Maksumaksja portaal - Euroopa Kohus tegi otsuse põllumajandustoetuste kohta. Jüri Allikalt - 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) > Euroopa Kohus tegi otsuse põllumajandustoetuste kohta. Jüri Allikalt
Euroopa Kohus tegi otsuse põllumajandustoetuste kohta. Jüri Allikalt


Euroopa Kohus tegi 04. juunil 2009. aasta otsuse (kohtuasi C-241/07)[1], mille seisukohad ja probleemistik puudutavad edaspidi mitte üksnes kohtuasjaga seonduvat kaebajat, vaid ka küllaltki suurt osa Eesti põllumajandustootjatest maksumaksjaid ja nendele iga aasta erinevatest Euroopa Liidu fondidest antavate toetuste jagamise põhimõtteid. Selles lahendis asus Euroopa Kohus seisukohale, et Euroopa Liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist (EAGGF) maaelu arendamiseks antavate eelarvevahendite ebapiisavuse korral muudab liikmesriik maaelu arengu toetuse määramise tingimusi nii, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus. Vaidlus puudutas käesoleval juhul keskkonnasõbraliku tootmise eest antavat toetust.


Tagamaadest


AS Agrofarm (hilisem õigusjärglane JK Otsa Talu OÜ) taotles 2005. aasta kevadel keskkonnasõbraliku põllumajandusliku tootmise eest PRIA toetust.[2] Vahetult enne vastavate taotluste esitamise tähtaega muutis aga tollane põllumajandusminister Ester Tuiksoo 21. aprilli 2005. aasta määrusega nr 43 (jõustus 01.05.2005)[3] oma varasemat määrust nr 51, muu hulgas täiendati määrust § 82 lõikega 7. Sellega muudeti keskkonnasõbraliku põllumajandusliku tootmise eest taotlejale esitatavaid nõudeid, sätestades, et 2005. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmistegevuse eest taotleda toetust, kui taotlejale on 2004. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmistegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui tal on juba sama määruse § 3 lg 1 p-s 3 nimetatud kohustus keskkonnasõbralikuks tootmiseks. PRIA, toetudes eelnimetatud muudetud sättele, jättis AS Agrofarm taotluse toetuse saamiseks rahuldamata.


AS Agrofarm esitas PRIA sellise otsuse peale kaebuse Tartu Halduskohtusse, taotledes PRIA otsuse tühistamist. AS Agrofarm leidis kaebuses, et toetuse maksmata jätmine ei ole õiguspärane, sest põllumajandusminister on 2004. aasta määruse nr 51 § 82 lõikega 7 täiendamisega alates 1. maist 2005. aastal rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitsealasse kuuluvat proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohtumenetluste edasises käigus väitis AS Agrofarm ja tema õigusjärglasena JK Otsa Talu OÜ ka, et põllumajandusministri 2004. aasta määruse nr 51 vaidlusalune muudatus § 82 lg 7 näol kui Euroopa Ühenduse õigust rakendav siseriiklik õigus on vastuolus ühenduse õigusega, kuivõrd EL Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 lg-st 1 tuleneb, et põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud toetusi antakse igal aastal ning EL Nõukogu määrusest nr 1257/1999 ja 17. mai 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta[4] ei tulene, et liikmesriigid võiksid reguleerida nimetatud määrusi rakendavate siseriiklike aktidega keskkonnasõbraliku tootmise eest antava toetuse taotlemist ja andmist ebavõrdselt, sõltuvalt sellest, kas ja millisel eelarveaastal vastava liigi toetuse saaja on seda liiki toetust taotlenud ja saanud. Kaebaja arvates oli selline tingimus vastuolus ka Eesti maaelu arengukava 2004-2006 p-ga 12.6.2, mille kohaselt tulnuks eelarvevahendite puudujäägi korral vähendada proportsionaalselt kõikide nõuetele vastavate taotlejate toetuse summat.


Siseriikliku kohtu lahend


Nii Tartu Halduskohus kui ka Tartu Ringkonnakohus kaebust ei rahuldanud ning asi jõudis läbivaatamisele Riigikohtusse. Halduskolleegium asus seisukohale[5], et selle kohtuasja lahendamiseks on oluline leida vastus küsimusele, kas põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 on vastavuses kõrgemalseisva Eesti õiguse ja Euroopa Ühenduse õigusega. Samuti tuleb vastata küsimusele, kas on õiguspärane toetusperioodi kestel muuta keskkonnasõbraliku tootmise eest makstava põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlusele esitatavaid nõudeid selliselt, et varasemaga võrreldes piiratakse nõuetele vastavate subjektide ringi, ja kas põllumajandusministril oli selliste muudatuste tegemise pädevus.


Halduskolleegium leidis ka, et juhul, kui kas või ükski vastus eeltoodud küsimustele on eitav, on põllumajandusministri 2004. aasta määruse nr 51 § 82 lg 7 õigusvastane, samuti on sellisel juhul õigusvastane PRIA toetumine õigusvastasele sättele ja AS Agrofarm/JK Otsa Talu OÜ-l oleks õigus toetust taotleda ja õigus taotluse menetlemisele.


Halduskolleegium, analüüsides lahendis asjassepuutuvaid Euroopa Ühenduse õigusakte, järeldas, et Euroopa Ühenduse õigus ei reguleeri igal aastal antavate põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud toetuste eraldamist kuigivõrd üksikasjalikult ega näe vähemasti otsesõnu ette, et järgmisel aastal eraldatakse toetusi vaid neile, kes on juba eelmisel aastal toetust taotlenud ning kelle suhtes on toetuse andmise otsus positiivselt lahendatud ja kes on seetõttu juba võtnud vastava keskkonnapoliitikaga seotud kohustuse vähemalt viieks aastaks.


Kuivõrd küsimus jääb Euroopa Ühenduse õiguse alusel ebaselgeks, analüüsis halduskolleegium edasi, kas liikmesriigil on õigus selles küsimuses kehtestada ja kohaldada täpsustavaid tingimusi toetuse andmisel. Analüüsi tulemusena asus Riigikohtu halduskolleegium oma lahendis seisukohale, et kuivõrd EL Nõukogu määrus nr 1257/1999 ei välista täiendavate toetustingimuste kehtestamist, oli Eestil seda võimalik teha, arvestades seejuures nimetatud nõukogu määruse eesmärke ja nõudeid. Eesti meetmed peavad aga olema Euroopa Ühenduse õiguse eesmärkidega vastavuses ja tulenema Euroopa Komisjoni heaks kiidetud arengukavast. Lisaks sellele peavad maaelu arengu toetuse meetmed olema kooskõlas ühenduse muu poliitikaga ja selle kohaselt võetavate meetmetega. Ühenduse poliitika hulka kuulub võrdse kohtlemise põhimõtte austamine, mis peaks väljenduma ka toetustaotlejate võrdses kohtlemises ning keskkonnakaitses kui ühenduse poliitikat läbivas eesmärgis. Riigikohtu halduskolleegium märkis lahendis ka, et ühenduse õigust rakendav põllumajandusministri käskkiri ei tohi nende eesmärkidega vastuolus olla.


Veel leidis halduskolleegium antud lahendis, et EL Nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud keskkonnasõbraliku tootmise eest antava põllumajandusliku keskkonnatoetuse eesmärgiga on kooskõlas vastava programmi raames toetada igal eelarveaastal ka uusi taotlejaid, kes on valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise kohustust ja korraldavad sellest tulenevalt tootmise nõuetele vastavaks. Eeltoodud lähenemine oleks halduskolleegiumi arvates kooskõlas ka ühenduse õiguse üldpõhimõttega võrdse kohtlemise tagamisest, mis väljenduks selles, et programmeerimisperioodi keskel taotluse esitanuid koheldaks võrdselt programmeerimisperioodi alguses taotluse esitanutega, ning ühenduse eesmärgiga tagada parem keskkonnakaitse, sest nõuetele vastavatel põllumajandusettevõtjatel võimaldataks igal aastal toetusprogrammiga liituda ja keskkonnasõbraliku tootmise kohustus võtta, tagades seeläbi keskkonnasõbralikuma tootmise.


Halduskolleegiumi arvates ei võimalda EL Nõukogu määrus nr 1257/1999 liikmesriikidel reguleerida nimetatud määrust rakendavate siseriiklike aktidega keskkonnasõbraliku tootmise eest antava toetuse taotlemist ja andmist ebavõrdselt, näiteks sõltuvalt sellest, kas ja millisel eelarveaastal vastava liigi toetuse saaja on seda liiki toetust taotlenud ja saanud. Sellist kitsendavat regulatsiooni ei ole võimalik kehtestada ka esialgse regulatsiooni muudatusena, isegi kui selgub, et toetuse eraldamiseks ei ole piisavalt eelarvevahendeid. Halduskolleegiumi seisukohast lähtuvalt iseloomustab Euroopa Ühenduse struktuuritoetuste andmist kontsentreeritus, liikmesriigi ja Euroopa Ühenduse vaheline täiendavus ja partnerlus ning programmeerimine. Liikmesriik peab olema suuteline prognoosima võimalikke eraldatavaid toetusi, kooskõlastama seda Euroopa Komisjoniga ja vajadusel planeerima täiendavaid ressursse, sh ka oma riigi eelarvest. Kuna see ei oleks antud juhul ikkagi olnud võimalik, leidis halduskolleegium, et põllumajandusministri määrusega toetustele esitatavate nõuete karmistamine/toetuse saajate ringi kitsendamine ei olnud proportsionaalne abinõu olukorra lahendamiseks. Selle asemel tulnuks vähendada proportsionaalselt kõikide algselt põllumajandusliku keskkonnatoetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust, nii nagu näeb seda ette ka Eesti maaelu arengukava 2004-2006, mille on kinnitanud Euroopa Komisjon ja mis on kooskõlas ühenduse õigusega.


Vaadeldavas lahendis asus halduskolleegium kokkuvõttes seisukohale, et halduskolleegiumil on tekkinud tõsised kahtlused, kas hoolimata sellest, et liikmesriigil on teatud pädevused toetustaotlustele esitatavate nõuete sätestamise osas, on põllumajandusministri 2004. aasta määruse nr 51 § 82 lõikega 7 taotlejatele täiendavalt esitatud nõuded oma sisult vastavuses Euroopa Ühenduse õiguse eesmärkidega, sh EL Nõukogu määruses nr 1257/1999 sätestatud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse mõttega. Kuigi halduskolleegiumi seisukohad toetasid valdavalt JK Otsa Talu OÜ kaebuse seisukohti, otsustas kolleegium siiski nimetatud küsimuse lahendamiseks taotleda Euroopa Kohtult eelotsustust asjassepuutuvate määruste tõlgendamise kohta, kuivõrd ühenduse õigus pole selles küsimuses üheselt mõistetav ning küsimuses puudub ka vastavasisuline Euroopa Kohtu praktika.


Euroopa Kohtu lahend


Euroopa Kohus aga leidis vastupidiselt Riigikohtu halduskolleegiumile, et arvestades Eesti 2005. aasta eelarvevahendite ebapiisavust, on nõukogu määrusega kooskõlas see, kui piiratakse maaelu toetuse saajate ringi nii, et toetust saavad ainult põllumajandustootjad, kes on eelmisel eelarveaastal juba võtnud põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustused. Võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt aga asus Euroopa Kohus otsuses seisukohale, et esmakordselt maaelu arengu toetust taotlev põllumajandustootja ei ole samasuguses olukorras nagu põllumajandustootja, kes peab varasema määramisotsuse alusel täitma teatavaid kohustusi seoses endale võetud keskkonnasõbraliku tootmise kohustusega, mis on määruse nr 1257/1999 artiklitest 23 ja 24 nähtuvalt heade põllumajandustavade rakendamisest ulatuslikum kohustus ning võib kaasa tuua täiendavaid kulutusi ja tegelike tulude vähenemise, mida riik kohustub hüvitama. Seega ei ole Euroopa Kohtu arvates liikmesriigi meetme vastuvõtmine, nagu on muudetud põllumajandusministri määrus nr 51, vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.[6]

Seoses õiguspärase ootuse põhimõttega märkis Euroopa Kohus, et ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust olemasoleva olukorra säilimise osas, kuna pädevad asutused võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta. Seetõttu leidis kohus, et JK Otsa Talu OÜ ei saanud õiguspäraselt eeldada, et põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuskava jääb kogu perioodi vältel muutumatuks.


Siinkohal on aga artikli autori arvetes huvitav teadmiseks viidata ka ühele teisele Euroopa Kohtu lahendile (07.09.2006 otsus kohtuasjas C-310/04: Hispaania Kuningriik vs EL Nõukogu), kus õiguspärase ootuse põhimõtte kohta on kohus märkinud, et ettevõtja ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele üksnes juhul, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võis sellise muudatuse vastuvõtmist ette näha.


Praegusel juhul ei olnud JK Otsa Talu OÜ-l kuni 2005. aasta maikuuni mingit põhjust ega ka võimalust ette näha, et 2005. aasta taotlused kavatsetakse ilma sisulise hindamiseta tagasi lükata. Põllumajandusministri määruse kuni 01.05.2005 kehtinud redaktsioon ega ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus sellist võimalust ette ei näinud. Eestis on taimekasvatusliku põllumajandustootmise üheks omapäraks see, et saaki ja tulu sellest saadakse üks kord aastas suve teisel poolel ja sügisel ning külvid tehakse uuesti maha kas sügisel enne külmade saabumist või varakevadel, mis aga tähendab, et JK Otsa Talu OÜ oli põllumajandusministri määruse nr 51 muudatuse ajaks (01.05.2005), usaldades kuni selle ajani kehtinud määruse nr 51 redaktsiooni, teinud valiku oma 2005. aasta tootmise osas ning teinud ka vastavad ettevalmistused keskkonnasõbralikule tootmisele üleminekuks.


Kuigi Euroopa Kohus on oma lahendis (p 35) märkinud, et põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmeid puudutava määruse nr 1257/1999 eesmärkide osas nähtub määruse põhjendustest 29 ja 31, et põllumajanduse keskkonnainstrumendid toetavad maapiirkondade säästvat arengut ning põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuskavaga peaks jätkuvalt julgustama põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, juurutades või kasutades selliseid põllumajanduslikke tootmisviise, mis on kooskõlas kasvava vajadusega kaitsta keskkonda, ei leia artikli autor, et tehtud kohtulahend seda toetaks. Euroopa Kohtu lahend tekitas olukorra, kus Eestis keskkonnasõbraliku tootmise julgustamise asemel kõikide põllumajandustootjate seas julgustatakse vaid piiratud ringi tootjaid, kes eristuvad teistest üksnes selle poolest, et nad esitasid toetustaotluse esimesel eelarveaastal.


Nüüd on siis eelotsus Euroopa Kohtu poolt tehtud, lõppsõna konkreetses vaidluses jääb Eesti kohtule.




Jüri Allikalt

Maksukonsultandi UÜ juhataja

EML juhatuse liige



[1] Euroopa Kohtu otsused on avaldatud Euroopa Liidu õigusaktide portaalis EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/et/index.htm.

[2] Taotluse esitamise aluseks oli põllumajandusministri 20. aprilli 2004. aasta määrus nr 51 „Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord“. – RTL 2004, 51, 879; 2005, 19, 212.

[3] RTL 2005, 46, 638.

[4] EL komisjoni õigusaktid on avaldatud Euroopa Liidu õigusaktide portaalis EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/et/index.htm.

[5] Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2007 määrus nr 3-3-1-95-06. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel www.riigikohus.ee.

[6] Euroopa Kohus viitas seejuures oma varasemale praktikale: 6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo