Maksumaksja portaal - Liisingulepingu lõpetamine. Olavi Jänes - 2009 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2009 > märts (nr 3) > Liisingulepingu lõpetamine. Olavi Jänes
Liisingulepingu lõpetamine. Olavi Jänes

Liisingulepingu lõpetamine võib endaga kaasa tuua üsna mitmeid suhteliselt keerulisi küsimusi - seda ühest küljest liisingulepingu enda kui mitme lepinguliigi elemente ühendava lepinguliigi olemusest, teisest küljest aga liisinguandjate kasutatavate tüüptingimuste seaduse kontekstis rakendamise ja nende regulatsiooni ulatusest tulenevalt. Alljärgnev artikkel keskendub liisingulepingu lõpetamise problemaatika tutvustamisele, avades eelnevalt lühidalt liisingulepingu eripära.


Liisingulepingu olemus

Liisinguleping on reguleeritud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 361-367. Seda lepinguliiki defineeritakse VÕS § 361 kohaselt järgmiselt: Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.


Liisinguesemeid võib olla üsna mitmesuguseid, tüüpilisemad on transpordivahendid, tööstusseadmed ja kinnistud. Alljärgnev käsitlus räägib liisinguesemest üldiselt ehk siis kohaldub niivõrd-kuivõrd kõigi liisinguesemete suhtes.


Liisingulepingu olemuse avamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et tegemist on omamoodi komplekslepinguga, mis sisaldab endas nii müügilepingu, üüri-/rendilepingu kui ka krediidilepingu elemente. Müügilepinguline suhe on liisinguandja ja liisingueseme müüja vahel liisingueseme omandamiseks (teatud ostja õigused võivad kuuluda ka liisinguvõtjale otse), üüri-/rendilepinguline suhe on liisinguandja ja liisinguvõtja vahel liisingueseme kasutamiseks ning krediidilepingulise suhte alusel kohustub liisinguvõtja tasuma liisinguandjale sõltuvalt liisingulepingu sisust liisingueseme omandamiseks/kasutamiseks võimaldatud krediidi eest (põhisumma ja intress). Täiendavalt võib siin nimetada ka VÕS § 1 lg 2, mis ütleb, et kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatud üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Viimane osa sellest sättest viitab, et liisingulepingu suhtes tuleb eelkõige kohaldada liisingulepingu enda regulatsiooni ning alles täiendavalt võib juurde vaadata eelnimetatud lepinguliikide regulatsiooni, kui see ei lähe vastuollu liisingulepingu olemuse või eesmärgiga.


Liisingulepingu puhul tuleb muu hulgas arvestada sellega, et enamasti on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Seda ilmestavad hästi liisinguandjate poolt ettepandavad „liisingulepingu üldtingimused“, olgu nende pealkiri selline või näiteks „kapitalirendi üldtingimused“ või „kasutusrendi üldtingimused“. Tüüptingimustega seonduvalt tuleb tähelepanu pöörata VÕS §-dele 35-45, mis muu hulgas sätestavad, et teatud tüüptingimusi loetakse ebamõistlikult kahjustavateks ja sellest tulenevalt tühisteks (vt § 42 ja 44). Seega mitte kõik liisingulepingu üldtingimustes kirjas olevad punktid ei pruugi kohalduda reaalsuses liisinguvõtja suhtes.


Lisaks tüüptingimustele on oluline tähelepanu pöörata sellele, et liisinguvõtjaks võib olla tarbija. Tarbijaks peetakse VÕS § 34 kohaselt füüsilist isikut, kes teeb tehingu väljaspool oma majandustegevust ehk isiklikuks otstarbeks. Tarbija temaatika on oluline seetõttu, et VÕS näeb tarbija suhtes ette rea sätteid, millest kõrvalekaldumine tarbija kahjuks on keelatud ja tühine. Liisingulepingu kontekstis tuleb eelkõige kõne alla tarbijakrediidilepingu regulatsiooni võimalik täiendav kohaldamine (lisaks tarbija suhtes kohaldatavate tüüptingimuste võimalikule tühisusele), kuna liising sisaldab endas ka krediidilepingu aspekte.


Liisingulepingu lõpetamise üldregulatsioon

Liisingulepingu puhul tuleb esmalt lähtuda sellest, et tegemist on kestvuslepinguga. Kestvusleping on VÕS § 195 lg 3 tähenduses püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping ehk vastandub ühekordsele sooritusele suunatud lepingutele (nagu nt tüüpiliselt müügileping). Kestvuslepingu puhul räägitakse lõpetamise kontekstis ülesütlemisest.


Ülesütlemine võib olla korraline või erakorraline, esimest reguleerib VÕS § 195 ja teist VÕS § 196 (vt täiendavalt VÕS § 116 lg 2). Korraline ülesütlemine on kõige tavalisem tähtajatust kestvuslepingust vabanemise moodus – tuleb lihtsalt teisele poolele kas lepingus kokkulepitud tähtaja või seadusest tulenevalt mõistliku tähtaja võrra (eelistatakse lepingus kokkulepitud tähtaega, kui see ei ole tüüptingimustes sätestatud ebamõistlikult lühikesena) ette teatada. Erakorraline ülesütlemine aga on kohaldatav lepingu olulise rikkumise korral ehk olukorras, kus ülesütlevalt poolelt ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist tulenevalt teise poole olulisest (vt VÕS § 116 lg 2) lepingurikkumisest. Erakorraline ülesütlemine võimaldab tähtajalist lepingut ennetähtaegselt lõpetada või lõpetada tähtajatut lepingut etteteatamistähtaega järgimata.


Liisingulepingu puhul on tähtis eelkõige erakorraline ülesütlemine, kuna tähtajatu liisinguleping ei oleks kuigi praktiline valik. Ülesütlemise aluste puhul tuleks siin siiski arvestada, et need peaksid kvalifitseeruma olulisteks lepingurikkumisteks. Olukord, kus tüüptingimustes nähakse ette liisinguandja poolt lepingu lõpetamise õigus väheolulistel alustel, peaks kaasa tooma vastava tüüptingimuse tühisuse. Isegi kui tegemist ei oleks tüüptingimusega, oleks kaheldav, kas VÕS § 192 lg 1-2 ja 116 lg 2 kontekstis oleks võimalik lugeda lepingut ülesöelduks kokkulepitud väheolulisel põhjusel, kui selline ülesütlemine vaidlustataks. Siiski on pooltel võimalus lepingus lugeda omavahelises õigussuhtes üks või teine muidu väheoluline rikkumine oluliseks rikkumiseks, kui sellega kaasneb sealsamas mõistuspärane põhjendus.


Erandina on võimalik liisingulepingu juures rääkida ka taganemisest. Taganemine seondub krediidilepingu elementi sisaldava tarbija poolt sõlmitud liisingulepinguga. Nimelt annab VÕS tarbijakrediidilepingu regulatsiooni § 409 tarbijast liisinguvõtjale õiguse taganeda sellisest liisingulepingust 7 päeva jooksul selle sõlmimisest.


Tarbijakrediidilepingu regulatsioonist omab tähtsust ka § 415, mis sätestab viivisenõude piiratuse seadusest tuleneva viivisega (VÕS § 113 lg 1, 01.01.- 01.07.2009 on selleks 9,5% aasta arvestuses) ja sätestab laekunud maksete alusel kohustuste täidetuks lugemise järjekorra – kõigepealt kulud, siis põhisumma, seejärel intress ja viimasena muud kulud. Tähelepanu tuleb liisingulepingu ülesütlemise kontekstis pöörata ka §-le 416, mis võimaldab osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu (st krediidilepingu aspekti sisaldava liisingulepingu) üles öelda üksnes juhul, kui tarbijast liisinguvõtja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja liisinguandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tegemist on kohustuslike sätetega, millest tarbijast liisinguvõtja kahjuks kõrvale kalduda ei tohi.


Liisingulepingu lõpetamise alused

Liisingulepingu lõpetamise alused tulenevad nii seadusest kui ka lepingust. Seadusest tulenevate otseste alustena võib vaadelda VÕS §-de 366, 399, 400 ja 417 regulatsiooni, mida omakorda täiendavad kaudsete alustena viited võimalikele olulise lepingurikkumise juhtudele § 116 lg-s 2. Eelnimetatud § 417 kehtib üksnes tarbija puhul.


VÕS § 400 väärib eraldi äramärkimist, kuna võimaldab kolmekuulise etteteatamisajaga ja ilma igasuguste lepinguliste sanktsioonideta üles öelda muutuva intressimääraga (nt mingi perioodi euriboriga seotud) liisingulepingu.


VÕS § 366 sätestab mõlema poole õiguse liisinguleping üles öelda, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks, aga ka juhul, kui liisinguvõtja teostab liisinguandja asemel liisingueseme müügilepingust tulenevat taganemisõigust. Lisaks sellele otseselt liisingulepigu regulatsioonis sätestatud alusele on võimalik liisingulepingus poolte kokkuleppel sätestada täiendavaid aluseid. Siiski tuleb siin lähtuda eelpool viidatud printsiibist, et erakorralise ülesütlemise aluseks saab olla üksnes oluline lepingurikkumine, väheolulise lepingurikkumise korral tuleb kasutada muid õiguskaitsevahendeid.


Kui vaadata suuremate liisinguettevõtjate tüüptingimusi, siis leiab sealt tavaliselt üsna pika loetelu asjaoludest, mille esinemisel võib liisinguandja liisingulepingu erakorraliselt üles öelda. Suurem osa neist alustest kujutavad endast tõepoolest olulise lepingurikkumise iseloomuga olukordi. Samas võib pidada mõnevõrra küsitavaks selliseid aluseid, et liisinguvõtja on esitanud liisinguandjale valeandmeid (mis ei pruugi kaugeltki alati kujutada endast olulist lepingurikkumist) või et liisinguvõtja rikub muid poolte vahel sõlmitud (krediidi)lepinguid. Viimasel juhul on tegemist eriti kohatu alusega, mis võib kaasa tuua liisingulepingu erakorralise ülesütlemise liisinguandja poolt, ilma et liisinguvõtja oleks tegelikkuses liisingulepingut ennast rikkunud. On üsna reaalne, et sellist tüüptingimust võib lugeda VÕS § 42 kontekstis liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks, eriti kui seda kasutatakse tarbija suhtes.


Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed

Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede osas tuleb ühest küljest lähtuda üldregulatsioonina lepingu ülesütlemise üldisest tagajärjest, mis on kirjas VÕS § 195 lg-s 2, ja teisest küljest VÕS §-s 367 liisingulepingu suhtes toodud eriregulatsioonist. VÕS § 195 lg 2 kohaselt on lepingu ülesütlemise üldiseks tagajärjeks vabanemine lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest, kusjuures lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Sisuliselt ei puuduta ülesütlemine seega senitoimunud lepingu täitmist, vaid lihtsalt lõpetab poolte jaoks selle edasise täitmise kohustuse alates ülesütlemise hetkest.


VÕS § 367 sätestab eriregulatsiooni, mis puudutab eelkõige liisinguandja kulude hüvitamist seoses liisingulepingu lõpetamisega. Nendeks kuludeks on § 367 lg-s 1 nimetatud liisingueseme ostuhinna ja selle finantseerimise kulud (aga ka nt omandamisega seotud muud kulud, nagu riigilõiv, notaritasu jms), ning § 367 lg-s 4 nimetatud ülesütlemisest põhjustatud lisakulud. VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 tegelevad liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude kindlaksmääramisega. Üldreegliks on § 367 lg 2 tähenduses, et kulude kindlakstegemisel lähtutakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. See tähendab, et kulude suuruseks on tüüpiliselt järelejäänud liisingumaksete põhiosa maksete summa. See summa võib kujutada endast sisuliselt liisingueseme väljaostuhinda (kui liisingumaksete puhul oli arvestatud liisingueseme väljaostmisega) või summat liisingulepingus kokku lepitud jääkväärtuseni, milleni jõudmisel liisinguese tagastatakse liisinguandjale. Kuigi § 367 lg 2 sisuliselt näeb ette liisingumaksete intressiosa tasumise kuni ülesütlemiseni ja tasumisele kuuluvate kulude kontekstis intressi enam arvesse ei võeta, on liisingulepingus võimalik teistsugune kokkulepe. Sellist võimalust ei eksisteeri üksnes tarbijast liisinguvõtjate puhul, kuna VÕS § 416 lg 3 kohaselt ei saa tarbijakrediidi elementi sisaldava liisingulepingu puhul selle ülesütlemise korral nõuda tarbijalt liisingulepingu raames saadud krediidi kasutamata jätmise ajale (ülesütlemisele järgnevale ajale) langevat intressi. Sellest sättest ei saa tarbija kahjuks kõrvale kalduda.


Eraldi teemaks on § 367 kontekstis liisingueseme jääkväärtuse arvestamine. Olukorras, kus liisingueseme omand jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandjale, võib § 367 lg 2 kontekstis tekkida olukord, et liisinguvõtja on tasunud küll kõik kulud, kuid liisingueseme omandi jäämise tõttu liisinguandjale võib viimane ebaõiglaselt rikastuda selle jääkväärtuse või kokkulepitud jääkväärtuse osa võrra. Seetõttu näeb § 367 lg 3 ette põhimõtte, et sellisel juhul arvestatakse kulutuste hüvitamise nõude suuruse puhul liisingueseme turuväärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, st see arvestatakse maha liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluvatest kuludest. Kui vaadata suuremate liisinguettevõtjate tüüptingimusi, siis need näevad ette seaduse regulatsiooniga võrreldes teatud täiendavaid sätteid. Näiteks ülesütlemise korral on liisinguandja tüüpiliselt kohustatud liisingueseme võõrandama, millest saadud summat võetakse arvesse liisinguvõtja kulude hüvitamise kohustuse suuruse arvutamisel. Kui võõrandamisest saadud summa on väiksem kui kulude hüvitamise kohustuse summa, kohustub liisinguvõtja hüvitama vastava vahe. Võõrandamisel tuleb § 367 lg 3 kontekstis arvestada, et liisingueseme turuhind müügi läbiviimise kohas ja liisinguandja poolt müümisel saadud reaalne hind ei tohiks oluliselt erineda. Kuna liisinguettevõtjate kohaldatav eelnimetatud regulatsioon on kirjas üldtingimustes (tüüptingimused), siis oleks olulise erinevuse korral tegemist VÕS § 42 kontekstis potentsiaalselt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega ning liisinguvõtja kulude hüvitamise kohustuse suuruse arvutamisel tuleks lähtuda, sõltumata liisinguvõtja poolt võõrandamise tulemusena saadud hinnast (kui see erineb oluliselt turuhinnast), siiski reaalsest turuhinnast. Riigikohus on oma 29.04.2008 lahendis nr 3-2-1-33-08 ja hilisemas 08.10.2008 lahendis nr 3-2-1-77-08 märkinud, et hinnaerinevus kuni 10% turuväärtusest on poolte huvisid arvestades mõistlik ja lubatav.


Eeltoodud lähenemine tähendab sisuliselt ka seda, et kui liisingueseme turuhind ületab liisinguvõtja poolt tasumisele kuuluvaid kulusid või ületab kokkulepitud jääkväärtuse, peaks liisinguandja nimetatud vahe liisinguvõtjale hüvitama. Sellist sätet ei leia küll kõigi suuremate liisinguettevõtjate liisingulepingute üldtingimustest, mis aga ei tähenda, et liisinguvõtjal ei võiks olla sellist nõudeõigust VÕS § 367 lg 3 alusel. Kui vaadata Riigikohtu 19.04.2006 lahendit nr 3-2-1-29-06, siis selles sätestatud liisinguandja rikastumise keeld liisingulepingu lõpetamise tulemusena eeldaks eelnimetatud nõudeõiguse olemasolu. Seega peaks liisingulepingu üldtingimus, mis näeb ette liisinguandja hüvitamiskohustuse puudumise, olema VÕS § 42 kontekstis liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Liisinguandja ei tohiks sattuda liisingulepingu lõpetamise tõttu soodsamasse olukorda kui lepingu korrektse lõpuni täitmise korral.


VÕS § 367 lg 4 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisest liisinguandjale põhjustatud lisakulud (milleks liisingulepingute üldtingimustes on tavaliselt liisingueseme valduse ülevõtmise, liisingueseme hoidmise, hindamise, müügikõlblikuks seadmise, võõrandamise jms kulud) kuuluvad liisinguvõtja poolt hüvitamisele. Erandiks on juhtum, kus liisingulepingu ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud (temapoolne lepingu rikkumine). Eelnimetatud kulude suuruse arvutamisel kasutatakse liisinguandjate poolt liisingulepingu üldtingimuste vahel ka viidet oma vastavale hinnakirjale. Siingi tuleb arvestada, et vastava kulutuse hind ei tohi oluliselt ületada selle turuhinda ning liisinguvõtja suhtes oleks selline tüüptingimusel põhinev nõue § 42 kontekstis turuhinda ületavas osas tühine.


Kokkuvõte

Lisaks liisingulepingu täitmisele tuleb ka liisingulepingu lõpetamisel pöörata tähelepanu eelkõige poolte vahel kokku lepitud tingimustele. Siiski ei pruugi see olla alati piisav, kuna nimetatud tingimused võivad tüüptingimustena teatud osas osutuda liisinguvõtja jaoks ebamõistlikult kahjustavateks ja seetõttu tühisteks. Sama tagajärje võib endaga kaasa tuua ka krediidielemendiga liisingulepingu puhul VÕS tarbijakrediidi regulatsiooni kohustuslike sätete eiramine, kui liisinguvõtjaks on tarbija. Loodetavasti aitab käesolev artikkel paremini teadvustada võimalikke kitsaskohti liisingulepingust tulenevate õiguste/kohustuste teostamisel.

Olavi Jänes, LL.M

IMG Advokaadibüroo nõunik


  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo