Maksumaksja portaal - Ettevalmistamisel olevad käibemaksuseaduse muudatused. Ain Veide - 2009 > mai (nr 5) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > mai (nr 5) > Ettevalmistamisel olevad käibemaksuseaduse muudatused. Ain Veide
Ettevalmistamisel olevad käibemaksuseaduse muudatused. Ain Veide


25. märtsil 2009 esitas Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakond tavapärasele kooskõlastusringile käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. [1] Eelnõu kohaselt kavandatakse muudatused jõustada alates 1. jaanuarist 2010.


Seletuskirja kohaselt on eelnõu koostamise eesmärgiks viia käibemaksuseadusesse sisse need muudatused ja täiendused, mis tulenevad Euroopa Liidu käibemaksudirektiivi (2006/112/EÜ) muutmise direktiividest (2008/8/EÜ, 2008/9/EÜ ja 2008/117/EÜ).[2] Muudatused puudutavad kokkuvõtlikult kolme põhilist valdkonda: teenuse osutamise koha määramise reegleid, ühendusesiseste teenuste aruandlust ja käibemaksu tagastusmenetluse korraldamist. Lisaks on eelnõu koostamise eesmärgiks lahendada praktikas üleskerkinud probleeme.


Muudatused teenuse osutamise koha põhireeglis

Käibemaksudirektiivi muudatuste kohaselt kehtestatakse praeguse ühe üldreegli asemel kaks üldreeglit (art 44 ja 45) ja teenuse osutamise koht uute üldreeglite kohaselt sõltub sellest, millist käibemaksualast staatust omab klient.


Kokkuvõtlikult, kui maksukohustuslane osutab teenust isikule, kes tegutseb maksukohustuslasena[3] EL-s või väljaspool seda (B2B[4] tehing), loetakse teenus osutatuks kohas, kus on kliendi asukoht või teenust tarbiva kliendi püsiva tegevuskoha asukoht (art 44). Kui maksukohustuslane osutab teenust isikule, kes on mittemaksukohustuslane[5] (B2C[6] tehing), loetakse teenus osutatuks kohas, kus on teenuse osutaja või tema püsiva tegevuskoha asukoht, kui teenust osutatakse viimase kaudu (art 45).

Kõige põhimõttelisemaks muudatuseks tuleks pidada just seda põhireeglit, mis hakkab kehtima teenuste osutamisel ettevõtjate vahel (B2B). Kui praeguse üldreegli kohaselt loetakse teenuse tarbimiskohaks teenuse osutaja äritegevuse asukoht, siis uue üldreegli kohaselt minnakse üle nn sihtkohamaa põhimõttele ja teenuse tarbimiskohaks loetakse üldistatult teenuse saaja äritegevuse asukohta. Praegusega võrreldes jääb põhireegel teenuse osutamisel mittemaksukohustuslasele samaks (teenuse osutaja äritegevuse asukoht).


Erandid põhireeglist

Kui eksisteerib põhireegel, siis ei saa läbi ka eranditeta, sest teatud tüüpi teenuste puhul ei taga üldreeglid seda, et teenuste maksustamine leiab aset tegelikus tarbimiskohas.[7] Enne üldreegli rakendamist tuleb alati analüüsida, kas mõni erand kohaldub – ja kui kohaldub, tuleb rakendada erandit.


Erandid puudutavad kokkuvõtlikult alljärgnevaid teenuse liike:

  • kinnisvaraga seotud teenused (maksustatakse kinnisvara asukoha põhiselt);
  • reisijatevedu (maksustatakse veo toimumise kohas, võttes arvesse läbitud vahemaid);
  • restorani- ja toitlustusteenused (maksustatakse teenuse füüsilise osutamise koha põhiselt);
  • transpordivahendi lühiajaline kasutamine (maksustatakse seal, kus transpordivahend antakse kliendi valdusse või kasutusse);
  • üritustega (kontsert, tsirkus, spordivõistlus, jms) seotud teenused, sh sissepääs; korraldamine ja kõrvalteenused (maksustatakse ürituse toimumise asukoha põhiselt).


Neid erandeid rakendatakse sõltumata sellest, millise käibemaksustaatusega on teenuse saaja, seega juhul, kui on tegemist nii B2C kui ka B2B tehinguga. Lisaks eksisteerib täiendav hulk erandeid, kui on tegemist B2C tehinguga.


Lihtsustusreegel

Oluline on mainida, et B2B üldreeglit hakatakse tegelikult rakendama tunduvalt laiemalt – ka juhul, kui teenuse saaja on juriidilisest isikust[8] mittemaksukohustuslane[9] (st kellel puudub majandustegevus KMS mõistes üldse), kellele on omistatud mingis liikmesriigis käibemaksunumber, näiteks piirmäära ületava ühendusesisese kauba soetamise tõttu. Samuti hakatakse rakendama B2B üldreeglit nendele maksukohustuslastele[10], kelle tegevusest osa on majandustegevus ja osa ei ole. Eeltoodu saavutamiseks kehtestatakse nn lihtsustusreegel (art 43), mille kohaselt eelnimetatud isikud võrdsustatakse teenust ostes tavalise maksukohustuslasega.

See peaks oluliselt lihtsustama teenuste maksuarvestust teenuse osutaja vaatenurgast ülepiirilistes situatsioonides – kui kliendil on olemas liikmesriigi poolt väljastatud ja kehtiv käibemaksunumber, võib teenuse osutaja eeldada, et põhireegli kohaldamisalas olevad teenused kuuluvad maksustamisele liikmesriigis, mis on selle numbri väljastanud (ei kuulu üksnes juhul, kui tegemist oleks maksuvaba teenusega). Teenuse osutaja jaoks ei ole oluline, et teenuse ostja võib kasutada teenust tegevuse tarbeks, mida ei loeta majandustegevuseks.


Pöördmaksustamise ulatuse laienemine

Põhireegli muutmisega koos muudetakse käibemaksudirektiivis ka kohustusliku pöördmaksustamise sätet (art 196) praegusega võrreldes avaramaks. Selle tagajärjel tekib kõikide põhireegli kohaldamisalas olevate piiriüleste teenuste saajatel, nii täismaksukohustuslastel, piiratud maksukohustuslastel kui ka mittemaksukohustuslasel, kellele on omistatud käibemaksunumber, kohustus arvestada käibemaksu pöördmaksustamise teel. Seda eeldusel, et teenuse osutajal puudub äritegevuse asukoht teenuse saaja asukoha liikmesriigis.


Kui teenuse müüjal on olemas äritegevuse asukoht (näiteks filiaali vormis) ka teenuse saaja liikmesriigis, siis pöördmaksukohustust ei teki. Müüja filiaal ostja liikmesriigis ei mängi aga rolli siis, kui saab väita, et filiaal ei osalenud teenuse osutamises ostjale – selle põhimõtte rakendamiseks kehtestatakse vastav säte (art 192a). Seega on oluline tuvastada, milline majandusüksus oli tegelikult teenuse osutaja kas teenuse müüja peakontor või filiaal – ja sellest sõltub, kes vastutab käibemaksukohustuse täitmise eest. Kui teenust osutab peakontor, siis rakendatakse pöördmaksustamist ja seega käibemaksukohustuse täidab teenuse saaja.


Kehtima jääb säte, mis annab liikmesriigile õiguse administreerimise lihtsustamiseks kehtestada kauba või teenuse ostjale pöördmaksukohustus ka kõikidel muudel juhtudel, kus otsene kohustus puudub (art 194 lg 1 ja 2). Seda õigust on Eestis meeleldi kasutatud – meil kehtib[11] juba alates liitumisest nn üldine pöördmaksukohustus kõikidele maksustatavatele tehingutele, mil käive toimub Eestis ja müüjaks on välismaine ettevõtja, kel pole siin püsivat tegevuskohta ja kes pole siin registreeritud käibemaksukohustuslaseks.


Seega ollakse Eestis harjutud üleüldise pöördmaksustamisega ja kohustusliku pöördmaksustamise sätte muutmine (art 196) sisulist muutust Eestis kaasa ei too.

Uus põhireegel KMS-s

Hetkel on teenuse osutamise koha põhireegel sätestatud KMS § 10 lg-s 4 – teenus maksustatakse Eestis, kui teenuse osutaja asukoht või püsiv tegevuskoht on siin. Põhireeglit rakendatakse üksnes siis, kui muudes lõigetes (lõiked 1, 2 ja 5) sisalduvaid erisätteid ei ole võimalik rakendada.


Eelnõu kohaselt muudetakse põhireegli asukohta. See sätestatakse nüüd lõikes 1, erisätted aga lõigetes 2, 4 ja 5. Teenuse osutamise koha põhireeglid ja lihtsustusreegel on kokku võetud lõikes 1 alljärgneval moel:


1. B2B osas - kui teenust osutatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele, loetakse teenuse osutamise kohaks Eesti. Selline sõnastus on üle võetud hetkel kehtiva KMS § 10 lg-st 2;

2. B2C osas - kui teenust osutatakse Eesti oleva asukoha või püsiva tegevuskoha kaudu sellisele isikule, kellele pole ükski Euroopa Liidu liikmesriik väljastanud käibemaksunumbrit (st tegemist on EL lõpptarbijaga) või ettevõtlusega mittetegelevale ühendusevälise riigi isikule (st mitte-EL lõpptarbija), loetakse teenuse osutamise kohaks Eesti.


Eeltoodud sätete alusel saab tuletada, et kui osutatakse B2B põhireegli kohaldamisalas olevat teenust kas teise liikmesriigi käibemaksunumbrit omavale isikule või isikule, kes on oma staatuselt ühendusevälise riigi isik, kes tegeleb ettevõtlusega, siis ei loeta teenuse osutamise kohaks Eestit, vaid vastava käibemaksunumbri väljastanud liikmesriiki või ühendusevälist riiki. Samas on see põhimõte eelnõu praeguse ülesehituse põhjal üksnes tuletatav, mitte aga otseselt sätestatud, ja seetõttu vajaks eelnõu täiendamist.


Erisätted

Põhireegleid rakendatakse alles siis, kui ei kohaldu erisätted, mis on eelnõus sätestatud lõigetes 2, 4 ja 5. Need lõiked on praegusega võrreldes oluliselt ümbersõnastatud.


Lõige 2

Lõikes 2 asuvad erisätted võib jagada tinglikult kaheks – need, mille rakendamiseks pole kliendi käibemaksustaatus oluline (punktid 1-5), ja need, mida rakendatakse juhul, kui on tegemist B2C tehinguga (punktid 6-11).


Erisätted, mida rakendatakse kliendi staatusest sõltumata, on alljärgnevad:

  • restorani- ja toitlustusteenus – maksustatakse Eestis, kui siin toimub teenuse reaalne osutamine tarbijale;
  • restorani- ja toitlustusteenused, mida osutatakse laevade ja lennukite pardal ning rongides ühendusesisese reisijateveo käigus – maksustatakse Eestis, kui reis algab Eestist;
  • kultuuri-, kunsti-, spordi-, haridus-, teadus- või meelelahutusteenus või messi või näitusega seotud teenus – maksustatakse Eestis, kui üritus - näiteks kontsert, mess, näitus, etendus vms - toimub Eestis (põhimõte jääb praegu kehtivaga samaks);
  • · kinnisvaraga seotud teenused – maksustatakse Eestis, kui kinnisvara asub Eestis (põhimõte jääb praegu kehtivaga samaks);
  • reisijateveo (sh pagas ja transpordivahend) teenus – maksustatakse Eestis toimuva veo osa (põhimõte jääb praegu kehtivaga samaks). Kuna säilitatakse rahvusvahelisele reisijateveole kehtestatud erandid (sh Eestile käibemaksudirektiivi art-s 382), siis rahvusvaheline reisijatevedu jääb jätkuvalt nullmääraga maksustatavaks;
  • transpordivahendi lühiajaline kasutada andmine – maksustatakse Eestis, kui transpordivahend antakse kliendi valdusse või kasutusse Eestis. Lühiajaline kasutus tähendab ajavahemikku, mis ei ole pikem kui 30 päeva või 90 päeva (laevad). Pikaajaline kasutus maksustatakse vastavalt üldreeglitele.

Erisätted, mida rakendatakse juhul, kui osutatakse teenust EL või mitte-EL lõpptarbijale (B2C tehing), on alljärgnevad:

  • töö Eestis asuva vallasasjaga, sh vallasja hindamine – maksustatakse Eestis;
  • ühendusesisene kaubaveoteenus – maksustatakse Eestis, kui veo lähtekoht on Eestis;
  • kaubaveoteenus Eesti piires – maksustatakse Eestis;
  • kaubaveoga seotud kõrvalteenuse (laadimine, lossimine, käitlemine ja ladustamine; veo raames kindlustamine jne) osutamine Eestis – maksustatakse Eestis;
  • vahendusteenuse osutamine, kui tehingu toimumise kohaks loetakse Eestit – maksustatakse Eestis.

Lõige 4

Lõikes 4 asuvad erisätted kopeerivad lõike 2 erisätteid, erisuseks on see, et teenuse osutamise kohta määratlev asjaolu pole enam seotud Eesti, vaid välisriigiga. Seega on selles lõikes sätestatud teenused, mille osutamise koht ei ole Eesti. Need sätted võib jagada samuti tinglikult kaheks – need, mille rakendamiseks pole kliendi käibemaksustaatus oluline, ja need, mida rakendatakse juhul, kui on tegemist B2C tehinguga.


Mõned näited. Siseviimistlusteenus, mida Eesti alltöövõtja osutab Eesti peatöövõtjale Lätis asuval ehitusplatsil, kuulub maksustamisele Lätis, kuigi teenus osutatakse ja arve esitatakse Eestis registreeritud maksukohustuslasele. Kaubavedu Vantaas asuvast IKEA kaubamajast Tallinnasse Eesti transpordifirma poolt Eesti eraisiku tellimusel kuulub maksustamisele Soomes, kuigi teenus osutatakse Eesti äriühingu poolt Eesti eraisikule. Vilniuses toimuvale kontserdile pileti müümine Eesti eraisikule Eesti äriühingu poolt kuulub maksustamisele Leedus.


Lõige 5

Lõikes 5 asuvad erisätted puudutavad nn intellektuaalset tüüpi teenuseid (õigusabi, elektrooniliselt osutatav teenus, telekommunikatsioon jne). Need on jätkuvalt olulised B2C tehingute kontekstis. Intellektuaalsete teenuste puhul, mida osutatakse Eesti maksukohustuslase poolt ühendusevälise riigi isikule, kes ei tegele ettevõtlusega (mitte-EL lõpptarbija), ei loeta teenuse osutamise kohaks B2C põhireegli alusel Eestit, vaid teenuse saaja asukohta või elukohta. Seega saab kohaldada üldreeglina nullmäära (v.a teatud finantsteenus ja kindlustusteenus). Kui samasid teenuseid osutatakse EL lõpptarbijale, siis kuuluvad need maksustamisele Eestis.


Kehtiva KMS §-s 10 on samad teenused loetletud lõike 2 punktides 1-9 ja 14-16 ja nende osutami se kohaks ei loeta ka praegu Eestit, sõltumata teenuse saaja käibemaksustaatusest.[12] Seega praegune maksukäsitlus põhimõtteliselt ei muutu.


Milliste teenuste maksustamisel on reaalseid muudatusi?

Teenuse osutamise koha põhireegli muutmine muudab käibemaksuarvestust selliste Eesti ettevõtjate jaoks, kes tegelevad B2B sfääris näiteks transpordivahendite teenustüüpi liisinguga, kaubaveoteenuste osutamisega ja nende korraldamisega, kaupade remondi ja töötlemisega.


Mõned näited. Kui hetkel on teenustüüpi liisingulepingu alusel sõiduauto liisimine Eesti liisingufirma poolt Soome või Läti ettevõtjale maksustatud käibemaksuga 18%, siis edaspidi on võimalik rakendada Eestis nullmäära ja liisinguvõtja riigis kaasneb kohustuslik pöördmaksustamine. Kõik teenused, mille objektiks on toimingud Eestis asuva kaubaga ühel või teisel moel, kuuluvad maksustamisele nullmääraga ja nullmäära kohaldamine ei sõltu enam sellest, kas kaup jäi pärast töö teostamist Eestisse või viidi välja. [13] See annab võimaluse lahendada ka ammune vaidlus[14] garantiiremondi kulude hüvitamise maksustamise osas.


Kaubaveoteenuste osas on muutuseks see, et siseriiklik kaubavedu ja kõik sellega seotud kõrvalteenused muutuvad ka nullmääraga maksustatavaks, kui Eesti ettevõtja kliendiks on teise liikmesriigi maksukohustuslane või ühenduseväline ettevõtja.[15]

Aruandluskohustuse laiendamine

Eelnõuga laiendatakse seoses B2B uue põhireegliga aruandluskohustust ja see annab tööd juurde raamatupidamisbüroodele. Hetkel on registreeritud maksukohustuslane kohustatud deklareerima vormil VD[16] üksnes ühendusesisest kauba müüki ja edasimüüki kolmnurktehingus. Kavandatavate muudatuste kohaselt tuleks hakata alates 1. jaanuarist 2010 deklareerima lisaks sellele ka teenuseid, mis on osutatud teises liikmesriigis käibemaksunumbrit omavale isikule, kui need teenused kuuluvad maksustamisele teises liikmesriigis pöördmaksustamise teel. Seetõttu kehtestatakse alates 1. jaanuarist 2010 ka ühendusesisese käibe (kaup + teenus) aruande uued vormid VD ja VDP.


Kui esimesel aastal esitatakse VD aruanne jätkuvalt kvartali kohta, siis alates 1. jaanuarist 2011 peaks VD aruanne olema esitatud käibedeklaratsiooniga samas rütmis, s.o igakuuliselt 20. kuupäevaks. See võimaldab kiiremat infovahetust liikmesriikide maksuhaldurite vahel VIES süsteemi abil.


Pöördmaksukohustuse sätte muutmine

Eelnõuga muudetakse seoses uue põhireegliga ka pöördmaksukohustuse sätet (§ 3 lg 4 p-d 2 ja 5). Selle tagajärjeks on, et kõikide Eestis maksustamisele kuuluvate teenuste - sõltumata sellest, mis reegli alusel need kuuluvad maksustamisele, kas uue B2B põhireegli või mõne erireegli alusel, näiteks kinnisvaraga seotud teenused – pöördmaksustamise kohustus on edaspidi sätestatud punktis 2. Hetkel on pöördmaksustamine teenuste osas jaotatud kahe sätte (punktid 2 ja 5) vahel.


Tagastamismenetluse kaasajastamine

Efektiivsemaks ja lihtsamaks käibemaksu tagastamise korraldamiseks muudetakse tagastamismenetlust.


Teises liikmesriigis makstud käibemaksu tagastamine on hetkel võimalik vaid sel teel, et esitatakse tagastamistaotlus otse teise liikmesriigi maksuhaldurile. Eelnõu kohaselt (§ 34 lg 5) saab Eestis registreeritud maksukohustuslane taotleda teises liikmesriigis näiteks majutusteenustelt või lühiajaliselt autorendilt makstud käibemaksu tagasi Eesti maksuhalduri kaudu, esitades selleks taotluse Maksu- ja Tolliameti poolt loodava vastava elektroonilise tagastamisportaali kaudu. Seega muutub tagastamismenetlus üksnes elektrooniliseks.

Raha liikumise osas samas muudatusi ei toimu, tagastusnõue täidetakse jätkuvalt otse tagastust taotlenud isiku pangakontole, mitte aga Maksu- ja Tolliameti kaudu. Tagastusnõue tuleb esitada tagastusperioodile järgneva kalendriaasta 30. septembriks.


Eestis makstud käibemaksu tagastamise menetlus teise liikmesriigi maksukohustuslase jaoks muudetakse samalaadseks (elektrooniline taotlus teise liikmesriigi maksuhalduri kaudu, sama tähtaeg taotluse esitamiseks). Muudetakse ka tagastusnõude piirmäärasid. Kui makstud käibemaksusumma kokku jääb aastas alla 50 euro (782 kr), siis pole võimalik tagastusnõuet esitada (hetkel on see piirmäär 400 kr).

Uuendusena sätestatakse sisendkäibemaksu osaliselt mahaarvavale teise liikmesriigi maksukohustuslasele (pank, kindlustusselts, haigla, jne) kohustus esitada esialgset taotlust korrigeeriv taotlus, kui esialgses tagastustaotluses näidatud mahaarvamise proportsioon on tagastamisperioodi lõpuks muutunud.


Tagastamismenetlus ja tagastamise tingimused ühendusevälise riigi ettevõtja suhtes jäävad käesolevaga võrreldes samaks (kirjalik menetlus, vastastikkuse printsiip).


Ain Veide

PricewaterhouseCoopers AS

maksukonsultant


[1] Eelnõu ja seletuskirjaga saab tutvuda e-õiguse portaalis http://eoigus.just.ee.

[2] Vt Ain Veide. Euroopa Liidu arengud käibemaksu vallas IV. – MaksuMaksja, 2008, nr 1, lk 38-40.

[3] Ingl k – taxable person.

[4] Seda lühendit kasutatakse inglisekeelses terminoloogias, tähistamaks ettevõtjatevahelist tehingut (business to business).

[5] Inglise keeles non-taxable person.

[6] Seda lühendit kasutatakse inglisekeelses terminoloogias, tähistamaks ettevõtja ja lõpptarbija vahelist tehingut (business to consumers).

[7] Direktiivi 2008/8/EÜ preambula kohaselt peaks kõigi teenuste puhul olema maksustamise koht põhimõtteliselt see koht, kus toimub tegelik tarbimine.

[8] Näiteks sihtasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik, samuti äriühing, mille tegevuseks on üksnes osaluste omamine („puhas“ valdusühing, mis ei osale tütarühingute juhtimises) jne.

[9] Käibemaksudirektiivis kasutatakse selliste isikute tähistamiseks mõistet „non-taxable legal person“.

[10] Inglise keeles kasutatakse selliste isikute tähistamiseks mõistet „partial taxable person“.

[11] KMS § 3 lg 4 p 5.

[12] Vt KMS § 10 lg 5 p 7.

[13] Hetkel on nullmäära võimalik kohaldada teenuse (töö vallasasjaga) suhtes siis, kui kaup toimetatakse Eestist välja.

[14] Vaidluse sisuks on küsimus, kas garantiiremont, mida teostab kaupade (näiteks sõiduautode) Eesti edasimüüja välismaise tootja või edasimüüja huvides, saades selle eest hüvituse, on käsitletav teenusena või kahju hüvitamise erivormina. Siiamaani on maksuhaldur olnud seisukohal, et tegemist on teenusega (töö vallasasjaga), ja kui kaup jääb Eestisse, siis tuleb rakendada 18% käibemaksumäära (tagajärjeks käibemaksu tagastamise protseduuri pidav rakendamine).

[15] Hetkel on siseriiklik vedu Eestis, näiteks Tallinnast Tartusse, nullmäära objektiks näiteks siis, kui see vedu on osa veost, mis algab või lõpeb teises liikmesriigis, ja kliendiks on teise liikmesriigi maksukohustuslane.

[16] Kauba ühendusesisese käibe aruanne.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo