Maksumaksja portaal - Riigikohus arutleb autode üle. Ranno Tingas, Jüri Allikalti kommentaar - 2009 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > märts (nr 3) > Riigikohus arutleb autode üle. Ranno Tingas, Jüri Allikalti kommentaar
Riigikohus arutleb autode üle. Ranno Tingas, Jüri Allikalti kommentaar

Riigikohus on hiljutise otsusega sõiduauto erisoodustuse küsimuses[1] andnud palju kõneainet meediale ja tekitanud hulgaliselt linnalegende. Isegi Lätis-Leedus räägitakse, et Eestis lubatakse tööautosid nüüd kodus hoida. Kindlasti on see oluline lahend, mis korrastab seniseid maksuametnike ja maksumaksjate arusaamasid. Omaette küsimus on, kas tegemist on ikka „kõikide haiguste raviga“, mis lahendab kõik sõiduautodega seotud maksuküsimused. Vaevalt.


Mis siis tegelikult juhtus?

Kohtuvaidlus algas sellest, et maksuametnikud määrasid täiendavad maksud OÜ-le Virumaa Veepumbakeskus seoses sellega, et osaühing ei pidanud oma kasutuses olevate sõiduautode kasutamise kohta sõidupäevikut ega deklareerinud tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu. Kuna äriühing ei nõustunud maksuotsusega, esitati vaie maksuhaldurile ja seejärel kaebus halduskohtule. Kohtuotsuses toodud asjaolude kohaselt olid osaühingul sõiduautod, mida hoiti juhatuse liikme elukohas. Juhatuse liikme selgituste kohaselt oli ta 24 h ööpäevas operatiivvalves ja maksuotsuses nimetatud autod on vaadeldavad operatiivautodena. Lisaks väitis juhatuse liige, et tema isiklikus kasutuses on veel üks auto ning seega puudus tal vajadus teha tööautoga erasõite. Samuti esitati argumendina kodus ühe toa eraldamist kontoriks. Neid asjaolusid tõendati juhatuse liikme ütlustega, tema poja tunnistusega, koduse garaa˛i tasuta kasutamiseks sõlmitud lepinguga ja erasõitudeks teise sõiduauto kasutamise võimalusega. Esimese astme kohtule ei olnud need tõendid piisavad, et välistada sõiduauto kasutamise maksustamist erisoodustusena. Ka ringkonnakohus jäi seisukohale, et maksumaksja peab tõendama erisoodustuse mitteandmist. Pärast mitmeid kaotusi sai osaühing täieliku võidu Riigikohtust, kes tühistas maksuotsuse ning madalama astme kohtuotsused.


Auto tegelik kasutamine vs auto kasutamise võimalus

Selles vaidluses oli üheks oluliseks küsimuseks, kas erisoodustusega on tegemist siis, kui töötajal on võimalik tööandja vara (sõidukit) kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks või tuleb tuvastada vara (sõiduki) tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine. Ehk lihtsustatult öeldes: kas maksumaksja peab tõestama, et ta pole kaamel. Maksuamet ning esimese ja teise astme kohtud pidasid auto erasõitudeks kasutamise võimalust piisavaks, et auto kasutuselt tuleks tasuda erisoodustuse maksud. Sarnaselt on öelnud ka ühes 2002. a kohtuasjas ringkonnakohus[2], et sõiduauto puhul eeldatakse erakasutust ning maksumaksja kohustus on tõendada vastupidist. Seejuures oli tookord kohtu arvates põhjendamatu maksumaksja seisukoht, et maksuhaldur oleks pidanud ise hankima täiendavaid tõendeid selle kohta, et erisoodustust osutati.


Siiski jäi Riigikohus nüüdses vaidluses teistsugusele arvamusele — TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt — erisoodustuse andmine. Seega tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Järelikult ei piisa maksude määramiseks üksnes maksuhalduri põhjendamata kahtlusest või tööandja poolt sõidupäeviku mittepidamisest. Sellega on kohus selgelt pannud maksuhaldurile esmase tõendamiskoormuse auto erasõitudeks kasutamise küsimuses ja ka muudes tööandja vara isiklikul otstarbel kasutamise olukordades. Kui maksuhaldur määrab maksud, siis on maksumaksja kohustus esitada tõendid, mis välistaks auto erasõitudeks kasutamise või kinnitaks seda, et konkreetsel juhul on see vähetõenäoline.


Siiski tuleb arvestada, et lisaks erisoodustuse andmise ehk vara tegeliku erakasutamise tõendamisele on kohus välja toonud ka võimaluse, et maksuhaldur võib tuvastada asjaolud, millest nähtub, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Kuna üldjuhul maksuhaldur ei tohi tegeleda jälitustegevusega, siis muutuks kohtulahendi alusel üsna keeruliseks tõendada tegelike erasõitude tegemist töötajate poolt. Kui puudub sõidupäevik, kus oleks märgitud erasõidud, ning nende tegemist ei kinnita ka maksumaksja ütlused või kolmanda isiku seletused ega ka dokumendid, siis on maksuhalduril seda sisuliselt võimalik kontrollida vaid vaatlustoimingu käigus (näiteks ettevõtte parkimisplatsil olevate sõidukite ülevaatamine). Samas jätab kohus võimaluse, et maksuhaldur tõendab, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Siinkohal ei oleks arvatavasti maksumaksjate huvides sellise loetelu esitamine, kuid mõned näited võib siiski tuua. Näiteks kui inimene elab väljaspool suuremat asulat, peres puuduvad muud sõidukid, töötaja tööülesannetest ei tulene pidev auto kasutamise vajadus; ajakirjanduses antud intervjuud või avaldatud fotod jne. Võib arvata, et järgmised kohtulahendid hakkavad täpsustama neid juhtumeid, mil kohtu jaoks on väga tõenäoline, et autot või muud vara kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.


Sama põhimõte kehtib tööandja igasuguse vara kasutamise osas — näiteks kinnisvara, tööriistad, muud sõidukid jne. Paljudele üllatuseks kehtib see ka nende autode suhtes, mis pole sõiduautod. Seega ei tasu loota, et kui sõiduauto ümber ehitada ja registreerida veoautona, õnnestub sel viisil erasõitude maksustamist vältida.

Kohus selgitas ka seda, millisel juhul võiks olla mõeldav teistsugune lähenemine — auto kasutamise võimaluse maksustamine erisoodustusena. Nimelt peaks selleks olema seaduses sätestatud, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kusjuures taolise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane tõendama kindlaksmääratud korras. Kuna hetkel selline regulatsioon puudub, siis pole ka teostatav maksuhalduri soov maksustada lihtsalt auto kasutamise võimalust. Nüüd võib huviga jälgida, kas riik püüab seadust muuta, nagu on juhtunud mõnel varasemal maksumaksja jaoks soodsalt lõppenud kohtuvaidluse puhul.[3]

Kas sõidupäevikut peab pidama?

Teine oluline küsimus, millega kohus selles kaasuses tegeleb, on küsimus sõidupäeviku kohustuslikkusest ja asendamatusest. Nimelt oli maksuhalduri üheks argumendiks osaühingule maksude määramisel sõidupäeviku mittepidamine perioodil 01.09.2006 — 31.10.2007. Paljusid tööandjaid on vaevanud aastaid küsimus, kas peab sõidupäevikut pidama või mitte. Maksuametnike sõnavõttudest ajakirjanduses on tavaliselt läbi jooksnud põhimõte, et sõidupäeviku pidamine on igal juhul vajalik, kui soovitakse konkreetse sõiduauto kasutamisega seoses makse erisoodustuselt mitte maksta.


Nüüd on Riigikohus maksumaksjate rõõmuks asunud mõistlikumale positsioonile ja selgitanud, et sõidupäevik on vaid üks võimalustest tõendada auto kasutamist ainult töösõitudeks. Nimelt ei nähtu ega tulene erisoodustuse hinna määramise korrast[4], et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga.

Kohus ei selgita täpselt, millised võiksid olla need muud tõendid, mis aitaksid kinnitada sõiduauto kasutamist ainult töösõitudeks. Selles kaasuses võib nendeks pidada tõendite kogumit: autode operatiivsõiduki staatust, kodukontorit, teise auto erasõitudeks kasutamise võimaluse olemasolu jne. Võib arvata, et lisaks võiks tõenduseks olla näiteks GPS-valve seadmed, millega on auto teekond kontrollitav. Samuti võiks seda tõendada autode parkimise ja kasutamise korraldamiseks kehtestatud tööandja sisemised põhimõtted. Seejuures on küll oluline rõhutada, et vastavad põhimõtted peaksid olema mõistlikud ja kontrollitavad. Lihtsalt juhatuse otsus tööautode erasõitudeks kasutamise keelamise kohta ilma seda reaalselt piiravate meetmeteta jääb arvatavasti kergesti vaidlustatavaks. Samuti võiks erasõite välistada auto spetsiifiline tehniline varustus, operatiivsõiduki markeering, auto asumine müügiplatsil või remonditöökojas jne. Seega on oluline arvestada, et sõidupäevik ei ole ainus dokument, mis saab kinnitada auto kasutamist vaid töösõitudeks.


Auto hoidmine kodus

Vaadeldavas kohtuasjas selgitas Riigikohus ka tööauto kodushoidmisega seotud küsimusi. Nimelt leidis maksuamet osaühingule täiendavaid makse määrates, et sõiduki hoidmine töötaja kodus kinnitab sõiduki kasutamist ettevõtlusega mitteseotud otstarbel. Riigikohus rõhutas, et sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist. Sellest võib välja lugeda, et kui on tõendatud auto hoidmine kodus, peaks maksuhaldur analüüsima sellise käitumise põhjuseid ja kontrollima, kas see võiks kinnitada erasõitude tegemist. Praegusel juhul maksuamet nii ei teinud ning tugines üksnes auto kodushoidmise faktile. Seetõttu pidi Riigikohus selgitama, et on mitmeid asjaolusid, mil tööauto kodus hoidmine võib olla põhjendatud. Kohus viitab TuMS § 48 lg-le 51, mis puudutab töö ja kodu vahelisteks sõitudeks tehtud kulutusi, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga, või puudega töötaja puhul ette nähtud juhtudel. Samuti on Riigikohus viidanud tööauto kodushoidmise põhjenduste osas auto operatiivsõiduki staatusele ja rahaliselt hinnatava hüve ebaolulisusele.


Ekslikult on kohtuotsuse põhjal tekkinud arusaamad, nagu oleks kohus asunud seisukohale, et tööauto hoidmine kodus on alati põhjendatud. Seda kohus kindlasti ei väitnud. Kui auto kodushoidmisel puudub ettevõtlusega seotud eesmärk ja põhjendus, siis ilmselgelt kaasnevad maksuriskid. Kui aga tööandja peab äriliselt kaalutletuks tööauto hoidmist töötaja kodus, peaks koostama analüüsi, mis tooks välja mõistlikud argumendid (turvalisus, parkimiskulud, töötaja töösõitude marsruudid või töö liikuv iseloom, kodukontor). Samas on ka sel juhul vaja täiendavalt tõendada, et erasõitude tegemise tõenäosus ei ole suur. Ilmselgelt ei tohiks maksuseadused tekitada olukorda, kus ettevõtja peab käituma äriliselt ebamõistlikult.


Kas 1 meeter erasõitu on erisoodustus?

Ühe olulise teemana on selles kohtulahendis vaatluse all ebaolulise rahalise väärtusega rahaliselt hinnatav hüve töötajale. Nimelt on ka varem erialases kirjanduses välja toodud põhimõte, et erisoodustuseks ei saa lugeda töötaja poolt tööandja vara kasutamist ebaolulises mahus, kui sellega ei kaasne tööandjale märkimisväärsed kulud.[5] Siiski ei ole maksuametnikud sageli seda printsiipi järginud. Nii on tekkinud teooriad sellest, kuidas 1 meeter erasõitu ilma sõidupäevikuta toob kaasa maksukohustuse sõiduauto kasutamise erisoodustuse maksimumhinnalt (eelmisel aastal 2000 kroonilt kuus ja sel aastal 4000 kroonilt kuus). Samuti võib sarnaseid seisukohti leida lähetuste osas, kus püütakse maksustada lennukipileteid osaliselt erisoodustusena, kui lähetus ja puhkus ühendatakse.[6]

Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus, ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus. Seega kui töötaja teeb töösõitu tehes erahuvides peatuse või põikab töösõidul kaubanduskeskusesse isiklikke sisseoste tegema, siis see ei tähenda automaatselt erasõitu ja seega erisoodustust. Ilmselgelt ei saa seda laiendada olukordadele, kus töösõitu tehes sõidetakse kümneid või sadu lisakilomeetreid suvilasse või sugulaste juurde.


Kokkuvõttes võib öelda, et väga positiivselt tuleb hinnata seda, et leidub maksumaksjaid, kes on valmis oma õiguse eest seisma ka siis, kui vaidlusalused summad pole väga suured ja positiivne lahend saabub alles Riigikohtus.[7] Tänu sellele ja EML meeskonna asjalikule toetusele on Eesti maksualast kohtupraktikat täiendamas see paljudele maksumaksjatele oluline kohtulahend. Teisest küljest ei tohi unustada, et kohus teeb otsuse ikkagi konkreetsete asjaolude põhjal ja seega mõnel teisel juhul, kus maksuhaldur motiveerib oma maksuotsuse paremini, võib kohus ka teistsugusele seisukohale asuda.


Ranno Tingas

Ernst & Young Baltic AS maksuosakonna juhataja

EML nõukoja liige


Kommentaar

Riigikohtu lahend korrastab maksuhalduri arusaamu

 
Jüri Allikalt

Maksukonsultandi UÜ jurist-maksukonsultant

EML juhatuse liige


Riigikohtu selles lahendis oli põhiküsimuseks, kas sõiduautoga erisoodustuse andmise tuvastamiseks ja erisoodustuselt maksude määramiseks piisab, kui äriühingu sõiduauto kasutamise kohta ei peeta arvestust ega deklareerita tulu-, sotsiaal- ja käibemaksu ning sõiduautot hoiatakse juhatuse liikme kodus. Samas on maksuhalduri revidendid esitanud muude kontrollimenetluste käigus maksumaksjatele ka teistsuguseid nõudmisi, tõendamaks sõiduautoga erisoodustuse andmise puudumist. Näiteks on revidendid nõudnud, et maksumaksja tõendaks tööandja sõiduauto ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks mittekasutamist ka ajal, mil autot ei kasutatud üldse, st töötaja või juhatuse liikme, kelle kasutuses sõiduauto on, puhkusel viibimise ajal, töövõimetuse ajal, auto rikke olemasolul või muudel päevadel, millal sõiduauto kasutamiseks äriühingul vajadus puudus.


Kui nüüd keegi arvab, et juhul, kui ta peab äriühingus sõiduauto kasutamise kohta sõiduarvestust ja ettevõtlusega mitteseotud sõite ei tehta ning arvestus seda ka ei kajasta, on kõik korras - siis kaugeltki mitte! Olen puutunud kokku ka olukordadega, kus sõiduauto kasutamise kohta küll peetakse arvestust, kuigi ettevõtlusega mittesoetud sõite ei tehta, kuid kontrollimisel on revidendid tuvastanud sõiduarvestuse pidamisel lahknevuse auto tankimise ja sihtkohta saabumise kellaaja arvestuses näidatud marsruudi vahel ühel või kahel korral kuus ning teinud sellest järelduse, et kuna arvestus ei ole olnud mõnel päeval mõne sõidumarsruudi osas korrektne, on see piisav argument ja fakt erisoodustuse andmise tuvastamiseks ning erisoodustuselt maksude määramiseks vastava kalendrikuu osas. Analoogseid järeldusi on maksuhaldur teinud ka olukorras, kus sõiduki arvestuses on näidatud vahemaid asustatud punktide läbimisel suuremana, kui Maanteameti avalikud andmed näitavad, kuigi oluline vahe kilomeetrites tekib ka sellest, millisesse punkti näiteks Tallinna linnas minnakse. Arvestades Tallinna linna suurust, võib sõidumarsruudi pikkus erineda linnadevahelisel sõidul mitukümmend kilomeetrit.


Sõiduautode kasutamise kontrollimisel on maksuhaldur läinud isegi nii kaugele, et on nõudnud välja kütusekaartidega tankimiste korral näiteks mitme aasta kohta tankmiste täpsed kellaajad ja võrrelnud neid sõidupäevikutes kajastatud marsruutide ja tööaegadega. Kui lahknevused esinevad kas või mõnel korral kuus, tehakse ka sellistest üksikutest juhtumistest järeldused, et on antud erisoodustust ja seda tuleb maksustada. Siinkohal oleks ehk asjakohane ka küsida, kas selline ressursi ja aja kulutamine maksuhalduri poolt on kõige otstarbekam ja proportsionaalsem, võrreldes saavutatud tulemusega.

Sõiduautode kasutamise kontrollimisel on maksuhaldur senini, sh ka eeltoodud juhtumitel, unustanud aga peamise – TuMS § 48 lg-st 8 ja rahandusministri vastavast määrusest tuleneb ja järeldub, et määrusega kehtestatud korras tuleb tööandja sõiduauto kohta arvestust pidada üksnes juhul, kui erisoodustust antakse, ehk kui sõiduautot võimaldatakse juhatuse liikmel kasutada tasuta või soodushinnaga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ning arvestuse pidamise eesmärk on määrata kindlaks erisoodustuse hind. Nimetatud sätetest ei tulene ega järeldu, et rahandusministri kehtestatud korras tuleks arvestust pidada ka juhul, kui sõiduautoga erisoodustust ei anta.


Olen seisukohal, et Riigikohtu lahend aitab edaspidi korrastada maksuhalduri arusaamasid, mis puudutavad ka eeltoodud olukordi, ja hoiab ära tarbetuid kohtuvaidlusi seoses sõiduautode kasutamisega.



Vaidlusest lühidalt:

Maksuamet alustas Virumaa Veepumbakeskus OÜ revisjoni 
2007. aasta novembris. Kuna maksukohustuslane vabatahtlikult
ei olnud nõus oma deklaratsioone maksuameti äranägemise järgi
„õigeks“ parandama, tipnes revisjon 2008. aasta jaanuaris maksuotsusega,
mille alusel määrati riigieelarvesse tasumiseks ca 24 000 krooni maksu
(erisoodustuse tulumaks, sotsiaalmaks, käibemaks omatarbelt).
Kuna ettevõtja pidas maksu määramist põhimõtteliselt valeks ja 
ka äärmiselt ebaõiglaseks, siis ta vaidlustas maksuotsuse. Asi käis
läbi esimese ja teise astme halduskohtust, kes tegid otsuse maksuameti
kasuks. Alles Riigikohtus sai ettevõtja õigluse jalule seatud. Riigikohus
andis õiguse maksukohustuslasele ja tühistas 2009. aasta märtsis
2008. aasta jaanuarikuise maksuotsuse.



[1] Riigikohtu halduskolleegiumi 03.03.2009 otsus asjas nr 3-3-1-93-08. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel www.riigikohus.ee.

[2] Tartu Ringkonnakohtu 27.12.2002 otsus asjas nr 2-3-143/2002 AS Eurowest maksuvaidluses, kättesaadav Internetis http://kola.just.ee/docs/public/dokument_226551.pdf.

[3] Riigikohtu halduskolleegium tegi 07.11.2000 positiivse otsuse asjas nr 3-3-1-44-00 (OÜ Prof Plus kaasus) tasemekoolituse maksustamise osas (lahend on kättesaadav EML kodulehel www.maksumaksjad.ee MAKSUINFO rubriigis), kuid Riigikogu võttis vähem kui kuu aega hiljem (06.12.2000) vastu tulumaksuseaduse muudatuse, millega loeti kõik tasemekoolitused erisoodustuseks sõltumata koolituse eesmärgist või seotusest ettevõtlusega (RT I 2000, 102, 667). Hiljem küll välistati erisoodustuse hulgast julgeolekuametniku tasemekoolitus.

[4] Rahandusministri 29.12.1999 määrus nr 120 „Tulumaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine“. – RTL 2000, 1, 2; 2009, 1, 8.

[5] Lasse Lehis. Maksuõigus. Tallinn: 2004, lk 260.

[6] Maksu-ja Tolliameti vastused erisoodustust puudutavatele küsimustele. Küsimused 21 ja 22. Kättesaadav MTA kodulehel www.emta.ee/?id=3570.

[7] Vt lisaks ka: 87% erisoodustuste kontrollidest lõppevad lisamaksuga. – MaksuMaksja, 2008, nr 8, lk 6-7.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo