Maksumaksja portaal - EML hoiatab: Käed eemale käibemaksust! EML, EVEA, Jürgen Ligi, Lasse Lehise kommentaar - 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) > EML hoiatab: Käed eemale käibemaksust! EML, EVEA, Jürgen Ligi, Lasse Lehise kommentaar
EML hoiatab: Käed eemale käibemaksust! EML, EVEA, Jürgen Ligi, Lasse Lehise kommentaar


EML pressiteade
29.05.2009

Eesti Maksumaksjate Liit protesteerib uue valitsuskoalitsiooni kavandatava käibemaksu tõusu vastu. EML arvates on maksukoormuse tõus praeguses majanduslikus olukorras põhimõtteliselt vale. Kõikide eelduste kohaselt kujuneb 2009. aasta maksukoormus juba ilma uute maksutõusudeta niigi viimase kümne aasta kõrgemaiks.

Kui majandus ja maksulaekumised langevad tagasi 2006. aasta tasemele, siis ainus väljapääs on viia ka eelarve kulud tagasi 2006. aasta tasemele. Selleks tuleb muuta põhimõtteliselt kogu eelarve koostamise korraldust. Riik ei saa oma tulusid planeerida soovitud kulude baasil, vaid vastupidi – riigi kulud tuleb kavandada olemasolevate tulude baasil. EML arvates ei ole riigi kulude kokkuhoiu võimalused kaugeltki ammendunud. Riik finantseerib piisavalt palju selliseid tegevusi, mis ei ole hädavajalikud – mida saaks edasi lükata tulevikku või realiseerida väiksemas mahus. Jõuliselt tuleb kärpida nii avaliku sektori töötajate arvu ja palgakulusid, samuti sotsiaalkulutusi.

Käibemaksu määra tõstmine ei loo Eestisse ühtegi uut töökohta ega aita Eestit välja majanduslangusest. Hoopis vastupidi – käibemaksu tõus sunnib tarbijaid säästmisele, millega kaasneb kaubanduses ja teeninduses müügitulude vähenemine, mis omakorda tähendab palkade vähenemist, töökohtade kaotust ja uusi pankrotte. Samuti väheneb Eesti kaupade konkurentsivõime.

Käibemaksu ja aktsiiside tõus suurendavad varimajanduse ja salakaubanduse osakaalu turul, samuti suureneb legaalne maksuvaba import naaberriikidest. Selle asemel et tõsta maksumäärasid, peab riik püüdma sisse nõuda olemasolevad maksud ning kaitsma seaduskuulekat maksumaksjat ebaausa konkurentsi eest.

Varasemate maksutõusude kogemused ja välisriikide praktika kinnitavad, et maksumäära tõus ei too kaasa suuremat maksulaekumist. Maksumaksjate liit on veendunud, et käibemaksu määra tõstmine 18 protsendilt 20 protsendile ei too riigile lisatulu, vaid käibemaksu laekumine hoopiski väheneb. Kokkuvõtteks tähendab see, et tegelik eelarve puudujääk tuleb planeeritust märksa suurem ning üleminek eurole ebaõnnestub järjekordselt.

EML kutsub valitsuserakondi üles loobuma käibemaksu tõusust ning keskenduma selle asemel eelarvepoliitika muutmisele ja majanduse elavdamise abinõudele.



Siseturul tegutsevad väikeettevõtjad ja kodanikud on käibemaksu tõstmise peaohvrid

Eesti väikeettevõtjate arvamus käibemaksu tõstmisest


www.evea.ee

03.06.2009

Käibemaksu tõstmine kuni 2% ei oleks paljudele ettevõtjatele esmapilgul probleemiks. Käibemaksu tasub lõpptarbija ja seega ei puuduta see üldjuhul ettevõtjat nii tugevalt kui lõpptarbijat – reeglina siis riigi kodanikke ning väga väikeseid, käibemaksuvabastusega ettevõtteid.

Sügavamalt analüüsides on aga käibemaksu tõus meile kõigile probleemiks!

Täna on selge, et lõpptarbija on otsustavalt piiranud igasuguste liigsete kulutuste tegemist. Inimeste raha kulub enamasti vaid hädapäraste kulutuste (kommunaalmaksud, pangalaenud, toit jms) tasumiseks. Tendentsi selles suunas näitavad selgelt langenud müügimahud kaubanduskeskustes ning teenindussektoris. Käibemaksu tõstmisel 2% võrra kallineksid kaubad lõpptarbijale 1,69%. Me kõik teame, et see tähendab taas kord hinnatõusu. Juhul, kui ettevõtja tahaks säilitada kliendile senikehtivat hinda, tuleks tal kärpida oma kulusid. Enamik ettevõtjaid on oma kulutused viinud juba minimaalseks, see tähendab, et järgmine võimalus hinna alandamiseks on vähendada kvaliteeti. Kas me seda tahamegi?

Väikeettevõtjate poolt kostab ka hääli, et just nemad peavad käibemaksu tõusu kinni maksma, sest olukorras, kus jaekaubanduses toimub jätkuv hinnalangus, ei ole mõeldav lõpptarbijale hinda tõsta. Kvaliteetset kodumaist toodangut ei ole praegu niigi Eestis võimalik õiglase hinnaga müüa: lahti saab kaubast vaid suure allahindlusega. Vee, elektri, kodumaise tooraine ja muude tootmissisendite käibemaksu tõus mõjutab kõiki tootjaid ja teenustepakkujaid. Ja kuigi käibemaks saadakse hiljem valdavalt tagasi, põhjustaks selle tõstmine veel suuremat käibekapitali nappust ning võlad üksteisele ja maksuametile kuhjuksid veelgi. On naiivne arvata, et olemasolevate 5 miljardi kroonini küündivate maksuvõlgade juures oleks maksude tõstmine toimivaks lahenduseks. Küll aga suurendaks see pankrottide arvu.

Käibemaksu tõus energia- ja kütusesektoris mõjutab kõiki tootjaid ja teenusepakkujaid. See tõstab hindu kokkuvõttes kõrgemaks kui käibemaksule lisanduv 2%. Paljudel elualadel võib see kaasa tuua teenuste ostmise languse, sest vähene ostujõud sunnib tegema kasutatavate teenuste ostmisel valikuid. Võimalik, et sel juhul tekitatakse käivet juurde hoopiski ettevõtetele, kes on väga väikesed või uued turule tulijad ega ole veel käibemaksukohustuslased ja seetõttu saavad mingil hetkel osutada teenuseid käibemaksu võrra soodsama hinnaga, s.o kuni 20% odavamalt!

Me ei näe küll võimalust, et sellise käibemaksu tõusu juures laekuks riigikassasse rohkem käibemaksu. Käibemaksu tõstmisega ei teki raha juurde! Pigem prognoosiks inimeste ostujõu langust, sellest tulenevalt ka igapäevaste toiduainete ostmist turult (käibemaksuvaba!), ning nii täiendavat käibemaksu riigikassasse ei jõuaks. Küll aga on valitsus taas näidanud oma riigile tahtmatust arvestada lõpptarbija kui kõige nõrgema lüliga. Rahalised ressursid tuleks leida ikka sealt, kus rahad liiguvad, ning kokkuhoidu peaks väga tõsiselt otsima riigisektorist.

Viimastel aegadel on tegemist valitsuse poolt planeeritud tegevusega, mis nõrgendab ettevõtlust ja paneb raskel ajal ettevõtja õlule uusi koormisi. Ettevõtted on sunnitud minema säästure˛iimile, alandama palkasid ning koondama töötajaid. Koondatud töötajate ostuvõime langeb järsult, siseturu tarbimine väheneb oluliselt. Riigimaksed vähenevad seoses vähenenud töötasude ning vähenenud tarbimisega. Seega ei laeku riigiaparaadi funktsioneerimiseks piisavalt vahendeid. Järelikult peaksime alustama sellest, et vähendame riigi kulutusi vastavalt kahanenud tuludele ning tekitame maksimaalsed võimalused ettevõtluse uueks kasvuks. Ainult sellise tegevuse kaudu on võimalik taastada normaalne elu- ja töökeskkond.

EVEA ei näe mingit võimalust, et 2% käibemaksu tõus aitaks suurendada riigi tulubaasi. Täna toimiva, tarbimisele orienteeritud majandusmudeli puhul jahutab tarbimismaksu tõstmine veelgi majandust, st ettevõtlusaktiivsust. Momendil, kus oleme seninägematus languses, tuleks EVEA arvates tarbimist pigem stimuleerida ja otsida maksukoormuse alandamise, mitte tõstmise võimalusi.


Maksutõusule EI?

Jürgen Ligi blogi

www.reform.ee

31.05.2009

Sain mina ja sai kogu maa Kalle Muulilt täna teada, et ma olla igasuguse maksutõusu kogu aeg välistanud ja nimetanud seda majanduse kägistamiseks. Ehk et ma söövat oma sõnu - mida publik ühelt poliitikult õigupoolest ju ootabki.

Aga see on laim, isegi kui ma oleksin monarh. Tegelikult olen ajanud sel teemal piinlikult ühesugust juttu:

1. majandust kägistab tulumaks, esimeses järjekorras ettevõtte ja teises tööjõu tulumaks. Et meie häda on tööjõu ülemaksustamine, ei ole neil meie puhul vahet;

2. kriisi ajal tuleks maksukoormust tegelikult hoopis alandada, aga kahjuks ei tule välja, poliitiliselt ega eelarve poolest;

3. kõigepealt tuleb kärpida. Kui saab, tuleb teises järjekorras mittemaksuliste tuludega mõõna leevendada. Neist eelistada ühekordsetele püsivamaid. Kolmandas järjekorras ja siis, kui muud võimalused ammendatud, tulevad maksud.

Siitsamast on võimalik leida, et olen tarbimismaksude tõstmisega juba aasta tagasi häda pärast nõus olnud. Häda pärast, kordan. Nood ei kägista selliselt, rääkigu kaupmehed mida tahavad, nonde probleem on inflatsioon ja must turg. Tarbimise madalseisu aeg muidugi ka, aga meie kasv ei tõuse ju siseturult, me pole USA ega isegi mitte Britannia, ja meie sisetarbimine on tegelikult üsna põhja jõudnud juba.

Deflatsiooni oludes ei pruugi, kordan, ei pruugi hinnad tõustagi, ja sama on öelnud Eesti Pank. Nad on muidugi küll kõrgemad kui ilma käibemaksu tõusuta, aga kindlasti jääb see alla maksutõusu määra, kui kaupmehed just kiusu ei aja. Neid tuleb nüüd üles kutsuda, et ei ajaks kiusu, palju neist sõltub, kui pikaks jäävad me valud. Risk on suur, kuid suurema tõenäosusega ei ole see Maastrichti kriteerium veel sellise löögi all, nagu on eelarvedefitsiidi oma.

Läti ja Leedu võrdlus ei päde. Nemad tõstsid tarbimismakse, kuid sattusid sellega sügava languse algusse. Muidugi kannatasid siis laekumised. Ei päde ka Lasse Lehise jutt, et käibemaksu hakkab hoopis vähem laekuma. Hakkab, aga sellele tõusule vaatamata, mitte selle pärast. Ainult näljasurmade korral oleks loogiline, et tarbimine väheneb rohkem kui maksumäär tõuseb.

Et aga too tõus mulle meeldiks, on loomulikult kah vale. Sotsioloogiliselt jääb mulje, et tarbimismaks on vaesematele koormavam. Samas on just vaesematel majanduslikest kahjudest füüsiliselt valusam. Sotsid ignoreerivad seda ja eksivad alati.

Teiseks, kes kritiseerivad pensionide mittealandamist, ei vaata tervikpildi veel üht külge: käibemaks on ainus võimalus hõlmata ka sadu tuhandeid tulumaksu mittemaksjaid. Meil ei ole seda rikast maksevõimelist kihti, kelle arvel üksi eelarve päästa, osalejate baas peab olema maksimaalne ja hõlmama, kahju küll, ka esmatarbimist. Too viimane on stabiilsem kui luksustarbimine või tulud. Teooria ei nõustu Eesti müüdiga, et käibemaks kukub kriisi ajal kõige rohkem. Teooria ütleb, et ta kukub varem, aga seejärel kukub rohkem tulumaks.

Ettevõtete ja eraisikute tulud vähenevad majanduslanguses, töötus tõuseb, põhitarbimist hoitakse aga üleval säästude, toetuste, hüvitiste arvel. Nii et ainult rikaste najal ei mängi välja, pigem tõrjutaks nii investeeringuid. Teistest rohkem maksavad nad muidugi ikka.

Miks töötuskindlustusmakse, mitte tulumaks? Kuigi sel moel on mõnus justkui kiusata REd, on selles sisuline põhjus: eelarvete kulud on liiga suured ja kes seda tunnistavad, ei tohiks tulumaksu eelistada – see tõstaks üldist kulutamist püsivalt, samas sööksid selle enamuses ära Tallinna valimistelgid. Tasakaal ei paraneks, kulud küll.

Töötuskindlustus seevastu adresseerib üht väga konkreetset defitsiidilõiku, mis just kriisis kõige kriitilisem. See peab saama isemajandavaks kassaks. Mõlemad on halvad selle poolest, et maksustavad tööjõudu.



Kommentaar

Kümme põhjust, miks käibemaksu mitte tõsta

Lasse Lehis

EML juhatuse esimees

Ajakirja trükkimineku ajaks ei olnud veel teada, kas käibemaksu tõstmise plaan läheb Riigikogus läbi või mitte. Igaks juhuks loetlen lühidalt mõned põhjused, miks maksumaksjate liidu arvates ei oleks käibemaksu tõstmine väga tark tegu.

Maksukoormus on Eestis tänu SKP vähenemisele kasvanud juba isegi palju ilma maksutõusudeta. Maksude tõstmine vaid suurendab majanduslangust. Paljud ettevõtted ilmselt ei ole võimelised kõrgema käibemaksu võrra hindu tõstma, vaid peavad vähendama enda juurdehindlust, mis omakorda tähendab kasumi vähenemist, töökohtade kaotust ning seetõttu ka muude maksude väiksemat laekumist.

Paljud riigid on praegu just asunud käibemaksu vähendama, et tarbimist elavdada.

Ammu on räägitud, et maksude tõstmisel ei kehti aritmeetika põhitõed. Maksumäära tõstmine ei suurenda maksulaekumisi. Seda teame väga hästi kas või varasematest aktsiisitõusudest. Värskemate näidetena võib nimetada sõiduauto erisoodustuse määra ja sotsiaalmaksu kuumäära tõstmise 2009. aastal, mistõttu maksulaekumine vähenes. Nii juhtub ka käibemaksuga. Tarbijal on kokkuhoiu ruumi küll ja küll. Käibemaksu kontekstis on kõige ohtlikum see, kui tarbija liigub kas naturaalmajandusse või varimajandusse – ostab kauba turult või hakkab toiduaineid oma aiamaal kasvatama. Lisaks võib nimetada legaalset ja illegaalset piirikaubandust, kaubareise ja kataloogikaubandust, sularahakäibe varjamist, ümbrikupalku jne. Maksu- ja Tolliameti 4. juuni reid, mille käigus selgus, et 300-st kontrollitud väikepoest ja toitlustusasutusest umbes pooltes varjati käivet või maksti ümbrikupalka[1], on üsna selge vihje. Samuti on veel terve rida käibemaksuseaduse halvast juriidilisest kvaliteedist või Euroopa riikide vahelisest puudulikust koostööst tekkinud seaduslikke kokkuhoiuskeeme, mida arvatavasti hakatakse usinamalt ära kasutama.

Kiire ja ootamata maksumäära tõus toob loomulikult endaga kaasa terve rea juriidilisi probleeme – alates õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest ja lõpetades kreeditarvete vormistamise või kassapõhise käibemaksuarvestusega. Kõige rohkem vaidlusi tekiks kindlasti teemal, kas müüjal on õigus ühepoolselt kauba või teenuse hinda suurendada. Ootamatult võib selguda, et see, kuidas lepingutes on paar sõna ritta seatud, võib saada saatuslikuks. Siiamaani peeti seda rohkem maitse asjaks, kas kirjutada hinnapakkumisse või lepingusse “hind on 100 krooni, millele lisandub käibemaks” või “hind on 118 krooni”. Kõrgema maksumäära tingimustes võib aga selguda, et mõni riigihankel siduva pakkumise teinud ettevõtja peab edaspidi kahjudega kauplema.

Tasub meeles pidada sedagi, et avalik sektor ise on samuti käibemaksuseaduse mõistes lõpptarbija ja maksukoormuse kandja. Käibemaksumäära tõus tähendab paljude riigieelarve kulude suurenemist, mis riigiasutuste puhul on küll pigem raamatupidamistrikk, kuid näiteks kohalike omavalitsuste, avalik-õiguslike juriidiliste isikute, sihtasutuste jt iseseisvate õigussubjektide jaoks täiesti reaalne probleem. Siia võib lisada ka väikeettevõtjad, kes ei ole käibemaksukohustuslased; lisaks maksuvaba käibega ettevõtjad, kellel puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ja kellele tähendaks maksumäära tõus samuti kulude suurenemist.

Veel võiks rääkida Eesti konkurentsivõime vähenemisest ja ebameeldivast signaalist nii turistidele kui investoritele. Mis seal salata, majandus on paljuski emotsioonidele rajanev. Piisab sellest, kui väljamaa lehes ilmub pealkiri “Eestis tõsteti käibemaksu”, ning potentsiaalne turist tõmbab Eesti oma sihtkohtade nimekirjast maha ja teda ei huvita absoluutselt, et tegelikkuses ei pruugi tema jaoks ükski pakutav hind tõusta (võib-olla et isegi langeb). MaksuMaksja lugejad mäletavad kindlasti ka selliseid lauseid nagu “stabiilne maksukeskkond on oluline väärtus” ja “ebakindlus peletab investoreid ja äripartnereid”.

Tegelikult polegi suurt mõtet sel teemal enam edasi heietada. Ma usun, et nendele, kes mõistavad, pole vaja seda rohkem seletada. Ja nendele, kes ei mõista, pole seda ka vaja seletada. Ja kui tõesti poliitikud usuvad, et käibemaksumäära tõstmine toob “palju pappi ja kohe”, siis tuleb neil oma väite paikapidavus tegelikus elus järele proovida. Kahju on vaid sellest, et taolise inimkatse peavad kinni maksma kõik maksumaksjad ja kodukootud doktor Mengeled ei vastuta oma eksperimentide eest ei materiaalselt ega moraalselt.



[1] Maksuhaldur tuvastas rikkumised ligi pooltel kontrollitud äriühingutest. MTA pressiteade 08.06.2009. – www.emta.ee

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo