Kes siis keda ikkagi toetab? Eestist, ESM-ist, EFSF-ist ja pangandusest. Joel Kukemelk
Väljaanne : september (nr 9)

Eestis on massiliselt üles kerkinud kaks küsimust, millele oleks aeg põhjalikult vastata. Esiteks — miks Eesti peab toetama rikkaid Lõuna-Euroopa riike? Teiseks — miks me jagame oma raha pankuritele, kes selle jama kokku keerasid? Olgu ennetavalt öeldud, et mõlemad küsimused on juba eos valed.

Küsimus 1. Miks Eesti peab toetama rikkaid Lõuna-Euroopa riike? Miks me ei võiks selle raha eest tõsta pensione või suurendada avaliku sektori töötajate palku?

Olukorras, kus Lõuna-Euroopa riigid on hädas oma võlgadega ning alustanud pikaajalist ja valusat reformimise protsessi, on lausa imestamapanev see, kui küünilisi kommentaare paljud eestlased sel teemal ikkagi annavad. See kehtib ka keskmiselt haritumate inimeste kohta. Võtame kõigepealt ette esimese küsimuse.

2011. aasta Eesti riigieelarve tulud olid 5,89 miljardit eurot, kulud 6,16 miljardit eurot ja riigi sisemajanduse kogutoodang ehk SKT oli 15,97 miljardit. Seega eelarve oli defitsiidis 0,27 miljardit ehk 1,7 protsenti SKT-st. Laekunud tuludest 74 protsenti ehk 4,34 miljardit olid maksutulud ja 26 protsenti ehk 1,53 miljardit mittemaksulised tulud. See on oluline koht. Lõviosa nendest mittemaksulistest tuludest on Eestile makstud toetused Euroopa Liidu erinevate fondide poolt: 2011. aastal oli see kokku summas 1,13 miljardit eurot, siinhulgas ka meile heldelt määratud heitmekvoot, mille üleliigse osa müümisest saime 0,19 miljardit. Kuid ka ilma heitmekvoodita olid Euroopa Liidu fondide toetused Eestile 2011. aastal ca 0,94 miljardit eurot. Sissemakseid tegime Euroopa Liitu 2011. aastal 0,16 miljardi eest ehk netos saime toetusi 0,78 miljardit eurot.

Nendest toetustest on läinud ligi 220 miljonit põllumajandusse, 190 miljonit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, 120 miljonit Keskkonnaministeeriumisse, 120 miljonit Haridus- ja Teadusministeeriumisse, 60 miljonit Siseministeeriumisse, 40 miljonit eurot Sotsiaalministeeriumisse jne. Lühidalt öeldes oleks ilma Euroopa Liidu fondide netotoetusteta 2011. aastal Eesti riigieelarve defitsiit olnud mitte 0,27 miljardit, vaid 1,05 miljardit eurot ehk 6,6 protsenti SKT-st. Selleks, et 2011. aastal ilma Euroopa Liidust saadud netotoetusteta hoida sama eelarvelist seisu ehk 1,7-protsendilist defitsiiti SKT-st, oleksime pidanud tõstma käibemaksu 20 pealt 32–35 protsendi peale! Lihtsalt sedavõrd suur on meie sõltuvus Euroopa Liidu toetustest.

Alates 2000. aastast on Eesti saanud Euroopa Liidu fondide toetusi enam kui 3,5 miljardi euro eest ning järgmise kaheksa aasta jooksul ootab meid ees veel keskmiselt 0,5 miljardit toetusi aastas ehk kokku ca 3,5–4,0 miljardit eurot. Võrdluseks — alates Euroopa Liiduga liitumisest 2004. aastal on Eesti Euroopa Liidu eelarvesse maksnud sisse veidi enam kui ühe miljardi. Täna palju poleemikat tekitavasse ESM-i teeb Eesti rahalise sissemakse summas 0,15 miljardit ning Eesti maksimaalne osalus ESM-is võib ulatuda 1,3 miljardini. EFSF osas ulatub Eesti maksimaalne garantii 1,99 miljardini ehk need kaks kokku on maksimaalselt 3,3 miljardit eurot.

Järeldus 1. Ei tasu luua illusioone Eesti ei ole Lõuna-Euroopa riikide toetaja. Lisaks kaudsest kasust Euroopa Liitu kuulumisega kaasnenud majanduse elavnemisest oleme saanud Euroopast rahalisi toetusi kordades rohkem, kui omalt poolt sinna reaalseid sissemakseid teinud.

Küsimus 2. Miks läheb meie toetusraha pankuritele, kes selle jama kokku keerasid?

Siin on lausa kaks küsimust. Esiteks — kas meid praegu vaevavas riikide võlakriisis saab ikkagi ainult pankureid süüdistada? Kas mitte poliitikud ei ole lasknud riikide eelarveid mitmeid aastaid järjest sügavatesse miinustesse, lubades oma valijatele rohkem, kui on reaalselt võimalik kulutada? Kas mitte valijad ei ole need, kes utoopilisi lubadusi välja käinud poliitikuid uskuma jäid ja nad ametisse valisid? Tarbijate valik buumiaegadel sääste kulutada ja laenu võtta oli ju samuti vabatahtlik ja mitte sunduslik? Kus olid regulatiivsete organite silmad, kes ülelaenamist ja ületarbimist piisavalt vara piirama ei hakanud? Pangandus on selles mosaiigis vaid üks tükike ja kett on täpselt nii tugev, nagu on selle nõrgim lüli.

Omakorda on imekspandav see, kuidas laenu tagasimaksetega hätta jäänud inimestelt laenujäägi tagasimaksmiseks vara ära võttes ja maha müües on ühiskond väga varmalt ja halvustavalt näitamas näpuga pankade poole. Poest ju kaupa tasuta ei saa ja vargaid ühiskond ei salli. Kuid kui laenu võtnud tarbijad oma võlgu ära ei maksa ja pank neid sisse nõudma tuleb, näidatakse näpuga panga peale. Miks peaks pankadest antava laenu/müüdava toote puhul olema teistsugune suhtumine?

Teiseks — kas raha läheb ikkagi niisama pankurite taskutesse? Ei, tegelikult läheb raha pankadesse nii, et vee peal hoitakse vaid riigi finantssüsteemi järjepidevuse seisukohast olulisi panku (et oleks koht, kuhu saaksid laekuda inimeste palgarahad, et inimesed saaksid sularahaautomaatidest enda raha välja võtta ja kontorites oma igapäevaseid rahaasju ajada), kusjuures nende hädasolevate pankade senised investorid nii-öelda lahjendatakse nende rahasüstidega uusi aktsiaid välja andes oma osalustest välja ehk varasemad omanikud jäävad oma varast ilma. Sisuliselt liigub abi saavate pankade kontroll riikide kätte. Väiksemad pangad, mis pole aga riiklikult olulised, lähevad laenude massiliste mittetagasimaksmiste korral aga lihtsalt pankrotti ja seal töötanud inimesed koondatakse. Näiteks USA-s on viimase 5 aastaga pankrotistunud üle 450 erineva panga ning USA finantssektoris on koondatud selle ajaga 600 000 töökohta ehk 7 protsenti töötajatest.

Euroopa kõigi pankade turukapitalisatsioon kokku on täna juba väiksem kui tehnoloogiasektori lipulaeva Apple’i turukapitalisatsioon — Euroopa pangandus vs üks tehnoloogiaettevõte. Euroopa finantssektori aktsiad on 15 aasta madalaimatel tasemetel ning selle sektori käekäiku illustreerib kõige paremini STOXX Europe 600 Banks indeksi muutus: Euroopa finantssektori aktsiad on 2007. aasta tipust kaotanud kolm neljandikku ning on kukkunud tagasi 1990ndate keskpaiga tasemetele:

Järeldus 2. Abiraha ei lähe pankurite või pangas töötavate inimeste taskutesse. Koos pankadesse mineva riikide abirahaga liigub ka kontroll nende pankade üle riikide kätte.


Joel Kukemelk

LHV portfellihaldur ja LHV Pärsia Lahe Fondi fondijuht