Maksumaksja portaal - Kuidas kindlustada end võla vastu ja nõuda sisse tekkinud võlga. Olavi Jänes - 2008 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > oktoober (nr 10) > Kuidas kindlustada end võla vastu ja nõuda sisse tekkinud võlga. Olavi Jänes
Kuidas kindlustada end võla vastu ja nõuda sisse tekkinud võlga. Olavi Jänes

Muutuvad majandusolud mõjutavad ka lepingulisi suhteid. Majanduse mitteootuspärane areng toob endaga kaasa mitmeid nähtusi nagu võlgade kasv, pankrotid, ühinemised jms. Käesolev artikkel puudutab eelkõige lepingutest tulenevate võlgadega seonduvat problemaatikat, seda nii võlausaldaja kui võlgniku vaatepunktist.

Võla mõiste

Võla mõiste avamisel on mõistlik lähtuda võlaõigusseaduses (VÕS) toodud võlasuhte mõistest (VÕS § 2 lg 2), mis annab ühe kahest olulisest võla mõiste komponendist. Nimelt kujutab võlg endast õigussuhtest tulenevat kohustust, mille täitmise kohustatud isik (võlgnik) võlgneb õigustatud isikule (võlausaldajale). Samas ei saa sellist kohustust nimetada võlaks enne kui see on muutunud sissenõutavaks (vt VÕS § 82 lg 7). Just kohustuse sissenõutavus on võla mõiste määravaks komponendiks. Lihtsalt väljendades muutub kohustus sissenõutavaks sellest hetkest, mil võlausaldajal on õigus nõuda lepingu alusel võlgnikult kohustuse täitmist, nt on saabunud kohustuse täitmise tähtpäev. Võlaks nimetatakse seega sissenõutavaks muutunud kohustust, mida ei ole õigel ajal täidetud.

Illustreerimaks eelnenud mõttekäiku võib tuua näite ettevõtja ja panga vahel sõlmitud krediidilepingust, mille kohaselt ettevõtja kohustub tasuma krediidi tagasimakseid iga kuu 15. kuupäevaks. Võlaks ei ole siin võetud krediidi summa, vaid õigeaegselt mittetasutud tagasimakse, kusjuures igat tagasimakset vaadeldakse eraldi. Juhul kui tagasimakse tasutakse 17. kuupäeval, saab võlast rääkida alates 16. kuupäevast ning võlaks on üksnes selle konkreetse viivitusega tasutud tagasimakse summa. Kui ettevõtja jätab tasumata näiteks kahel järjestikusel kuul graafikukohased krediidi tagasimaksed, on võlaks nimetatud kahe tagasimakse summa pluss nendelt arvestatav viivis.

Olgu siinkohal öeldud, et võlg võib tuleneda nii lepingust, lepinguvälisest võlasuhtest (nt kahju õigusvastane tekitamine, alusetu rikastumine jms) kui ka muust seaduses tulenevast alusest. Viimaseks võib olla näiteks maksuseaduses sätestatud maksukohustuse mittetäitmine. Käesolev artikkel on siiski piiratud üksnes lepingust tulenevate võlgadega ega puuduta muid võla tekkimise aluseid. Samuti ei ole artikli käsitlus laiendatav maksuvõlale, mille suhtes kehtivad mõnevõrra teistsugused regulatsioonid.

Võlausaldaja kaitsevahendid

Võlausaldajal on mitmeid võimalusi, kuidas vähendada võla tekkimise riski või maandada oma riski võla tekkimise puhuks.

Esimeseks mõistlikuks sammuks õigussuhtesse astumisel on uurida oma tehingupartneri tausta. Selleks on võimalik kasutada üsna erinevaid andmebaase. Näiteks Krediidiinfo annab teatud ülevaate isiku maksuvõlgade ja muude võlgade osas; Ametlikest Teadaannetest saab teavet isiku suhtes algatatud täitemenetluste, avaldatud kohtukutsete, pankroti, ühinemise ja jagunemise osas; e-äriregister annab infot juhatuse liikmete ehk seaduslike esindajate ja osa-/aktsiakapitali suuruse osas. Kogu selle info läbitöötamine võtab üsna vähe aega, kuid annab suurema kindluse tehingupartneri osas.

Uute klientide suhtes on igati mõistlik rakendada teatud suuremat tähelepanu. Omal kohal on ettemaksu küsimine ja esimese arve või vahearve võimalikult kiire esitamine. Ettemaksu puhul tuleb arvestada, et tarbijatelt (füüsiline isik, kes ei osta kaupu/teenuseid oma majandustegevuse huvides) ei tohi üldiselt nõuda ettemaksu rohkem kui 50% kauba/teenuse maksumusest. Üleüldiselt on soovitatav arved esitada koheselt pärast töö tegemist või kokkulepitud tähtaega, samuti kasutada võimalikult lühikesi maksetähtaegu. Viimased on küll lepingulise kokkuleppe küsimuseks, kuid võlausaldaja peaks üritama siin oma huvisid mõistlikul määral kaitsta.

Kaupade müügi puhul on müüja jaoks üheks lihtsamaks kaitsevahendiks omandireservatsiooni kasutamine (VÕS § 233). Lepingusse lause lisamine, et omand kaubale loetakse üleläinuks üksnes ostuhinna täieliku tasumisega, on jõukohane igaühele ning annab müüjale võimaluse ostuhinna mittetasumise korral asi ostja valdusest välja nõuda, sh ostja pankroti korral. Tõsi on siiski ka see, et vallasasja vahepealse võõrandamise korral ostja poolt ei ole müüjal seda enam võimalik heauskselt omandajalt tagasi saada.

Rahvusvaheliste müügitehingute puhul on üsna levinud akreditiivarvelduse (letter of credit) kasutamine (VÕS § 747-753). Akreditiive on erinevaid, kuid üldiselt tähendab see ostja panga poolt ostuhinna tasumist müüja poolt esitatavate kokkulepitud dokumentide vastu (nt omandiõigust võimaldavad dokumendid) või müüja poolt esitatud täitmisavalduse vastu, milles müüja kinnitab, et ostja ei ole oma kohustust täitnud. Viimasel juhul on tegemist garantiilaadse kohustusega. Akreditiivi kasutamisel on vaja aga arvestada, et see on tasuline ning sageli käsitlevad pangad seda sarnaselt laenu taotlemisele, mistõttu eeldatake kliendipoolseid tagatisi.

Mis puudutab võlausaldaja vaatenurgast selliseid tagatisi nagu pant (nt hüpoteek, kommertspant, osade/aktsiate pant, sõidukite pant, õiguste pant), siis need on küll suhteliselt kindlad tagatised, kuid kohaldatavad pigem suuremamahuliste ning ajaliselt kestvamate lepingute puhul. Näiteks on sellised tagatised kohased laenu andmisel suuremas summas.

Omaette tähelepanu tasub pöörata võimalusele vormistada rahasumma või asendatava asja võlg ümber laenuks (VÕS § 396 lg 2). Ümbervormistamine on võlausaldaja seisukohalt mõistlik juhul, kui senine võlasuhe on mingis osas vaieldav või on võlasuhe lausa suulises vormis. Sellisel juhul võib teha võlgu olevale tehingupartnerile ettepaneku vormistada võlg ümber kirjalikuks laenulepinguks. Selle tulemusena tekib uus võlasuhe ning jäävad minevikku vana võlasuhte võimalikud vaidlusküsimused või suulisest vormist tulenev ebakindlus. Asi on seda väärt, kuigi võla laenuks ümbervormistamine tähendab ilmselt summa laekumise edasilükkumist mingiks ajaks. Viimast peaks kompenseerima kohaldatav intress ja eeldatavalt suurem kindlus summa laekumise osas.

Võlgniku kaitsevahendid

Võlgniku positsioon on sageli olemuslikult nõrgem kui võlausaldajal, mistõttu ka tema kasutuses olevad kaitsevahendid on mõnevõrra piiratumad. Esmalt on võlgniku seisukohalt oluline võtta endale jõukohaseid kohustusi. Selle hindamiseks ning võimaliku ebamõistliku käitumisega kaasneda võiva juhatuse liikmete vastutuse vältimiseks võib olla asjakohane võtta otsuseid vastu kollegiaalselt (kogu juhatus üheskoos ning vajadusel paludes teemat arutada ka nõukogul) või kasutada asjatundja arvamust. Asjatundjaks võib olla vastavat valdkonda hästi tundev majandusinimene, audiitor, advokaat jne. Igal juhul aitab teiste arvamuste ärakuulamine vähendada riski võimaliku mittejõukohase kohustuse võtmise ning sellega kaasneda võiva vastutuse osas.

Olukorras, kus juba on tekkinud raskused kohustuste täitmisel, võib ka võlgniku poole pealt mõelda sellistele võimalustele nagu võla ajatamise kokkuleppe sõlmimine või võlakohustuse laenuks ümbervormistamine. Esimene tähendaks eksisteeriva õigussuhte raames lihtsalt võla tasumise tähtaja pikendamist koos vastavalt rakendatava intressiga, teine aga ühe õigussuhte asendamist teisega, kus võlgnikul võib õnnestuda välja kaubelda isegi senistega võrreldes soodsamad tingimused (nt teatud osas nõudest loobumine, soodsam intressi- või viivisemäär jms).

Kui muud üle ei jää, on võlgniku seisukohalt asjakohane kaaluda ka käibekrediidi võtmist. See eeldab aga sellist majanduslikku seisu ja perspektiivi, mis on krediidiandja jaoks piisavalt usaldusväärne. Krediidilepingutega seondub tavaliselt ka tagatise andmise vajadus.

Ettevõtjatel on võimalik kindlustada ka oma vastutust ametitegevusega tekitatud kahju osas. Kindlustusseltsid pakuvad selliseid tooteid näiteks audiitoritele, raamatupidajatele ja juristidele. Kindlustuslepingute puhul tuleb aga arvestada kindlustuspreemia tasumisega ning sellega, et kindlustusandja vabaneb oma täitmise kohustusest, kui kindlustatu põhjustas vastutuse kaasa toonud sündmuse tahtlikult ja õigusvastaselt.

Teatud lepingute puhul võib olla mõistlik kasutada pangagarantiid. Sisuliselt on tegemist panga kohustusega maksta võlausaldajale garantiis näidatud summa ulatuses hüvitist, kui võlgnik (kes taotles garantiid) ei täida oma lepingujärgseid kohustusi. Maksegarantii puhul tasub pank müüjale kauba ostuhinna, kui ostja ei ole seda tähtaegselt tasunud. Lisaks nimetatud juhtudele on veel rida muid riske, mille puhul pangad annavad välja garantiisid, nt laenu ebakorrektse tagasimaksmise risk, üürimaksete ebakorrektse tasumise risk jms. Pangagarantiide kasutamise piiravaks aspektiks aga on nende tasulisus ning tagamise vajadus kas pandi või muude tagatistega.

Distsiplineerivad kaitsevahendid

Nimetatud kaitsevahendid on õigussuhte raames olemuslikult kasutatavad nii võlausaldaja kui võlgniku poolel, kuigi enamikel juhtudel väljendavad võlausaldaja huvi.

Kõige tavapärasemaks distsiplineerivaks meetmeks on viivitusintressi ehk viivise kasutamine. Viivis sanktsioneerib võlgniku poolt mittetähtaegset rahalise kohustuse täitmist. Enamasti lepitakse viivis kokku lepingus, taandades viivise määra ühele päevale (nt 0,05% päevas võlgnetavalt summalt). Kui viivist ei ole lepingus kokku lepitud, on vastaval lepingupoolel õigus seda nõuda seaduse alusel (VÕS § 113). Seadusest tulenevaks viivise määraks on kas lepingus (nt laenuleping) kokku lepitud intressimäär või seadusest tulenev intressimäär (VÕS § 94) pluss 7% aasta arvestuses. Näiteks kui laenulepingus on intressimääraks kokku lepitud 6% aasta arvestuses, siis võlgu jäämisel on võlausaldajal õigus arvutada võlgnetavalt summalt viivist 6+7=13% aasta arvestuses. Kui laenulepingus ei ole intressimäära kokku lepitud (mis on tavaline muude lepinguliikide puhul, kus üks pool peab lihtsalt tasuma kauba või teenuse eest), siis lähtutakse viivise määra arvutamisel VÕS § 94 kohaselt fikseeritud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast, millele lisatakse 7%. Hetkel oleks selliselt arvutatud viivisemääraks 4+7=11% aasta arvestuses, kuid tuleb arvestada, et see võib muutuda iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil.

Üha rohkem kasutatakse lepingutes ka leppetrahvi võimalust (VÕS § 158-163). Leppetrahvi eesmärgiks on leppida mingi lepingurikkumise puhuks kokku konkreetne trahvisumma, vältides seeläbi tüütuid vaidlusi tekitatud kahju suuruse üle. Kui lepingu vastavat sätet rikuti, tuleb maksta ka kokkulepitud trahvisumma. Leppetrahvil võib olla sõltuvalt kokkuleppest puhtalt sanktsioneeriv iseloom (st täiendavalt leppetrahvile saab nõuda kohustuse täitmist), aga leppetrahv võib ka asendada kohustuse täitmist. Tavaliselt kasutatakse leppetrahvi kahel juhtumil: esiteks asendamaks võimalikku kahjuhüvitist juhtumitel, kus tegeliku kahju väljaselgitamine oleks keeruline (nt saladuse hoidmise kohustuse rikkumine); teiseks olukorras, kus ühel poolel on raske kontrollida teise poole kinnituste paikapidavust (nt kinnitus vara mittekoormatuse osas kasutuslepingutega).

Leppetrahvi puhul on oluline pöörata tähelepanu veel kahele asjaolule – leppetrahvi nõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist (asjakohane on mõistlik aeg lepingus kokku leppida, nt 2 kuud); ning kohtul on õigus kohustatud poole taotlusel vähendada ebamõistlikult suurt leppetrahvi mõistliku suuruseni. Viimast võib nõuda üksnes enne leppetrahvi tasumist.

Distsiplineerivate kaitsevahendite valguses on mõistlik teadvustada lepinguga seotud kohustuste täitmise järjekorda. Nimelt saab võla kontekstis rääkida põhisummast, intressist, viivisest, leppetrahvist ja võlausaldaja kulutustest. Kui võlgnik teeb võla vähendamiseks võlausaldajale makse, mis ei kata kogu võlga, on oluline teada, mille arvelt loetakse võlg kõigepealt vähenenuks. Seda järjestust saab kokku leppida lepingus, mis vähemalt leppetrahvi kontekstis on lausa vajalik, kuid teatud järjekorra sätestab ka VÕS § 88 lg 8. Nimetatud sätte kohaselt loetakse makse tehtuks kõigepealt kulutuste, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi (ka viivis ehk viivitusintress läheb siia alla) ning alles lõpuks põhisumma katteks.

Rahvusvahelise võlasuhte eripära

Rahvusvaheline võlasuhe kujutab endast kõige tüüpilisemalt olukorda, kus lepingupooled on erinevatest riikidest, nt Eesti ettevõtja on sõlminud lepingu Saksa ettevõtjaga. Sellistel juhtumitel on võla sissenõudmise kontekstis vägagi oluline leppida lepingus kokku lepingule kohaldatav õigus ja kohtualluvus, või olla võimeline seda õigusaktidest tuletama.

Lepingule kohaldatav õigus võib eeltoodud näite puhul olla nii Eesti kui Saksa õigus ning ei ole välistatud ka kolmanda riigi õiguses kokkuleppimine või selle kohaldumine. Kumbki pool soovib oma riigi õiguse kohaldamist, kuna see on tuttavam ning näiteks ka oma riigi õiguses sätestatud nõudeõiguse aegumistähtajad võivad olla sobivamad. Sellises olukorras võib olla vajalik mingi kompromisslahendus. Välja võib pakkuda näiteks Euroopa lepinguõiguse printsiipide või UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide lepingu osaks võtmise. Ka nende puhul kohaldub täiendavalt ühe või teise riigi õigus, kuid selles kokkuleppimine või selle automaatne kohaldumine ei ole enam nii suureks probleemiks, sest nimetatud lepinguõiguse printsiibid reguleerivad lepingulist suhet üsna põhjalikult.

Kohtualluvus tähendab sisuliselt seda, millise riigi milline kohus asja lahendab. Siingi on ilmselt pooltel huvi lahendada oma võimalikud võlanõuded teise poole vastu enda jaoks kodusemas kohtus. See võib omada vägagi praktilist tähtsust, sest näiteks teatud riikides on võimalik teiselt poolelt suuremat intressivõlgnevust või leppetrahvi välja nõuda kui teistes riikides. Samuti võivad nõudeõiguse aegumistähtajad olla teatud riikides menetlusõiguse osaks, mida kohus asja lahendades automaatselt kohaldab. Olukorras, kus tulevase võimaliku võlanõude kontekstis soovitakse enda jaoks võimalikult sobivat kohtualluvust, tuleb arvestada ka sellega, kus asub võimaliku võlgniku vara, mille arvelt võlg võidakse täitemenetluses sisse nõuda. Kui pooled on Euroopa Liidus tegevuskohta omavad ja ka vara asub Euroopa Liidus, on olukord mõnevõrra turvalisem ja lihtsam kui kolmandate riikide ettevõtjatega asju ajades või kui võla katteks potentsiaalselt sissenõutav vara asub kolmandas riigis. Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 44/2001 kohaselt tunnustatakse ühe Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahendit teises liikmesriigis ning selle alusel on võimalik läbi viia ka täitemenetlust teises liikmesriigis.

Kolmandate riikide puhul aga selline kohtulahendite piiriülene tunnustamine ei pruugi kehtida. Väljapääsuks on siin vahekohtumenetluses kokkuleppimine, seda soovitatavalt kohe lepingut sõlmides. Vahekohtu otsused on tunnustatavad lähtuvalt New York’i 1958. aasta vastavast konventsioonist rohkem kui 140 riigis. Seega on väljaspool Euroopa Liitu asuvate lepingupartneritega soovitatav võimalike vaidluste lahendamiseks kokku leppida pigem vahekohtumenetluses, kuna see annab märksa suurema kindluse oma võlanõude realiseerimiseks. Sama kehtib lepingupartnerite suhtes, kelle varast oluline osa asub väljaspool Euroopa Liitu.

Võla sissenõudmise protseduur

Olukorras, kus lepingupartneril on tekkinud teie ees võlg, on vajalik kiire ja arukas reageerimine. Soovitatav on omada kirja pandud ühtset reeglistikku, kuidas oma võlgnikega käituda. Selline reeglistik võiks sisaldada võla ajateljel konkreetseid käitumisjuhiseid, st kes ja mis viisil võlgnikuga suhtleb, samuti millal otsustatakse nõude loovutamise või kohtumenetluse kasuks.

Veidi üldisemalt võib võla sissenõudmise protseduuri jagada teatud sammudeks. Ettevõtja jaoks on oluline esmaselt omada mõistlikku kontrolli oma lepingute üle, st omada head ülevaadet kõigist maksetähtaegadest ja nende järgimisest. Kui maksetähtaega on ületatud, on asjakohane võlgnikule kõigepealt viisakalt meelde tuletada tema täitmata kohustust. Seda võib teha nii e-posti kui telefoni teel. Kui selline meeldetuletus ei anna tulemusi, on otstarbekas esitada võlgnikule kirjalik võlanõue, kus on muu hulgas kirjas võlalt arvestatava viivise määr ning hoiatus, et kohtumenetluse alustamisel kaasnevad võlgnikule ka märkimisväärsed menetluskulud, mida tal täna on võimalik veel ära hoida. Psühholoogiliselt omab võlgnikule sageli suuremat mõju, kui selline nõudekiri on koostatud kolmandast isikust professionaali, nt advokaadi poolt.

Olukorras, kus võlgnik soovib võla osas läbi rääkida, on üldjuhul mõistlik seda teha, vältides siiski võla sissenõudmise menetluse ebamõistlikku pikenemist. Läbirääkimised võivad avada teinekord sissenõudja enda positsiooni nõrkusi või olulisi arvessevõtmist väärivaid asjaolusid võlgniku poolel, mis omakorda ilmselt soodustavad pigem küsimuse lahendamist kokkuleppe teel kui kohtu- või vahekohtu menetluses.

Kui nõudekiri ja võimalikud läbirääkimised ei anna võlanõude suhtes tulemust, võib olla heaks lahenduseks teise poole antud tagatiste nagu pant, käendus, pangagarantii jms realiseerimine. Siin tuleb tähelepanu pöörata vastava tagatise seadmise lepingu ja seaduse regulatsioonile, kuna teatud menetlusreeglite järgimine tagatiste realiseerimisel on võlgniku või tagatise seadja kaitse seisukohalt kohustuslik (nt enampakkumisel müük).

Kui puuduvad ka tagatised või need ei kata kogu võlasummat, ei jää ilmselt muud üle kui kaaluda nõude loovutamist inkassofirmale või kohtumenetluse alustamist võlgniku vastu. Esimene nimetatud võimalustest on pehmem, kuna aitab vältida teatud juhtudel delikaatset olukorda, kus üks lepingupool läheb kohtusse oma kliendi vastu. Kohtumenetluse puhul tuleb arvestada nõudesummalt tasutava riigilõivuga, esindaja tasunõudega ning muude menetlusega kaasnevate kuludega, mis esmaselt tuleb katta iseenda vahendite arvelt. Samas pakub kohtumenetlus ka valikuid – näiteks on üsna populaarseks osutunud maksekäsu kiirmenetlus, mille raames menetleb kohus asja kirjalikult ja üsna mõistliku tähtaja jooksul, väljastades võlausaldajale täitedokumendi, tingimusel, et võlgnik ei vaielnud tema suhtes esitatud maksekäsu avaldusele vastu. Hagimenetluses, samuti ka vahekohtumenetluses on võimalik nõuda hagi tagamist, mis on asjakohane olukorras, kus võlgnik võib end menetluse kestel varatuks muuta.

Võla sissenõudmise puhul ei tohi mingil juhul ära unustada nõudeõiguse aegumistähtaegu. Nimelt aegub lepingust tulenev nõudeõigus üldjuhul 3 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutmisest (võlgnikul võla tekkimisest), mistõttu on vajalik kohtusse pöörduda kindlasti selle tähaja jooksul. Kui kohtusse pöördutakse pärast selle tähtaja möödumist, võib võlgnik kohtus tugineda nõude aegumisele ning kohus ei saa võlausaldaja nõuet edasi menetleda. Siiski, kohus kohaldab aegumist üksnes võlgniku nõudel, mis tähendab, et vähemalt teoreetiliselt eksisteerib võimalus, et kohtumenetluses tehakse võlausaldaja kasuks otsus võlanõude osas, mille suhtes oleks võlgnikul õigus nõuda aegumise kohaldamist (kuid ta ei nõua seda). Seda võiks aga nimetada pigem õnnelikuks erandjuhuks.

Lõpetuseks

Lepinguliste suhete puhul tuleb mitmed asjad läbi mõelda juba enne lepingu sõlmimist. Üheks oluliseks teguriks võlasuhete õnnestumisel on alati inimfaktor, mistõttu on oluline tunda oma lepingupartnerit nii hästi, kui see on mõistlikult võimalik. Kui ettevõtja sõlmib sarnase sisuga lepinguid sagedasti, on mõistlik lasta asjatundjal koostada korralik tüüpleping. Lepingu koostada laskmise ja õigusliku konsultatsiooni puhul kehtib üldiselt reegel, et see kulu kaalub üles võimaliku hilisema kahju ning vaidlustega kaasneva kulu ja emotsionaalse pinge. Lisaks eeltoodule on asjakohane koostada ettevõtjasisene reeglistik võlgnikega tegelemiseks. See aitab võlgu kontrolli all hoida ning muuta võla sissenõudmise menetlus võimalikult efektiivseks.

Olavi Jänes, LL.M.

IMG Advokaadibüroo nõunik


  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo