Maksumaksja portaal - Reegel riigile: väiksemad kulud, mitte suuremad tulud! Taavi Veskimägi - 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > juuni/juuli (nr 6/7) > Reegel riigile: väiksemad kulud, mitte suuremad tulud! Taavi Veskimägi
Reegel riigile: väiksemad kulud, mitte suuremad tulud! Taavi Veskimägi

Valitsuse eelarvepoliitika nurgakivi, mis aitaks majandusel kohanduda majanduskriisiga, saab olla rajatud riigi kulude vähendamisele, mitte tulude suurendamisele. Reformierakonna ja IRL seatud eelarvepoliitiline eesmärk hoida valitsussektori eelarvedefitsiit 3% raames on õige, kuid see tuleb saavutada mitte tulude suurendamisega, vaid kulude kokkuhoidmisega. Kui tööjõu ühikukulu kasvas aastatel 2000-2008 ca 80%, peavad ka tööjõukulud tulema ca 35% alla, et Eesti muutuks kapitalile taas atraktiivseks.

Eelarve tasakaalustamine maksude ja vara müügi kaudu lükkab majanduse taastumist veelgi edasi. Maksukoormust tõstes peavad inimesed leppima suuremate palgakärbetega, aitamaks ettevõtetel kohanduda uute majandusoludega ja kõrgema maksukoormusega. Lisaks loomulikult ostujõu vähenemine kõrgema maksukoormuse tõttu. Kuidas saab üldse rääkida maksude tõstmisest olukorras, kus aprilli töötleva tööstuse toodangu number näitas järjekordselt tugevat 36% langust võrreldes eelmise aasta aprilliga, viies meid tagasi 2003. aasta tasemele? Eksport vähenes eelmise aasta aprilliga võrreldes ligi 40% ja siseturul toimus ligi 30% kukkumine.

Kui meie ühise töövilja väärtus SKP-põhiselt kukub tagasi 2006. aastasse, ca 205 miljardi krooni tasemele, tuleb ka riigi kulud suruda tagasi samadesse raamidesse. 2009. aasta esialgne riigieelarve kulude maht oli aga 98,5 mld krooni, 2006. aastal oli see 66,6 mld krooni. Sama suure loodud lisandväärtuse juures ei ole võimalik 1/3 võrra rohkem kulutada.

Riik peab ise suutma ennast tagasi suruda tänaselt tasemeliselt riigieelarve mahult, mis on ca 45% SKP-st, tasemele 35% SKP-st. See tähendab lähiaastatel kulude alandamist ca 10% ulatuses SKP-st. Alates 2000. aastast kuni 2008. aastani on olnud eelarves tulud-kulud vähemalt tasakaalus ja riigieelarve kulude maht on kõikunud 30% - 35% vahel SKP-st. See on olnud majandus- ja rahanduspoliitikat toetav ning väikesele ja suhteliselt vaesele, kuid heaolukasvunäljasele riigile sobilik poliitika.

Põhimõtteliselt tuleb pidada positiivseks kahe tänase koalitsioonierakonna soovi leppida proaktiivselt kokku põhimõtteline reegel, kuidas eelarve tasakaalustada täiendava defitsiidi tekkimisel. Pakutud lähenemine suurendada sellisel juhul 50% tulusid ja vähendada 50% kulusid pole aga piisav. Arvestades poliitilisi realiteete ja tasakaale, tuleks siiski lähtuda reeglist 70% kulude vähendusi, 30% tulude suurendamist.

Eesti tegi aastatel 2006-2009 klassikalise vea, headel aegadel lasi kuludel kasvada tasemele, mida kehvematel aegadel, rääkimata kriisiolukorrast, finantseerida ei suudeta. Drastiliseks muudab meie jaoks olukorra 2008. aasta eelarve osaliselt valedel alustel ja 2009. aasta eelarve täiesti valedel alustel koostamine. Padari esitatud 2009. aasta eelarve koostamise aluseks olnud SKP prognoos oli 282,9 mld krooni, positiivse stsenaariumi korral jõuame reaalsuses 2009. aasta SKP-ga aga 200 - 205 mld krooni tasemele. Tehtud viga oleks viinud riigieelarve 98,5 mld kroonise kulumahu planeeritud ca 35% SKP taseme juurest hoobilt ainult veidi alla 50% ümberjaotamisele SKP-st. Lisaks tuleb võtta arvesse juba 2008. aasta negatiivset eelarvet, kus riigi kulud ületasid tulusid üle 5 mld krooni. Nii saamegi kokku tänase probleemi põhjuse, kus riigi kulutase analoogselt paljudele leibkondadele ei vasta suutlikkusele tulusid teenida.

Valitsuse prognoositud 98 mld asemel laekub eelarve tulusid 2009. aastal maksimaalselt ca 77 mld, st riigieelarvet tuleb koomale tõmmata ca 21 mld võrra, kui tahta saavutada tasakaalus eelarvet. Esimese lisaeelarve maht koos II samba maksete peatamisega tasakaalustab positsiooni ca 8 mld võrra, järelikult tuleb veel ca 8 mld krooni võrra vähendada 2009. aasta riigieelarvet, et jääda vähemalt 3% eelarvedefitsiidi piiresse. Võttes eelduseks ka teiste valitsussektori osiste vähemalt paarimiljardilist defitsiiti.

Jälgin kasvava murega arutelusid kärpeplaanide üle, sest lähemal vaatlusel ei ole kärpeplaanid üldse kärpeplaanid, vaid hoopis eelarve tulude suurendamise plaanid. Uute maksude, maksete, omanditulu ja vara müük ei ole eelarve kulude kärpimine. Räägime asjadest õigete nimedega, pigem on tegemist koormiste eelarvega. Eelarve planeerimine käib tagurpidise loogika järgi – kulud on paigas, otsitakse meeleheitlikult kulude finantseerimiseks vajalikke tulusid. Ja mõistlikke otsuseid ei saagi enne teha, kui ei lõpetata jäika raiumist, et üht või teist kulu ei või kärpida. Eesti riigieelarvest pea 50% on sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulud, sealt kulutusi tagasi tõmbamata ja neid süsteeme põhimõtteliselt reformimata läheme lähiaastatel riigina piltlikult öeldes tõesti pankrotti. Tänases päevas on täiesti vastutustundetu lühiajalise võimaliku poliitilise kasu nimel jäigalt blokeerida sisulisi arutelusid suure osa riigieelarve kulude üle. 80% riigieelarve kulusid on viies valdkonnas: tervishoid, sotsiaalkaitse, haridus, majandus, sh põllumajandus, ja üldvalitsemine. Neid põhimõtteliselt ümber korraldamata ei saa edasi minna.

Eesti riiki ei tohi juhtida nii, nagu tuleks maailma lõpp 31. detsembril 2010. Tulgu siis, mis tuleb. Kasvava tulude ja kulude lõhe valguses vajame struktuurseid reforme. Panen alljärgnevalt kirja ühe lähenemise võimalikele struktuursetele reformidele – mis tuleks teha, kasutades kriisi kui võimalust ja kohustust riigi kuluefektiivsust ja ressursside paigutuse efektiivsust parandada. Vajame kolmanda põlve reformide paketti suurtes valdkondades. Eesmärk peab olema sama raha eest rohkem ja õigemaid asju! Võtmevaldkonnad on alljärgnevad:

Haridus. Võtmesõnaks on kvaliteet. Üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega, st ettevõtjatega, koos koolide erastamisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata meie parimad ajud välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu drastiliselt kärpida neile esitatavate nõuete kaudu. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksema arvu õppeasutuste jaoks. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes, mitte musklites.

Tervishoid. Personifitseeritud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Kolmesambaline raviteenuste rahastamise süsteem – solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, isikustatud tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust finantseeritavad teenused, nt hambaravi.

Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

Halduspoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam Eesti inimeste huvide põhiseks. Huvidepõhine tegevus võimaldaks käsitleda kogu halduskorraldust, sh haldusterritoriaalset korraldust hoopis teisiti ning võimaldaks saavutada ühiskondliku kogukulu kokkuhoidu efektiivsuse kaudu.

Pensionid. Pensionite osakaal riigieelarvest ja SKP-st on kasvanud tasemele, kus ilma laenu võtmiseta pole pensionite maksmist võimalik finantseerida. Üks lahendus oleks muuta pensionid allapoole liikumise suhtes paindlikuks, võimaldades pensioniindeksil muutuda negatiivseks. On loogiline, et kui pensionide ideoloogia on olnud selline, et pensionärid peavad saama osa solidaarselt üldisest heaolu kasvust, peab solidaarsus kehtima ka üldise heaolu languse juures. Praktikas saaks seda teha pensionitele täiendava tulumaksuvabastuse kaotamise kaudu. Näiteks tulumaksuvabastuse 3000 krooni kaotamisel väheneb keskmine pension ca 10% ehk 500 krooni. See oleks ilmselt suhteliselt proportsionaalne, arvestades 5% pensionikasvu märtsis.

Maksukeskkond. Stabiilsus ja etteennustatavus on siin märksõnadeks. Tunnistan ausalt, olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks, madalate määradega, ilma erandite ja mahaarvamisteta? Või muuta täielikult kurssi ja võtta ambitsioon teha Eesti kapitalile magusaks erandite kaudu? Olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist?

1,3 miljoniga Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitali omanikega investeeringute osas, mille maht oleks 10% - 15% SKP-st uue majandusarengu saavutamiseks paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja halduskeskkonda.

Euro. Muude valdkondade poliitika tuleb allutada selle eesmärgi saavutamisele. See on lühiajaliselt valus, kuid pikaajaliselt tagab ühiskonnale suurima heaolu kasvu. Samas on riskid euroalaga liitumise kriteeriumide mittetäitmiseks väga kõrged. Seetõttu olen pidanud väga vajalikuks kirjutada koalitsioonileppes lahti ka plaan B, kui eesmärki ei saavutata. Mida me siis teeme süvenevas kriisis? Variant B tuleks kindlasti kiiremas korras läbi mängida, vältimaks võimalikku emotsionaalset kokkukukkumist pärast seda, kui eurot ei õnnestu kasutusele võtta.

Istuva valitsuse kõige suurem nõrkus paljude nõrkuste hulgas on suutmatus vaadata vähegi laiemas plaanis Eesti riigi arengut. Loomulikult saab see toetuda teatud eeldustele. Kui arvestada peaministri mõned nädalad tagasi välja öeldud seisukohaga, et Eesti järgmise kümnendi keskmine majanduskasv on 7% kiirelt vananeva rahvastiku valguses, kuigi kasvava tööealise elanikkonnaga USA-s räägitakse jätkusuutlikust kasvust 2% ringis, siis ei olegi võimalik langetada kvaliteetseid otsuseid.

Siiski oleks ad hoc kärpimise kõrval vaja 5 aasta plaani riigi rahanduse korraldamiseks, võttes aluseks stsenaariumi, et kogu 2010-2014 summaarne majanduse reaalkasv on 0, võrreldes 2009. aastaga. Ilma sellise plaanita läheme aastapõhiste kärbetega rappa. Seda ei ole võimalik saavutada aga enne, kui erakondade „spindoktorid“ loobuvad poliitika märgipõhisest käsitlusest, kus oma märke tuleb hoida ja konkurendi omi peksta.

Taavi Veskimägi

Riigikogu liige

Endine rahandusminister

EML nõukoja liige

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo