Maksumaksja portaal - Siseriiklik residentsus versus maksulepingu residentsus. Erki Uustalu - 2006 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > august (nr 8) > Siseriiklik residentsus versus maksulepingu residentsus. Erki Uustalu
Siseriiklik residentsus versus maksulepingu residentsus. Erki Uustalu

Käesolevaga taasavaldame 1999. aastal MaksuMaksjas(nr 11, lk 26-27) ilmunud Erki Uustalu artikli „Siseriiklik residentsus versus maksulepingu residentsus“. Autori hinnangul on paljud residentsuse määratlemise probleemid jätkuvalt samad, mis kaheksa aastat tagasi. Olulisemaks muudatuseks on kehtiva tulumaksuseaduse § 6 lõikes 5 toodud põhimõte, millega viidi siseriiklik maksuresidentsus sõltuvusse lepinguresidentsusest.

Erki Uustalu

Leideni Ülikooli rahvusvahelise maksuõiguse programmi magistrant[1]


Rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus maksustada oma residente kogu maailmatulu osas (residentsuspõhimõte). Samuti on igal riigil õigus maksustada tulusid, mida mitteresidendid on tema tuluallikast teeninud (tuluallika põhimõte). Need põhimõtted panevad paika riigi maksujurisdiktsiooni ulatuse. Eesti tulumaksuseaduses on need põhimõtted toodud ära §-ides 12 ja 29.[2]

TuMs § 12 sätestab, et resident maksab tulumaksu tema poolt Eestis ja väljaspool Eestit saadud tulult ning TuMS § 29 viitab sellele, et mitteresident maksab tulumaksu Eestis asuvatest tuluallikatest saadud tulult (Eesti tuluallikate loetelu on kirjeldatud TuMS § 29).

Üheks peamiseks segadust tekitavaks teguriks maksujurisdiktsiooni ulatuse määramisel kipub tavaliselt olema Eesti ja välisriikide vahel sõlmitud tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise lepingute (edaspidi maksulepingud) artikkel 4, mis samuti reguleerib residentsuse määratlemist. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 123 sätestab, et „kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid“. See põhiseaduse säte on ka põhjuseks, mistõttu residentsuse määratlemisel tahetakse siseriiklikud seadusesätted tihtipeale kõrvale jätta ja tugineda vaid maksulepingutes sätestatule.

Tähelepanu tuleb aga pöörata asjaolule, et maksulepingute artikkel 4 defineerib residenti vaid maksulepingu mõttes (ingliskeelses tekstis for the purposes of the treaty). Seetõttu olekski ehk sobivam kasutada kahte erinevat mõistet ja nimetada maksulepingutest tulenevat residentsust maksulepingu residentsuseks, et eristada seda siseriiklikust maksuresidentsusest.

Maksulepingute artikli 4 peamine eesmärk on lahendada topeltresidentsust ja sellest tulenevat topeltmaksustamist, mis võib tekkida lepinguosaliste riikide siseriiklikes maksuseadustes sätestatud maksuresidentsuse mõistete kollisioonist. Kuid siin tuleb selgelt silmas pidada, et lepinguresidendiks olemine või mitteolemine ei mõjuta sugugi isiku staatust residendina siseriiklike seaduste alusel (erandina viitab mõningates riikides siseriiklik seadusandlus otseselt ka maksulepingu residentsusele, seda näiteks Kanadas või Ühendkuningriigis).

Eelpool toodu ilmestamiseks konstrueerime siin näiteks olukorra, kus isik omab alalist elukohta Soomes, aga viibib maksustamisperioodi jooksul üle 183 päeva Eestis. Maksulepingu artikli 4 lõike 2 (a) alusel loetakse teda maksulepingu mõttes Soome residendiks (kuna alaline elukoht on maksulepingu residentsuse määratlemisel primaarne) ja sellest tulenevalt vähenevad ka Eesti riigil päris mitme tululiigi osas tunduvalt õigused antud isikut maksustada. Samas säilib tal kohustus järgida näiteks tulumaksuseaduses residentidele sätestatud menetlusnorme, kuna siseriikliku seaduse (TuMS § 6 lg 1) alusel loetakse teda Eesti residendiks.

Kuna maksulepingute eesmärk on topeltmaksustamist vältida ja seega lepinguosaliste riikide maksustamisõigusi piirata, ei puuduta need enamasti siseriiklike maksuseaduste mahaarvamisi käsitlevaid osi. Positiivse nüansina võiks seega välja tuua, et siseriiklike seaduste alusel mõlema riigi maksuresident olles on isikul põhimõtteliselt võimalus teha oma tuludest mahaarvamisi kummagi riigi maksuseaduste alusel.

Isik, kes on maksulepingu alusel tunnistatud teise lepinguosalise riigi residendiks, kuid samas on tulumaksuseaduse alusel ka Eesti resident, peaks teoreetiliselt esitama iga aasta 31. märtsiks tuludeklaratsiooni Eesti maksuhaldurile, deklareerides seal oma tuludena küll vaid Eesti tuluallikatest saadud tulu nagu mitteresident, kuid tehes mahaarvamisi nagu resident.

Erinevalt nendest isikutest, kes siseriikliku seadusandluse alusel on mitteresidendid ja kelle Eesti tuluallikalt kinnipeetav tulumaks on lõplikuks maksuks ning kes deklaratsioone esitama ei pea, siseriikliku seadusandluse alusel residendiks olevatel isikutel vastav kohustus säilib.



[1] Käesoleval ajal rahandusministri nõunik, EML juhatuse liige.

[2] Viited kehtivale tulumaksuseadusele on kogu tekstis ajakohastanud EML jurist Gaily Kuusik.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo