Maksumaksja portaal - Intress ja viivis võlasuhtes. Olavi Jänes - 2008 > detsember (12) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > detsember (12) > Intress ja viivis võlasuhtes. Olavi Jänes
Intress ja viivis võlasuhtes. Olavi Jänes

Intressi ja viivise mõiste

Intressist ja viivisest saab rääkida üksnes rahaliste kohustuste kontekstis. Mõlemad on põhikohustuse suhtes kõrvalkohustusteks ehk siis võivad kaasneda põhikohustusega. Intress kujutab endast protsendina arvestatavat tasu raha kasutamise eest, viivis (täpsemalt viivitusintress) aga kujutab endast protsendina arvestatavat sanktsiooni iseloomuga kompensatsiooni, mille on eeldatava kahju hüvitamine võlausaldajale rahalise kohustuse mittetähtaegse täitmise puhul.

Intressi ja viivise määr on tavaliselt avatud protsendina põhikohustuse summast mingis ajaühikus. Näiteks 100 000 krooni suuruse laenu puhul on kokku lepitud intressimääras 5% aastas ja viivises 12% aastas. Ajaühikuks ei pruugi olla alati aasta, vaid selleks võib valida ka kvartali, kuu, nädala ja päeva. Viivise puhul toimibki praktikas eelkõige selle määra avamine iga viivitatud päeva kohta. Näiteks lepitakse kokku viivise määras 0,05% päevas põhikohustuse jäägilt iga põhikohustuse tasumisega viivitatud päeva eest. Ajaühiku määratlemisel tuleb eelkõige lähtuda pooltevahelise õigussuhte iseärasustest, valides intressi ja viivise määra avamiseks sobivaima ajaühiku. Eesmärgiks võiks muu hulgas olla määra läbipaistvus. Mida väiksem on valitud ajaühik, seda kõrgem kipub sageli kokkuvõttes olema intressi või viivise määr, kui taandada see aasta arvestusse. Näiteks kohtab mitte just harva lepingutes kuupõhiselt määratletavat intressimäära (nt 2% kuus), mis võib esmapilgul tunduda ahvatlev, kuid aasta peale taandatuna moodustab 24%-lise intressimäära, mis enam nii ahvatlev ei tundu. Tähelepanu tasub pöörata ka sellele, et intressi ei pruugita alati arvestada kohustuse jäägilt, vaid on võimalikud ka teistsugused kokkulepped. Eeltoodud asjaolud võivad kahe silma vahele jäetuna või piisavalt läbimõtlematuna osutuda hiljem ebameeldivaks üllatuseks.

Leping ja seadus intressi ning viivise määra alusena

Intressi ja viivise määra puhul saab rääkida kokkulepitud määrast ja kokkuleppe puudumisel seaduse regulatsiooni alusel kohaldatavast määrast (nn seadusest tulenev intress või viivis). Omavaheline seos nende vahel on selline, et kokkulepitud määra eelistatakse seadusest tulenevale. Võlaõiguses eksisteerib dispositiivsuse põhimõte, mis lihtsalt väljendades tähendab, et poolte vahel kokkulepitu ja seadusesse kirjapandu vahelise vastuolu korral kohaldatakse üldreeglina poolte vahel kokkulepitut. Erandina on dispositiivsust piiratud võlasuhte nõrgema poole kaitseks, antud kontekstis eelkõige tarbija kaitseks (nt tüüptingimuste regulatsioon, tarbijakrediit).

Kui meil on näiteks tegemist äriühingute A ja B vahelise müügilepinguga, mille puhul B on jätnud A-le tähtaegselt tasumata ostuhinna, ja lepingus oli kokku lepitud viivise määras 0,15% päevas viivitatud summalt, lähtutaksegi sellest kokkuleppest ega hakata tuvastama, millise alternatiivse viivise määra näeb seadus ette. Kui meil aga on tegemist tarbijakrediidilepinguga, kus äriühing annab laenu füüsilisele isikule, siis on laenuandja seotud võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 1 sätestatud piiranguga, mille kohaselt ei tohi tarbijalt nõuda viivist kõrgema määra järgi kui seadusest tulenev viivise määr.

Intress

Seadusest tulenev intressimäär

Seadusest tuleneva intressimäära leidmisel tuleb lähtuda VÕS § 94 lõikest 1, mille kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui mõne seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Selle keerulisena tunduda võiva konstruktsiooni muudab lihtsamaks lõige 2, mis kohustab Eesti Panka avaldama iga aasta 1. jaanuari ja 1. juuli paiku Ametlikes Teadaannetes vastava intressimäära, mis kehtib seadusest tuleneva intressimäärana järgmised 6 kuud. Nimetatud määra leiab lihtsalt ka Eesti Panga veebilehel. Juuli algusest detsembri lõpuni 2008 on seadusest tulenevaks intressimääraks 4% aasta arvestuses, kuid vaadates Euroopa Keskpanga vahepealseid intressilangetamisi, võib eeldada, et 1. jaanuarist 2009 on seadusest tulenev intressimäär järgmiseks poolaastaks madalam. Krediidiasutustest laenu võtnud isikud ei tohiks seda intressimäära siiski segi ajada Euriboriga, mis kujuneb teistmoodi ega ole otseselt seotud Euroopa Keskpangaga. Euribor on Euroopa Pankade Föderatsiooni arvutatav esmaklassiliste pankade omavahelise raha väljalaenamise intressimäär tagatiseta laenude puhuks. Euribor on võrreldes Euroopa Keskpanga poolt määratava põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimääraga suhteliselt muutlik ja pannakse paika iga päeva kohta.

Rääkides seadusest tuleneva intressimäära kohaldamisalast, võib välja tuua järgmised näited: leping, mille alusel maksti teisele poolele kauba või teenuse eest raha, osutub mingil alusel hiljem kehtetuks ja toimub tagasitäitmine; üks pool täitis lepingust tuleneva raha tasumise kohustuse, kuid teine pool ei täitnud omapoolset kohustust kaup üle anda või teenust osutada, ja seetõttu toimus lepingust taganemine. Esimese näite puhul võib isikul lähtuvalt VÕS § 1032 lg-st 1 olla õigus nõuda lisaks makstud rahale VÕS § 94 lg 1 alusel kuni raha tagastamiseni ka sellelt arvutatud intressi, teisel juhul võib isikul olla sama õigus lähtuvalt VÕS § 189 lg-st 1.

Võlaõigusseaduse § 94 lg 1 näeb seadusest tuleneva intressimäära leidmisel ette ka võimaluse, et see määratakse mingil spetsiifilisel juhul mõne teise seadusega. Selliseks eriseadusteks, kus nähakse ette intressi- ja/või viivise määr, on näiteks maksukorralduse seadus (§ 117 lg 1), keskkonnatasude seadus (§ 43 lg 1), eluruumide erastamise seadus (§ 215 lg 1), erastamisest laekuva raha kasutamise seadus (§ 10 lg 8), struktuuritoetuse seadus (§ 28 lg 1, 5) jt. Siiski tuleb nende seaduste puhul tähelepanu pöörata sellele, et vahel kasutatakse terminit „intress” tegelikult viivise tähenduses. Näiteks maksukorralduse seaduses ette nähtud maksukohustuse täitmisega viivitamisel tasumisele kuuluv intress määraga 0,06% päevas ehk ca 22% aasta arvestuses kujutab endast siiski viivist.

Lepingust tulenev intressimäär

Nagu eelpool nimetatud, on pooltel vaba voli kokku leppida intressimäär, mida nad omavahelises suhtes soovivad kohaldada ning mida eelistatakse seadusest tulenevale intressimäärale. Kirjalike lepingute puhul pannakse kokkulepitud intressimäär tavaliselt ka vastavasse lepingusse kirja. Enimlevinud on sellised kokkulepped laenulepingute ja krediidilepingute puhul.

Lepingust tuleneva intressimääraga seoses tekivad tavaliselt järgmised küsimused: mis ajaühiku kohta intressimäär kehtestada, kui kõrge intressimäär kehtestada, millelt intressi arvestada (kohustuse jääk või muu alus) ja kui sageli toimub intressi maksmine.

Ajaühiku küsimust on käsitletud lühidalt ülalpool. Intressimäära kõrguse osas tuleb lähtuda sellest, et põhimõtteliselt ei ole pooltel keelatud kokku leppida kui tahes kõrget intressimäära, kuid arvestada tuleb sellega, et teatud täiendavate tingimuste olemasolul võidakse väga kõrget intressimäära pidada „liigkasuvõtmiseks“, millega võib kaasneda sellise kokkuleppe kehtetus. Kehtetus võib kaasneda eelkõige tehingu tühistamise võimalusega, mis tuleneb teise poole poolt raskete asjaolude ärakasutamisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 97 tähenduses. Riigikohus on oma 22. oktoobri 2002 lahendis 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Riigikohtu viidatud lahendist tuleneb, et väga kõrge intress ei saa olla iseseisvalt aluseks tehingu heade kommetega vastuolus olevaks ja seeläbi tühiseks lugemiseks – heade kommetega vastuolu (TsÜS § 86) kohaldamine tuleb kõne alla neil juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 94, 96 ja 97, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Seega ei piisa Riigikohtu seisukohalt laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel (väga kõrge intress), vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja teise poole liigkasuvõtjalik käitumine. Seda on Riigikohus väljendanud ka hilisemates lahendites. Kokkuvõttes võib ka näiteks 100%-line intress olla täiesti aktsepteeritav.

Intressi arvutamisel on tavalisimaks meetodiks, et intressi arvestatakse kohustuse jäägilt. Kui kohustuse jääk väheneb regulaarsete tagasimaksete võrra, väheneb ka intressina tasutav summa (kuid mitte intressimäär). Pkasutatakse ka näiteks sellist intressi arvestamise viisi, kus intressi ei arvutata kohustuse jäägilt, vaid üleantud summalt. Näiteks lepitakse kokku, et A annab B-le 100 000 krooni kaheks aastaks ja soovib saada sellelt summalt kahe aasta kokkuvõttes intressi 35% ehk siis kogu tasumisele kuuluv intress selle 2-aastase perioodi eest on 35 000 krooni.

Intressi maksmise sagedus on samuti poolte määrata. Kui nad ei ole seda teinud, eeldatakse näiteks võlaõigusseaduse laenulepingu regulatsiooni puhul intressi tasumist iga kalendriaasta lõpul või kui laen tuleb tagastada enne kalendriaasta lõppu, siis laenu tagasimaksmise ajal (VÕS § 397 lg 3). Kuna võlaõigusseaduse üldosa regulatsioon, mida võiks kohaldada intressi tasumise kohustuse täitmise aja kohta, on üsnagi üldine, oleks ilmselt kohane intressi tasumise kohustuse puhul kohaldada analoogia korras (TsÜS § 4) eelviidatud laenulepingu regulatsiooni – st intress tasutakse hiljemalt koos põhivõla täieliku tasumisega ning mitmesse kalendriaastasse kanduva kohustuse puhul vastava perioodi intress ka iga kalendriaasta lõpus. Kindlasti on lepingupoolte seisukohalt soovitatav see küsimus täpsemalt reguleerida pigem lepingus, kui jääda lootma seaduse regulatsioonile, mis ei pruugi vastata kummagi huvidele.

Intressimäär laenulepingus

Laenulepingu puhul tekivad seoses intressiga järgmised küsimused: kas laenult tuleb alati tasuda intressi; kui puudub kokkulepe intressi osas, milline intressimäär siis kohaldub.

Laenult intressi tasumise kohustuse tuvastamisel tuleb eristada majandus- või kutsetegevuses antud laenu ja muid laenulepinguid. Esimesel juhul sätestab VÕS § 397 lg 1 intressi maksmise kohustuse, teisel juhul eeldatakse, et kui poolte vahel puudub kokkulepe intressi tasumise kohta, on tegemist intressita laenuga. Siiski tuleb märkida, et ka majandus- või kutsetegevuses võlaõigusseaduse dispositiivsest iseloomust tulenevalt on võimalik anda intressita laenu, tingimusel, et see on selgelt lepingus niimoodi kokku lepitud. Vastasel juhul eeldatakse intressi kohta kokkuleppe puudumisel, et tegemist on intressiga laenuga, ja lõppastmes, kui ei suudeta tuvastada samas piirkonnas sarnaste laenulepingute puhul kehtivat harilikku intressimäära, asutakse tuvastama seadusest tulenevat intressimäära. Füüsiliste isikute vahel aga tuleb intress laenulepingus selgelt kokku leppida, vastasel juhul võidakse seda lugeda intressita laenuks.

Intressimäära osas kehtib laenulepingu puhul eelkõige poolte kokkulepe. Kui selline kokkulepe puudub, ei leita seadusest tulenevat intressimäära nagu teiste võlasuhete puhul otse VÕS § 94 lg-st 1, vaid vastavalt VÕS § 397 lg-le 2 üritatakse kõigepealt tuvastada harilik intressimäär. Harilikuks intressimääraks on määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi. Kui laenu saamise kohas sama liiki laene näiteks ei väljastata või muul põhjusel ei õnnestu esmalt tuvastada harilikku intressimäära, leitakse intressimäär vastavalt VÕS § 94 lg-le 1.

Eraldi tuleb laenulepingu puhul tähelepanu pöörata ka muutuvale intressile, mida kasutatakse enamikul juhtudel krediidiasutustega sõlmitavates laenulepingutes. Nimetatud muutuv intress on enamasti seatud sõltuvusse mingi perioodi Euriborist. Et tagada laenusaaja parem kaitstus muutuvate olude eest, on VÕS § 400 lg-s 1 antud laenusaajale õigus öelda muutuva intressimääraga laenuleping igal ajal üles, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Ülesütlemist ei loeta siiski toimunuks, kui laenusaaja ei tagasta laenu etteteatamistähtaja möödumisel kahe nädala jooksul. Oluline on kindlasti ka see, et sellise ülesütlemisõiguse välistamine või raskendamine (nt leppetrahvi sätestamine selleks puhuks) on tühine.

Viivis

Seadusest tulenev viivise määr

Seadusest tuleneva viivise määra puhul tuleb tänastes oludes veel võtta arvesse kahte peamist allikat: kuni 01.07.2002 kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lg 1 ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1. Esimesel juhul oli viivise määraks fikseeritult 3% aastas viivitatud summalt, teisel juhul on viivise määra leidmine mõnevõrra keerulisem. Lisaks nimetatud allikatele leiab seadusest tulenevaid teatud spetsiifilistele õigussuhetele kohaldatavaid viivise määrasid ka näiteks palgaseadusest (§ 35), töölepingu seadusest (§ 119 lg 2), liikluskindlustuse seadusest (mitu sätet) jt.

VÕS § 113 lg 1 sätestab nii viivise arvestamise ajavahemiku kui ka määra. Viivist arvestatakse rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumisest (eelkõige täitmiseks ette nähtud tähtpäev) kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Viivise arvestamine toimub automaatselt, see ei ole seotud nõude esitamise ajaga. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Täna on seega seadusest tulenevaks viivise määraks 4% + 7% = 11% aastas.

Viivise arvutamisel tuleb arvestada sellega, et kohaldatakse vastaval ajahetkel kehtinud viivise määra, st üldjuhul ei ole täna kehtiv viivise määr kohaldatav tagasiulatuvalt ega varem kehtinud viivise määr kohaldatav täna edasiulatuvalt. Kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni arvutatakse viivist ENSV tsiviilkoodeksi alusel määraga 3% aastas ja alates võlaõigusseaduse jõustmisest vastavalt iga poolaasta kohta kehtivale viivise määrale.

Erandina kohaldatakse tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse §-dest 2, 11 ja 12 tsiviilkoodeksi kehtivusajal tekkinud lepingust tulenevatele viivisenõuetele vaid tsiviilkoodeksi regulatsiooni.

Arvesse tuleb võtta ka, et VÕS § 113 lg 1 regulatsiooni on võlaõigusseaduse jõustumisest saadik muudetud kaks korda. Lähtuvalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse § 14 ja VÕS § 113 lg 1 koostoimest oli perioodil 01.07.2002 – 26.12.2003 seadusest tulenevaks viivise määraks 7% aastas, alates 27.12.2003 kuni 30.04.2004 aga 14% aastas. Sealt edasi on kehtinud puhtalt võlaõigusseaduse „üleminekujärgne” re˛iim, mis näeb seadusest tuleneva viivise määrana ette poolaasta kaupa määratava seadusest tuleneva intressimäära + 7% aastas. Seega tuleb alates 01.05.2004 jälgida, milline oli seadusest tulenev intressimäär igal poolaastal, ja arvutada vastaval perioodil kehtinud viivise määr sellest lähtuvalt.

Viivise määr

01.05.2004 – 31.12.2005 9% aastas

01.01 - 30.06.2006 9,25% aastas

1.07 - 31.12.2006 9,75% aastas

1.01 - 30.06.2007 10,5% aastas

1.07.2007-31.12.2008 11% aastas

Meeldivalt on nimetatud arvutuskäiku kinnitanud ka Riigikohus on oma 15. oktoobri 2008 lahendiga 3-2-1-69-08 (vt lahendi punkti 27)

Viivise määra puhul tuleb tähelepanu pöörata ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille alates 01.01.2006 kehtiv redaktsioon näeb ette, et kui pooled on kokku leppinud intressimäära, kuid ei ole kokku leppinud viivise määra, siis juhul kui kokkulepitud intressimäär on kõrgem seadusest tulenevast viivise määrast, loetakse selline intressimäär ühtlasi ka viivise määraks. Selle regulatsiooni kohaldumist on võimalik vältida lepingus lisaks intressimäärale ka pooltele sobiva viivise määra kokkuleppimisega.

Lepingust tulenev viivise määr

Sarnaselt intressimäärale on pooltel võimalik vabalt kokku leppida ka nendevahelises õigussuhtes kohaldatav viivise määr. Viivise määr on praktikas laiemalt kasutatav kui intressimäär, sest seda on võimalik kohaldada sisuliselt kõigi võlasuhete puhul, millega kaasneb ühelt poolt raha tasumise kohustus. Niipea kui seda kohustust ei ole tähtaegselt täidetud, on võimalik arvestada ja nõuda viivist lähtuvalt poolte kokkuleppest või selle puudumisel VÕS § 113 lg-st 1.

Lepingust tuleneva viivise määraga seoses tekivad tavaliselt järgmised küsimused: mis ajaühiku kohta viivise määr kehtestada ja kui kõrge viivise määr kehtestada. Viivise puhul on tavaliselt ajaühikuks üks päev, st viivise määr lepitakse kokku päeva kohta. Samas ei ole välistatud ka muu ajaühiku (vastavalt näiteks aasta või kasvõi tunni) kasutamine. Päeva kohta kokkuleppimine on tingitud sellest, et tavaliselt mõõdetakse kohustusega viivitamist päevades. Kui viivise määr leppida kokku aasta peale (mida kujutab tegelikult endast ka seadusest tulenev viivise määr), siis tuleb see tavaliselt taandada ikkagi päevamääraks ehk jagada 365-ga. Mis puutub viivise määra kõrgusesse, siis sarnaselt intressimääraga on see poolte vaba valiku küsimus. Seadus seab siiski teatud piirangud, millistest on juttu alljärgnevalt.

Viivise arvestamisel kehtivad piirangud

Kõige üldisemaks piiranguks võib pidada seda, et VÕS § 113 lg 6 keelab viivise arvestamise intressilt. Tavaliselt tekib see kiusatus praktikas laenulepingute puhul, kus võlgnik jääb viivitusse mõne osamaksega. Sellisel juhul tuleb vahel ette, et võlausaldaja ekslikult ei arvesta viivist üksnes kuumakse põhisumma osalt, vaid liidab sinna otsa ka intressimakse ja vahel ka eelmise osamakse mittetähtaegsest tasumisest tuleneva kogunenud viivise makse. Viivist saab siiski täna arvestada üksnes põhivõlalt. Seoses laenu- ja krediidilepingutega võib see piirang olla mõnevõrra ebaõiglane, kuna nende lepingute tasu väljendub laenuandja jaoks just intressis. Siin võib omamoodi erandina aga välja tuua tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 461 lg 4, mis annab võimaluse arvestada kohtuotusega välja mõistetud põhinõude ja intressi summalt viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses kuni kohustuse täitmiseni.

Seadusest tuleneva viivise määra piiranguks võib pidada ka VÕS § 113 lg 8 sätestatud võlgniku õigust taotleda kohtult ebamõistlikult kõrge viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Seda tingimusel, et ta ei ole viivist veel tasunud. Seaduse sõnastus jätab mõnevõrra lahtiseks selle, kas taotleda tuleks viivise määra vähendamist (nt 25% asemel 12%) või hoopis kogunenud viivisesumma vähendamist. Eesti kohtupraktikas on mindud seda teed, et vähendamise all mõeldakse viivise summa vähendamist tulenevalt eelkõige selle võrdlemisest põhinõude suurusega. Põhivõlast suurem iivisenõue ei oma üldjuhul suurt väljavaadet saada kohtus rahuldatud. Sõnaselgelt on see välistatud näiteks maksekäsu kiirmenetluse puhul (TsMS § 481 lg 21).

Tarbijate puhul eksisteerib võlaõigusseaduses kaks peamist piirangut: VÕS § 42 lg 3 p 5 võimaldab lugeda tühiseks tüüptingimuse, milles on ette nähtud ebamõistlikult kõrge viivis (kehtib eelduslikult ka mittetarbijalepingu puhul), ning VÕS § 415 lg 1 keelab tarbijakrediidi puhul nõuda võlgnikult seadusest tulenevast viivisest kõrgemat viivist. Näiteks on Tarbijakaitseamet leidnud, et 0,15% viivise määr tarbijatega sõlmitavas tüüplepingus on ebamõistlikult kõrge (vt Tarbijakaitseameti aastaaruanne 2002).

Erinevate kohustuste täidetuks lugemise järjestus

Viivise ja intressi puhul tekib sageli ka küsimus, millises järjestuses tuleb need lugeda võlgnikult laekunud summa arvel tasutuks. Võlausaldaja huviks on kõigepealt lugeda tasutuks oma kulud, siis viivis, seejärel intress ja viimasena põhisumma; võlgniku huvi on täpselt vastupidine. VÕS § 88 lg 8 toetab võlausaldaja huvi. Samas on teistsugune järjestus ette nähtud tarbijakrediidilepingu puhul, kus § 415 lg 2 kohaselt arvestatakse laekunud makse kõigepealt võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, siis võlgnetava põhisumma katteks, seejärel intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Eelnimetatud sätteid lugedes võib tekkida küsimus, kuhu paigutada siin viivis, sest nimetatud on üksnes intressi. Kuna viivise näol on tegemist terminoloogiliselt viivitusintressiga ehk intressi ühe liigiga, on mõistlik VÕS § 88 lg 8 tähenduses tuua viivis ja intress ühele reale, eelistades sätte sisemisest loogikast tulenevalt omavahelises suhtes viivise eelnevat täitmist.

VÕS § 415 lg 2 puhul võib eeldada sama lähenemist, kuid siin ei ole küsimus enam nii oluline, sest võlgniku huvi on iseenesest kaitstud läbi põhisumma intressist ja viivisest ettepoole toomist. Seetõttu ei saa tehtud makse arvelt põhisumma täielikult tasutuks lugemise korral muutuda võlausaldaja nõude kogusuurus ning sellest tulenevalt suureneda ei viivis ega intress, sest puudub alus, millelt neid arvutada.

Kokkuvõte

Intress ja viivis teenivad võlausaldaja huve. Seetõttu on eelkõige võlgniku, kuigi ka võlausaldaja jaoks oluline riskide maandamiseks pöörata tähelepanu sellele, et nii intressi kui viivise osas valitseks õigussuhtes mõistlik selgus. Sellise selguse saavutamiseks kõige kohasem viis on intressi ja viivise regulatsioon lepingus võimalikult selgelt lahti kirjutada, leides konkreetse õigussuhte jaoks kõige sobivama lahenduse. Vältida tuleks varasemate suvaliste lepingupõhjade läbimõtlematut kasutamist. Tarbija seisukohalt on oluline tuvastada, et temaga sõlmitud/sõlmitavas tüüplepingus ei rakendata ebamõistlikult kõrget viivise määra ning tarbijakrediidilepingu puhul loetakse tasutud summa arvelt põhivõlg tasutuks enne viivist ja intressi.

Olavi Jänes, LL.M.
IMG Advokaadibüroo nõunik

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo