Investeerimiskonto või osaühing — kumb jääb peale? Ranno Tingas
Väljaanne : detsember (nr 12)

Aasta lõpp läheneb ja seoses sellega on oodata olulist muudatust tulumaksuseaduses[1] — võimalust hakata kasutama investeerimiskontot.[2] Tegemist on tavalise arvelduskontoga (rahakontoga), mille abil füüsiline isik saab finantsvarast saadud tulu maksustamist edasi lükata kuni tulu tarbimisse võtmiseni. Selle muudatuse eesmärk on eelnõu seletuskirja järgi soov kohelda sarnaselt füüsiliste ja juriidiliste isikute väärtpaberiinvesteeringutest saadud kasu.

Nimetatud uuendus võiks olla sama revolutsiooniline, kui 2000. aastast jõustunud juriidilise isiku kasumi maksustamise põhimõtte muudatus, kuid seaduses sätestatud piirangute tõttu säilib osaühingu[3] kaudu investeerimisel endiselt rida eelised. Nendele, kes on harjunud füüsilise isikuna väärtpaberitehinguid tegema, annab investeerimiskonto siiski positiivse võimaluse maksukohustuse tekkimise aega tähtajatult edasi lükata.

Lihtsustatult tähendab uus lähenemine seda, et tulumaksukohustus tekib investeerimiskonto väljamaksete osalt, mis ületavad sissemakseid. Seega saab investor algse investeeringu investeerimiskontolt maksuvabalt välja võtta ning maksukohustus kaasneb vaid alginvesteeringut ületavalt investeerimiskonto väljamakselt ehk tarbimisse võetud kasult. See tähendab, et investeeringuid saab vahetada ja asendada ilma vahepealse maksukohustuseta. Investeerimiskontol oleva raha eest saab osta seaduses defineeritud finantsvara (mõistet vt TuMS § 171), kuid viimase müümisel või sellest muul viisil tulu saamisel tuleb saadud tulu kanda viivitamatult investeerimiskontole tagasi.

Investeerimiskonto (TuMS § 172) toob kaasa selle, et maksuhaldurile ei deklareerita enam üksikuid väärtpaberitehinguid, vaid investeerimiskonto sissemakseid ja väljamakseid ehk raha liikumisi. Seega on tegemist mõtteviisi muudatusega maksustamise ja maksustatavate tehingute deklareerimise osas. Õnneks on investeerimiskonto kasutamine vabatahtlik ja seega võib finantstulude maksustamist jätkata ka „vanas“ süsteemis, kus oleme harjunud deklareerima üksikuid väärtpaberitehinguid ning nendest saadud aasta kogutulult tulumaksu maksma. Seejuures tuleb meeles pidada, et mittekaubeldavate aktsiate ja osade puhul ning finantsvara mõistele mittevastava vara puhul peabki jätkama tavapärases väärtpaberitehingute maksustamise süsteemis. Kui enamik maksumaksja varast koosnebki „mittekõlbulikest“ finantstoodetest, siis võib maksuarvestuse lihtsuse huvides olla mõistlikum investeerimiskontot mitte kasutada ja jätkata kogu vara ulatuses vana korra järgi maksustamist.

Ehkki investeerimiskonto olemasolu ja sellel tehtud tehingud tuleb esimest korda deklareerida alles 2012. aasta kevadel, kui esitatakse 2011. aasta tuludeklaratsioon, tasuks siiski juba 2011. aasta algusest uute finantsvarade soetamisel otsustada, kas need plaanitakse viia investeerimiskonto süsteemi, sest sel juhul tuleks need soetada investeerimiskonto rahadest. Üsna ebameeldiv võib olla hiljem tagantjärele avastada, et investeerimiskontona tuleb deklareerida mitmed erinevad arvelduskontod, millelt on väärtpabereid ostetud ning millelt on tehtud ka kõikvõimalikke muid makseid, mida peab hakkama maksuametile rida-realt deklareerima. Lisaks tuleb arvestada, et 2011. aasta tuludeklaratsioonis tuleb otsustada, kas varasemate aastate väärtpaberikahju ja varasemad finantsvara mõistele vastavad investeeringud otsustatakse viia investeerimiskonto süsteemi.

Tulumaksuseaduse § 171 sätestab finantsvara mõiste, mis kujutab endast loetelu varaliikidest, mis arvatavasti katab enamiku finantsasutuste poolt tavatarbijale pakutavatest finantstoodetest. Nii leiame finantsvara loetelust järgmised varaklassid:

Kõigi loetletud varade puhul kehtib nõue, et vastav väärtpaber või selle alusvara või selle finantstoote pakkuja peab alluma finantsjärelevalvele, ning lisaks on toodud territoriaalne nõue, mis piirab lubatud finantsvara Euroopa Majanduspiirkonna (EL liikmesriigid ning Norra, Island ja Liechtenstein) ja OECD liikmesriikidega.

Siit tulebki esimene oluline erinevus investeerimiskonto ja osaühingu kaudu investeerimise vahel. Nimelt on füüsilise isiku investeerimiskonto puhul defineeritud lubatud varaliigid ja territooriumid, kuid osaühingu puhul pole varaliigid piiratud ning ka territoriaalselt võib investeerida praktiliselt ükskõik kuhu, välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuvatesse juriidilistesse isikutesse, kellega seoses võib osaühingul tekkida täiendav tulumaksukohustus (vt TuMS § 52 lg 2). Nii et osaühing võib maksuvabalt osta ja müüa kulda, metsa, maad, ehitisi, kunstiväärtusi, aktsiaid, osalusi ja liikmeõigusi suvalistes äriühingutes ja investeerimisfondides üle maailma või näiteks vaba raha välja laenata. Kui vara soetamine on ettevõtlusega seotud (eelkõige tähendab see, et soetatud vara ei kasutata mõne teise isiku huvides või et tegemist pole fiktiivse tehinguga, näiteks kui laenu ei kavatseta tagastada)[4], siis maksuriske ei teki. Samas füüsiline isik saab investeerimiskonto kaudu investeerida vaid ülalnimetatud finantsvaradesse.

Oluline erinevus äriühingu ja investeerimiskonto kaudu investeerimisel on kindlasti seoses investeeringute avalikkusega. Nimelt kui keegi kasutab investeerimiseks Eesti äriühingut, siis peab arvestama, et selle finantsandmed (majandusaasta aruanne) on avalikud kõigile huvilistele. Seega võib äriregistrile esitatud majandusaasta aruandega tutvuda nii ajakirjanik, naaber kui ka töökaaslane. Investeerimiskonto on seevastu diskreetne ning infot investeeringute suuruse, liigi ega tootlikkuse kohta ei avaldata. Samas on ka võimalus kasutada investeerimiseks mõne välisriigi äriühingut, mille puhul info avalikustamine või kättesaamine on piiratum, aga sel juhul peab arvestama täiendavate kulude ja olenevalt riigist ka võimalike maksuriskidega.

Üks väga suur erinevus investeerimiskonto ja osaühingu vahel on seotud kulude mahaarvamisega maksustamise seisukohalt. Kui investeerimiskonto puhul lähevad arvesse vaid otseselt finantsvara soetamise või võõrandamisega seotud kulud, siis osaühingu puhul on lubatud ka kaudsed kulud, kui „kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud“, nagu sõnastab tulumaksuseadus. Seega lähevad arvesse ka finantsvaraga seotud muud kulud, mis pole piiratud ainult konkreetse väärtpaberi või muu vara ostu ja müügiga. Näiteks võib finantsinvesteeringutega seoses olla väga erinevaid kulusid alates konto hooldustasust, maakleri edukustasust ja laenuintressist kuni kommunikatsioonikulude, kontorikulude ja koolituskuludeni. See, mida füüsiline isik ei tohi investeerimiskonto kuluna arvestada, võib osaühingu jaoks olla täiesti normaalne ettevõtlusega seotud kulu. Füüsilise isiku suhtes kehtivad piirangud kulude mahaarvamisel suurendavad järelikult tema maksubaasi võrreldes äriühinguga.

Kuludest rääkides ei saa mööda minna täiendavatest väljaminekutest, mis võivad investori jaoks kaasneda, kui ta otsustab tegutseda osaühingu kaudu. Siinkohal võib nimetada osaühingu asutamise, äriregistri toimingute, raamatupidamise, likvideerimisega seotud kulusid jne. Paljuski on tegemist siiski ühekordsete kuludega. Samuti võivad investeerimistegevusega seotud teenustasud olla mõnikord juriidilistele isikutele kõrgemad võrreldes füüsiliste isikutega. Seega kui osaühingut olekski vaja vaid investeerimistegevuseks, tasuks eelnevalt kalkuleerida, millised täiendavad kulud kaasnevad ja kas osaühing tasub ennast ära. Eelkõige sõltub valiku tegemine finantsvara ja sellelt saadava tulu (ja potentsiaalselt kokkuhoitava tulumaksu) suurusest. Ehkki lihtsama raamatupidamise korraldamisega peaks finantsalal vähegi pädev isik ka kõrvalise abita hakkama saama ning juriidilise isiku väärtpabereid saab vabalt näiteks komisjonilepingu alusel ka füüsilise isiku kontol hoida, on siiski selge, et äriühinguga kaasneb rohkem bürokraatiat ja kulusid. Samas on uuest aastast jõustumas rida äriseadustiku muudatusi, mis vähendavad mõnevõrra osaühinguga seotud bürokraatiat. Seda, kas investeerimiskonto kasutajad saavad ise oma tulude deklareerimisega hakkama või vajavad nad tasulist abi nagu mõnedes riikides oma tulude deklareerimisel, näitab aeg.

Investeerimiskonto ja osaühingu kaudu investeerimise üheks erinevuseks on kindlasti ka vastutuse piiratus ning varade lahusus. Füüsilise isiku varaline vastutus on piiramatu, kuid osaühingu puhul vastutab osanik vaid osaühingu varade ulatuses. Sellest järeldub, et riskantsete investeeringute puhul võib piiratud vastutusega osaühing anda investorile täiendava turvalisuse, sest kolmandatel isikutel ei ole võimalik esitada osaühingu võlgade osas nõudeid osaniku vastu.

Arvestada tuleb ka investeerimistegevuse mahu ja ajalise kestusega. Kui inimene vajab investeeringutest saadud tulu kohe tarbimises, siis räägivad maksuseadused pigem investeerimiskonto kasuks. Nii investeerimiskontolt kui osaühingust saab alginvesteeringu välja võtta maksuvabalt, kuid osaühingust väljavõtmisel tuleb arvestada äriseadustikust tulenevate protseduuridega. Kui aga eesmärk on võtta tarbimisse teenitud kasum, siis ehkki maksumäär on mõlemal juhul sama (21% brutosummast või 21/79 netosummast), peab äriühing tulumaksu maksma juba dividendide maksmisele järgneva kuu 10. kuupäevaks, seevastu investeerimiskontolt välja võetud tulult makstakse tulumaksu alles järgmise kalendriaasta 1. juuliks[5], mis tähendab, et tulumaksu maksmiseks vajalikku raha saab ligi 1,5 aastat enda käes hoida ja kas või sellesama investeerimiskonto kaudu investeerida.

Investeerimiskontolt raha väljavõtmine ei nõua formaalsusi, kuid äriühingu puhul peab arvestama, et dividendi saab jaotada kinnitatud majandusaasta aruande alusel ehk enne kasumi jaotamist tuleb oodata ära majandusaasta lõpp. Lisaks tuleb vormistada kasumi jaotamise otsus ning esitada tuludeklaratsioon TSD koos lisaga 7 ja vormiga INF1 dividendide jaotamisele järgneva kuu 10. kuupäevaks.

Osaühingu kõiki tulusid ja kulusid vaadeldakse kogumis ning seega investeerimistegevusest saadud kahjum vähendab automaatselt muu tegevuse kasumit ning samamoodi vähendab muu tegevuse kahjum investeerimistegevuse kasumit ja potentsiaalset dividendiga kaasnevat tulumaksukohustust.

Füüsilise isiku investeerimiskontol oleva raha tagatisena kasutamine on seaduse järgi keelatud, kui see ei ole seotud finantsvara soetamisega (TuMS § 172 lg 12). Äriühingul sellist piirangut pole, kui tagatakse äriühingu kohustusi. Küll on äriseadustiku järgi keelatud laenu andmine osanikule või juhatusele või nende laenude tagamine äriühingu varaga.[6]

Äriühingu puhul peab arvestama riskidega, kui finantsvarade väärtus langeb järsult, mille tagajärjel jääb osaühingu netovara järele vähem kui pool osakapitalist või vähem kui seaduses nimetatud minimaalne osakapitali suurus (osaühingus 2500 eurot). Sel juhul tuleb leida sobivad meetmed probleemi lahendamiseks, näiteks suurendada või vähendada osakapitali. Probleemi on võimalik ennetada juba osaühingu asutamisel, tehes osakapitali sissemakse ülekursiga.

Eeltoodu ei välista muid nüansse, mis võivad konkreetsetel asjaoludel osaühingu või investeerimiskonto kasuks rääkida, kuid kokkuvõtteks võib nentida, et investeerimiskonto regulatsioon on tervitatav paljude füüsilisest isikust väikeinvestorite jaoks. Loodetavasti saadakse peatselt ka üle maksudest kõrvalehoidumise hirmust (sest olgem ausad, osaühingu puhul on maksudest kõrvalehoidumise riskid täpselt samasugused) ning loobutakse investeerimiskonto kasutamisele seatud ebavajalikest piirangutest.

Loodetavasti saab 2011. aastal kehtima hakkavast korrast vahepeatus teel füüsilise isiku ja juriidilise isiku väärtpaberitulude maksustamise ühtlustamise või miks mitte ka füüsilise isiku väärtpaberitulude maksustamise soodustamise suunas.[7]


Ranno Tingas

Ernst & Young Baltic AS partner ja juhatuse liige

EML nõukoja liige



[1] Muudatus on avaldatud RT I 2010, 34, 181.

[2] Samal teemal vt Öeldud – tehtud? - MaksuMaksja, 2010, 6/7, lk 32-35.

[3] Lihtsuse mõttes on selles artiklis räägitud osaühingust (OÜ), aga isiklike investeeringute juhtimiseks võib loomulikult kasutada ka muid juriidilise isiku vorme ja sugugi mitte ainult äriühinguid.

[4] Laenu andmise kui ettevõtlusega seotud või mitteseotud väljamakse piiritlemise kohta vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.05.2007 otsust kohtuasjas 3-3-1-22-07.

[5] Tulumaksuseadus ei sätesta investeerimiskontole hilisemat tulumaksu tasumise tähtpäeva, nagu see on tavapärasel väärtpaberitehingute maksustamisel (1. oktoober).

[6] Osaühingu laenukeelu kohta vt äriseadustiku § 159.

[7] Võimalike soodustuste näidete kohta vt Lasse Lehis, Gaily Kuusik. Väärtpaberitulude maksustamine mujal maailmas ehk Kes vana asja meelde tuletab. – MaksuMaksja, 2010, 8, lk 29-30.