Maksumaksja portaal - Uus lähetuste määrus — vanad hädad kummitavad. EML - 2009 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > oktoober (nr 10) > Uus lähetuste määrus — vanad hädad kummitavad. EML
Uus lähetuste määrus — vanad hädad kummitavad. EML

Uue töölepingu seaduse kehtimisega hakkas kehtima ka uus lähetuskulude hüvitamise määrus. Lisaks Eesti-sisese lähetuse päevaraha ärakaotamisele[1] (mis EML arvates on põhiseadusega vastuolus ja mille kohta me kavatseme ka esitada kaebusi sinna kuhu vaja) ja “muude kulude” maksuvaba piirmäära kaotamisele midagi erilist ei muutunud. Siiski oli määruse koostajatel meeldiv võimalus näidata natuke oma abstraktse mõtlemise oskust ja kirjutada uus määrus veelgi rohkem tegelikku elu vajadusi arvestav. Aga hea seegi. Võib-olla ei olegi liiga palju korraga õige tahta. Nii nagu Tallinn, ei saa ka meie maksuseadused kunagi valmis.

Lähetuste kohta soovitame lugeda ka Maksu- ja Tolliameti kodulehel avaldatud artiklit “Erisoodustus - lähetus alates 01.07.2009” (www.emta.ee/erisoodustus). Nagu heaks tavaks on saanud, ei lange EML ja MTA tõlgendused mitte alati kokku.[2] Tõsi küll, suurem osa arusaamatusi (näiteks müstilise “kolmanda isiku” ebaõnnestunud otsingud) on tingitud seaduse või määruse puudustest, millele EML juba aastaid on järjekindlalt tähelepanu juhtinud (mida sama järjekindlalt juba aastaid ignoreeritakse).

Kuna kehtiv kord ei erine varasemast just väga palju, siis soovitame huvilistel lugeda ka MaksuMaksja 2005. ja 2007. aasta oktoobrinumbrites ilmunud teemakohaseid artikleid. Üht-teist (näiteks tööjõurendi ja autojuhtide kohta) oleme kirjutanud ka hiljem.


Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord

Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrus nr 110 (RT I 2009, 36, 245)


Väljavõte määruse eelnõu seletuskirjast

Üldist

Määruse eelnõu on tingitud uue töölepingu seaduse (edaspidi TLS) vastu võtmisest 17.12.2008 ning jõustumisest 01.07.2009. Käesolev määrus asendab Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määrust nr 453 „Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord”. Põhimõtteliselt on tegemist normitehnilise uuendusega, mis arvestab uue töölepingu seaduse töölähetuste erinevat käsitlust. Peamiseks erinevuseks võrreldes varasemaga on tööandjal riigisiseste töölähetuste puhul päevaraha maksmise kohustuse puudumine.

Kulude piirmäärasid muudetakse ainult selles osas, et kaotatakse töölähetuse päevaraha alammäär riigisisesel lähetusel, ning jäetakse täielikult välja majutuskulude alammäärad. Varem oli majutuskulude alammäär seotud töötaja õigusega keelduda lähetusest, kui majutuskulud on alammäärast väiksemad. TLS kohaselt on lähetusse saatmine reguleeritud seaduse tasandil (TLS § 21) ning lähetusse minemise korraldus on töötajale täitmiseks kohustuslik. Seega ei saa lähetusse minemisest keeldumise õigus sisalduda määruses. Maksuvabastuse piirmäärad jäetakse samaks, kuid seoses riigisisese päevaraha maksmise kohustuse kaotamisega (TLS § 40) jäetakse ära ka maksuvabastus riigisisese lähetuse päevarahalt.

Siiski jääb tööandja otsustuspädevusse siseriikliku lähetuse päevaraha maksmine, kuid kuivõrd sellise päevaraha maksmise kohustust tööandjale töölepingu seadusega ei panda, ei kehtestata sellele päevarahale miinimummäära ega anta siseriiklikule päevarahale maksuvabastust.

Samuti tuleb silmas pidada TLS üldist eeldust (§ 20), et töö tegemise koht lepitakse kokku omavalitsuse üksuse täpsusega. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei piira TLS poolte kokkuleppevabadust töö tegemise koha kokkuleppimisel, samas peab mõistagi töö tegemise koha kokkuleppimisel lähtuma lepinguosaliste vastastikustest huvidest ja hea usu põhimõttest. „Seega ei ole sätte (TLS § 20) eesmärgiga kooskõlas töö tegemise koha ebamõistlikult lai määratlemine. Rohkem kui ühe omavalitsusüksuse kokku leppimine töö tegemise kohana on näiteks müügiesindajate puhul põhjendatud, seevastu kõigi Eesti omavalituste loetlemine töö tegemise kohana toidupoe müüja töölepingus ei ole ilmselgelt kooskõlas normi eesmärgiga tagada pooltele kindlus selles, millises paikkonnas tööülesandeid täita tuleb.” TLS § 21 lg 1 määratleb töölähetusena töötaja lähetamist tööülesande täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta.

Määruse § 2

Lõikes 1 on ümber sõnastatud kehtiva määruse § 4, arvestades TLS § 40 lg 2 sõnastust („töötajal on õigus nõuda” senise „tööandja on kohustatud hüvitama” asemel). Samuti antakse näidisloetelu lähetusülesande täitmisega kaasnevatest kuludest, mida määruse rakendamisel mõistlikuks tuleks pidada. Loetelu esitamine on tingitud lõikes 2 kajastuvast muudatusest, mille kohaselt koondatakse varasemad paragrahvid 5-8 ühtseks lõikeks. Siin sätestatakse lihtsustatult põhimõte, et kõik lähetusega seotud hüvitatavad kulud peavad olema dokumentaalselt tõendatud. Praktikas puudub sisuline vajadus eristada sõidukulusid, sealhulgas lennujaama-, reisija- ja väljalennumakse, reisikindlustuse ja viisa vormistamise kulusid, majutuskulusid ja muid lähetusülesande täitmisega seotud kulusid. Vältimaks muljet, et varasemas määruses eraldi paragrahvi pälvinud lähetuskulude liigid praegu välistatud oleks, ongi lõikes 1 vastav näidisloetelu esitatud. Loobutakse ka varasema määruse §-s 6 kehtestatud majutuskulude alammääradest, millega seostus töötaja õigus alammäärast väiksemate majutuskulude korral lähetusest keelduda. TLS kohaselt on lähetusse saatmine reguleeritud seaduse tasandil (TLS § 21) ning lähetusse minemise korraldus on töötajale täitmiseks kohustuslik. Seega ei saa lähetusse minemisest keeldumise õigus sisalduda määruses.

Lõige 3 sisaldab senikehtiva määruse § 3 esimeses lauses väljendatud põhimõtet. Sõnastust on veidi täpsustatud ning säte arvestab TLS § 40 lõikes 4 töötajale antud õigusega nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust. Raamatupidamispõhimõtete kohaselt on oluline, et tehtava väljamakse aluseks oleks alusdokument. Kuivõrd enne lähetust pole olemas kõiki lähetusega seotud kuludokumente, ei ole korrektne ilma alusdokumendita väljamakset teha. Määruses esitatud sõnastusega ei määrata sellise alusdokumendi vormi. Kulude hüvitamise otsustus saab näiteks väljenduda nii tööandja antud korralduses, käskkirjas vms, või töötaja poolt koostatud taotluses (esildises), millele tööandja teeb märke kulude hüvitamise otsustuse väljendamiseks. Lõike 3 teises lauses on loetletud minimaalsed andmed, mis peavad antud dokumendis kajastuma.

Lõige 4 sisaldab varasemat paragrahvi 81, millega säilitatakse võimalus valida määruste vahel, mille alusel isikliku sõiduauto kasutamise kulusid hüvitada. Käesoleva määrusega antakse täiendav võimalus lähetuse, kui erakorralise juhtumi puhul täiendavate dokumenteeritud isikliku sõiduauto kasutamise kulude mahaarvamiseks. Tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrus nr 164 on pigem nö tavapäraste tööülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kulude hüvitamise regulatsiooni sätestamiseks. Lisaks, võib sõltuvalt konkreetsest olukorrast osutuda tööandja jaoks kasulikumaks ühe või teise määruse regulatsioon.

Määruse § 4

Paragrahvis 4 esitatav regulatsioon on olemas ka kehtiva määruse paragrahvides 9, 11, 12 ja 123. Lõige 1 on otseselt üle võetud kehtiva määruse § 9, ning selle eesmärk on vältida välislähetuse päevaraha väärkasutamist. Väärkasutamine saab olla võimalik piirilähedastel aladel. Nendest kõige ilmsem näide oleks Valgas töötava töötaja fiktiivne lähetamine Valkasse, mis annaks võimaluse maksta osa palgast maksuvabalt — välislähetuse päevarahana. Lõikesse 2 tuuakse seoses TLS-s kohustusliku siseriikliku lähetuse päevaraha kaotamisega vaid varasem § 11 punkt 1, mille kohaselt makstakse päevaraha välislähetusse väljasõidu päeva eest, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub hiljemalt kell 21.00, ning saabumise päeva eest makstakse päevaraha kui sõiduk saabub pärast kella 3.00. Lõige 3 erineb kehtiva määruse §-st 123 vaid selle poolest, et seoses siseriikliku lähetuse päevaraha kadumisega puudub vajadus teises lauses esitatud regulatsiooni järele. Lõike 4 puhul on tegemist kehtiva §-ga 12.


Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu

EML kiri Rahandusministeeriumile

30.04.2009

Täname teid töölähetusi puudutava määruse eelnõu kohta arvamuse küsimise eest.

Arvestades seda, et Teie alluvad ametnikud on salakavalalt surunud läbi tulumaksuseaduse muudatused, millega kaotati siseriikliku lähetuse päevaraha ning ankurdati muud piirmäärad seadusesse, ei ole käesoleva määruse eelnõu kohta võimalik esitada sisulisi ettepanekuid.

Tuleb tunnustada, et eelnõu normitehniline tase on oluliselt parem kehtiva määruse omast. See fakt teeb meile rõõmu. Eelnõu annab lootust, et Rahandusministeeriumi ametnikud oleksid suutelised kirjutama ka näiteks praeguse sotsiaalmaksuseaduse ja käibemaksuseaduse asemele uue ja paremini loetava redaktsiooni.

Siiski ei ole vana hea Preisi üldine maaõigus ka eelnõust kuhugi kadunud, mistõttu esitame mõned teemakohased täpsustused.

Määruse § 4 lg 1 sätestab, et teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse töötajale välislähetuse päevaraha, kui välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töökoht. Soovitame täpsustada, kas see tähendab lühimat vahemaad kahe asustatud punkti vahel või tegelikult läbitud teekonda. Samuti soovitame mõelda, kuidas peaks tööandja käituma näiteks siis, kui töötaja töökoht on Värskas ja töötaja lähetatakse Petserisse, kuid ta seisab veoautoga nädal aega elavas piirijärjekorras, lahkumata autost kordagi.

Määruse § 4 lg 2 väljendab emotsiooni, mis tabas kunagi ühte teie ministeeriumi ametnikku, kui ta saabus Helsingist lennukiga Tallinna lennujaama öösel kell 0.20 ning avastas Eesti maksuõiguse alustalasid õõnestava petuskeemi. Kui ministeeriumi arvates on jätkuvalt tegemist väga olulise probleemiga, siis söandaksin juhtida tähelepanu sellele, et täiesti on jäänud tähelepanuta, kuidas välislähetuses on võimalik käia ka ühe päeva sees lühema ajaga kui kolm tundi (nt helikopteriga Soome või liinilennuga Stockholmi ja sama lennuga tagasi, lisaks maismaatransport Venemaa ja Läti suunal). Samuti on jäetud kahe silma vahele variant, et sõiduk ei suundugi välisriiki, vaid piir ületatakse jala (nt rongiga Tartust Valka ja Läti Valkast bussiga edasi Riiga).

Määruse § 4 lg 4 sätestab, et tööandja võib päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Soovitame täpsustada, kas tööandja kantud toitlustuskulud on sel juhul maksuvabad või maksustatavad ning kas päevaraha on jätkuvalt maksuvaba, kui tööandja kannab toitlustamise kulud ja otsustab päevaraha mitte vähendada.

Määruse § 5 väljendab emotsiooni, mis tabas kunagi ühte teie ministeeriumi ametnikku, kes käis järjekordselt Brüsselis Eesti asja ajamas ning avastas üllatusega, et lisaks tööandjale võib lähetuskulusid hüvitada ka vastuvõttev pool. Sellest ajast rikastati Eesti lähetusõigust müstilise kolmanda isikuga. Leiame, et oleks aeg avada kolmanda isiku tähendus ka maksja seisukohast — kas ja millistel tingimustel saaks või võiks mõni Eesti residendist juriidiline isik “kolmanda isikuna” hüvitada mõne füüsilise isiku Eestisse saabumisega seotud kulusid ja maksta päevaraha — näiteks äripartnerid, vahetusüliõpilased ja praktikandid, humanitaarabi projektides tasuta töötavad välismaa vabatahtlikud jne.

Lõpetuseks söandaksin siiski mainida, et Eesti Maksumaksjate Liit on jätkuvalt seisukohal, et 26. veebruaril Riigikogus vastu võetud tulumaksuseaduse § 13 muudatused on põhiseadusega vastuolus ning ebaõiglased kõikide tublide Eesti tööinimeste suhtes. Teeme ettepaneku lisada mõne Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu teisel lugemisel eelnõule juhtivkomisjoni kaudu ettepanek tulumaksuseaduse § 13 lg 3 punkti 1 muutmiseks, millega taastada maksuvaba päevaraha siseriiklikus lähetuses, kaotada majutuskulude piirmäärad ning suurendada välislähetuse päevaraha 750 kroonini.


Samal teemal MaksuMaksjas varem ilmunud:

  • Lasse Lehis. Töölähetus, teenistuslähetus ja ametilähetus – mille poolest need erinevad. – 2005, nr 10, lk 14-22.
  • Lasse Lehis. Kolmas on, aga kuhu teine jäi? – Samas, lk 25.
  • Ranno Tingas. Lähetustega seotud maksuprobleeme. – Samas, lk 26-29.
  • Martin Huberg. Töölähetuse ja isikliku sõiduauto hüvitise kord muutunud. – 2006, nr 8, lk 24-26.
  • Martin Huberg. Töölähetuse ja isikliku sõiduauto hüvitise määruste muutmise ning muudatuste kohaldamise probleemid. – Samas, lk 27-28.
  • Madis Uusorg. Lähetustest ennemuiste. – 2007, nr 10, lk 28-30.
  • Hiie Marrandi. Uuemat kohtupraktikat lähetustest ja päevarahadest. – 2008, nr 2, lk 40-43.
  • Lasse Lehis. Autojuhi lähetamine. –2009, nr 3, lk 5-6.
  • Lasse Lehis. Ja nii nad tapsidki meie päevaraha. – Samas, lk 6-7.
  • Martin Huberg. Lähetuse ja puhkuse ühendamine. – 2009, nr 9, lk 18-20.





[1] Vt Lasse Lehis. Ja nii nad tapsidki meie päevaraha. – MaksuMaksja, 2009, nr 3, lk 6-7.

[2] Lähemalt vt Martin Huberg. Lähetuse ja puhkuse ühendamine. – MaksuMaksja, 2009, nr 9, lk 18-20.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo