuse kontrollimiseks kui ka tagamaks, et töötaja ei arva samu koolituskulusid maha oma maksustatavast tulust TuMS § 26 alusel, mis viiks topeltmaksuvabastuseni. Samuti on kõnealused andmed riigi jaoks olulised ka laiemalt maksusoodustuse mõju ja kasutamise ulatuse hindamiseks.

Seda oli karta juba maksuvabastuse kehtestamisel, et ülikoolid hakkavad koolituskulude andmeid edastama arvete, mitte tasumiste järgi, ning ka tööandja poolt hüvitatud kulud maandusid kenasti üliõpilase eeltäidetud tuludeklaratsioonis, kus need pahaaimamatult sularahaks tehti ja tulumaksutagastusena sisse kasseeriti.

Nagu öeldud, muudatusi on veel, kuid riigikord jääb kehtima ja midagi muud olulist ei muudeta.



Martin Huberg

EML juhatuse liige

MaksuMaksja õigustoimetaja




[1] Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seadus. – RT I, 11.07.2014, 5.

[2] Selle kohta vt Alari Rammo. Vabaühenduste tulumaksusoodustuse kohtupraktikast. – MaksuMaksja, 2013, 11, lk 30-33.

[3] Kriitikat leiab seaduseelnõu menetlusinfo juures asuvatest arvamustest, vt eelkõige Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu 10.06.2014. a kiri nr 15.

[4] Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 683 SE seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee.

[5] Muidugi on ka siin omakorda erand § 11 lg-s 3 ja ehk Punane Rist selliste isikute hulka ei kuulukski, kuid ma kasutan neid näitena, kuna neid teatakse. Eriti pärast risti kasutamist puudutavaid vaidlusi kiirabi ja apteekidega.

[6] Vt Kaspar Lind. Spordistipendiumitest ja halduspraktikast. – MaksuMaksja, 2014, 9, lk 21-22. Artikkel annab ka vihjeid, miks tulumaksuseadust muutma hakati.

[7] Saaklooma piiritlemisest saab ülevaate Riigikogu kultuuri- ja rahanduskomisjoni avalikust istungist. Delfi 25.02.2014. a uudis: Riigikogu komisjonid arutavad avalikult spordistipendiumide küsimusi. Kättesaadav arvutivõrgus: www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/.d?id=68099569. 25.02.2014. a istungit saab järelvaadata Youtube`i keskkonnas: www.youtube.com/riigikogu.

[8] Viide 6.

[9] Vabariigi Valitsuse 20.06.2000. a määrus nr 196 „Õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavate stipendiumide tulumaksust vabastamise tingimused“. – RT I 2000, 49, 312; RT I, 28.12.2010, 3.

[10] EML 10.09.2014. a pressiteade „2014. aasta maksundusalaste uurimistööde konkursi tulemused“. Avaldatud EML kodulehel: www.maksumaksjad.ee/modules/news/article.php?storyid=6626.

[11] Peep Pahv. Stipendiumi võib maksta, aga tulemust nõuda mitte. – Postimees, 19.09.2014.

[12] Riigikohtu halduskolleegiumi 12.02.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-97-13. Kättesaadav EML kodulehel „Maksuinfo“ rubriigis Riigikohtu lahendite alajaotuses, tulumaksu all.

[13] Täpsemalt vt Lasse Lehis. Eestis polegi pärandimaksu? – 2014, 2, lk 4-6.

[14] Uudiseid pärandina saadud vara maksustamisest. – MaksuMaksja, 2014, 6/7, lk 8-9.

[15] Selle kohta vt Ranno Tingas. FIE-le puuga pähe ehk Mida teha erikonto ülejäägiga? – MaksuMaksja, 2011, 2, lk 32-34.