Maksumaksja portaal - Riik ilma eelarveta?! Taavi Veskimägi - 2008 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > oktoober (nr 10) > Riik ilma eelarveta?! Taavi Veskimägi
Riik ilma eelarveta?! Taavi Veskimägi


2009. aasta eelarve eelnõust kirjutamist tuleb alustada pilguheitmisega eelarve koostamise protsessile. Ilma liialduseta oli tegemist katastroofiga. Seda on tunnistanud valitsuskabineti liikmed ka ise. Sellise protsessi tulemusena saigi sündida ainult nurisünnitis, mitte rahuldav 2009. aasta eelarve eelnõu.


Olematu eelarvepoliitika

Eelarve koostamisel jäid nii asjaosalistele kui kõrvaltvaatajatele ebaselgeks eelarve koostamise põhimõtted, eesmärgid ja ka koostamise meetod. Eelarve formeerus omasoodu, ilma peaministri või rahandusministri juhtimiseta ja initsiatiivita pakkuda 2009. aasta eelarve kaudu välja lahendusi Eesti ees seisvatele struktuursetele probleemidele. Just initsiatiivi puudumine, et kasutada majanduslangust kui võimalust muutusteks, on minu suurim etteheide istuvale valitsusele. Kas selle põhjuseks on rumalus, mõttelaiskus või päevapoliitiline kaalutlus hoiduda keerukatest ja potentsiaalselt ebapopulaarsetest otsustest, jääb ebaselgeks. Üks on aga kindel, eelarve on valitsuse dokument ja valitsus ei saa eelarve koostamist delegeerida ei nirkidele, krokodillidele ega ninasarvikutele. Kui neil elukatel on visioon Eesti arengust ja selleks vajalikest valikutest, kuid valitsusel ei ole, peab Ansip tagasi astuma ning andma võimaluse moodustada valitsus mõnel krokodillil või ninasarvikul. See, millist riigi fiskaalpoliitikat tähendaks aga loomade invasioon Stenbocki majja, ajab külmavärinad peale.


Riigieelarve on midagi oluliselt enamat kui Exceli lehekülg tulude-kulude ja finantseerimistehingute numbritega. Riigieelarve on Riigikogu poolt loodav riigi tegevusplaan järgmiseks aastaks, mis tähendab selgeid eesmärke ja konkreetseid tegevusi seotuna vahenditega nende eesmärkide saavutamiseks. Kas Eesti riigil on üldse sellise plaani kavand 2009. aastaks? Aus vastus on, et ei ole. Ja selle põhjuseks on eelarvepoliitika puudumine riigis.


On erinevaid eelarvestamise metoodikaid, alates 1999. aastast on üritatud Eestis liikuda pidevalt tekke- ja tegevuspõhise mitmeaastase eelarvestamise poole. Viimasel kahel aastal on aga täielikult loobutud eelarvestamisest kui mõtestatud tegevusest. Sel aastal on iga maailmas toimuvat mõistva inimese jaoks mõistmatuks jäävas optimismis tegeldud erinevate poliitiliste projektide rahastamise korraldamise, mitte eelarvestamisega. Nüüdseks kujutab eelarve endast lihtsalt eklektilist loetelu üksikutest poliitilistest projektidest riigi rutiinsete tegevuskulude foonil.


Seni, kuni eelarves ei ole suudetud süsteemselt seostada eesmärke-tegevusi koos planeeritavate tulemuste ja vajalike ressurssidega, prevaleerib kogu riigis keskendumine protsessis osalemisele, mitte tulemuste saavutamisele. See mõtteviis hakkab eelarvest pihta. Kui eelarve ei ole orienteeritud sooritusele, ei suuda me saavutada riigis ei kuluefektiivsust ega ka ressursside paigutuse efektiivsust. Saavutamise ja huvide realiseerimise asemel osalemisele ja olemisele suunatud organisatsioonikultuuri puhul ei jätku meil tänase maksukoormuse ja isegi potentsiaalipõhise majanduskasvu juures ressursse riigi tegevuse finantseerimiseks.


Rahandusministeeriumi hääbumine

Kindlasti mitte ainus, kuid oluline tegur, miks riigis puudub eelarvepoliitika, on Rahandusministeeriumi hääbumine. Ei ole üldiselt heaks tavaks, et eelmine minister kommenteerib järelkäijate personali- ja organisatsioonikorralduslikke samme, aga erakordselt rumalad sammud nõuavad erakordset reaktsiooni.


Tugev Rahandusministeerium on aegade jooksul hoidnud Eesti riigis ära hulga lollusi. Kõik, mis toimub Rahandusministeeriumis, ei ole ainuüksi ministeeriumi organisatsiooni- või personalikorralduslik küsimus, vaid omab olulist mõju riigi eelarvepoliitikale. Haldussuutliku Rahandusministeeriumi tähtsust eriti just tänastel enneolematult ettearvamatutel aegadel finantsmaailmas on keeruline ülehinnata. Kõik sammud, mis organisatsiooni- ja personalikorralduslikult on 2005. aasta kevadest astutud, ei ole täitnud eesmärki, vaid on ministeeriumi oluliselt nõrgendanud ja suunatud varasema organisatsiooni ja kultuuri lammutamisele.


Neid vilju olemegi saanud osaliselt maitsta 2009. aasta eelarve erakordselt nigela koostamise juures.


Sama ilmekas näide olukorrast on seotud ettevõtete tulumaksuga, 2 kuud enne 2009. aasta algust ei ole selge, milline ettevõtete tulumaks hakkab 1. jaanuarist ettevõtetele kehtima.


Need näited on otsene tagajärg tegevusele, millega on hävitatud organisatsiooni kultuur ja vaimsus, mis kujunesid välja aastatega ja muutsid Rahandusministeeriumi üheks efektiivsemaks ja tugevamaks ministeeriumiks riigis. Paljud inimesed on lahkunud, paljud kavatsevad lahkuda, paljud on demotiveeritud toimuva jama tõttu.[1]


Ühe lauaga löömine

Valitsuse valik kulusid piirata piirsummade kaudu mehaaniliselt - kõigilt valitsemisaladelt ühesuguse protsendiga - oli rumal ja ebaintelligentne lähenemine tänases olukorras.


Protsendiga kärpimine oleks hea lähenemine tavalises majanduskonjunktuuris, kui tahetakse lihtsalt tekitada survet valitsussektori kulude suurema efektiivsuse saavutamiseks. Seekord on aga olukord keerulisem, vaid pool meie probleemist tuleb maailmamajandusest, teine pool lähtub meie enda senise majandusstruktuuri jätkusuutmatusest. Realiseerumas on oht, millest olen korduvalt kirjutanud. Euroopa majanduse kasvu pidurdumisega samaaegselt ammenduvad meie üleminekuühiskonnale omased majandusmootorite ressursid. Nende kahe kokkulangemisel võib tekkida tapjalaine, mis paneb meie sotsiaal-majandusliku elujõulisuse tõsiselt proovile. Selle aasta eelarve tegemine ei oleks pidanud olema ainult võitlus tänavuse aasta eelarve tasakaalu eest, vaid lähtuma eelkõige ambitsioonist kujundada eelarve ümber uute arengueelduste tekkimise toetamiseks.


Seega oleks tulnud valitsusel eelarvet koostades saada hakkama samal ajal kolme eesmärgi saavutamisega. Esiteks, anda tugev signaal Eestist välja meie suutlikkusest korrigeerida eelarvepoliitikat vastavalt majanduskonjunktuuri muutustele. Teiseks, suurendada valitsussektori tegevuse efektiivsust, suuta planeeritust väiksema rahaga sama paljude ülesannetega toime tulla. Kolmandaks, intelligentselt kulusid kärpida, mis muudab eelarve kulude proportsioone nii, et eelarve toetaks majanduse restruktureerumist.


Toon mõned valdkonnad märksõnadena välja vastuseks kriitikale, et pole valdkondasid ja ideid, kus mida teha. Esiteks, seada meie haridussüsteemis printsipiaalselt esikohale hariduse kvaliteet ja inimese loovuse arendamine. Parim pikaajaline majanduspoliitika on hea hariduspoliitika. Teiseks, muuta tervishoid suurel määral kindlustuspõhiseks ja maksed isikustatuks, rakendades n-ö tervisekontode süsteemi. Kolmandaks, liikuda sotsiaaltoetuste puhul laustoetamiselt rangele vajadusepõhisele toetamisele. Neljandaks, regionaalhalduse ümberkujundamine. Viiendaks, lahendused energeetikas. Seda loetelu võiks jätkata. Valitsuselt oleks oodanud koos eelarve kavandiga vähemalt mõnda põhimõttelist initsiatiivi nendes valdkondades. Enamuses ei oleks need kindlasti andnud rahalist kokkuhoidu 2009. aastal, pigem vastupidi. Kuid hoopis teine olukord on käsitleda reformide üleminekukulusid tasakaaluväliselt, kui lasta lihtsalt eelarve defitsiiti. Ideed on olemas, valitsusel pole 2009. aasta eelarve tegemisel tõsistele asjadele lihtsalt lihtsalt jõud peale hakanud.

Eelarve on defitsiidis

Kahjuks peab möönma, et vaatamata valitsuse korduvatele lubadustele esitada tasakaalus eelarve, on 2009. aasta eelarve kavandi tasakaal fiktsioon. Eelarve ei ole tasakaalus siis, kui teda nimetada tasakaalus olevaks, vaid siis, kui eelarveaastal laekuvad tulud katavad kulusid.

2009. aasta lõpuks võib sellest n-ö tasakaalus eelarve eelnõust lähtuv valitsussektori defitsiit küündida üsna Maastrichti 3% defitsiidi kriteeriumi lähedale. 2009. aasta eelarve „õhk“ tuleb eelkõige kolmest allikast. Neist esimene on Rahandusministeeriumi suvine tulude prognoos, mis on liiga optimistlik isegi 2,6%-lise majanduskasvu juures. Sellist majanduskasvu me järgmisel aastal lihtsalt ei näe. Nii nagu majanduse kasvufaasis kasvasid laekumised kasvuga võrreldes palju enam, nii vähenevad ka majanduse langusfaasis laekumised kasvu peatumisest kiiremini. 91,6 miljardit krooni tulusid ei olnud seetõttu eelarve koostamiseks õige tulude platvorm.

Lisaks on viimase kuu jooksul leitud umbes 7 miljardis kroonis lisatuludes suur kogus näilisi tulude katteallikaid. Võtame või ettepaneku vähendada esialgu omavalitsuste planeeritud defitsiiti 800 miljoni võrra või tõsta tulusid riigivara müügist. Kas tõesti usub keegi, et tuleva aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel suudavad nad vähenevate laekumiste valguses veelgi oma kulusid kokku tõmmata?

Ma loodan väga, et arvestuslikud kulud ei ole teadlikult alla planeeritud. See on rahandusministri otsene vastutus, et eelarvesse planeeritud arvestuslike kulude summad katavad 2009. aastal tegelikke laekumisi.

Võimalik suur defitsiit 2009. aastal on tagajärg lähenemisele, et tulusid on planeeritud kuludest lähtuvalt. Eelarvet ei tohi teha tagasiarvestuse põhiselt. Kulud on teada, ja siis arvestatakse, kui palju on vaja ühe või teise maksu-aktsiisi määra tõsta, eelarve tulude laekumist suurendada, et tulud kataksid kulusid.

Olen aastate jooksul palju kirjutanud ja rääkinud Eesti euroalaga liitumise majandus- ja julgeolekupoliitilisest tähtsusest. Kuna majanduskasvu peatumine või taandareng ja seeläbi konvergentsi seiskumine EL rikkama osaga sisuliselt nullivad enamuse nõudluspoolseid inflatsioonitegureid, muutub selle tagajärjel Maastrichti inflatsiooni kriteeriumi täitmine, ise mitte midagi tegemata, varasemaga võrreldes realistlikumaks. 2009. aastal võib aga juhtuda negatiivse majanduskasvu tingimustes, et täidame küll inflatsioonikriteeriumi, kuid ei suuda täita eelarve defitsiidi kriteeriumit. See oleks järjekordne katastroof.

Küsisin endalt artiklit kirjutades korduvalt, kas on ka midagi positiivset selle eelarve eelnõu juures. Ja üks asi on, Lätis on veel hullem. Aga kui me juba nüüd sügisel ei alusta struktuursete reformide ettevalmistamisega, siis see valitsus 2010. aasta eelarvet alla 3% defitsiidiga kokku ei pane ja nii olemegi järgmisel aastal Läti.


Taavi Veskimägi

Riigikogu liige


[1] Vt ka Lasse Lehis. Hoiame kokku ehk Töö tegi inimesest osakonnajuhataja. – MaksuMaksja, 2008, nr 9, lk 31.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo