Juriidilise isiku juhatuse liikmelt pärandi vastuvõtmisel tasub olla ettevaatlik. Andi Tubin
Väljaanne : mai (nr 5)


Pärimine on valdkond, millega puutuvad kokku kõik inimesed, kas siis pärandajana või pärijana. Tulenevalt pärimisseaduse (edaspidi PärS) §-st 116 võib pärija pärandi vastu võtta või pärandist loobuda. Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna (PärS § 130 lg 1). Seega ei pruugi pärandi vastu võtnud pärija saada pärandi näol ainuüksi hüvesid, vaid peab valmis olema ka pärija kohustuste vastuvõtmiseks ja nende eest vastutamiseks.

Kui tavaliselt on hetkel, mil pärijad peavad otsustama, kas pärand vastu võtta või sellest loobuda, neil ka pärandaja võlgadest mingi ülevaade olemas või vähemalt nad kujutavad ette, kust ja kelle käest võiks võimalike võlanõuete kohta teavet küsida, siis praktikas võib ette tulla ka üsna kummalisi olukordi, kus võlausaldaja esitab oma nõude pärijatele alles mitu aastat pärast võlgniku surma ja pärandi vastuvõtmist. Ühe sellise juhtumi kohta on Riigikohtu tsiviilkolleegium andnud hiljuti lahendi (8. mai 2013 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-191-12), selgitades, millest tuleks potentsiaalsel pärijal või värskelt pärandi vastu võtnud isikul oma otsuseid tehes lähtuda, et ebameeldivaid üllatusi vältida.

Kaasuse sisu

Käsitletava kohtuvaidluse asjaolud olid kokkuvõtvalt järgmised: ühe aktsiaseltsi pankrotihaldur esitas selle aktsiaseltsi endise juhatuse liikme pärija vastu kahju hüvitamise nõude. Nõude aluseks oli asjaolu, et juhatuse liige oli oma ametisoleku ajal omastanud aktsiaseltsi raha. Toimus see kõik üsna lihtsalt — osa kauba müügist laekunud sularaha jäeti raamatupidamises kajastamata ja kassasse edasi andmata. Kirjeldatud sündmused leidsid aset aastatel 2003–2005 ja kokku kandis aktsiaselts kahju üle 148 000 euro. Juhatuse liige suri 2006. aastal, kuid tema toime pandud rikkumised tulid ilmsiks alles pärast seda, kui 2010. aastal oli välja kuulutatud aktsiaseltsi pankrot. Pankrotihaldur esitas hagi endise juhatuse liikme tütre vastu 23. septembril 2011. Nõude õigusliku alusena oli toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 lõikes 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 315 lõikes 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Hageja leidis ka, et kuna kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lõike 4 järgi kümme aastat.

Kostja ei tunnistanud hagi, vaidlustades muu hulgas ka 10-aastase aegumistähtaja kohaldamise (ÄS § 315 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat). Samuti oli kostja seisukohal, et juhatuse liikme õigused ja kohustused on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega lähe üle pärandajale.

Maakohus jättis hagi rahuldamata ja leidis oma otsuses, et hagi on aegunud. Hageja ei tõendanud, et juhatuse liige omastas raha või et rikkus oma ametikohustusi tahtlikult. Ringkonnakohus jättis apellatsioonikaebuse rahuldamata ja nõustus maakohtu arvamusega.

Riigikohtu seisukohad

Riigikohus jättis küll kassatsioonkaebuse rahuldamata, kui muutis madalama astme kohtute motivatsiooni. Riigikohus andis kaks olulist selgitust, millest kohtutel tuleks analoogsetes situatsioonides tulevikus juhinduda.

Esimene seisukoht on välja toodud otsuse punktis 13: varaline kohustus hüvitada juhatuse liikmena tekitatud kahju ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja kuulub seega pärandvara hulka ning läheb pärimise teel üle pärandaja õigusjärglastele. PärS § 130 lõike 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kuigi juhatuse liikme õigusi ja kohustusi ei saa üle anda, ei tähenda see, et tema tekitatud kahju hüvitamise kohustus oleks lahutamatult seotud juhatuse liikme isikuga ja seetõttu mitteüleantav. Täiendavalt märkis kolleegium, et juhatuse liikmena tekitatud kahju hüvitamise kohustuse üleminekut saab pärija vältida pärandvara inventuuri tegemisega, sest PärS § 143 lõike 1 järgi on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest pärast inventuuri tegemist piiratud pärandvara väärtusega.

Teise olulise järelduse tegi kolleegium oma otsuse punktis 15, kus ta ei nõustunud hageja seisukohaga, et juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kehtib TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, kui juhatuse liige rikkus oma kohustusi tahtlikult. Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lõige 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lõike 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lõike 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lõige 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Eeltoodust tulenevalt oli õige ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus, et aktsiaseltsi nõue kostja vastu on aegunud.

Soovitused pärijale

Riigikohtu seisukohast tulenevalt saab pärandaja õigusjärglane võimalikke ebameeldivusi vältida, kui viib läbi pärandi inventuuri. Pärandi inventuuri läbiviimist reguleerib pärimisseaduse 4. jagu. Vastav nõue tuleb esitada notarile, kes määrab inventuuri läbiviijaks kohtutäituri. Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud ega pikem kui kolm kuud. Notar võib inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel ka pikendada. Inventuuri nõude esitaja annab inventuuri tegijale nimekirja talle teada olevast pärandvarast ja pärandvaraga seotud kohustustest ning inventuuri tegija võib anda inventuuri nõude esitajale tähtaja esitatud nimekirja täiendamiseks. Õigus taotleda ja saada pärandvara kohta andmeid on ka kohtutäituril. Lisaks inventuuri nõude esitaja ning kohtutäituri tegevusele pärandvara ning sellega seotud kohustuste kindlakstegemisel on inventuuri tegijal kohustus inventuuri käigus läbi viia üleskutsemenetlus, milleks tuleb vastav teade avaldada Ametlikes Teadaannetes.

Inventuuri käigus koostatakse pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemas olevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang. Pärandvara nimekirja kantakse pärandvara hulka kuuluvad esemed ning üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud nõuded. Nimekirja kantakse ka pärandaja võlausaldajate nõuded, mis on inventuuri tegijale teada. Pärandvara nimekiri esitatakse notarile ning pärast seda loetakse inventuur lõppenuks.

Pärija olukord on lihtne, kui juriidiline isik või tema võlausaldaja on pärimismenetluse ajaks oma endise juhatuse liikme vastu nõude juba esitanud või oma pretensioonidest mingil viisil märku andnud. Hagi esitamise või juba jõustunud kohtulahendi korral pole nõudest teadasaamine ei pärijale ega kohtutäiturile keeruline ning tekkinud kohustus arvatakse pärandvara hulka. Kui näiteks pärandvara suurus ei taga selle nõude rahuldamist ega pärija ole nõus nõude rahuldamisega oma vara arvel, on pärandvara hooldaja või pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks, sest pärast inventuuri tegemist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega.

Keerulisem on olukord, kui pärandaja vastu suunatud nõue eksisteerib n-ö peidetud kujul (nagu see oli kirjeldatud kohtuasjas): rikkumine on toime pandud, kuid seda pole veel tuvastatud. Arvestades seadusest tulenevat pärandaja õigusjärglase kohustust esitada inventuuri läbiviijale nimekiri talle teadaolevatest pärandvaraga seotud kohustustest, oleks ühtpidi mõistlik, kui pärija tegutseb aktiivselt ning püüab võimalikud pärandvaraga seotud kohustused välja selgitada. Teisest küljest tundub naljakana olukord, kus pärija hakkab külastama näiteks oma surnud isa endisi töökohti ja äripartneid ning uurima, ega kadunuke mingit sigadust pole korda saatnud. Siiski oleks selline käik soovitatav ette võtta, et pääseda pärandaja kohustuste täitmisest isikliku vara arvelt.

Tegutseva maksejõulise äriühingu puhul on ebatõenäoline, et võimaliku nõude väljaselgitamiseks hakatakse läbi viima erikontrolli. Pankrotistunud äriühingu puhul on tõenäosus, et võimaliku nõude olemasolu tuvastamist võetakse tõsiselt (kui seda juba pankrotimenetluse käigus tehtud pole), oluliselt suurem. Vastuolu võib siinkohal tekkida inventuuri läbiviimise tähtaja (inventuur ei tohi olla pikem kui kolm kuud) ning nõude väljaselgitamiseks kuluva aja vahel, mis võib kujuneda kolmest kuust oluliselt pikemaks. Lahenduseks oleks sellises olukorras notari õigus inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel pikendada. Mõlemal juhul — nii olukorras, kus nõue pärandaja vastu esitatakse, kui ka olukorras, kus nõuet ei esitata — on pärija teinud kõik endast oleneva, et pärandvaraga seotud kohustused välja selgitada. Topeltgarantii pärijale annab pärandaja võlausaldajatele suunatud üleskutsemenetlus Ametlikes Teadaannetes. Üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest vastutab pärija pärast inventuuri tegemist üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud.

Kasulik on teada, et juhul kui pärandvara inventuuri läbi ei viida, on pärija jaoks veel üks õlekõrs pärandaja kohustuste täitmisest pääsemiseks. Selleks õlekõrreks on juriidilise isiku juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõudele kohalduv 5-aastane aegumistähtaeg. Kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema rikkumise toimepanemisest. Seega, arvestades üldjuhul üsna pikalt kestva pankrotimenetlusega, võib nõude esitamise tähtaeg nõudeõiguse avastamise hetkeks juba möödunud olla (nii oli ka praeguses kohtuasjas) ning pärija on pärandaja vastu suunatud nõude rahuldamisest pääsenud. Siiski ei soovitaks võimalikule aegumisele lootma jääda, vaid taotleda pärandi inventuuri läbiviimist. Kui läheb hästi, ei ilmu välja ühtegi nõuet ning kui mõni ka ilmub, ei pea pärija muretsema, et nõude täitmiseks peab ta ohverdama oma isikliku vara.


Andi Tubin

Advokaadibüroo Casus advokaat