Maksumaksja portaal - Tants tulumaksumäärade ümber.* Mariliis Kannukene, Martin Huberg - 2008 > juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2008 > juuni/juuli (nr 6/7) > Tants tulumaksumäärade ümber.* Mariliis Kannukene, Martin Huberg
Tants tulumaksumäärade ümber.* Mariliis Kannukene, Martin Huberg

* Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 2006. a MaksuMaksjas nr 1, lk 11-13. Artiklit on ajakohastatud, kuna Riigikogu on vahepeal tulumaksuseadust muutnud. Artikli taas-avaldamise tingisid poliitikute ettepanekud „minna tulumaksumäärade kallale“.

Mees sõnast, härga sarvest – vahest kohmakas sissejuhatus, kuid see ütlus kajastab teemat, mida järgnevalt käsitleme, suhteliselt täpselt. Jutu sisuks on õiguskindlus. Aga millisest aspektist täpsemalt?

Iga tööandja teab, mis vahe on tähtajalisel ja tähtajatul töölepingul. Ja karta on, et halvasti läheb sellel tööandjal, kes seda ei tea, kuid kelle töötaja erisust teab. Lihtsustatult – ka tähtajaliste ja tähtajatute maksusoodustuste ja maksumäärade kehtestamisega on sarnased lood. Ja häda seadusandjale, kui ta õigusakte vastu võttes seda ei tea. Sellest räägimegi.

Tulumaksumäärade kehtestamine läbi aegade

17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu seaduse, millega muudeti tulumaksumäärasid.[1] Seaduseelnõu seletuskiri[2] märgib, et Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 4 lõikes 1 tehtav muudatus tuleneb Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu valitsusliidu koalitsioonilepingust aastateks 2003–2007, mille eelarve- ja maksupoliitika peatüki kohaselt:

- 2004. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 1400 kroonini kalendrikuus ja tulumaksu määr langeb 24%-ni,

- 2005. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 1700 kroonini kalendrikuus ja tulumaksu määr alaneb 22%-ni,

- 2006. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 2000 kroonini kalendrikuus ja tulumaksu määr alaneb 20%-ni, kusjuures vastavasisulised muudatused tehakse seadustes 2003. aasta jooksul.

Et Riigikogus päris kõik siiski ühte meelt ei olnud, lükati maksumäärade alanemine ja tulumaksuvaba miinimumi tõus aasta võrra edasi. Seadus jõustus osaliselt 1. jaanuaril 2004. a. Tulumaksumäärade osas aga nähti ette seaduse jõustumine järk-järguliselt. 2005. a hakkas kehtima tulumaksumäär 24% (juriidilistel isikutel nähti sama maksumäära kohaldamiseks ette maksubaasi jagamine enne maksumääraga korrutamist eelnevalt 0,76-ga).

2006. a pidi hakkama kehtima tulumaksumäär 22% ja maksuvaba tulu suurusena 24 000 krooni. Edasistest lubadusest maksumäära alandamiseks seaduses ette antud tempos Riigikogu aga taganes.

Uus koalitsioon jätkab

Juba vahetuski valitsus ja ka koalitsioonileping. 20. juunil 2005 vastu võetud seadus[3] nägi ette nende tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja maamaksuseaduse muutmise seaduse sätete kehtetuks tunnistamise, mis nägid ette maksumäärade alandamise alates 2006. a 1. jaanuarist. Seadusandja heitliku meele kinnituseks nähti ette maksumäärade langetamise aeglustamine järgmiselt:

1) 2006. aastal 23%,

2) 2007. aastal 22%,

3) 2008. aastal 21%,

4) alates 2009. aastast 20%.

Kuidas seadusandja oma heitlikku meelt põhjendas? Ega seaduse seletuskirjas ei põhjendanudki. Seadusandja arusaama muudatuste tõsidusest kirjeldab hästi seaduse seletuskiri: 2003. aasta 17. detsembril Riigikogus vastu võetud tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja maamaksuseaduse muutmise seaduse (RT I 2003, 88, 587) muudatused on tehnilised ja tulenevad maksumäärade muutmise uuest graafikust.

Lisatakse kuiva statistikat: Tulumaksumäära kavandatust aeglasema vähendamise tõttu (2% asemel 1% aastas) suurenevad valitsussektori prognoositud maksutulud 400 miljonit krooni aastal 2006, 885 miljonit krooni aastal 2007 ja 500 miljonit krooni aastal 2008.

Aastast 2009 on maksumäär 20% (nagu ka 2003. aasta 17. detsembril vastuvõetud tulumaksuseaduse muudatused ette näevad) ning tulumaksu laekumise prognoos vastab varasemalt plaanitule.[4]

Eelnevat lugedes tekib tunne, et seadusandja ise ja talle seaduseelnõusid „ette söötev“ Rahandusministeerium ei saa üldse aru, et lisaks ametnike headele soovidele on seaduste vastuvõtmisel olemas ka teatud põhimõtted, millest tuleb kinni pidada.

Uus Riigikogu, uus valitsus

Praeguse valitsuskoalitsiooni moodustamisel pisteti valitsemisprogrammi sisse suur hulk valimislubadusi. Kuna lubadused on ette antud, siis ega midagi eriti teha ei ole – meest sõnast, Ansipit sarvest. Valitsemisprogramm lubab, et Suurendamaks Eesti inimeste jõukust, valitsusliit: 2) säilitab kõigile ühetaolise tulumaksumäära. Langetab 2011. aastaks tulumaksumäära 18%-le (2010. a –19%; 2011. a - 18%), tõstab tulumaksuvaba miinimumi 3000 kroonini kuus (2008. a – 2250 krooni; 2009. a – 2500 krooni, 2010. a – 2750 krooni) ning seab sisse tulumaksuvabastuse alates esimesest lapsest tulumaksuvaba miinimumi ulatuses. Neid muudatusi sätestav seadus võetakse vastu 2007. aasta esimesel poolel. Muid uusi maksusoodustusi või -erisusi ei kehtestata.[5]

Nii nagu valitsemisprogramm lubas, nii ka läks ning tulumaksumäärad on 2008. a 21%, 2009. a 20% nagu seni seaduses kirjas oli ning 2010. a 19% ja 2011. a 18%. TuMS §-des 48-53 sätestatud maksuobjektide suhtes rakendatavat maksumäära langetati samamoodi.

Kurb on maksumäärade alandamise juures see, et sisulist analüüsi maksumäärade alandamise mõjude osas ei ole ka sel korral tehtud. Seaduseelnõu seletuskirjas märgitakse vaid, et Maksuvaba tulu tõstmise tõttu kahanevad valitsussektori prognoositud maksutulud füüsilise isiku tulumaksu osas 2008. aastal 357 miljoni krooni võrra ja 2009. aastal 680 miljoni krooni võrra. Koos tulumaksumäära vähendamisega kahanevad maksutulud 2010. aastal 1,844 miljardi krooni võrra ning 2011. aastal 3,173 miljardi krooni võrra. Juriidiliste isikute tuludelt makstav tulumaks väheneb täiendavalt 2010. aastal 388 miljoni krooni võrra ja 2011. aastal 873 miljoni krooni võrra.[6]

Seaduseelnõu esimesel lugemisel täiendas tsiteeritud numbrite lühikokkuvõtet esitades rahandusminister mõjude analüüsi ka lausega Kõik nimetatud muudatused jätavad inimestele rohkem raha kätte.[7] Põnev analüüs seega.

Muide seaduseelnõu teisel lugemisel rõhutas ka opositsioonis oleva Keskerakonna liige Inara Luigas, et üha süstemaatilisemaks muutub praktika, kus eelnõude seletuskiri ei sisalda mingit mõjuanalüüsi. Tulumaksuseaduse muutmise eelnõu seletuskiri on üksnes kahel leheküljel ning targu on jäetud kajastamata eelnõu mõju erinevatele ühiskonnagruppidele. Saan aru ka selle põhjusest: tulumaksumäära langetamisest võidab üksnes väike ja marginaalne ühiskonnagrupp.[8] Tõesti kahju, kui juba Riigikogu liige ise peab nentima, et tema töö on sisuliselt muutumas pinnapealseks ning peamist tööd hakkab varsti ilmselt vaid „nuppu vajutav käsi“ tegema.[9]

Maksumäärade siduv mõju

Üldteada on riigieelarve kehv seis – maksud ei laeku plaanipäraselt, majandus on langusfaasis.[10] Raskel hetkel tuleb aga võtta vastu julgeid tulevikku piidlevaid otsuseid ja seda ka teha soovitakse.

Eesti poliitika jätab paraku natuke räpaka mulje, nagu tiirleks poliitik kuskil orbiidil maa tehiskaaslasena. Muuhulgas tähendab see seda, et tema üldistusvõime on niivõrd suur, et ta on kaotanud võime spetsiifilisi teadmisi rakendada, sest ta ei näe detaile. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea, kuid spetsiifiliste teadmiste rakendamata jätmisele on varemgi viidatud.[11]

Igatahes on viimasel ajal hakatud rääkima võimalusest peatada seadusesse sissekirjutatud tulumaksumäärade iga-aastane langemine, st külmutada need nt 2009. a tasemel (20%).[12] Samas on unustatud avalikult arutleda sel teemal, kas see õigusteoreetiliselt on üldse võimalik ning kui on, siis millistel tingimustel.

Pakume välja teesi, et maksumäärade kehtestamisega tulumaksuseaduses konkreetsete aastate kaupa kaotab seaduseandja võimaluse tulumaksumäärasid muuta juba kinnitatud osas. Vaatleme seda maksusoodustusi näitena appi võttes.

Maksude iseloomust

Maksude kehtestamisel riivatakse isikute mitmeid põhiõigusi. Kõige olulisem riive, mis annab ka rahakotis tunda, on omandiõiguse riive (põhiseaduse § 32; edaspidi PS) – isik peab osa enda omandist loovutama riigile avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks. Tulenevalt sellest, et maksud on oma olemuselt koormava iseloomuga, tuleb iseäranis suurt rõhku panna õigusriigile omaste printsiipide järgimisele.

Maksusoodustused

Teoorias liigitatakse maksusoodustusi ehtsateks ja ebaehtsateks maksusoodustusteks.[13] Ebaehtsate ehk tehniliste maksusoodustuste eesmärgiks on topeltmaksustamise ärahoidmine. Tulumaksu puhul on selliseks sätteks näiteks TuMS § 12 lg 2, mille kohaselt ei kuulu füüsilise isiku maksustatava tulu hulka §-de 48–53 alusel maksustatavad erisoodustused, kingitused ja annetused, dividendid või muud kasumieraldised.

Tehnilisi maksusoodustusi ei saa seadusandja oma suva järgi kehtestada või muuta, topeltmaksustamine on ebaõiglane ning vastuolus ühetaolise maksustamise põhimõttega, seega oleks maksusoodustuse kehtestamata jätmine põhiseadusega vastuolus.[14]

Ehtsate ehk maksupoliitiliste maksusoodustuste kehtestamine sõltub seadusandja poliitilisest tahtest.[15] Siiski ei tähenda poliitiline tahe seda, et maksusoodustuse kehtestamisel ei peaks üldse järgima mingeid kõrgemaid põhimõtteid. Nii näiteks peab tagama isikute ühetaolise kohtlemise (ebavõrdselt võib teatud tingimustel võrreldavaid isikuid kohelda, kui selleks on mõistlik põhjus ja selline kohtlemine ei ole meelevaldne[16]) jne.

Maksusoodustused võivad olla kehtestatud erineval viisil – võimalik on mõne tululiigi maksust vabastamine (nt TuMS § 17 lg 2 vabastab krediidiasutuse poolt residendist füüsilisele isikule makstavad intressid tulumaksust), madalama maksumäära rakendamine (nt TuMS § 21 lg-d 2–3 näevad ette 10% tulumaksumäära täiendava ja vabatahtliku kogumispensioni kindlustuslepingu alusel tehtavatele väljamaksetele), mõne kulutuse maksustatavast tulust mahaarvamine (nt TuMS § 25 näeb ette võimaluse eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamiseks) jne.

Tähtajatud maksusoodustused

Maksusoodustusi[17] saab kehtestada nii teatud kindlaks perioodiks kui ka tähtajatuna. Tähtajatu maksusoodustuse puhul nähakse seaduses ette vaid soodustuse jõustumise aeg ja selle kohaldamise tingimused. Selliseks soodustuseks on näiteks koolituskulude (sh õppelaenuintresside) mahaarvamine residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust (vt TuMS § 26).

Tähtajatu maksusoodustuse muutmine

Kuivõrd tähtajatu maksusoodustuse kehtestamisel ei ole seadusandja maksumaksjale ette andnud konkreetseid perioode, mille vältel maksusoodustust rakendatakse, siis on seadusandjal suhteliselt vabad käed maksusoodustuse muutmiseks, sh kehtetuks tunnistamiseks (nagu märgitud, nii on see vaid ehtsa maksusoodustuse puhul). Siiski tuleb arvestada teatud põhimõtetega.

Normi tagasiulatuv jõud

Kui mõnd tähtajatut maksusoodustust hakatakse muutma või kehtetuks tunnistama, tekib ikka küsimus, kuidas peaks kohtlema maksusoodustuse kehtimise ajal sõlmitud lepinguid jne, millele varem laienes maksusoodustus.

Üldjuhul ei tohiks maksuseadusel ideaalis olla tagasiulatuvat jõudu. Selline printsiip on põhjendatav sellega, et maksumaksjatel peab olema võimalik oma majandusotsustusi kujundada mõistlikus ootuses, et otsustuste tegemise ajal kehtinud õiguslikku re˛iimi kohaldatakse kogu õigussuhte kehtivuse ajal. See on ideaal, sest selle range järgimise korral oleks riigil väga keeruline õiguslikku olustikku kujundada[18] ja seadusandja minetaks suure osa pädevusest kujundada õigusnormidega sotsiaalset käitumist.

Et tagasiulatuva jõu absoluutne keeld on välistatud, siis jaotataksegi tagasiulatuvat mõju ehtsaks (retroaktiivseks) ja ebaehtsaks (retrospektiivseks) tagasiulatuvaks jõuks. Retroaktiivse tagasiulatuva mõju korral laieneb normi kehtivus selle jõustumisele eelnevale perioodile. Retrospektiivse tagasiulatuva mõju korral aga mõjutab uus õigusnorm õigussuhteid, mis tekkisid enne normi jõustumist ja kehtivad edasi ka uue normi kehtivuse ajal.[19]

Ehtsa tagasiulatuva jõuga maksuõigusnormid on Eesti õiguskorras välistatud. Küll aga on lubatud rakendada ebaehtsa tagasiulatuva mõjuga norme. Samas peab seadusandja siinjuures alati arvestama, et ebasoodsa normi kehtestamisel tuleb normi adressaadile jätta mõistlikku pikkusega vacatio legis[20], et ta teaks uue õigusliku olukorraga arvestada, kohaneda ja vajalikud ümberkorraldused teha olemasolevates õigussuhetes.

Vacatio legise pikkuse üle on Riigikohus arutlenud ja leidnud, et üldjuhul piisab selleks 9-päevasest ajavahemikust ja on PS §-le 108 viidates asunud seisukohale, et Kuna põhiseadus peab üldreeglina aktsepteeritavaks üheksapäevast vacatio legis’t, peavad sellest pikema jõustumisaja vajalikkuse motiivil kümnendal päeval jõustumise põhiseadusevastaseks tunnistamiseks olema väga mõjuvad põhjused. Sellised põhjused esinevad tõenäoliselt näiteks mingi õigusharu tervikliku reformi korral.[21]

Kui me võtame jällegi näite tulumaksuseadusest, siis õppelaenuintresside maksustatavast tulust mahaarvamine on tähtajatu maksusoodustus. Kui riik otsustab, et õppimiseks finantsvahendite laenamine ja investeerimine ei ole enam aktuaalne ega vajalik, siis võib seadusandja selle soodustuse ära kaotada või seda piirata.

Kui piirang kehtestatakse nt 1. jaanuarist 2009. a, siis see laieneb küll ka nendele lepingutele, mis on sõlmitud enne 1. jaanuari 2009, kuid 2008. a tulude maksustamisse selle normiga ei sekkutaks. Lisaks oleks seadusandja andnud maksumaksjatele umbes ühe aasta jagu aega, et õppurid ja ka finantsasutused saaks uue olukorraga kohaneda.[22]

Tähtajalised maksusoodustused

Tähtajaline maksusoodustus on kehtestatud kindlaks ajavahemikuks. Tähtajalise maksusoodustuse kehtetuks tunnistamisel peab seadusandja hoolikalt enne selle sammu astumist kaaluma oma võiduvõimalusi Riigikohtus. Riigikohus on nimelt asunud seisukohale, et tähtajalise maksusoodustuse kehtetuks tunnistamine on keelatud (vt järgnevat). Millest selline järeldus tuletatakse?

Õiguse üldpõhimõtted

Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Paragrahvi esimeses lauses sisalduvad põhimõtted kujutavad endast õigusriikliku riigistruktuuri põhiprintsiipe.[23]

Põhiseaduse II peatükk sätestab põhiõigused, vabadused ja kohustused. PS § 10 kohaselt ei välista selles peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.

Õiguse üldpõhimõtetele on Riigikohus põhiseaduse preambula ja § 10 alusel omistanud seadustest kõrgema õigusjõu. Põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Riigis, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kehtivad õiguse üldpõhimõtted. Seetõttu seadus, mis on vastuolus nende põhimõtetega, on vastuolus ka põhiseadusega.[24]

Ehk siis seaduseandja ei tohi üldjuhul anda norme, mis on põhiseaduse printsiipidega vastuolus.[25] Põhiseaduse põhiprintsiibid on kõige olulisemad normid Eesti õiguskorras. Nagu märgitud, eristab PS § 10 nelja põhiprintsiipi:

  • inimväärikuse,
  • sotsiaalriigi,
  • demokraatia ja
  • õigusriigi printsiipi.

Järgnevalt analüüsime vaid õigusriigi printsiipi – täpsemalt õiguskindluse printsiibi ühte tahku – õiguspärase ootuse põhimõtet.

Õiguskindluse põhimõte

Põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusriigi printsiibist on Riigikohus tuletanud õiguskindluse põhimõtte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). /---/ Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.[26]

Riigikohus märgib, et õiguspärase ootuse /---/ printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.[27]

Õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet, keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju.[28]

Tähtajaline maksusoodustus ja õiguskindlus

Tähtajalisi maksusoodustusi ei tohi enne tähtaja möödumist kehtetuks tunnistada. Vastav põhimõte on väljendatud ka Riigikohtu lahendis[29], milles Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks 1989. aasta Eesti NSV taluseaduse maksusoodustusi käsitleva paragrahvi kehtetuks tunnistamise. Viidatud seadus nägi ette talude vabastamise kõikidest maksudest viie aasta jooksul. Riigikohus leidis, et maamaksu nõudmine talupidajalt 1993. aasta eest rikub õiguspärase ootuse põhimõtet.[30]

Kuna riik lubas taluseaduse alusel loodud taludele esimeseks viieks aastaks maksuvabastuse, siis oli talunikel õigus loota ja toimida arvestusega, et maksvabastus kehtib viis aastat. Selle aja kestel maksuvabastuse tühistamine oli vastuolus õiguspärase ootuse printsiibi ja seetõttu põhiseaduse §-ga 10.[31]

Seega ei saa tähtajalisi maksusoodustusi kehtetuks tunnistada ja need soodustused kehtivad tähtaja möödumiseni.[32]

Maksumäärade kehtestamine

Ka maksumäärade kehtestamisel seadusandja poolt tuleb arvestada sarnaste põhimõtetega, iseäranis silmas pidades, et maksumäära kui ühe maksuõigussuhte obligatoorse elemendi abil arvutatakse välja konkreetne maksusumma, mis tuleb riigile või kohaliku omavalitsuse üksusele maksta. Seega tinglikult öeldes sõltub maksumäärast maksumaksja omandiõiguse riive ulatus.

Kui riik kehtestab maksumäärad tähtajaliselt, siis võime me seda võrrelda tähtajalise maksusoodustuse kehtestamisega. Nende muutmise suhtes rakenduvad täpselt samasugused põhimõtted. Seda nüanssi ei ole paraku poliitikud ja Rahandusministeeriumi ametnikud endale kahjuks teadvustanud.

Tulumaksumäärad kuni aastani 2012

Kui nüüd kirjeldatud kontekstis vaadelda 17. detsembril 2003. a, 20. mail 2005. a ja 14. juulil 2007. a vastu võetud tulumaksuseaduse muudatusi, siis on oluline vahe selles, et esimestest ei tekkinud isikutel õiguspärast ootust.

Õiguskindlus saab tugineda vaid kehtivale õiguskorrale. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes.[33]

17. detsembril 2003. a vastuvõetud muudatused jõustusid vaid osaliselt. Tulumaksumäärasid puudutavas osas jõustus seaduse § 1, mis 2005. a alandas maksumäära 24 protsendile. Tulumaksumäärade edasine alanemine oli sätestatud §-des 2–3 ning nende jõustumist reguleerisid § 70 lg-d 5–6.

20. mail 2005 vastu võetud seadus kehtestas aga TuMS § 4 lg 1 ja 11 sellises redaktsioonis, mis sätestab otseselt maksumäärad aastateks 2006–2009. Vastav säte jõustus tervikuna 1. jaanuaril 2006. a. Samamoodi, 14. juulil 2007. a vastu võetud seadus kehtestas TuMS § 4 lg 1 ja 11 sellises redaktsioonis, mis sätestab otseselt maksumäärad aastateks 2008-2011, säte jõustus seejuures tervikuna 1. jaanuaril 2008. a.

Kuna tegemist on jõustunud sättega, siis tekkis maksumaksjatel ka õiguspärane ootus, et vastavad maksumäärad nendel aastatel ka kehtivad ning seadusandjal ei ole nüüd võimalik tulumaksumäärasid muuta enne 2012. aastat.

Kas selline apsakas oli teadlik või ametnike lollus? Kaldume arvama, et Riigikogu liikmed ja Rahandusministeeriumi ametnikud ei ole endale käsitletavat küsimust lihtsalt täiel määral teadvustanud.

Samasugune olukord oli ka tubakaaktsiisimääradega. EML juhtis seadusandja ja ka ametnike tähelepanu korduvalt sellele, et tähtajaliselt kehtestatud maksumäärade muutmine enne tähtaja möödumist on põhiseadusega vastuolus.[34] Sellest hoolimata võttis Riigikogu 7. detsembril 2005 vastu alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse muutmise seaduse[35], mille §-ga 26 muudeti ATKAS § 56 ja kiirendati maksumäärade tõusu. Hiljem küll Riigikogu loobus aktsiisimäärade ennaktempos tõstmisest, kuid mitte sellepärast, et kedagi oleks huvitanud põhiseadus oma printsiipidega, vaid Riigikogu soovis lihtsalt aktsiisimäärade tõstmise edasilükkamise abil pidurdada inflatsiooni kasvu (oli kord unistus Euroopa Liidu eurotsooniga ühinemisest).[36]

Kokkuvõte

Aastatel 2008–2011 kehtivad tulumaksumäärad on Riigikogu poolt fikseeritud ja „lukus”, sest vastav tulumaksuseaduse säte jõustus 1. jaanuaril 2008. a. See tähendab, et enne 2012. aastat ei saa Riigikogu oma lubadusest enam taganeda ega kehtestada kõrgemat maksumäära kui on tulumaksuseaduse kehtivas redaktsioonis vastava aasta kohta kindlaks määratud. Maksumaksja jaoks on see kahtlemata hea ja kindlustunnet pakkuv. Riigi jaoks aga seob see kindlasti käed mõneks ajaks.

Olgu repliigi korras öeldud, et kogu eelneva jutu mõte puudutab ka TuMS §-s 23 sätestatud residendist füüsilise isiku maksuvaba tulu, mis on samuti fikseeritud kuni aastani 2011 summas 36 000 kr aastas, 2012. aastast aga võib seda negatiivses suunas muuta.[37]

Mariliis Kannukene
EML endine jurist

Martin Huberg
EML vanemjurist
MaksuMaksja õigustoimetaja


[1] Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja maamaksuseaduse muutmise seadus. – RT I 2003, 88, 587.

[2]Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja maamaksuseaduse muutmise seaduse (132 SE) eelnõu seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[3] Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ning sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus. – RT I 2005, 36, 277.

[4] Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ning sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (658 SE) seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[5] Valitsusliidu programm aastateks 2007-2011. Majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika peatükk. – Eesti Vabariigi Valitsuse kodulehel: www.valitsus.ee/?id=1307.

[6] Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (63 SE I) seletuskiri. – Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[7] Riigikogu 06.06.2007. a istungi stenogramm, päevakorrapunkt 4. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[8] Riigikogu 13.06.2007. a istungi stenogramm, päevakorrapunkt 8. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[9] Ka EML rõhutas oma pressiteates, et Maksuseaduste muutmisel tuleb läbi viia põhjalik analüüs muudatuste majandusliku mõju kohta, samuti tuleb analüüsida, milliseid probleeme võib muudatuse rakendamine praktikas kaasa tuua. EML: Aktsiiside tõus tuleb kompenseerida tulumaksu kiirema vähendamisega. Kättesaadav EML kodulehel www.maksumaksjad.ee uudiste arhiivis 13.06.2007.

[10] Vt näiteks Hannes Hanso. Negatiivne positiivne riigieelarve. – MaksuMaksja, 2008, nr 5, lk 10-11; Taavi Veskimägi. Igatsedes sisulisi lahendusi. – Samas, lk 12-13.

[11] Aare Kasemets. Kui Riigikogu hooliks inimestest… – Postimees, 30.05.2008.

[12] Vt nt Lemmi Kann. Maksupoliitika kütab kirgi. – Äripäev, 19.05.2008; Risto Berendson. Vahur Koorits. Rahandusminister Padar tahab kehtestada uusi makse. – Postimees, 16.05.2008; Jürgen Ligi. Tõkked, mis ohustavad majanduse arengut. – Postimees, 22.04.2008; Kai Kalamees. Tuuli Koch. Partnerid pidurdavad Ansipi maksuunelmat. – Postimees, 16.04.2008; Rein Lang. Jürgen Ligi. Eesti ettevõtluse keskuseks! – Eesti Päevaleht, 04.04.2008.

[13] Vt maksusoodustuse käsitluse kohta: Lasse Lehis. Maksuõigus. Tallinn: Juura, 2004, lk 108.

[14] Samas, lk 109.

[15] Samas.

[16] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.02.2001 veebruari otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-01. – RT III 2001, 6, 63.

[17] Maksusoodustuse üheks alaliigiks on ka maksuvabastus.

[18] Vt ka Tax Law Design & Drafting. Ed. Thuronyi, Victor. Volume I. International Monetary Fund: 1996, p 24.

[19] Lasse Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: OÜ Casus, 2000, lk 1124.

[20] S.o aeg, mis jääb õigusakti vastuvõtmise ja kehtima hakkamise vahele.

[21] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-04. – RT III 2004, 35, 362.

[22] Nt mõni õpilane saab piisavalt aega, et võtta õppelaenule täiendavalt eluasemelaen ja osaliselt sellega enda õppimiskulud katta. See ei ole küll ilus ja seaduslik, kuid võimalik TuMS §-s 25 sätestatud maksusoodustuse väärkasutus.

[23] Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Toim. Eerik-Juhan Truuväli jt. Tallinn: Juura, 2002, lk 54.

[24] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09.1994 otsus kohtuasjas nr III-4/A-5/94. – RT I 1994, 66, 1159.

[25] On võimalik, et ühe printsiibi rakendamisel rikutakse mõnda teist printsiipi. Sellisel juhul peab seadusandja leidma erinevate riivete vahel mõistliku tasakaalu.

[26] Viide 22.

[27] Viide 25.

[28] Viide 24, lk 108.

[29] Viide 25.

[30]Viide 14, lk 89.

[31] Viide 25.

[32] Loomulikult on võimalik erandlike asjaolude korral ka sellest põhimõttest erandi tegemine. Nt ei ole ehk välistatud, et sõjaolukorras kehtestatakse erandlikult muud seadused.

[33] Viide 22. Riigikohus on hiljem täpsustanud, et teatud olukorras on võimalik, et isik „minetab“ õiguskindluse, kui kehtivaid Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte arvestades oli Eesti õiguskorras tehtav muudatus mõistlikult tegutsevale ettevõtjale ettenähtav. Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-33-06. – RT III 2006, 35, 301.

[34] Vt nt MaksuMaksja, 2005, nr 12, lk 8. Samuti pöördus EML presidendi poole ja palus kaaluda seaduse väljakuulutamata jätmist.

[35] RT I 2005, 68, 527.

[36] Vt selle kohta Martin Huberg. Tubakas on paha ehk õiguskindluse ja konvergentsikriteeriumi olematu duell. – MaksuMaksja, 2006, nr 6/7, lk 69.

[37] Vt 01.01.2008 jõustunud tulumaksuseaduse muudatuste ja nende tagamaade kohta Martin Huberg. Tulumaksuseaduse muudatused. – MaksuMaksja, 2007, nr 6/7, lk 48-50.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo