Maksumaksja portaal - Praktilised lahendused pakendiprobleemidele. Aivo Kangus - 2005 > mai (nr 5) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > mai (nr 5) > Praktilised lahendused pakendiprobleemidele. Aivo Kangus
Praktilised lahendused pakendiprobleemidele. Aivo Kangus

1. maist hakkas kehtima pakendi tagasivõtmise kohustus ja tagatisraha süsteem, millest on ajakirjanduses üsna palju ka juttu olnud. Märksa vähem on tootjad, kauplejad ja tarbijad kursis sellega, et 1. juulist hakatakse pakendiaktsiisiga maksustama ka kõikvõimalikke muid pakendeid alates pappkastidest lõpetades kommipaberitega.

Kuna tagatisrahaga koormatud pakendite taaskasutuse määr oli juba varem küllalt kõrge[1][1], siis tagatisraha kehtestamine suurt keskkonnale kaasa ei too, lihtsalt selle töö, mille varem tegid taara kokkuostjad, peavad nüüd jaekaupmehed oma kulu ja kirjadega ära tegema.

Märksa suuremaid muudatusi toob pakendiseadus endaga kaasa muude pakendite kasutajatele. Tagatisrahaga koormamata pakend moodustab 75% ringlusse lastud pakendite massist. Kuigi pakendiseaduse järgi oleks ka eelmisel aastal pidanud kogutama ja taaskasutama 50% ringlusse lastud pakendite massist, oli tegelik näitaja hinnanguliselt kolm korda väiksem.

Pakendiettevõtjal tootjal lasub materjalipõhine kohustus. Olgugi et muid pakendeid aktsiisiga veel ei maksustata, kehtib tootjale 50% pakendimassi tagasivõtmise kohustus juba praegu. Tootjad, kes ei suuda seda sihtarvu täita veo- ja rühmapakendite kogumise arvelt, peaksid juba praegu kaaluma pakendimassi taaskasutamiskohustuse täitmist müügipakendite arvelt.

Kui siiani ei paistnud keskkonnainspektsioon silma just erilise muretsemisega pakendiseaduse täitmise pärast, siis müügipakendi aktsiisiobjektiks muutumisega alates 1. juulist kaasneb risk, et Maksu- ja tolliamet teeb sama tõhusat tööd nagu 1997. ja 1998. aastal. Nimel laekusid siis vastavalt kange alkoholi ja karastusjookide aktsiid riigieelarvesse ainult esimese kvartali eest. Selgelt karistava iseloomuga aktsiisimäärad ei jätnud ettevõtjatele muud võimalust, kui asuda seadust täitma. Vaadates praegu Maksu- ja tolliamet käes olevat infovoogu ettevõtete kohta, ei näe autor suurt võimalust, et pakendiaktsiisi objekti laienemine ka seekord kuidagi teistmoodi minema peaks.

 

Müügikoha- ja massipõhine tagasivõtukohustus

 

Korraldades pakendite kogumist ise või ostes teenust sisse kelleltki teiselt peale akrediteerimata taaskasutusorganisatsiooni (TKO), peab ettevõtja arvestama, et seaduse ees jääb vastutajaks ettevõte. Kui ei saada materjale täis, „debiteeritakse“ ettevõte pangakontot ja ettevõtja vaadaku ise, kellega ning kas üldse millegi üle pärast arutada on.

Sama pakendiettevõtja vastuse printsiip kehtib ka pakendiseaduse §-st 20 tuleneva kõigis tootja toodete müügikohtades tootja pakendite tagasivõtmiskohuse täitmatajätmise eest. Kuigi see on seaduses halvasti sõnastatud, on seaduse mõte siiski tagada üleriigiline pakendite kogumine sõltumata sellest, kas tegemist on TKO või tootjaga, kes korraldab ise pakendite tagasivõttu.

Pakendiseaduse mõte on finantseerida solidaarselt vastavalt tootja pakendite massile üleriigilist kogumist ja mitte koguda ainult sealt, kus odavam. Sarnase näite võib tuua sidevaldkonnast, näiteks nn universaalse postiteenuse osutaja peab tagama posti liikumise ka maapiirkondades.

MTÜ Eesti Pakendiringlus (EPR)[2][2] tootjavastusprintsiibi käsitluses tähendab pakendiseaduse nõue tootjate pakendite kogumise finantseerimist sõltumata jäätme tekkekohast – tootja enese juures, kaupluses või elamurajoonis. Ei piisa sellest, et kauplus on sõlminud TKO-ga müügipakendite tagasivõtu lepingu. Tootja vabaneb vastutusest alles siis, kui ta on oma kohustused TKO-le üle andnud materjalipõhise teenuse ostu kaudu. EPR deklareerib oma lepingutes üheselt ja tingimusteta pakendiseadusest ja pakendiaktsiisiseadusest tuleneva vastutuse ülevõtmist ja seega on tootjal teenuse ostuga kõik riskid maandatud.

Kaupmeeste elu pandita pakendi osas on muutunud üheselt kergemaks, vähemasti EPR-i poolt pakutava teenuse näol. Kõik kaupmehed sõltumata suurusest ja asukohast saavad võrdselt lähima müügipakendite konteineri aadressi, maksmata selle eest tasu. Võrdse kohtlemise printsiip on see, mis eristab meid ka konkureerivast organisatsioonist MTÜst Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO)[3][3].

Tulenevalt vajadusest koguda kokku rohkem pakendeid, oleme me üheselt valmis võtma üle kaupmeestelt veo- ja rühmapakendite kogumisega seotud kulud, asudes ise lepingulisse suhtesse jäätmekäitlejaga. Olemuslikult on ju kaupmeeste juures tekkivate pakendite näol tegemist tootjate poolt turule lastud pakenditega.

Selle printsiibi rakendamisega oleme paigutamas ka väiksemate kaupluste juurde kogumiskonteinereid, suunates lähikuudel taaskasutusse kümneid tonne pakendimaterjale kuus, mis siiani rändasid prügimäele. Kaubandusettevõttel tervikuna peaksid kulud sellisel viisil vähenema hinnanguliselt paarkümmend miljonit krooni aastas, kuid õnneks ei ole kõik kauplused EPR-i kliendid ja teisel organisatsioonil sellist lähenemist pole. See on üks põhimõttelisi erinevusi, millega võib seletada asjaolu, miks paljud ETO asutajaliikmed-kaupmehed ei ole ETO-ga lepinguteni jõudnud.

 

Vaba konkurents pakendiringluse turul

 

Pakendite ja pakendijäätmete kogumise valdkonnas on aktuaalne ka konkurentsi teema. Ilma mõistliku konkurentsita kujunevad turgu valitseva taaskasutusorganisatsiooni poolt pakutavate teenuse hinnad ja tingimused ühepoolselt ega pruugi pakkuda pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamiseks efektiivseimat lahendust.

Eestis valitseb praegu oht, et nii tagatisrahaga kui tagatisrahata pakendite taaskasutus koondub monopoolsete organisatsioonide, vastavalt OÜ Eesti Pandipakend (EPP)[4][4] ja ETO kätte. Samas on Euroopa majandusmudel ja konkurents üles ehitatud kaupade ja teenuste vabale liikumisele nii ühenduse kui ka liikmesriigi piires.

Konkurentsimoonutust ja monopoli teket võib mõnikord soodustada ametivõimude lohakus või pahatahtlikkus. Näiteks on tagatisrahaga pakendite tootjad praegu probleemi ees, et ei ole kehtestatud pakendiseadusest tulenevat üldist tagatisraha suuruse märki, vaid on olemas ainult ühe organisatsiooni (EPP) märk. Sellega suunatakse kõik pakendiettevõtjad-tootjad automaatselt ühe organisatsiooni kliendiks, jätmata ettevõtjatele valikuvabadust oma pandiga koormatud pakendi käitluslahenduse valikul.

Autorile teadaolevalt on ka tagatisrahaga koormatud pakendite tootjad väsinud ootamast üldist tagatisraha märki sätestavat määrust ja esitanud vastava järelepärimise pädevatele instantsidele.

Sarnase näite võib tuua ka Euroopast. Ka Eestis on ringluses palju müügipakendeid, mis on tootja poolt märgistatud Saksamaa „rohelise punkti” (Der Grüne Punkt, Green Dot) süsteemi märgiga. Selle märgi omanik on Duales System Deutschland AG (DSD).

Artikli autorile teadaolevalt on mitmel „rohelise punkti” märki kandva toote importööril plaan valida teine toode, mis sellist märki ei kanna. Põhjuseks on laialt levitatud eksiarvamus, nagu kaasneks „rohelise punkti” märgi kasutamisega kohustus maksta selle eest tasu või kohustus liituda just sellise taaskasutusorganisatsiooniga, kellel on sõlmitud Der Grüne Punkti kaubamärgi kasutamiseks leping.

Eksiarvamust võib olla süvendanud keskkonnaministeeriumi koduleheküljel üllitatud pakenditeatmiku lk 10 toodud lause, mille kohaselt on nn rohelise punkti kogumissüsteemi märgi kasutamise õigus üksnes pakendiettevõtetel, kes on oma kohustused üle andnud Üle-Euroopalise katuseorganisatsiooniga PRO EUROPE liitunud taaskasutusorganisatsioonile.

Samas tuleb tähelepanu juhtida Euroopa Komisjoni poolt 2001. a 20. aprillil tehtud otsusele[5][5], mis on hetkel DSD poolt vaidlustatud Euroopa esimese astme kohtus. Komisjoni otsus sai alguse juuksehooldustoodete tootjatest, kes kavatsesid organiseerida Saksamaal alternatiivset kogumis- ja taaskasutussüsteemi ilma Saksamaal monopoolset seisundit omava DSD pakutavat teenust kasutamata.

Tootjad süüdistasid DSD-d turgu valitseva seisundi ärakasutamises, kuna viimane nõudis tasu „rohelise punkti” märgiga tähistatud pakendite kasutamise eest ka juhul, kui nende pakendite kogumiseks kasutati alternatiivse kogumis- ja taaskasutamissüsteemi teenuseid, rikkudes sellega nende juuksehooldustoodete konkurentsivõimet.

Komisjon otsustas, et tootja ei pea maksma alternatiivseid teenuseid kasutades „rohelise punkti” märgi õiguste omanikule tasu nendel pakenditel oleva „rohelise punkti” märgi eest, kui on tõendatud, et ta ei kasuta selle märgi õiguseid omava taaskasutusorganisatsiooni teenuseid.

Põhjuseks asjaolu, et „rohelise punkti” puhul ei ole tegemist kaubamärgiga, vaid kogumis- ja taaskasutussüsteemi esindava märgiga. Kui kasutatakse alternatiivset samalaadset teenust, siis ei tohi tasu nõuda üksnes selle eest, et pakendil on „rohelise punkti” märk.

DSD vaidlustas Euroopa Komisjoni otsuse Euroopa esimese astme kohtus ja palus esialgse õiguskaitse korras Euroopa Komisjoni otsuse täitmise peatamist kuni kohtuotsuseni jõudmiseni. Kohus jättis oma 2001. aasta 15. novembri määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, põhjendades seda muuhulgas avaliku huviga lõpetada DSD poolt monopoolse seisundi ärakasutamine, tagamaks turule tulijate konkurentsivõime ja kaupade vaba liikumine, vältides sellega tõsiste materiaalsete kahjude tekitamist.

Eesti võiks selle juhtumi põhjal teha järelduse, et mingi süsteemi ülevõtmisel Euroopast ei kordaks me nende vigu. Konkurents on vajalik ka keskkonnakaitse valdkonnas, luues eluterve keskkonna, seda eriti pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteemi käivitamisel.

 

Aivo Kangus

MTÜ Eesti Pakendiringlus juhatuse liige

 

 


Pakendiseaduse kohaselt on pakendiettevõteteks kõik ettevõtted, kes pakendavad kaupa, toovad maale või müüvad pakendatud kaupa. Vastavalt 1. maist jõustunud pakendiseaduse sättetele peavad kõik pakendiettevõtted kas koguma ise kokku oma pakendid ja suunama 50% neist taasringlusesse või tagama kokkukogumise läbi akrediteeritud pakendite taaskasutuse organisatsioonide.

Ettevõtted, kes ei alusta 1. juulist 2005 müügipakendi materjali taaskasutamist, on sunnitud riigile tasuma pakendiaktsiisi seaduses toodud määrades, mis ületavad kogumis ja taaskasutusteenuse hinda 4–10 korda.

Vastavalt pakendiseadusele ja pakendiaktsiisi seadusele vabaneb pakendiettevõtja pärast akrediteeritud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu sõlmimist vastutusest koguda ja taaskasutada enda poolt turule lastud pakendid.

Pakendiseaduse kohaselt peab iga taaskasutusorganisatsioon omama märki, mis näitab seda kasutava pakendiettevõtja pakendialaste kohustuste üleandmist vastavale taaskasutusorganisatsioonile.

Allikas: www.pakendiringlus.ee, www.eto.ee

 

Eesti taaskasutusorganisatsioonid

 

OÜ Eesti Pandipakend (EPP) on taaskasutusorganisatsioon (TKO), mis korraldab pandiga pakendite taaskasutamist. EPP on loodud lähtuvalt Euroopa Liidu pakendidirektiivis ja Eesti pakendiseaduses sätestatud tootja vastutuse põhimõttest.

EPP on joogipakendite TKO, mis ei tegele muu müügipakendi taaskasutamise korraldamisega.

EPP on asutatud 11. oktoobril 2004 ja akrediteeritud 11. märtsil 2005 joogipakendi TKO-na. Tagatisraha määrad kinnitas keskkonnaministeerium 23. märtsil 2005.

EPP on ainuke akrediteeritud joogipakendite TKO, mille tegevusalaks on üleriigiline karastusjookide, õlle ja vähese etanoolisisaldusega alkohoolsete jookide (kuni 6% vol) ning mahla, mahlakontsentraatide ja nektarite klaasist, plastist ja metallist, pandiga koormatud pakendite ning pakendijäätmete kogumine, kordus- ja taaskasutus ning taolise tegevuse korraldamine Eestis. EPP süsteemi ei kuulu kange alkoholi pudelid, klaaspurgid, salatikarbid, toiduainete pakendid, jookide tetrapakendid etc.

EPP osanikud on: MTÜ Eesti Õlletootjate Liit, MTÜ Karastusjookide Tootjate Liit, MTÜ Karastusjookide ja Õlle Importööride Liit ja MTÜ Eesti Kaupmeeste Liit.

EPP peab oluliseks kaasata oma tegevusse võimalikult palju pakendiettevõtjaid, kelle tegevus on seotud pandipakenditega. Tasakaalustamaks üksikute pakendiettevõtjate mõju, ei osale pakendiettevõtted EPP tegevuses osanikena, vaid neid esindavad vastavad liidud. Tasakaalustamaks liitude omavahelist mõju, on kõikidel liitudel EPP-s võrdne osalus. EPP on veendunud, et nii on võimalik hoida ära konkurentsi kahjustamise ilmingud pandipakendi kogumisel ja taaskasutamisel.

 

MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO) on tootjavastutuse organisatsioon, mis korraldab pandiga koormamata pakendite taaskasutust oma klientide eest. ETO akrediteeriti keskkonnaministri käskkirjaga 27. oktoobril 2004. a. Rahvusvahelisel suhtlemisel kasutatakse nimetust Estonian Recovery Organisation (ERO).

ETO missioon on vähendada pakendikoguseid majanduslikult otstarbekal, sotsiaalselt aktsepteeritaval ja keskkonnasäästlikul moel eesmärgiga võtta üle seaduses sätestatud korras pakendiettevõtjate taaskasutuskohustus ja tagada pakendijäätmete taaskasutamine. ETO tulu reinvesteeritakse eesmärgiga vähendada pakendijäätmete taaskasutuse kogukulusid.

ETO vastutab pandiga koormamata pakendite (müügi-, rühma- ja veopakend) taaskasutuse ja üleriigilise kogumissüsteemi väljaarendamise eest.

ETO kasutab Rohelise Punkti (Der Grüne Punkt) märki, mille kasutamise ja edasilitsentseerimise ainuõigust Eesti Vabariigis omab ETO Packaging Recovery Organisation Europe’iga (PRO EUROPE) sõlmitud litsentsilepingu alusel.

ETO märki kasutav pakendiettevõtja osaleb ETO kogumis- ja taaskasutussüsteemis. Pakendiettevõtja finantseerib märgistatud pakendi ning sellest tekkiva pakendijäätme kogumist ja taaskasutamist ETO poolt.

 

MTÜ Eesti Pakendiringlus (EPR) on pakendiettevõtjate poolt 2004. a mais asutatud Eesti esimene TKO, mille eesmärgiks on kasutatud pakendite ja nendest moodustunud jäätmete kogumise ja taaskasutamise korraldamine. EPRi akrediteeris keskkonnaminister pakendiseaduse mõistes ja õigustes 15. aprillil 2005.

EPRi missiooniks on parandada Eestimaa keskkonnaseisundit ja kujundada eestimaalaste keskkonnateadlikku käitumist. EPR-i eesmärgiks on tagada üleriigiline pakendite ja pakendijäätmete kogumine ja pakendijäätmete taaskasutamine selliselt, et pakendiseaduse § 36 toodud sihtarvud oleks taaskasutusteenust ostnud pakendiettevõtjate pakendimassi osas täidetud. Kohustuste täitmiseks sõlmivad pakendiettevõtjad MTÜ-ga lepingud, mis põhineb pakendite kogumise ja taaskasutamise teenuse ostmisel.

EPR tahab oma lepingupartneritele pakkuda parimaid tingimusi nii, et pakendiseaduses sätestatud üleriigilise kogumise nõuded ja taaskasutamise sihtarvude täitmine oleks tagatud.

 

Allikas: www.eestipandipakend.ee, www.eto.ee, www.pakendiringlus.ee

 

 



[1] OÜ Eesti Pandipakend andmetel koguti eelmisel aastal kokku üle 97% klaasist õllepudelitest, umbes 60% PET pudelite massist. Muudest pandi alla minevatest pakenditest on siiani taaskasutatud 40–60% materjalist.

[2] Lähemalt vt www.pakendiringlus.ee.

[3] Lähemalt vt www.eto.ee

[4] Lähemalt vt www.eestipandipakend.ee

[5] Case COMP D3/34493-DSD, Decision No 2001/463/EC

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo