Maksumaksja portaal - Maksukoormuse ja majanduskasvu vahelised seosed. Indrek Saar - 2005 > mai (nr 5) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > mai (nr 5) > Maksukoormuse ja majanduskasvu vahelised seosed. Indrek Saar
Maksukoormuse ja majanduskasvu vahelised seosed. Indrek Saar

Kui madal või kõrge võib olla ühe riigi maksude tase (enamasti mõõdetuna maksutulude suhtena SKP-sse), et see ei pidurdaks majanduse arengut või isegi kiirendaks seda? Selle probleemi üle on nii majandusteadlased kui ka poliitikud pead murdnud aastakümneid. Viimasel ajal on ka Eestis nimetatud teemat seoses läbiviidava maksureformiga eriti tuliselt käsitletud.

Eesti ajakirjanduses ilmunud artiklid kalduvad aga enamasti esitlema seisukohti, mis tuginevad mingile ühele majandusteoreetilisele seaduspärasusele (a la maksude tase ja majanduskasv on negatiivselt seotud), arvestamata seejuures teisi tegureid, mis antud seaduspärasuse võivad muuta mittekehtivaks. Käesoleva kirjutise eesmärgiks ongi see viga parandada ja näidata erinevaid seoseid maksukoormuse ja majanduskasvu vahel.

Kuid kuna enamasti vaadatakse just kõrge maksukoormuse positiivsest mõjust majandusele rääkijaid veidi kahtleva pilguga, siis suurem osa artiklist on pühendatud maksukoormuse ja majanduskasvu vahel valitseva positiivse seose loogika kirjeldamisele. Maksukoormuse mõju majandusele käsitletakse mõjuna majanduskasvule aga seepärast, et majanduskasv (reaalse SKP protsentuaalne muutus) iseloomustab majandusnäitajatest kõige paremini inimeste elatustaseme tõusu.

Lisaks pakub majandusteadus majanduskasvu tegureid käsitleva teoreetilise raamistiku (kasvuteooriad), mille kasutamine aitab vältida kaldumist liigsele subjektiivsusele. Kuigi tuleb tõdeda, et maksukoormuse mõjust majandusele rääkides ei peeta alati silmas selle mõju majanduskasvule.

 

Madal maksukoormus suurendab majanduslikku aktiivsust

 

Kasvuteooriate raames määratakse majanduskasv ära tootmisressursside (tööjõud ja kapital) mahu ja nende produktiivsusega (inimeste oskused/teadmised, kapitali tehnoloogiline tase). Mida rohkem on ressursse ja mida produktiivsemad need on, seda suurem on ka SKP. Maksud saavad seega majanduskasvu mõjutada läbi nimetatud tootmistegurite.

Peamiste tootmisressurssidena käsitletakse tööjõudu ja kapitali. Seega, kui maksud mingil moel mõjutavad kas inimeste soovi tööd teha, kapitali hulka majanduses või siis nimetatud ressursside produktiivsust, avaldavad nad mõju ka majanduskasvule ja üleüldisele heaolutasemele riigis.

Küsimuses, kuidas maksukoormus nimetatud tootmisressursse mõjutab, majandusteadlaste seas üksmeelt pole. Majandusteooriat saavad oma seisukohtade põhjendamiseks kasutada nii need, kes pooldavad kõrget maksukoormust kui ka need, kes toonitavad madala maksukoormuse vajalikkust.

Madala maksukoormuse pooldajad peavad väga oluliseks just valitsuse kulutuste madalat taset, maksude efektiivset kogumist ja madalaid piirmaksumäärasid. Nende arvates vähendavad kõrged maksud inimeste majanduslikku aktiivsust, mistõttu väheneb soov tööd teha, mis põhjustab tööjõupakkumise vähenemise.

Kõrgete maksude korral on ka investeeringutelt saadav tulem madal, mis pärsib erasektori poolt tehtavaid investeeringuid, mille tulemusel aeglustub kapitali akumulatsioon. Lisaks vähendavad kõrged maksud investeeringuid uurimis- ja arendustöödesse, kuna need kulutused on oma olemuselt niigi riskantsed. Ja kui nende kulutuste pealt teenitavalt tulemilt peab veel suure osa riigile loovutama, siis motivatsioon uurimis- ja arendustööd teha langeb. See pidurdab aga majanduse tehnoloogilist arengut (pidurdub produktiivsuse kasv).

Kirjeldatud loogika järgi peaksid maksukoormus ja majanduskasv olema negatiivselt seotud (mida kõrgem on maksukoormus, seda aeglasem on majanduskasv ja vastupidi). Selline negatiivne seos tundub paraku teoorias olevat palju tugevam, kuid seda empiirilised[1] uuringud näitavad. Kuigi on palju empiirilisi uurimusi, kus leitakse, et kõrgemad maksud vähendavad kasvumäärasid, on siiski selle mõju tugevus ebaselge.

 

Kõrge maksukoormus võimaldab kvaliteetsemat ettevõtluskeskkonda ja suurendab inimkapitali mahtu majanduses

 

Kõrge maksukoormuse pooldajad leiavad, et valitsus peaks olema justkui kanal, mis suunab ressursse sinna, kus need on kõige produktiivsemad, kuna turumehhanism ise sellega toime ei tule. Kapitali akumulatsiooni saab valitsus toetada näiteks selliselt, et kasutab maksutulusid kvaliteetse ettevõtluskeskkonna (infrastruktuur, haritud tööjõud) loomiseks. See stimuleerib eraettevõtteid suurendama investeeringuid, mille tulemusel kapitali maht majanduses kasvab, mis toob kaasa kiirema majanduskasvu.

Kõrged maksud võivad küll vähendada inimeste soovi tööd teha, kuid samas on võimalik maksutuludega pakkuda kas tasuta või osaliselt tasuta haridus- ja tervishoiuteenuseid, mis tõstavad tööjõu produktiivsust.

Lisaks sellele, et tööjõu enda tootlikkus kasvab, suurendab kõrgema haridustasemega tööjõu olemasolu ka tõenäosust, et ühiskond on võimeline tehnoloogiliselt arenema, st töötama välja uusi produktiivsemaid tootmismeetodeid.

Isegi sissetulekute ümberjaotamist (mis eeldab kõrget maksukoormust) võib põhjendada kui majanduskasvu stimuleerivat tegevust. Kui enamasti räägitakse ebavõrdsuse vähendamisest kui riigi funktsioonist tagada sotsiaalne õiglus ja millega kaasneb suur efektiivsuskadu, siis paljude majandusteadlaste arvates aitab ebavõrdsuse vähendamine oluliselt hoogustada majanduskasvu.

Mitmetes majandusmudelites käsitletaksegi ebavõrdsust majanduskasvu pidurdava tegurina. Redistributiivse[2] poliitika toime majanduskasvule seisneb selles, et ebavõrdsuse vähendamine suurendab nii inim- kui ka füüsilise kapitali mahtu majanduses, kuna see võimaldab ka vaesematel inimestel omandada parem haridus, teha tööd, koguda varasid, teha investeeringuid. Teisisõnu aitab see muuta senised heidikud produktiivseteks ühiskonnaliikmeteks.

Eriti negatiivselt võib tulude ebaühtlane jaotus mõjuda majanduskasvule juhul, kui riigis puuduvad korralikult funktsioneerivad kapitaliturud. See teeb vaesematel inimestel võimatuks ise kõrgemale sissetulekute tasemele jõuda, kuna hariduse omandamiseks finantseerimisallikad puuduvad (pole ei endal ega saa ka laenata).

Kirjeldatud loogikale on leitud ka palju empiirilist kinnitust. Nendest esile võiks tuua Benabou (1996) uurimuse, mis võrdles Korea ja Filipiinide andmeid ajavahemikul 1965–1988. See on ilmekas uurimus seetõttu, et 1960ndatel alustasid need riigid samadelt positsioonidelt (peamised majandusnäitajad olid neil praktiliselt võrdsed).

Ainuke oluline erinevus oli tulude jaotuses: Gini indeksi[3] väärtus oli Filipiinides oluliselt kõrgem (Filipiinides 51,32% ja Koreas 34,34%), mis viitab sellele, et Filipiinides olid tulud palju ebaühtlasemalt jaotunud.

Järgmise veerandsajandi jooksul oli Korea keskmine majanduskasv aastas 6%, Filipiinidel aga 2%. Valitsuse siirded olid selle ajavahemiku jooksul (1965–1988) Koreas 3,71% SKP-st ja Filipiinides 1,46% SKP-st, haridusele kulutasid riigid vastavalt 5,13% ja 1,97% SKP-st.

Nagu näha, on Korea märgatavalt rohkem tulude ümberjaotamisega tegelenud, samal ajal on sellega kaasnenud ka investeeringud haridusse, mis tõenäoliselt on olnud põhiline edu (kiirema majanduskasvu) alus, selle kinnituseks olgu ilmekas statistika, et kui Filipiinides kasvas uurimise all oleva ajavahemiku jooksul keskhariduse omandajate määr 50%-lt 65%-le, siis Koreas olid vastavad näitajad 42% ja 95%.

 

Pikaajaline majanduskasv eeldab pidevat tehnoloogilist arengut

 

Nagu näha, võivad kasvuteooriad olla maksupoliitika kujundamisel aluseks nii neile, kes taotlevad kõrget maksukoormust, kui ka neile, kes taotlevad madalat maksukoormust. Erinevad seisukohad tulenevad peamiselt sellest, et madala maksukoormuse pooldajad ei pööra tähelepanu asjaolule, et maksutuludega on valitsusel võimalik maksumaksjatele ka midagi vastu pakkuda. Enamasti põhjendatakse seda sellega, et valitsus kasutab ressursse erasektorist paratamatult ebaefektiivsemalt. Kõrgema maksukoormuse pooldajad näevad aga olukorda vastupidi, st maksude kogumise poolt tekitatud kahju on oluliselt väiksem kui on seda saadav kasu nende maksutulude õigest kasutamisest. Kus peitub tõde?

Kui maksukoormuse ja majanduskasvu vaheline negatiivne seos on isegi majandusteooriat mittetundvale inimesele üsna loogiline, siis enamasti kiputakse kahtlema maksukoormuse ja majanduskasvu vahel valitsevas positiivses seoses. Kuid käesoleva artikli autorile tundub, et just siin võib kui mitte kogu tõde, siis kindlasti osa tõest peituda. Nimelt jääb erinevaid kasvuteooriaid uurides silma üks oluline kõiki teooriaid ühendav tõsiasi – pikaajalise majanduskasvu eelduseks on pidev tehnoloogiline areng.

Ilma tehnoloogilise arenguta jõutaks punkti, kus täiendavast kapitaliühikust saadav tulem, mis pidevalt kahaneb (kahanevuse seadus – majandusteooria üks põhiseadusi), ei ole piisav selleks, et inimesed oleksid nõus loobuma tarbimisest säästmise kasuks. Kuna säästusid kasutatakse investeeringuteks, siis säästude vähenemise tõttu kapitali akumulatsioon peatub. Seetõttu võib tehnoloogilist arengut pidada kõige olulisemaks majanduskasvu tagavaks teguriks.

Seega otsides vastust küsimusele, kas maksukoormuse ja majanduskasvu vahel saab olla positiivne seos, taandub küsimus sellele, kas avalik sektor suudab tehnoloogilist arengut erasektorist paremini tagada või mitte. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tunda tehnoloogilise arengu olemust.

 

Uued teadmised on avalik kapitalikaup, mida peaks tootma avalik sektor

 

Sisuliselt väljendub tehnoloogiline areng uutes teadmistes, mis võimaldavad võtta kasutusele paremaid tootmistehnikaid ja paremaid tootmisvahendeid.

Teadmised erinevad teistest tootmisressurssidest kahe olulise omaduse poolest. Esiteks, kui kõikidele teistele ressurssidele on iseloomulik kahanevuse seadus, siis teadmised sellele seadusele ei allu. See tähendab, et teadmiste akumuleerumisel ei ole uutest teadmistest saadav produktiivsuse kasv eelmiste teadmiste poolt põhjustatud produktiivsuse kasvust väiksem. See omadus teeb aga teadmised eriti produktiivseks tootmisteguriks.

Teiseks, teadmisi võib käsitleda kui avalikku kapitalikaupa. Avaliku kaubaga on tegemist siis, kui selle kauba kasutamisest ei saa kedagi välistada ja kui ühe inimese poolt selle kauba kasutamine ei välista selle kauba samaaegset kasutamist teiste poolt.

Majandusteooria järgi peab avalikku kaupa tootma valitsus, kuna erasektori motivatsioon avalikku kaupa pakkuda on väga madal. Põhjus peitub selles, et inimesed ei soovi vabatahtlikult avaliku kauba tootmist finantseerida, kuna nende poolt kasutatava kauba hulk ei sõltu nende poolt tehtud kulutustest.

Teadmiste puhul peaks ettevõtetel olema stiimuliks see, et uued teadmised võimaldavad toota efektiivsemalt ja seega teenida ka suuremaid kasumeid. Kuid kindlasti toimub uute teadmiste välja töötamisel nende laialdane levik kogu majanduses ja nende teadmiste kasutamise eest teiste poolt teadmiste tootjale mingit tasu ei maksta. Kui valitsus siin mingil moel sekkub, stimuleeriks see kindlasti oluliselt uute teadmiste produktsiooni.

Teadmiste tootmisel on valitsuse üheks võimaluseks sekkuda (ja ongi sekkunud) patentide väljastamise kujul, mis võimaldab uute teadmiste tootjatel sellest mingi perioodi jooksul suurt tulu saada. Kuid kuna uute tootmistehnikate ja toodete väljatöötamine on väga kulukas ja riskantne (õnnestumise tõenäosus on madal), pole patendid kindlasti piisav lahendus.

Siin on põhiküsimus selles, et kui suure osa oma sissetulekutest on inimesed nõus loovutama uute teadmiste produktsiooniks, et siis sellest tulevikus kõik kasu saaksid. Kuna uute teadmiste kui avaliku kauba tootmiseks pole inimesed vabatahtlikult nõus oma soove avaldama (uute teadmistega kaasnevat kasu saab nautida ka ilma ise sentigi selle eest maksmata), peab valitsus selle otsuse ise tegema (püüdes võimalikult täpselt aimata inimeste soove), kuna ainult valitsusel on seaduslik õigus otsustada teatud osa inimeste sissetulekute kasutamise üle.

Seda osa, mille kulutamist juhib valitsus, mõõdetaksegi maksukoormusena. Kui valitsus kasutab seda osa õigesti (näiteks uute teadmiste produktsiooniks), võib väga kõrge maksukoormusega kaasneda ka väga kiire majanduskasv. Tabelis on toodud võrdluseks erinevate riikide SKP ja maksukoormuse näitajatele lisaks ka uurimis- ja arendustööga (R&D, research and development, vt tabelit) tegelemise intensiivsust iseloomustavad näitajad. Hinnaku igaüks ise, kas erinevates riikides tehakse piisavalt kulutusi uute teadmiste tootmiseks ja kui palju tehakse seda Eestis võrreldes teiste riikidega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kõrge maksukoormusega eeldatakse tavaliselt kaasnevat aeglasem majanduskasv, ei saa väita, et riigi suur osa majanduses (mis eeldab ka kõrget maksukoormust) tähendab automaatselt SKP aeglast kasvu ja madalat taset. Seda kinnitavad ka empiirilised uuringud, kus on maksude taseme ja majanduskasvu vahel leitud küll negatiivseid seoseid, kuid seose tugevus on siiski teadmata.

Samal ajal on leitud ka väga palju ja väga tugevaid seoseid inimkapitali akumulatsiooni ja majanduskasvu ning ka ebavõrdsuse ja majanduskasvu vahel. Aga nii inimkapitali akumulatsioon hoogustamine kui ka ebavõrdsuse vähendamine eeldavad paratamatult suuremat maksukoormust. Teisisõnu müüt sellest, et riigi suurem osa majanduses tähendab automaatselt majandusele suuremat ebaefektiivsust, ei pea paika.

Oluline on teada, mis kulutusi maksutuludega finantseeritakse. Kui tulud on paigutatud väga efektiivselt, võib nendest saadav kasu olla oluliselt suurem maksukoormuse poolt tekitatud kahjust. Samal ajal, kui maksutulusid kasutatakse valesti, võib statistika näidata ka tugevat negatiivset seost.

 

Indrek Saar

Sisekaitseakadeemia majanduse ja rahanduse õppetooli lektor

 

Kirjandus

·         Aghion, P., Garcia-Penalosa C. Inequality and Economic Growth: The Perspective of the New Growth Theories // Journal of Economic Literature, Vol. XXXVIII (December 1999)

·         Barro R. J. Does an income gap put a hex on growth // Business Week, 1999, Issue 3622, pp 24

·         Benabou R. Inequality and growth // NBER Working Paper Series, Working Paper 5658, July 1996

·         Durlauf S., Quah D. The new empirics of economic growth // Handbook of Macroeconomics, Vol. 1A, Amsterdam, 1999

·         Engen E., Skinner J. Taxation and economic growth // National Tax Journal, 1996, Vol 49, Issue 4

·         Fiaschi D. Growth and inequality in an endogenous fiscal policy model with taxes on labor and capital // European Journal of Political Economy, 1999, Vol 15, pp 727–746

·         Gordon R. H. Can high tax rates encourage entrepreneurial activity? // IMF Staff Papers, 1998, Vol 45, pp 49–80

·         Jha, R., Sahu A. Tax policy and human capital accumulation in a resource-constrained growing dual economy // Public Finance Review, Jan. 1997, Vol 25, Issue 1, pp 58–83

·         Karras G. Taxes and Growth: Testing the neoclassical and endogenous growth models // Contemporary Economic Policy, 1999, Vol. 17, Issue 2, pp 117–189

·         Kneller R., Bleaney M.F., Gemmell N. Fiscal policy and growth: evidence from OECD countries // Journal of Political Economics, 1999, 74, pp 171–190

·         Li H., Squire L., Zou H. Explaining international and intertemporal variations in income inequality // The Econimic Journal, 108 (january), pp 26–43

·         Liu K. W. Do capital income taxes always reduce growth? // Public Finance quarterly, 1994, Vol. 22, Issue 3, pp 383–397

·         Noord P. van den, Heady C. Surveillance of tax policies: a synthesis of findings in economic surveys // OECD Economic Department Working Papers, No 303, July 2001

·         Ohanion, L.E. How Capital Taxes Harm Economic Growth: Britain Versus The United States // Business Review, Jul/Aug 1997, 11p

·         Romer P. Ideas and Things // The Economist, Sept 11, 1993, pp 71–72

·         Streissler E. Growth models as diffusion processes: II // Kyklos, 32, 3, 1979, pp 571–586

·         Solow R. A contribution to the theory of economic growth // The Quartely Journal of Economics, 170, 1, 1956, pp 65–94

·         Tanzi V., Zee H. H. Fiscal policy and long-run growth // IMF Staff Papers, 1997, Vol 44, No 2, pp 179–202

·         Trends in tax burdens and tax structures //www.oecd.org/ (17.11.2003) /internetis/

 



[1]Empiiriline – kogemuslik, kogemusel põhinev (toim)

[2] Redistributsioon – tulude ümberjaotamine majanduses (toim)

[3] Gini indeksiga mõõdetakse sissetulekute jaotumist erinevate sissetulekugruppide vahel. Selle väärtus ulatub 0%-st kuni 100%-ni, kus 0% väljendab täielikku võrdsust, 100% viitab sissetulekute kuulumist üksnes kõige rikkamale elanikkonna grupile. Võrdluseks: enamikus arenenud riikides on see väärtus 25% ja 35% vahel.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo