Maksumaksja portaal - Maamaksuvaidluste vahekokkuvõte. Hiie Marrandi - 2008 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > oktoober (nr 10) > Maamaksuvaidluste vahekokkuvõte. Hiie Marrandi
Maamaksuvaidluste vahekokkuvõte. Hiie Marrandi


2008. aasta kevadel esitasid ärksad maaomanikud Eesti Omanike Keskliidu õhutusel (ja EML abiga) kohtusse kümmekond kaebust Tallinna maamaksuteadete vaidlustamiseks.

Praeguseks on mõned vaidlused esimeses kohtuastmes lõppenud (paraku maaomanike kaotusega). Toome lugejateni noppeid maaomaniku, maksuameti, Tallinna linna ja kohtu argumentidest selles vaidluses.

Maaomanik

Kaebuses ei vaidlustatud maa maksustamishinna määramist. Maaomanikku ajendas kaebust esitama eelkõige maamaksumäära tõus, mis oli tingitud Tallinna Linnavolikogu 13. detsembri 2007. a määrusest nr 46, millega kehtestati 2008. aastast alates kõrgem maamaksumäär varasemaga võrreldes. See tähendab, et 1. jaanuarist 2002. a kehtinud määr 0,6% tõsteti 1,5%-le. Kõnealuse määruse eelnõu koostati Tallinna Linnavalitsuses 2007. a novembri lõpus, määrus võeti vastu 13. detsembril 2007. a ja see jõustus 1. jaanuaril 2008. a.

Maaomanik leidis, et maksumäära nii järsk ja lühikese etteteatamisajaga tõstmine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatud õiguskindluse (õiguspärase ootuse) ja õigusselguse põhimõtetega (PS §-d 10, 13 ja 14) ning kujutab endast ebaproportsionaalset (PS § 11) põhiõiguste (PS § 32) piiramist. Tallinna linn on maamaksumäära muutmisel kuritarvitanud oma kaalutlusõigust.

Põhiseaduse § 10 sätestab Eesti riigi õiguskorra alusena sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtted, millest tuleneb muuhulgas õiguspärase ootuse põhimõte.

Maksumäära järsk tõstmine vähem kui ühekuulise etteteatamisajaga riivab kaebuse esitaja õiguspärast ootust. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas.[1] PS § 113 ei anna seadusandjale ega volitusnormi alusel tegutsevale kohaliku omavalitsuse volikogule õigust kehtestada ja tõsta makse suvaliselt või meelevaldselt. Maksude kehtestamisel tuleb arvestada PS sätete ja mõttega.

Õiguskindluse põhimõte tähendab muuhulgas, et uute maksumäärade jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada või nendega kohanemiseks ettevalmistusi teha. Näiteks on Riigikohus asunud järgmisele seisukohale valimisreeglite muutmise põhiseaduspärasuse küsimuses: PS ei sätesta otsesõnalist keeldu teha valimisreeglistikus olulisi muudatusi vahetult enne valimisi. Kolleegium ei pea aga demokraatlikuks selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks.[2]

Analoogselt tsiteeritud seisukohaga saab maaomanik teha järelduse, et maamaksumuudatus on Tallinna linna territooriumil elavatele isikutele olnud üllatav ebapiisava etteteatamistähtaja andmise tõttu. On ilmselge, et Tallinna maaomanikul puudus võimalus pärast 13. detsembrit 2007. a ja enne 1. jaanuari 2008. a oma tegevuse korraldamiseks selliselt, et vältida ülemäärast riivet oma põhiõigustele (omandile).

Vaidlusaluse määruse seletuskirjas ei ole esitatud mitte ühtegi adekvaatset põhjendust, miks peaks 2002. aastast kehtivat maksumäära niivõrd suure astme võrra ja niivõrd lühikese etteteatamise ajaga tõstma. Asjakohaseks põhjenduseks ei saa pidada tõdemust, et Tallinna maksumäär on kõigi Eesti omavalitsuste seas üks madalamaid.

Eeltoodust lähtudes palus maaomanik kohtul tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Tallinna Linnavolikogu 13. detsembri 2007. a määrus nr 46, millega alates 1. jaanuarist 2008. a on Tallinnas maamaksu määr aastas 1,5% maa maksustamishinnast.

Maaomanik oli ka seisukohal, et omandi maksustamine peab toimuma kooskõlas üldtunnustatud maksuõiguse põhimõtetega, mille hulka kuulub ka maksevõimelisuse põhimõte. Sellest Eesti maksuõiguse kesksest põhimõttest[3] tulenevalt saaks omandit maksustada siiski alates teatud piirist, mis ületab inimese esmaste vajaduste jaoks tarvilise vara. Inimese kodu juures olev maa ei tohi selle põhimõtte kohaselt olla maksustatav. Maamaksuga võiks maksustada maad, mis saab olla potentsiaalne tuluallikas (nt ärimaa, põllu- või metsamaa, üürimajade alune maa jne). Sel juhul võiks maamaksule omistada eesmärgi tagada maa kui piiratud ressursi säästlik kasutamine või vältida maaomandi koondumist kitsa ringi isikute kätte. Eestis on kodu omamine aga rahvuslik traditsioon, mistõttu igasugune kodu omamist ja kasutamist mõjutav maks mõjutab otseselt maksumaksjate maksevõimet ja lõppkokkuvõttes inimväärikust. Tallinna linna tegevus vaidlusaluse määruse andmisel ei väärtusta kodu omanikuks olemist ega loo sotsiaalset turvatunnet, et kodusid ei ähvarda järjekordne maksutõus.

Kokkuvõtvalt rõhus maaomaniku kaebus sellele, et nii maamaksuseaduse sätted kui ka maamaksu määra tõstmise määrus on põhiseaduse vastased:

1. § 4 ei sisalda maksuvabastust isiku elukoha juures asuvale maale, mis on vastuolus PS §-ga 10 (inimväärikuse põhimõte);

2. § 5 lg-s 1 sätestatud maksimaalne maksumäär on ülemäära kõrge ja tekitab ülemäärase riive põhiõigustele, mis on vastuolus PS §-dega 11 ja 32. Seadus loob selles osas ka õigusselgusetust (vastuolu PS §-dega 13 ja 14), sest ei sätesta kohalikele omavalitsustele ajalisi piire määrade muutmisel;

3. § 11 ei sisalda võimalust vabastada maamaksu tasumisest kogu elamumaad, mis on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12).

Riik ja kohalik omavalitsus

Riigi täidesaatva võimu käepikenduseks olev maksuhaldur ja ka menetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn olid seda meelt, et nii maamaksuteade ja maamaksu tõstmine on nii juriidiliselt kui ka põhimõtteliselt täiesti korrektne. Eriti kuna tegu on magusa maatükiga (Tallinna linnas asuv krunt), siis on inimesel vaba valik oma krunt tükeldada ja maksukoormuse vähendamiseks osa kodualusest maast maha müüa või hoopis odavamasse kohta elama kolida.

Vastuseks maaomaniku kaebusele selgitati, et maamaksuseadus ei riiva kaebaja õigust omandile. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

Põhiseaduse § 32 sätestatud omandi kaitse üldpõhimõte ei välista täielikult rahaliste kohustuste kehtestamist. Maksu määramine ei tekita olukorda, kus kaebaja omandiõigust on nii ulatuslikult piiratud, et ta jääb ilma omandiõiguse teostamise võimalusest. Maksumäär kuni 2,5 % maa hinnast ei ole nii kõrge, et sunniks omandist loobuma. Tõendamata on väide, et maamaks moodustab ebamõistlikult suure summa kaebaja sissetulekutest. Ei ole tõenäoline, et maamaksu tõus mõne tuhande krooni võrra aastas, mida on võimalik tasuda kolme osana aasta jooksul, sunniks isikut maaomandist loobuma. Seejuures ei oma tähtsust isiku enda poolt vabatahtlikult võetud rahalised kohustused kolmandate isikute ees (nt eluasemelaen jm võlad).

Maksumäär 1,5% moodustab nii väikse protsendi maaomaniku aastasest sissetulekust ning sellel ei ole kindlasti maksumaksja omandile sellist mõju, mida saaks võrrelda konfiskeerimisega. Järelikult ei ole tegu PS § 32 põhiõiguse riive ega ka sotsiaalse ebavõrdsusega.

Maksustamisel lähtutakse maksumaksja maksevõimest, mis avaldub kolme põhilise näitaja kaudu: tulu, tarbimine ja omand. Maaomand on kahtlemata maksevõime indikaator ja lubab eeldada, et isik on oma elukorralduses tasakaalustanud sotsiaalsed vajadused ja majanduslikud võimalused.

Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Maksukorralduse seaduse § 2 kohaselt on maks seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ette nähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. Seega maksu legaaldefinitsioonist tulenevalt ei eelda maksu, sh maksumäära kehtestamine eraldi põhjendamist. Samuti ei teki kaebajal maksu tasumisest subjektiivset nõudeõigust avaliku võimu sooritusele.

Vaidlusalune maamaksuseaduse säte võimaldab kohalikel omavalitsustel lähtuvalt turusituatsioonist korrigeerida maa maksustamishinna ja maa tegeliku väärtuse vahe, mis omakorda aitab saavutada maksu kehtestamisel ette nähtud eesmärki. Seejuures ei ole maksumäär ebamõistlikult koormav ja omandiõiguse riive on minimaalne, mistõttu puudub vastuolu põhiseaduse § 11 kehtestatud proportsionaalsuse põhimõttega.

Kohus

Esimese astme kohus jättis kaebuse rahuldamata põhjusel, et maamaksutõus ei riiva maaomaniku õigusi ning et kuna tegu on keskmisest suurema sissetulekuga inimesega, kellel on tükk maad Tallinna heas piirkonnas, siis on maamaksu tõstmine igati proportsionaalne, õiglane ja põhjendatud.

Kohus küll möönis, et põhimõtteliselt võib nii maksu kehtestamine kui ka maksumäära tõstmine mõjutada isiku põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi. Samas kohus ei leidnud, et maamaksu määra tõstmine 0,6%-lt 1,5%-le oleks ebaproportsionaalselt järsk ja põhjustaks maaomaniku põhiseaduslike õiguste rikkumist, sh sunniks teda oma omandist loobuma või tegema olulisel määral muudatusi oma senises elukorralduses. Kohus pidas maamaksutõusu mõistlikuks.

Kokkuvõtteks

Nagu näha, ei ole vaidlused praeguses staadiumis oodatud tulemust andnud. Vaidlus jätkub ringkonnakohtus. Ei ole tegelikult lihtne minna sellise teemaga riigi vastu kohtusse, seda enam on tänuväärt, et põhimõtetega inimesed ei ole maamunalt kadunud. Kõrgelt-kaugelt alla vaadates võib tõepoolest tunduda, et taoline maksumäära tõstmine on pisiasi, aga paraku tavalise inimese igapäevaelu taolistest pisiasjadest koosnebki.

Hiie Marrandi

EML jurist




[1] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 2. detsembri 2004. a kohtuotsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 13.

[2] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 14. oktoobri 2005. a kohtuotsus asjas nr 3-4-1-11-05, p 22.

[3] Vt Kaspar Lind. Maksevõimelisuse põhimõte ja füüsilise isiku maksuvabastused kehtivas tulumaksuseaduses. Juridica IV/2008, lk 251.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo