Kas Riigikogu menetleb seadusi või seletuskirju? Lasse Lehis
Väljaanne : veebruar (nr 2)

22. jaanuaril avaldas Rahandusministeerium kurikuulsa käibedeklaratsioonide lisa eelnõu uue versiooni koos seletuskirjaga. „Uus“ eelnõu ei erine oma sisu poolest mitte kuidagi sellest tekstist, mille president jättis välja kuulutamata. Ainult varem deklaratsiooni selgituste lahtris olnud erand vabade elukutsete ametisaladuse kohta on nüüd üle toodud seaduse teksti, paar kuud on edasi lükatud muudatuse jõustumise aega ning kuni 2015. aasta lõpuni lubatakse ostuarveid deklareerida summeeritult. Põhiline töövõit, millega ministeerium uhkustas, on eelnõule lisatud 88-leheküljeline seletuskiri. Sellest võib jääda mulje, justkui jättis president välja kuulutamata mitte seaduse, vaid hoopis seletuskirja.

88 lehekülge kodulugemist

Kuigi 88 lehekülje põhjalik läbitöötamine võtab aega (erinevalt Rahandusministeeriumist, kus on kahes maksudega seotud osakonnas kokku 26 ametikohta, töötab maksumaksjate liidus praegu ainult üks maksujurist, kes peab liikmete igapäevase teenindamise kõrvalt leidma aja selle eelnõu materjalide läbitöötamiseks), on EML juba põgusa tutvumise järel jätkuvalt veendunud, et seadusemuudatus ei ole põhjendatud, ükskõik kui palju skeeme ja graafikuid sinna juurde ka ei joonistataks. Kogu seletuskirja läbiv joon on püüd veenda lugejat selles, et halduskoormust ettevõtetele peaaegu ei tekigi, aga riigi kasu muudatusest on üüratu. Meie kogemused igapäevasel suhtlemisel ettevõtjate ja raamatupidajatega annavad siiski alust väita vastupidist. Vajadusel võime ka kokku kirjutada 88 lehekülge ettevõtjate muredest ja probleemidest.

Igiliikur leiutatud?

Ettevõtjad oleksid põhimõtteliselt nõus suuremat halduskoormust taluma, kui nad saaksid kindlad olla, et sellest võiks tõesti olla kasu maksupettuste tõkestamisel ja ausa konkurentsi tagamisel. Paraku me selles kindlad olla ei saa.

Eelnõu koostajad arvutavad, et uus kord toob riigile aastas täiendavalt 32 miljonit eurot. Selle arvutuse taga on naiivne arvamus, justkui lõpetaks uue seaduse kehtimahakkamine päevapealt 38% maksupettustest. Kust on saadud 38%? MTA võtab aluseks oma kontrolli statistika — need, keda maksuamet on hakanud kontrollima, parandavad oma deklaratsioone ja maksavad 38% rohkem käibemaksu võrreldes algselt deklareerituga. Samas on teada, et reaalset kontrolli viiakse läbi aastas vaid paari tuhande ettevõtte juures. Käibemaksukohustuslasi on kokku ca 70 tuhat. Mis annab alust arvata, et 68 000 maksumaksjat, keda ei kontrollita, peaks hakkama rohkem käibemaksu deklareerima selle pärast, et 2000 isikut, keda kontrollitakse, on 38% ulatuses oma maksukohustusi suurendanud?

Kui see tõesti nii lihtne oleks, et ühe lause lisamine käibemaksuseadusesse vähendaks päevapealt 38% käibemaksupettusi, oleks see leiutis ammu patenteeritud. Lisandväärtusmaks kehtib rohkem kui 100 riigis üle maailma ja 10. aprillil saame tähistada selle maksuliigi 60. sünnipäeva. Täpselt sama vanad on ka käibemaksupettuste skeemid, mille vastu meie maksuamet ja Rahandusministeerium üritavad kõnealuse seadusemuudatusega võidelda. Mitte üheski riigis ei ole siiamaani saavutatud sellist edu, mida loodavad saavutada Eesti „revolutsionäärid“.

Naiivne oleks loota, et ainuüksi täiendav aruandlus võiks muuta inimeste käitumist, kui sellega ei kaasne reaalset kontrollitegevust (pigem see isegi väheneb, sest MTA tööst hakkab tulevikus suur osa kuluma uue süsteemi rakendamise, teavitamise, selgitamise, süsteemi vigade parandamise, ebaõigete andmete parandamise jne peale).

Kas liikluseeskirjade rikkumine väheneb 38%, kui panna kõikidele autojuhtidele kohustus paigaldada oma autosse videokaamera ja GPS-seade, salvestada kogu läbitud teekond ja edastada vastav fail politseile alaliseks säilitamiseks? Kas kohtutäituritel õnnestuks 38% rohkem elatise võlgu sisse nõuda, kui me paneksime kõikidele lapsevanematele (ka nendele, kes elavad õnnelikult koos) kohustuse deklareerida iga kuu kõik oma sissetulekud ja väljaminekud? Kas narkootikumide tarbimine väheneks 38% pärast seda, kui kehtestada kõikidele Eesti elanikele kohustuslik igapäevane arstlik läbivaatus?

Keerulistele probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi

„Arvevabrikutest“ pärit võltsarvete kasutamisega seotud maksupettused on organiseeritud kuritegevuse liik. Kuritegevuse vastu võitlemine on raske ja tüütu töö, mis nõuab mitme ametkonna ühiseid jõupingutusi ja kus eduka tulemuseni jõudmine võib võtta aastaid. Ühe maksukuriteo menetlemine kuni kohtuotsuseni võtab Eestis aega umbes kolm aastat. Me mõistame, et noortel ja hakkajatel ametnikel võib seda kõike nähes tekkida lootusetuse tunne, millest ajendatuna tekib siiras soov leida imerohi, mis päästaks maailma ja teeks õnnelikuks kogu inimkonna. Eks igaüks meist unistab sellest, et keegi teine teeks meie eest töö ära või vähemalt keegi ei loobiks kaikaid kodarasse. Paraku ei maksa loota, et keerulistele probleemidele saaks olla lihtsaid lahendusi.

Mitte miski ei garanteeri, et käibedeklaratsiooni lisa rakendamisel väheneks maksuauk 38%. Kindlasti annaks kavandatav meede maksuametile rohkem võimalusi kontrollitöö tõhustamiseks, kuid küsimus on, mis hinnaga see saavutatakse ja kas tulemus on seda pingutust väärt. See, et müüja ja ostja deklareeritud andmed ei lähe kokku, ei ole iseenesest õiguslik alus ega siduv tõend selle kohta, et üks pool on seadust rikkunud ja käibemaksu vähem maksnud. Iga lahknevuse korral peab maksuhaldur algatama kontrollimenetluse ja selle käigus välja selgitama, kas, kes, millal ja mida valesti tegi. Kuna maksukorralduse seaduse muudatusi ei ole kavandatud, siis võib see tähendada, et lõpliku tõeni jõudmiseks peab maksuameti revident mitu nädalat tuhnima kusagile külma laohoonesse kuhjatud kaustades ja tegema dokumentidest koopiaid (kasutades selleks ise kaasa võetud koopiamasinat).

Selleks, et MTA saaks kiiresti jälile „arvevabrikust“ pärit arvetele, peab müüja ja ostja aruannete vahel ilmnema erinevus. Kui tegemist on kavatsetud maksupettusega, siis võib ka eeldada, et pooled lepivad kokku ning vastav arve kas deklareeritakse mõlemalt poolt või ei deklareerita kummaltki poolt. Selleks, et pettus avastada, peab MTA kontrollima nii ostjat kui müüjat. Seadusemuudatuse ainus reaalne mõju „arvevabrikutele“ on see, et „teenus“ muutub keerukamaks ja kallimaks, ilmselt hakatakse jälgede segamiseks rakendama rohkem vahelülisid ning „turul“ saavad eelise „laia profiiliga“ arvevabrikud, kus on lisaks võltsarvete valmistamisele olemas ka reaalne majandustegevus.

Palju see kõik maksma läheb?

Seega ei ole võimalik usaldusväärselt välja arvutada, kui palju (ja kas üldse) riik uuest seadusest rohkem raha saab. Kindel on aga see, et seaduse rakendamine toob kaasa kulusid nii MTA-le kui maksumaksjatele. Osa kulusid on täpselt rahas mõõdetavad. Näiteks MTA on teatanud ametlikult, et KMD INF rakendamiseks kulub ühekordselt arendustöödeks 400 000 eurot, andmebaasi serveritele 50 000 eurot ning andmebaasi ja analüüsi tarkvara litsentsidele 1 194 000 eurot; haldamiskulud oleksid 80 000 eurot aastas, andmebaasi ja analüüsitarkvara litsentsid 210 000 eurot aastas ning iga kolme aasta tagant serverite vahetamiseks 50 000 eurot. MTA jaoks on see kulu, aga kellegi jaoks on see tulu.

Kui palju kulusid toob muudatuste rakendamine kaasa maksumaksjatele, on võimatu kokku lüüa. Lisaks rahas mõõdetavatele kuludele (tarkvara muudatused jne) tekib maksumaksjatele üüratu moraalne kahju töökorralduse muudatustest ning ebaefektiivselt kulutatud tööajast — töötajad peavad ennast uue korraga kurssi viima ning jälgima nõuete täitmist (näiteks seda, et arvetel oleks kirjas vastaspoole äriregistri kood).

Keegi pole ka mõõtnud, kui palju tekib maksuametil lisakulusid maksumaksjate nõustamise ja meeldetuletuste saatmise peale, rääkimata sellest kolossaalsest tööst, mida toob kaasa miljonitesse ulatuv mittekattuvate kirjete hulk (arved, mida müüjad ja ostjad deklareerivad eri kuudel, ositi erinevates summades, lisaks inimlikest eksimustest tekkivad hooletusvead jne).

Võimatu on ka mõõta seda moraalset kahju, mis tekib maksumaksjate omavahelistest konfliktidest — kui müüja ja ostja andmed deklaratsioonides ei klapi või kui ostja arvates ei ole müügiarve korrektselt vormistatud, siis hakkavad poolte esindajad omavahel seda probleemi “klaarima“, mis võib lõppeda vastastikuse süüdistamise või pealekaebamisega. Lisaks annab uus süsteem hea võimaluse konflikte võimendada — näiteks kui ostja keeldub arvet tasumast, viidates ebakvaliteetsele kaubale vms, ei pea müüja edasipidi võtma ette kohtuteed, vaid lihtsam võib olla jätta arve KMD lisal deklareerimata ja ässitada sellega ostjale kuri maksuamet kallale. Eriti „mõjusaks“ võib taoline väljapressimise viis muutuda nende ostjate suhtes, kes deklareerivad pidevalt käibemaksu tagastusnõudeid ja on seega eriti haavatavad.

Ei saa unustada, et suur osa väikeste ettevõtete raamatupidamisest tehakse käsitsi või on 1000 eurot ületavate arvete maht nii väike, et lihtsam on deklaratsiooni lisa andmeid sisestada käsitsi. Seletuskirja väide, mille kohaselt on tegemist mittenõuetekohase raamatupidamisega, kui raamatupidamise andmeid ei ole „kuhugile[LL1] “ salvestatud, annab alust karta, et Rahandusministeeriumi ametnike teadmised raamatupidamisest on samal tasemel nende eesti keele oskusega.

Paljud väikeettevõtjad kasutavad raamatupidamisbüroo teenuseid, mis tähendab, et teenusepakkujatel tekib suur lisakoormus, sest isegi kui raamatupidamisprogramm edastab andmeid automaatselt, kulub lisatööd kas või selle peale, et kontrollida dokumentide õiget vormistust ja 1000 euro piirmäära arvestust. MTA hinnangul hakatakse ametile edastama informatsiooni 62–65 miljonit arve kohta aastas. Isegi kui neist vaid imetilluke osa — nii mõned kümned tuhanded — tuleb sisestada käsitsi, võib see tähendada mitme otsemandaadi jagu valijaid, kes saavad iga kuu 20. kuupäeval kolm minutit taas mõelda selle peale, mida nad kavatsevad teha järgmise aasta 1. märtsil.


Lasse Lehis

EML juhatuse liige


Vt lisaks:

EML, EVEA, Eesti Raamatupidajate Kogu, Audiitorkogu ettepanek käibedeklaratsiooni lisa eelnõu kohta