Maksumaksja portaal - Maksuhalduri nõuded pankrotimenetluses. Andrias Palmits - 2008 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > oktoober (nr 10) > Maksuhalduri nõuded pankrotimenetluses. Andrias Palmits
Maksuhalduri nõuded pankrotimenetluses. Andrias Palmits

2008. a esimesel poolaastal esitati maakohtutele kokku 479 pankrotiavaldust. Aasta varem, 2007. a esimesel poolaastal ulatus esitatud pankrotiavalduste arv 322 avalduseni ning 2007. a teisel poolel 376 avalduseni. Toodud statistika näitab pankrotiavalduste esitamise hüppelist kasvu: käesoleva aasta esimesel poolel on pankrotiavaldusi esitatud 48,8% enam kui eelmisel aastal samal ajal, mis omakorda moodustab 68,6% eelmisel aastal esitatud pankrotiavalduste kogumahust.[1]

Järjest sagenev pankrotiavalduste esitamine muudab aga pankrotimenetlusega seonduvate põhiküsimuste käsitlemise aktuaalseks võimalike võlausaldajate jaoks. On tavapärane, et pankrotimenetluses on üheks võlausaldajaks ka riik Maksu- ja Tolliameti kaudu, mistõttu leiab allolevalt lisaks pankrotimenetlust puuudutavatele üldküsimustele eraldi käsitlemist ka maksuhalduri nõuete esitamine ning rahuldamine pankrotimenetluses.

Maksuhaldur osaleb pankrotimenetluses samadel pankrotiseadusest (PankrS) tulenevatel alustel nagu muudki võlausaldajad, koos kõigi võlausaldajate jaoks seadusest tulenevate õiguste ja kohustustega, ning maksuhalduril ei ole pankrotimenetluses (ennekõike maksunõuete rahuldamisel) eriõigusi teiste võlausaldajatega võrreldes.

Pankroti olemus

Levinud eksiarvamuse kohaselt loetakse pankrotistunuks igasugune võlgnik, kes ei ole suutnud oma kohustusi täita.

PankrS § 1 lg 1 tähenduses on aga pankrot võlgniku kohtuotsusega välja kuulutatud maksejõuetus, millest tulenevalt ei saa enne kohtuotsuse tegemist võlgnikku pankrotistunuks pidada. Oluline on siinkohal ka silmas pidada, et võlgnik on maksejõuetu vaid juhul, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine või kui juriidilisest isikust võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega, pankroti väljakuulutamise eelduseks olev maksejõuetus peab olema püsiv - ajutised maksehäired (nt jooksvate arvete pidev hilinenud tasumine) ei ole pankroti väljakuulutamise aluseks.

Pankrotimenetlus ja selle algatamine

Pankrotimenetlus jaguneb PankrS § 3 lg 1 kohaselt kohtumenetluseks ja kohtuväliseks menetluseks ning pankroti algatamise üle otsustab kohus esitatud pankrotiavalduse alusel, juhindudes PankrS § 15 lg-s 1 sätestatust.

Reeglina esitavad pankrotiavaldusi just võlgnike võlausaldajad, kuid PankrS § 9 lg 1 lubab enda pankrotiavalduse esitada ka võlgnikul.

Teatud juhtudel tuleb pankrotiavalduse esitamist pidada aga võlgnikule lausa kohustuslikuks. Nii näeb nt äriseadustik ette pankrotiavalduse esitamise kohustuse, kui äriühingul tekib püsiv maksejõuetus või kui likvideeritava äriühingu varast ei piisa kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.[2] Võlgniku maksejõulisuse kohta peaks andma hinnangu ja kaaluma pankrotiavalduse esitamist muuhulgas ka maksuvõla puhul, mida ei ole ajatatud ning mida võlgnik ei suuda püsivalt tasuda (nt suureneb maksuvõlg pidevalt arvestatud intressi võrra).

Võlausaldaja esitatud pankrotiavalduses peab võlausaldaja PankrS § 10 lg 1 kohaselt põhistama võlgniku maksejõuetuse ning tõendama oma nõude olemasolu. Lahtiseletatuna tähendab see, et esmalt peab võlausaldaja koos pankrotiavaldusega esitama kohtule oma nõude aluseks olevad tõendid. Eelistada tuleks dokumentaalseid tõendeid, sest vastupidisel juhul võib kohus asuda PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel seisukohale, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus võlausaldaja nõude üle tuleb lahendada hagimenetluses.

Lisaks nõude kohta esitatud tõenditele on määrav tähtsus ka võlgniku maksejõuetuse põhistamisel. Kõige sagedamini on võlgniku maksejõuetust põhistavaks asjaoluks see, et võlausaldaja on seaduses ette nähtud korras[3] esitanud võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid see on jäänud võlgniku poolt tähelepanuta ja võlgnik ei ole kohustust täitnud 10 päeva jooksul pärast pankrotihoiatuse kättesaamist. Lisaks eespooltoodud asjaolule võimaldab pankrotiseadus lugeda võlgniku maksejõuetuse põhistatuks ka juhul, kui võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada, samuti juhul, kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks, või kui võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Maksejõuetus loetakse põhistatuks ka juhul, kui võlgnik teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita, või kui võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.[4]

Võlgniku pankrotiavalduse esitamise korral peab võlgnik oma maksejõuetuse põhistama pankrotiavaldusele lisatud võlanimekirjaga, milles märgitakse PankrS § 13 lg-le 2 tuginedes võlgniku võlausaldajad ja nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta, ning esitama seletuse maksejõuetuse põhjuste kohta.


Pankrotivara moodustumine, nõuete esitamine ja kaitsmine

PankrS § 35 lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et pärast võlgniku pankroti kohtuotsusega välja kuulutamist moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üle pankrotihaldurile.

PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.[5] Eespool toodust tulenevalt kuulub pankrotihalduri pädevusse muuhulgas ka maksudeklaratsioonide paranduste ning tagastusnõuete esitamine maksuhaldurile.[6] Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et kõik võlgnikule adresseeritavad dokumendid, sealhulgas ka maksuhalduri haldusaktid (nt korraldused, maksuotsused) saab lugeda kättetoimetatuks üksnes juhul, kui need on edastatud pankrotihaldurile tema tegevuskohas, mitte aga võlgniku registriaadressil.[7]

Üheks pankrotihalduri olulisemaks ülesandeks on võlausaldajate nõuete väljaselgitamine ning pankrotivara arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamine.

Võlausaldajate nõuete väljaselgitamiseks on pankrotihaldur PankrS § 34 lg-st 1 tulenevalt kohustatud üldjuhul pöörduma teadaolevate võlausaldajate poole vastavasisulise teatega, milles ta viitab võlausaldaja nõudeavalduse esitamise kohustusele ja teavitab võlausaldajaid nõude tähtaegselt esitamata jätmise tagajärgedest. Samasisulise teate avaldab ka kohus PankrS § 33 lg 1 alusel vahetult pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist väljaandes Ametlikud Teadaanded, et nõudeavalduse esitamise võimalus oleks ka neil võlausaldajatel, kelle andmed ei ole pankrotihaldurile kättesaadavad (nt on võlgniku raamatupidamine pahauskselt pankrotihaldurile üle andmata). PankrS § 93 näeb ette nõudeavalduse esitamise tähtaja, milleks on kaks kuud arvates pankroti väljakuulutamise teate avaldamisest Ametlikes Teadaannetes.

Riigikohtu praktikas on kinnistunud seisukoht, et oma nõude peaks selle olemasolul pankrotimenetluses sarnaselt teiste võlausaldajatega esitama ka maksuhaldur.[8] Eespool toodule tuginedes saab väita, et kuigi pankrotihaldurile on kättesaadavad andmed võlgniku maksukohustuste kohta, ei saa maksunõudeid lugeda automaatselt esitatuks vaid maksuvõla olemasolul. Võlausaldajaid tuleb võrdselt kohelda nii, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras.[9] Küll aga võiks siinkohal juhinduda eespool käsitletud pankrotiseaduse regulatsioonist, mis kohustab pankrotihaldurit teadaolevaid võlausaldajaid nõude esitamise kohustusest teavitama.

Oluline on silmas pidada, et maksuhaldur on kohustatud nõudeavalduse esitama ka juhul, kui maksukohustus on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Tegemist ei ole enne muudele võlausaldajatele väljamaksete tegemist rahuldatavate nn massikohustustega isegi siis, kui selliste maksunõuete esitamine on tingitud pankrotihalduri tegevusest, nt ebaõigete maksudeklaratsioonide parandamisest.[10]

Ainuüksi võlausaldajate nõuete esitamine ei anna pankrotihaldurile alust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks pankrotivara arvelt. Kuivõrd pankrotimenetlus peab olema läbipaistev kõikidele võlausaldajatele ning ei saa eelistada üht võlausaldajat teisele, näeb pankrotiseadus ette nõuete kaitsmise protseduurireeglid.

Võlausaldajate nõuete kaitsmine toimub PankrS § 100 lg 1 alusel võlausaldajate üldkoosolekul, mida selle sisust lähtudes nimetatakse praktikas (ja ka seaduse tähenduses) nõuete kaitsmise koosolekuks. PankrS § 101 lg 2 ja § 103 näevad ette, et nõuete kaitsmisel on pankrotihaldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu, samuti saavad nõude kohta esitada vastuväiteid ka kõik teised võlausaldajad. Vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib PankrS § 104 lg 1 kohaselt hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada ka võlgnik ise.

Pankrotimenetluses esitatud nõue loetakse tunnustatuks juhul, kui selle kohta ei esitata vastuväiteid. Kui teine võlausaldaja või pankrotihaldur vaidlustavad esitatud nõude, on võlausaldajal, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigus pöörduda ühe kuu jooksul nõuete kaitsmise koosoleku toimumisest arvates vastavasisulise hagiga kohtusse. Juhindudes PankrS § 106 lg-s 1 sätestatust, otsustab sellisel juhul nõude või pandiõiguse tunnustamise kohus võlausaldaja hagi alusel.

Praktikas on vaidlusi põhjustanud kohtualluvuse küsimused maksuvõla tunnustamata jätmisel. Kuivõrd kehtiv pankrotiseadus käsitleb maksuhaldurit võrdsena muude võlausaldajatega, peab riik (maksuhalduri kaudu), nagu iga teinegi võlausaldaja, taotlema ise pankrotimenetluses nõude tunnustamist.[11] Vastupidiselt halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt alluvad maksuvaidlused halduskohtule, näeb alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete, sh maksunõuete, vaidlustamiseks ja menetlemiseks ette varasemast erineva menetluskorra[12], mille kohaselt allub nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine PankrS § 106 lg 4 kohaselt pankrotiasja läbi vaatavale kohtule ja on seega maakohtu pädevuses.

Väljamaksete tegemine pankrotivarast

Pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut koostab pankrotihaldur PankrS § 143 lg 1 nimetatud jaotusettepaneku, mis on aluseks väljamaksete tegemisele pankrotivarast. Jaotusettepanekus tuleb muuhulgas ära märkida ka tunnustatud nõuded ja nende rahuldamisjärgud.

PankrS § 153 lg 1 näeb ette, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse järgmistes järkudes: esmalt pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded, seejärel muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded ning viimaks tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

Enne võlausaldajate nõuete rahuldamist kohustab PankrS § 153 lg 1 aga tegema pankrotivarast muid väljamakseid, milleks PankrS § 146 lg 1 kohaselt on vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused, pankrotimenetluse kulud. Massikohustusteks on PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt muuhulgas pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused, mida tuleb selgelt eristada maksunõuetest, mis ei ole tekkinud pankrotihalduri tegevuse tulemusena.

Eespool viidatud maksunõueteks on ennekõike käibemaksunõuded, mis tekivad juhul, kui võlgnikule on esitatud vara välistamise nõue. Vara välistamisel on vara välistamist taotlev võlausaldaja kohustatud võlgnikule esitama ka vastavasisulise kreeditarve, mistõttu ei ole võimalik tagastatud varalt eelnevalt tasutud sisendkäibemaksu võlgniku käibemaksukohustusest maha arvata. Asjaolu tõttu, et sisendkäibemaksu mahaarvamise alus on ära langenud, on võlgnik tasunud käibemaksu seadusega ette nähtust vähem, mis viib aga maksukohustuse tekkimiseni ja vastava nõude esitamiseni. Olgugi et tegemist on maksunõudega, mille esitamise õigus on vahetult seotud pankrotihalduri tegevusega, ei ole Riigikohtu hinnangul tegemist massikohustuse, vaid järgunõudega, mis kuulub rahuldamisele sarnaselt teiste võlausaldajate esitatud nõuetega. Massikohustusega pole tegemist seepärast, et võlgniku käibemaksukohustuse peamiseks aluseks on asjaolud, mis leidsid aset enne pankroti väljakuulutamist.[13]

Kuivõrd pankrotimenetluses tuleb kõiki nõudeid esitanud võlausaldajaid kohelda võrdsetena, näeb seadus ette ka maksuhalduri nõuete vaidlustamise pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel vastuväite esitamise teel. Juhul kui maksuhaldur on seisukohal, et tema vaidlustatud nõue on jäänud õigusvastaselt tunnustamata, on maksuhalduril võimalus pöörduda oma nõude tunnustamiseks kohtu poole. Vaidluse maksunõude tunnustamise üle lahendab pankrotiasja läbivaatav maakohus, mitte halduskohus.



Andrias Palmits

Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid

jurist



[1] Kohtute statistika. Kättesaadav Justiitsministeeriumi kodulehel www.kohus.ee/10925.

[2] Vt nt osaühngu kohta äriseadustiku § 180 lg 51 ja § 210. Juhin siinkohal tähelepanu karistusseadustiku §-le 3851, mis kriminaliseerib pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise ning näeb selle süüteo eest ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

[3] PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võib pankrotihoiatuse esitada 30 päeva möödudes alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

[4] Võlgniku maksejõuetuse põhistamise kohta vt täpsemalt PankrS § 10 lg 2.

[5] PankrS § 54 lg 1.

[6] Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-04.

[7] Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-06, p 12.

[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-88-06, p 13.

[9] Riigikohtu üldkogu 13.12.2005 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-39-05, p 15.

[10] Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 31.10.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-02, p 8, ja Riigikohtu halduskolleegiumi 19.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-07, p 12.

[11] Riigikohtu üldkogu 13.12.2005 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-39-05, p 16.

[12] Riigikohtu üldkogu 13.12.2005 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-39-05, p 18.

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 19.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-07, p 12.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo