Maksumaksja portaal - Kas vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine maksustatakse? Alari Ossa - 2006 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > august (nr 8) > Kas vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine maksustatakse? Alari Ossa
Kas vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine maksustatakse? Alari Ossa
Ukraina päritolu Vladimir Buch, kes oli 1999. aastal ebaseaduslikult Eesti riigipiiri ületanud ja end vabatahtlikult varjupaigataotlejana üles andnud, pidas riigiga viis ja pool aastat kohtuvaidlust, sh alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise üle. Nimelt hoiti Vladimir Buchi kinni mitte kui varjupaigataotlejat, vaid kinnipeetavat ja seda tervelt 499 päeva. Vaidlus jõudis Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi, kus mõisteti hageja kasuks välja 160 678 krooni.[1]

Pärast seda, kui ringkonnakohtu otsus oktoobris 2002 jõustus, tekkis uus vaidlus. Rahandusministeerium kandis 160 678 krooni asemel Vladimir Buchile 118 902 krooni, pidades hüvitiselt kinni 26% tulumaksu. Selle peale algatati täitemenetlus ja nõuti puudujääv 41 766 krooni koos kohtutäituri tasudega riigilt sisse.

Kohtutäituri kaasamise peale leidis riik end puudutatuna ja algas uus kohtuvaidlus, kus hagejaks oli juba riik. Rahandusministeerium leidis, et Vladimir Buch on 41 766 krooni ulatuses alusetult rikastunud ja tekitanud riigile kahju kohtutäituri tasu suuruses summas.

Rahandusministeerium leidis tulumaksuseaduse[2] § 12 lõikest 1 lähtudes, et Vladimir Buch on nii Eesti siseriikliku seaduse kui ka Eesti ja Ukraina vahelise maksulepingu alusel Eesti resident ning tulumaksu kinnipidamine on Rahandusministeeriumile seadusega pandud kohustus. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisel hüvitatakse saamata jäänud tulu, millega toimub hüvitise saaja rikastumine ja ta saab tagastamatu sissetuleku. Samuti leiti, et kohtutäituri poole pöördumine oli vastuolus hea usu põhimõtetega.

Vladimir Buch vaidles hagile vastu, väites, et alusetult võetud vabaduse eest väljamõistetud hüvitis ei ole tulu, vaid kompensatsioon ja kostja ei ole alusetult rikastunud võlaõigusseaduse § 1027 mõttes. Jõustunud kohtuotsuse järgi saadu ei ole alusetu rikastumine, kuna kohtuotsuse täitmine on kohustuslik tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 242 lõikest 1.

Maakohus: vahi all pidamine ei tekita residentsust

Kuigi põhjendused olid kõigil kohtuinstantsidel erinevad, oldi otsuses üksmeelel. Esimese astme kohus ei hagi rahuldanud ja pidas tulumaksu kinnipidamist ebaõigeks eelkõige selle tõttu, et Vladimir Buch ei saanud sunniviisilise kinnipidamise teel muutuda Eesti residendiks.

Maakohus leidis, et kostja ei olnud maksustamisperioodil ega tulumaksu kinnipidamise ajal resident TuMS § 6 mõttes. „Kostjal puudub alaline elukoht Eestis, vaid ta on varjupaigataotleja. Varjupaigataotleja ebaseaduslikku vahi all pidamist maksustamisperioodil 183 päeva või rohkem ei saa samastada TuMS §-s 6 tooduga. Tulumaksuseadus peab silmas olukorda, kus isikul oli võimalik vabalt liikuda ja tulu teenida. Pagulaste seadusest tulenevalt aga puudub varjupaigataotlejal õigus Eestis töötada, seega tulu teenida.“ [3]

Ringkonnakohus: hüvitis ei ole maksustatav tulu

Ringkonnakohus ei muutnud otsust, kuid andis olukorrale teistsuguse tõlgenduse. Ringkonnakohus leidis, et Vladimir Buch viibis maksustamisperioodil (1999. ja 2000. aastal) kummalgi aastal Eestis üle 183 päeva ja oli seega nimetatud perioodil Eesti resident. „Asjaolu, et kannatanu oli ebaseaduslikult vahi all, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole viibimisega Eestis TuMS § 6 mõttes. Viibimist Eestis ei ole alust seostada vaid vabaduses olemisega ning ka varjupaiga taotleja viibimine riigis on hinnatav viibimisena riigis TuMS § 6 mõttes.“[4]

Sellest hoolimata, ei kuulu hüvitiselt tulumaks kinnipidamisele, kuna tegemist ei ole maksustava tuluga. Maksustatavaks tuluks ei saa pidada igasugust raha laekumist. Tulu mõiste sisustamisel võib lähtuda maksuõiguse teoorias kasutatavatest tunnustest, mis võiks iseloomustada tulu:

1) sissetulek peab olema rahaliselt hinnatav,

2) sissetulek peab olema tagastamatu (tulu saaja vara peab sissetuleku saamisel suurenema),

3) saajal peab olema võimalik sissetulekut oma huvides kasutada,

4) sisetuleku tekkimine isiku majandustegevuse tulemusena st isiku tegevuse eesmärgiks peab olema tulu saamine.[5]

„Kostjale väljamakstud hüvitis ei ole maksustatav tulu, kuna hüvitis ei suurendanud isiku vara, polnud saadud tema majandustegevuse tulemusena. Hüvitise maksmise eesmärgiks on taastada isiku eelnenud olukord ja kaotatud hüve kompenseerimine rahaga. Vabaduse võtmise kompenseerimine rahaga ei ole iseenesest hinnatav veel isiku vara suurenemisena. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse[6] § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju.[7]

Residentsuse muutumine vahi all oleku ajal

Üldiselt tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et sunniviisilist vahi all hoidmist ei saa samastada alalise elukoha omamisega riigis. Samas tuleb antud olukorras residentsuse määramisel kaaluda täiendavaid asjaolusid. TuMS § 6 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib siin 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeva. Kuigi vanglat on elukohaks pidada keeruline, siis faktilist Eestis viibimist eitada pole võimalik. Sellest tulenevalt on siseriikliku seadusandluse kohaselt tegemist Eesti residendiga Eestis üle 183 päeva viibimise tõttu. Et aga Eesti ja Ukraina vahel on sõlmitud maksuleping[8], mis on tulumaksuseadusest ülimuslikum, tuleb kontrollida ka Ukrainas kehtivat regulatsiooni. Seda põhjusel, et maksulepingu rakendamise eelduseks on isiku „topeltresidentsus“. Avalikel andmetel põhineva info kohaselt kasutab Ukraina USA-ga sarnast residentsuse määratlemist ehk üheks oluliseks kriteeriumiks on isiku kodakondsus[9]. Arvestades seda, et isikul tekib residentsus nii Eesti kui ka Ukraina seadusandluse järgi, muutubki maksuleping aktuaalseks.

Maksulepingu artikli 4 lg 2 sätestab, et kui füüsiline isik on mõlema lepinguosalise riigi resident, loetakse teda residendiks eelkõige selles riigis, kus tal on alaline elukoht. Kui tal on alaline elukoht mõlemas riigis, siis loetakse teda residendiks seal, kus tal on otsesemad isiklikud ja majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus).

Antud kaasuse juures on keeruline määratleda alalist elukohta ja selle puudumisel ka eluliste huvide keskust, kuna detailid pole teada. Olukorrale oleks oluliselt lihtsam anda hinnangut, kui Vladimir Buch oleks pärast vabastamist naasnud kodumaale. See muudaks Eestis viibimise asjaolu tehniliseks ja koduks saaks pidada vaid Ukrainas asuvat eluaset. Oletagem, et turismireisile sõitnud inimene peab viibima võõras riigis vahi all. Omades kodu ja töökohta oma kodumaal, ei teki küsimustki, kummas riigis on tal alaline elukoht ja eluliste huvide keskus.

Olukorra muudab aga keerulisemaks sündmuste edasine käik. Kuna Ukrainas oli Vladimir Buch tagaotsitav ja Eestisse sattumise põhjus oli saada poliitiline varjupaik, jäi ta pärast vabastamist alaliselt Eestisse elama. See aga kinnitas tema soovi viibida endiselt Eesti Vabariigi territooriumil ja Eesti riigi sunni rakendamine ole enam määrava tähendusega. Sellest võiks järeldada, et Vladimir Buch loobus oma kodust Ukrainas, kuid samas Eestis uut omandada ei jõudnud, mis tähendaks residentsuse määramist eelkõige eluliste huvide keskuse kaudu.

Tema eluliste huvide keskuseks tuleks pidada pigem Eestit. Esiteks selle tõttu, et Eestisse tulek oli eesmärgiga saada varjupaik ja teiseks on vastupidi keeruline käsitleda eluliste huvide keskusena riiki, kust inimene põgeneb ja kus ta on tagaotsitav.

Hüvitis kui maksustatav tulu

Lisaks residentsuse määramisele omab olulist tähendust ka hüvitise olemus ehk kas hüvitise näol on tegemist isiku maksustatava tuluga. Vastus peaks peituma riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusest. Paraku sealt aga ei selgu, kas tegemist on kahju või saamata jäänud tulu hüvitamisega.

Kahju hüvitamisel tulumaksukohustus tekkida ei saa, kuna hüvitis taastab kahjule eelnevat olukorda ning isik ei rikastu. Saamata jäänud tulu hüvitamisel on aga maksustamine õigustatud, kuna näiteks palgatulu oleks olnud maksustatav ja vangis istumine ei tohiks olla võrreldes traditsiooniliselt tulu teenimisega kasulikum.

Arvestades hüvitise suurust ja selle sõltumatust isiku sissetulekust, jääb mulje, et eesmärgiks on hüvitada mitte saamata jäänud tulu, vaid pigem kahju. Kas see kahju tekib kõigil inimestel täpselt miinimumpalga suuruses, on loomulikult omaette küsimus, kuid saamata jäänud tulu hüvitamine fikseeritud hüvitisega on hoopiski ebareaalne. Vältimaks maksumaksjate vaevamist sedavõrd raske ülesandega, võiks vabastus olla kirjas otse riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses.

Riigikohus: pole üldse tsiviilasi

Lõplik tõde jäi aga seekord välja selgitamata, kuna Riigikohtu Tsiviilkolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et tegemist ei ole tsiviilasjaga, vaid maksuvaidlusega. Alusetust rikastumisest juttu olla ei saa, kuna hüvitis summas 160 678 krooni on kohtuotsusega välja mõistetud.

See, kas hüvitise summa kuulub maksustamisele, on Maksu- ja Tolliameti küsimus. Kui maksuhalduri arvates kuulub hüvitis maksustamisele ja maksusumma sissenõudmisele, peab maksuhaldur tegema maksuotsuse, mida saab vaidlustada maksukorralduse seaduse 14. peatükis sätestatud alustel.[10]

Selle infoga pole rahandusministeeriumil ega maksuhalduril enam midagi peale hakata. Kui eeldada, et Vladimir Buch oleks pidanud 2002. aastal tekkinud tulu deklareerima 31. märtsiks 2003, on 1. aprilli 2006. a seisuga möödas 3 aastat ja maksukorralduse seaduse § 98 lg 1 kohaselt on maksu määramine aegunud.

Nii jäigi saamata kõrge kohtu seisukoht selliste üsna oluliste mõistete nagu „residentsus” ja”tulu” tõlgendamisel. Samas võib siiski loota, et kirjeldatud kohtuasjast on kasu Eesti maksupraktika arengule ja me ei pea jääma uut põgenikku ootama.



[1] Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium, 23.05.2002. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/3/21-3685/01.

[2] RT I 1999, 101, 903; 2002, 62, 377.

[3] Riigikohtu tsiviilkolleegium, 9.06.2006 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-06 (RTIII, 30.06.2006, 24, 221 ).

[4] Op. cit

[5] Lehis, L. Maksuõigus. Tallinn: Juura 2004, lk 225–228; Lind, K. MaksuMaksja, 2003, nr 9, lk 28–33.

[7] Riigikohtu tsiviilkolleegium, 9.06.2006 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-06 (RTIII, 30.06.2006, 24, 221).

[8] Eesti Vabariigi valitsuse ja Ukraina valitsuse vaheline tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seadus (RTII, 30.12.1996, 42, 172).

[10] Riigikohtu tsiviilkolleegium, 9.06.2006 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-06 (RTIII, 30.06.2006, 24, 221); Vt lisaks: Juura.ee, 30.01.2002.

http://www.juura.ee/artiklid.php3?cat=5&id=8647;

Kalda, E. Põhjarannik, 15. juuni 2006. http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=3069.

Artiklis viidatud maksulepingut, seadusi ja kohtulahendeid on võimalik leida ka EML koduleheküljel maksuinfo rubriigist.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo