Maksumaksja portaal - SMS-laenudega seotud õiguslikud probleemid Eestis: kuidas tasakaalustada tarbijaotsuseid ja tarbijakaitset? Ingrid Ulst - 2008 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > oktoober (nr 10) > SMS-laenudega seotud õiguslikud probleemid Eestis: kuidas tasakaalustada tarbijaotsuseid ja tarbijakaitset? Ingrid Ulst
SMS-laenudega seotud õiguslikud probleemid Eestis: kuidas tasakaalustada tarbijaotsuseid ja tarbijakaitset? Ingrid Ulst


Infotehnoloogiliste lahenduste pidev arendamine ja täiustamine suunab erinevate toodete ning teenuste pakkujaid välja töötama pidevaid uuendusi. Innovatsioon on täna enamiku eluvaldkondade loogiline koostisosa ning globaliseeruvas infoühiskonnas võtavad tarbijad modernseid ja paindlikke tootelahendusi ka meelsasti vastu.


Innovatiivne laen

Finantsteenuste valdkonnas on tehnoloogiline innovatsioon toonud kaasa üha paindlikumate teenuste väljakujunemise, näiteks e-raha, m-maksed jne. Ka laenude andmine on liikunud koos infotehnoloogiliste arengutega ning muutunud üha elektroonilisemaks. Viimastel aastatel on Eestis innovatsiooni tulemusel laenude valdkonnas esile kerkinud rida ettevõtteid, mille põhitegevusalaks on jaesegmendis laenude andmine sidevahendite kaudu. Täpsemalt öeldes on tegemist eraisikust tarbijale suunatud laenutootega, mida teatakse paremini lühisõnumi teenuse SMS – teel laenamisena.


SMS-laenude pakkumine toimub lihtsalt ja innovaatiliselt: mobiiltelefoni tekstisõnumi alusel antakse teovõimelistele füüsilistele isikutele väikestes summades lühiajalisi laene. Sellised laenud peaksid olema eelkõige kiireks alternatiiviks ebatavalistest oludest tingitud (lühiajalise) rahanappuse leevendamisel, mistõttu võiks neid ka nimetada ”laenu kiirabiks”.


Mugavus maksab

Ühelt poolt on SMS-laenudel selged kiirusest ja mugavusest tulenevad eelised, sest laenude väljastamisega kaasneb vähe formaalsusi (sh puudub põhjalik riskide hindamise protsess), mistõttu on raha saamine väga kiire ja paindlik. Seda soosivad kindlasti kliendid, kel on kiire vajadus saada väike summa raha, et katta mõni ühekordne kulutus. Samas peaks tarbija mugavuse ja paindlikkuse juures arvestama, et SMS-laen on tegelikult väga kulukas instrument, sest raha antakse lühikeseks ajaks ning riske hinnatakse põhjaliku taustauuringu teostamata jätmise ning tagatise puudumise tõttu tavalisest kõrgemaks. SMS-laenudega kaasnevad suuremad kulutused põhinevad ka sellel, et taoliste laenude väljastamisega tegelevad ettevõtted, mis ei ole krediidiasutused ning seetõttu puudub neil võimalus vähemkulukate finantseerimisvahendite kaasamiseks turgudelt. Lisaks kõrgele intressimäärale rakendatakse SMS-laenude puhul lepingurikkumise (sh makseviivituse) korral suhteliselt rangeid viiviseid ja leppetrahve. Lihtsustatud laenuprotseduur kätkeb endas ka täiendavat kõrgemat pettuste riski. Seega on paindlikkusel tarbija jaoks üsna kõrge hind, sest SMS-laenude eelised võivad kergelt muutuda probleemideks juhul, kui makseviivitusest tekkinud suurte kulutuste või pettusejuhtumi tagajärjeks on tarbija maksejõuetus. Et SMS-laenud on muutunud mastaapseks äriks ning üha rohkem on teada makseviivitustest tulenevaid probleemjuhtumeid, tekib küsimus, kas tarbijate otsustusvabadust võiks ja tuleks tasakaalustada mõne avalik-õigusliku piiranguga, mille eesmärgiks on vähemteadlike tarbijate kaitse.


SMS-laenud kontrolli alla

Eestis on teatavasti esinenud mitmeid juhtumeid, kui inimesed on oma maksevõimet üle hinnanud või puutunud kokku oma andmete väärkasutusega. Seetõttu võib öelda, et valikuvabaduse ja tarbijakaitse vastustamine on täna aktuaalne. Muret tekitab üha laiaulatuslikuma SMS-laenude äri kontrolli alt väljumise võimalikkus ning ka küsimus, kas olemasolevad eraõiguslikud sätted, mis reguleerivad laenulepinguid, on piisavad. Populistlikku suunda esindavad poliitikud on isegi esitanud arvamusi, et SMS-laenud tuleks ära keelata. Autori arvates on Eesti õigustraditsioon ja -süsteem siiski sellised, et valiku- ja ettevõtlusvabadust ei saa niimoodi piirata, et isikutel ei ole üldse mingit ligipääsu sellistele teenustele. Keegi ei ole ju tegelikult kohustatud raha laenuks võtma. Siiski on õigustatud küsimus, kuidas muuta SMS-laenude andmist vastutustundlikumaks.


Õiguslik lahendus

Laenutehinguid reguleerib Eestis võlaõigusseadus (VÕS). Kõrvutades SMS-laenusid protseduurilisest aspektist tavaliste laenudega, on näha, et SMS-laenud erinevad tavalistest laenudest eelkõige laenu taotlemise protsessi, lepingu sõlmimise, laenu väljamaksmise ja laenuandja staatuse aspektidest. Laenu taotlemise, lepingu sõlmimise ja laenusumma väljamaksmise protseduur tugineb suuresti elektroonilisele suhtlusele poolte vahel. Tarbija tahteavaldus tehakse ja SMS-laenu leping sõlmitakse üldjuhul kaugteenusena. Laenu taotlemisel tuvastatakse esmalt laenutaotleja isik ja esitatakse laenutaotlus. Laenutaotleja, kel pole olnud varasemat ärilist kokkupuudet laenuandjaga, esitab laenutaotluse koos laenulepingu sõlmimisega, milleks omakorda on vajalik aktsepteerida laenulepingu üldtingimused laenuandja veebilehel. Laenutaotleja, kes on juba varem võtnud samalt laenuandjalt SMS-laenusid, ei pea sõlmima täiendavat laenulepingut uue SMS-laenu võtmiseks, vaid esitab lihtsalt elektroonilise laenutaotluse veebilehe või SMS-sõnumi teel.


Väikelaenude erisus

Kuigi võlaõigusseadus sätestab tarbijakaitse eesmärgil rea põhjalikke nõudeid informatsioonile, mida peab sisaldama laenusaaja tahteavaldus tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks, sisaldub seaduses ka erisus, mis välistab võlaõigusseaduse eelnimetatud sätete kohaldamise väikese laenusummaga (kuni 200 eurot) lühiajalistele laenudele (laenu tagastamise tähtajaga kuni 3 kuud). Et enamik SMS-laenusid jääb nende tingimuste piiresse, rakendub nende suhtes seaduse erisäte ning tarbija tahteavaldus võib sisaldada oluliselt vähem andmeid, kui seadus näeb ette tarbijakrediidilepingute suhtes. Kuigi väiksema rõhuga tarbijakaitsel, on see oluline SMS-laenude paindlikkuse aspektist.


Finantsinspektsioon järelevalvet ei teosta

SMS-laen kätkeb endas lepingute võrgustikku mitme osapoole vahel. Lepinguliste suhete paljususe kaudu kujuneb tehinguskeem, mis teeb SMS-laenust spetsiifilise laenutoote. SMS-laenu tehinguskeemi põhilepinguks on laenuleping laenuandja ja laenusaaja vahel. SMS-laenusid väljastavad ettevõtted, mis ei ole krediidiasutused ja seega ei allu Finantsinspektsiooni järelevalvele, sest peale laenude ei paku nad muid seadusega ette nähtud finantsteenuseid (sh ei kaasa hoiuseid). Seaduse kohaselt võib Eestis iga isik anda laenu ja iga teovõimeline isik võtta laenu. Laenulepingu kõrval on olulised ka laenuandja lepingulised suhted krediidiasutustega, mis peamiselt seisnevad arvelduskonto lepingus, maksekäsundite teostamises ja pangalingi kasutamises laenutaotleja isiku tuvastamiseks. SMS-laenu tehinguskeemi toetavad ka lepingulised suhted mobiiliteenuste operaatoritega, tagamaks kaugteenuse pakkumiseks vajalikke tehnilisi vahendeid, lepingud taustauuringuteks kasutatavate registritega (nt maksehäirete registriga), inkassofirmadega jne.


Ahendatud valikud

Õiguslike probleemide poolelt tõstatab SMS-laenude regulatsioon tõlgendusküsimusi peamiselt seoses laenuandjate omalaadse praktikaga intressimäärade esitamise, laenamise kulude ja lepingurikkumise tõttu rakendatavate viiviste/leppetrahvide osas. Laenusaaja võib taotleda laenu ainult sellistes summades ja tähtaegadega, nagu on laenuandja poolt eelnevalt määratletud. Praktikas tähendab see, et laenusaaja valib laenuandja veebilehel esitatud summade ja tähtaegade kombinatsioonidest endale meelepärase, kuid ei saa kombineerida valikuid, mida laenuandja ei paku.


Mõistega manipuleerimine

Eestis on laenuandjate praktika selline, et tasu laenu kasutamise eest (ehk intressi) väljendatakse nn laenutasuna iga konkreetse laenusumma ja tähtaja kombinatsiooni kohta. Rahvusvahelise rahanduse terminoloogia kohaselt on intress raha laenuks andmise eest saadav tulu või raha laenuks võtmise eest makstav tasu, mida tavaliselt (kuid mitte ilmtingimata) väljendatakse aastase protsendimäärana. Kuigi nimetus ”laenutasu” ei viita otsesõnu intressile, tähendab see autori arvates siiski oma sisult intressi ehk tasu rahaliste vahendite kasutamise või kasutada andmise eest. Ka laenuandja nende vahendite, mis ta on laenusaajale kasutada andnud, suhtes kehtib mingi tuluootus, sest selles seisnebki tema äri. Autori arvates on tarbijat eksitav, kui väidetakse, et laenult intressi ei arvestatagi, kuigi kliendilt võetakse ikkagi laenutasu. Samas pole intressi väljendamine fikseeritud laenutasuna otseselt seadusega vastuolus. VÕS § 404 sätestab küll konkreetsed nõuded intressimäära kohta informatsiooni esitamiseks tarbijakrediidilepingutes[1], kuid samaaegselt välistab range tarbijakrediidi regulatsiooni alt SMS-laenude lepingud, mille summad on väikesed ja tähtajad lühikesed. Kuigi seadus eeldab majandus- ja kutsetegevuses laenamise puhul intressi, ei sätesta võlaõigusseadus laenutehingutes intressi esitamise viisile kohustuslikku vormi ning enamikule SMS-laenudele ei laiene ka tarbijakrediidi regulatsioonist tulenevad nõuded intressimäära kohta informatsiooni esitamiseks. Seega ei piira seadus otsesõnu SMS-laenude intressi esitamise viisi ning teistsuguse tõlgenduspretsedendi kujunemiseni või õigusliku olukorra muutumiseni saavad laenuandjad oma senist laenutasu praktikat jätkata.


Tarbija eksitamine

Tarbijakaitset silmas pidades sisaldab laenutasu kontseptsioon autori arvates kindlasti eksitavaid aspekte. Kui käsitleda laenutasu nn. varjatud intressina ja eeldada, et see kajastab laenuandja finantseerimiskulusid, ei peegeldu selles eelnevalt fikseeritud väärtuses siiski hinnang konkreetse laenusaajaga seonduvale riskile, mis peaks olema laenu hinnastamise traditsiooniline koostisosa. Lisaks kaasneb laenutasuga tugev psühholoogiline aspekt. Tarbija võime infot töödelda ja tarbimisotsuseid teha võib sellises valdkonnas nagu finantsteenused olla sageli piiratud. Kuna SMS-laenu intressimäär ei ole väljendatud protsendina, võrdleb tarbija sageli vaid laenusummat ja laenutasu arvväärtust, mõtlemata viimase majanduslikule kulule. Praktikas tähendab see, et tarbija jaoks on psühholoogiliselt palju aktsepteeritavam maksta 1500-kroonise laenusumma kasutamise eest 14 päeva jooksul laenutasu summas 75 krooni, kui maksta intressi määras 128% aastas, mis oleks protsentidesse ümberarvutatult kõnealusel juhul laenu tegelik kulu tarbijale.


Intresside lagi

Intressimäära suuruse osas ei ole seadusega sätestatud maksimummäära. Kuna aga SMS-laenude laenutasud on protsentidesse ümberarvutatult tegelikult ülikõrged, ulatudes aasta baasil mõnel puhul isegi üle 600%, on autori arvates tõenäoline, et laenamisega seotud kulud võivad tulevikus kujuneda aktiivsete kohtuvaidluste allikaks. Kõrged laenutasud võivad tõstatada küsimuse sellest, kas SMS-laenude andmine on vastuolus heade kommetega. Riigikohtu senine praktika viitab sellele, et laenulepingut ei saa tühiseks lugeda heade kommete vastasuse alusel üksnes seetõttu, et lepingu intressimäär on ebaproportsionaalselt kõrge, kuid lepingu kehtivust võib teatud juhtudel vaidlustada raskete asjaolude kokkulangemise ärakasutamise tõttu.[2] Samuti tuleb arvestada, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa üksnes seetõttu, et laenul on kõrgem intressimäär kui korralikult tagatud pangalaenul, lugeda tehingut sõlmituks erakordselt ebasoodsatel tingimustel, mis võiks anda aluse tehingu tühistamiseks. SMS-laenu lepingu puhul tähendab Riigikohtu selline seisukoht seda, et SMS-laenu intressimäär peab olema märkimisväärselt kõrgem võrreldes sama tüüpi laenude turumääraga[3] ning laenuandja peab olema olnud teadlik laenusaaja jaoks ebasoodsatest asjaoludest ning neid ära kasutanud, jõudmaks kokkuleppele laenuintressi osas. Praktikas on nendele aspektidele rõhumine ilmselgelt üsna keeruline.


Viivised

Võlaõigusseaduse kohaselt lõpeb intressimaksmise kohustus laenulepingu lõppemisega. Seega ei ole võimalik nõuda intressi kui hüvitist selle perioodi eest, mil laenuandja kaotas võimaluse teenida tulu intresside näol, ning alates laenulepingu lõppemisest on võimalik arvutada üksnes viiviseid või nõuda kahjude hüvitamist. Erinevalt õiguslikust olukorrast intressimäärade osas on ebamõistlikult kõrgete viiviste probleemi võimalik lahendada viiviste vähendamise taotlemisega.[4]

Petturid tegutsevad

Eestis on SMS-laenud muutunud mastaapseks äriks, kus SMS-laenu pakkujate kogukäive on hinnanguliselt umbes 500 miljonit krooni aastas ning aastaintressid ulatuvad 600%-ni.[5] Paindlike ja vähem bürokraatiat nõudvate SMS-laenudega kaasneb ka tavalisest kõrgem pettuste risk kolmandate isikute poolt, mida soodustab tarbijate heauskne ootus, mis on kujunenud traditsioonilise laenuvõtmise mängureeglite põhjal, ning tarbijate vähene teadlikkus arenenud infotehnoloogilisi vahendeid kasutavate teenustega kaasnevatest riskidest. Välja võib tuua mitmeid võimalikke pettuseskeeme, mille eest on tarbijaid hoiatanud ka Finantsinspektsioon[6]. Pettuste puhul on kõige tavalisem teise isiku andmete ärakasutamine ja selle isiku nimele laenu taotlemine. Seejärel püütakse saada ligipääs laenatud vahenditele ning isikule, kelle nimel laenu taotleti, jääb kohustus maksta tagasi laen, mida ta kunagi saanud ei ole. Kuigi esmalt tundub, et teise (võõra) isiku kontole kantud rahale ligipääsu saamine ei ole praktikas kuidagi teostatav, on tegelikkuses võimalik suhteliselt lihtsalt konstrueerida erinevaid pettuseskeeme. Näiteks võib pettuse ohvriks langeda isegi ajalehekuulutuse kaudu mõnda väiksema väärtusega asja müües. Sellisel juhul võib skeem toimida nii, et potentsiaalne „ostja” helistab müüjale ja palub makse teostamiseks müüja arveldusarvet ning muid detaile. Seejärel tellib „ostja” müüja arveldusarvele SMS-laenu suuremas summas kui müüdava asja väärtus ning teatab siis müüjale, et kandis eksikombel üle vale summa (nt 200 krooni asemel 2000) ning palub üleliigse raha tagastada. Juhul kui müüja enne raha tagastamist ei kontrolli oma kontoväljavõttelt kontole laekunud raha päritolu, on temast enese teadmata saanud laenusaaja koos vastava tagasimaksekohustusega.


Vajalikud muudatused

SMS-laenudega seotud probleemid on juba tõmmanud seadusandja tähelepanu ning toonud kaasa mõningaid õiguslikke arenguid, et muuta SMS-laenude väljastamine vastutustundlikumaks, samas liigselt tarbijaotsuseid piiramata. Mitmete pettusejuhtumite tõttu on klientide isikusamasuse tuvastamine üks neid valdkondi, mida on püütud parendada. Kuni 2008. a. alguseni kehtinud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus võimaldas tuvastada laenusaaja isikut elektrooniliselt. Täna nõuab aga uus seadus ka SMS-laenude pakkujatelt, et kõik isikud, kellega ei ole varem ärisuhteid olnud, tuleb enne laenulepingu sõlmimist eelnevalt isiklikult (st näost näkku) tuvastada. See tähendab, et esmakordse kliendi tuvastamiseks ei piisa tuginemisest sellele, et kliendi on juba identifitseerinud mõni krediidiasutus, kes on kliendile isikutuvastamise alusel väljastanud vastavad kasutajatunnused internetipanga kasutamiseks. Esmase isikutuvastamise näost-näkku kontakti põhjal peab läbi viima ka SMS-laenu pakkuja. Vastav seadusemuudatus on kaasa toonud muutuse SMS-laenude pakkujate praktikas. Täna tuvastatakse uute klientide isikusamasus isiklikult kas laenuandja kontoris või kulleriteenuse kaudu. Samas võivad senised kliendid, kelle isikud on juba kord tuvastatud, jätkata korduvtaotluste esitamist kaugteenusena.


Teine oluline õiguslik muudatus on seotud intressimäära ja intressi suuruse kohta informatsiooni esitamisega SMS-laenude turundamisel. SMS-laenude pakkumine tugineb üsna tugevalt reklaamile ja seetõttu on reklaaminõuete kehtestamine üheks (ning väga mõistlikuks) alternatiiviks, muutmaks SMS-laenude pakkumist vastutustundlikumaks. 1. novembril 2008. a jõustub uus reklaamiseadus, mis peaks lahendama ebaselge olukorra seoses laenu kulukuse informatsiooniga SMS-laenude reklaamides. Võrreldes kehtiva seadusega, mis näeb ette krediidi kulukuse määra avaldamist ainult laenude puhul, mis vastavad võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonile (ega kohaldu seega enamikule SMS-laenudest), laiendab uus seadus reklaamipiiranguid selgesõnaliselt ka SMS-laenudele, sätestades, et iga väikelaenu reklaamis, mille summa on kuni 10 000 krooni ja tähtaeg kuni 6 kuud, peab sisalduma info laenu kulukuse kohta tarbijale. Uue reklaamiseaduse muudatused on finantsteenuste osas olulised just seetõttu, et seadus arvestab paremini mitmekesisemaks muutunud finantsteenuste, eelkõige paindlike kaugteenuste eripäraga ja reklaamimisest tulenevate tarbijakaitse probleemidega.


Ingrid Ulst

Tartu Ülikooli

õigusteaduskonna doktorant



[1] VÕS § 404 kohaselt peab tarbija allkirjastatud tahteavaldus sisaldama kõiki tarbijale langevaid kulutusi seoses laenu tagastamise, intressi maksmise ja muude seotud kulude katmisega, sh krediidi brutosummat, krediidi kulukuse määra ja aastast intressimäära.

[2] Vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-80-02. – RT III 2002, 27, 302; ja Riigikohtu 22.10.2002 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-108-02. – RT III 2002, 27, 305. Vt ka Riigikohtu 24.04.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-21-06.RT III 2006, 16, 145.

[3] Kuna SMS-laenud on lühiajalised tagatiseta laenud, peaks intressimäära võrdlus tuginema teiste SMS-laenu pakkujate keskmisele intressimäärale ja mitte tavaliste korralikult tagatud pangalaenude intressimäärale.

[4] Vt Riigikohtu 29.01.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-137-06. – RT III 2007, 4, 33 ja Riigikohtu 12.12.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-2-5-06. – RT III 2006, 47, 399.

[5] Nimetatud hinnangu on SMS-laenu ettevõtete 2007. aasta käivete kohta ajakirjanduses välja pakkunud Finantsinspektsioon. Kuigi ametlik statistika selles osas puudub, võimaldab see hinnang siiski seada esialgse raamistiku Eesti SMS-laenude turu suurusele.

[6] Finantsinspektsioon on tarbijatele info jagamiseks loonud portaali www.minuraha.ee, kus muuhulgas on ära toodud mõningad “testjuhtumid” ning soovitused, kuidas vältida võimalikke väärtkasutusi.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo