Maksumaksja portaal - Laul, mis ei lõpe iial. EML, Vello Vikerkaar - 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) > Laul, mis ei lõpe iial. EML, Vello Vikerkaar
Laul, mis ei lõpe iial. EML, Vello Vikerkaar

EML on aastaid korrutanud, et nii Eesti-sisese lähetuse 80-kroonine kui välislähetuse 500-kroonine päevaraha on liiga väike ega kata tegelikke kulusid. Samuti on igati mõistusevastane piirata majutuskulude hüvitamist 2000 krooniga. Ainus muudatus, mis viimasel ajal sündinud, on see, et 1. juulist kaob siseriikliku lähetuse päevaraha hoopis. Tule taevas appi! Et lugejal ei tekiks kahtlust, justkui oleks tegemist mingi EML kiiksuga, avaldame siinkohal ühe loo sellest, kuidas nähakse Eesti suurepärast maksusüsteemi väliseestlase silmade läbi.



Samal teemal MaksuMaksjas varem ilmunud:

  • Lasse Lehis. Ja nii nad tapsidki meie päevaraha. – 2009, nr 3, lk 6-7.
  • Uued maksuüllatused tulekul? – 2009, nr 2, lk 13-14.
  • Kahekiiruseline Rahandusministeerium. – 2007, nr 12, lk 16-19.
  • Martin Huberg. Erisoodustus – Eesti valikud. – 2007, nr 10, lk 22-27.
  • Madis Uusorg. Lähetusest ennemuiste. – 2007, nr 10, lk 28-30.


Ansipiga silla all

Vello Vikerkaar

Mujalt maailmast Eestisse kolinud ärimeeste hulgas käib ringi üks lame nali: "Kuidas välismaal Eesti ärimeest ära tunda? Tal on oma võileivad kaasas."

Ma olen viimasel ajal tööasjus ringi reisinud, üritades ära elada Eesti valitsuse poolt ette nähtud kuludega - 500 krooni päevaraha ja keskmiselt 2000 krooni ööpäevas hotelli eest. Suurtes linnades ei ole see kuigi lihtne. Selle rahaga äraelamine tähendab tihtipeale, et tuleb mõned ööd mööda saata noortehostelis või silla all magades ja prügikastist toitu otsida. Tihtipeale ma küsin endalt, kuidas Eesti poliitikud hakkama saavad. Ma ei ole oma silla all veel ühtki riigikogulast näinud.

Vaatamata Eesti ühetaolisele üksikisiku tulumaksule ja ettevõtte tulumaksuvabastusele (mille ees ma võtan mütsi maha) jääb ülejäänud programm lahjaks. Vahel tekib tunne, et valitsus püüab takistada Eesti ettevõtetel kõrgliigas kaasa mängimast. Maailmaklassi firmades osatakse rõhku panna kahele asjale: et nende töötajad oleksid terved ja et nad oleksid targad. Haiged töötajad suurendavad väljaminekuid ja rumalad vähendavad sissetulekuid. Kõigil tippfirmadel on olemas programmid, mis soodustavad töötajate sportimist, õigesti toitumist ja pidevat enesetäiendamist. Aga püütagu midagi sellist teha Eestis - kohe on firmal kaelas 75protsendiline erisoodustusmaks.

Härra Ansip, nagu ma aru saan, kaitseb seda süsteemi väitega, et reeglid on selged ja toimivad ning seetõttu nagu poleks vajadust midagi muuta. Ma nõustun temaga selguse küsimuses, aga toimivuse küsimuses tahaksin vastu vaielda.

Mul on üks noor, 25aastane eestlasest sõber, kes on kohutavalt nördinud, sest enda arvates tal puudub võimalus rikkaks saada. Teismelisena nägi ta kõrvalt Eesti majandusbuumi, mille käigus paljud ajasid kokku hunnikutes pappi. Mu sõber hädaldab turu väiksuse pärast ja inimeste väikese mõtlemise pärast - pikk joru, minu jaoks enamasti võrdlemisi tüütu. Aga mul on tema suhtes pisut lootust, sest tegu on kannatamatu, ahne, ülimalt enesekindla noore inimesega, kelletaolisi leidub kõikidel kapitalistlikel maadel. Ta ei oota valitsuselt armuande ja see vähene, mis on talle nõukogude minevikust meelde jäänud, pärineb tema vanemate juttudest. Võite ju öelda, et teile ei meeldi tema prioriteedid, aga tuleb tunnistada, et tegu on täiesti normaalse, saavutusvajadusega ja ahne ärikolledži-tüübiga.

Kuna kutt tihti minult nõu küsib (ma ei tea, miks - ma ei ole rikas ja tõenäoliselt ei saagi), räägin ma talle pidevalt üht ja sama: need Lääne rikkad, keda ma tunnen, ei ole saanud rikkaks raha pärast rabeldes; neil olid hoopis suurejoonelisemad tahtmised ja enamasti mingi oma kirg. Ma ütlen talle, et mõelgu järele, mis see on, mis tal vere käima paneb, ja mingu õppigu seda parima võimaliku õpetaja käe all. "Aga siis mul tuleb Eestist ära minna," ütleb ta. Küllap tulebki. Aga kui tahtmine on tõsine, pole mõtet hädaldada. Elu on selline.

Paraku ma ei näe, et Eesti valitsus eriti midagi ette võtaks, et teraseid noori jalga laskmast hoida. Kõige lihtsamalt öeldes on suurtel turgudel äri ajamine tehtud ebamugavaks ja kalliks. Ja valitsus ei võta vaevaks sõrmegi liigutada, kui eraettevõtjad tahaksid anda oma panuse rahva tervise ja hariduse edendamiseks.

Kindlasti on võimalik neist reeglitest mööda hiilida, aga minu anded on piiratud ja "slikerdamine" nende loetelusse ei kuulu. Kui härra Ansip tõepoolest jumaldab lihtsust maksusüsteemis, siis mõistab ta kindlasti inimest, kes ei jaksa otsida auke juriidikas, et Moskvas kolm korda päevas korralikult süüa ja viisakas hotellis magada.

Kunagi see kõik kindlasti muutub. Teisiti pole lihtsalt võimalik. Eesti eeskujuriigis Soomes kehtib täiesti normaalne süsteem. Soome maksuameti andmetel on töövõtja tööga seotud haridusele kulutatud raha Soome ettevõtetele tulumaksuvaba. Ja mis tööreisidesse puutub, siis on soomlase päevaraha ülempiir Moskvas 1127 krooni (Eestis viibival soomlasel muide 767 krooni). Pole ka üllatav, et välismaal reisiva soomlase hotellihüvitist arvestatakse "kviitungil näidatud summa alusel".

Hea uudis on see, et kõige rumalamad seadused parandatakse või muudetakse kunagi igas riigis ära. Aga selle ajani, kui mõistus ükskord koju tuleb, hoian ma teile kohta, härra Ansip. Soojas ja kuivas, minu lemmiksilla all.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo