Maksumaksja portaal - Porsche on kah auto. Alari Ossa Ranno Tingase kommentaar - 2006 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > oktoober (nr 10) > Porsche on kah auto. Alari Ossa Ranno Tingase kommentaar
Porsche on kah auto. Alari Ossa Ranno Tingase kommentaar



Tallinna Ringkonnakohus tegi lahendi[1] maksuasjas, mis käsitles luksuskaupade kasutamist ettevõtluses. Vaidlus puudutas Porsche 911 kasutusrendimaksete ja kvaliteetse kodukinosüsteemi seotust reklaamiga tegeleva äriühingu ettevõtlusega. Kuna käesolev MaksuMaksja käsitleb eelkõige sõiduautodega seonduvat ja kodukino maksustamise kohta käivad seletused kattusid suurel määral auto maksustamisel tähendust omavate seisukohtadega, keskendun ringkonnakohtu lahendi analüüsimisel eelkõige sõiduautot puudutavale osale.

Äriühing kasutas 2002. aasta jaanuarist augustini sõiduautot Porsche 911 Carrera 4. Tehnilise passi järgi olid auto kasutajateks osaühingu osanik ja tema elukaaslane. Kasutusrendilepingu tagatisvaraks oli osaniku isiklik korter, osanik parkis autot oma garaa˛is ja maksis ise ka liikluskindlustuse eest. Hiljem võttis osanik kasutusrendilepingu enda nimele üle. Samal perioodil oli äriühingu valduses ka teine sõiduauto.

Maksuhaldur asus seisukohale, et kupeekerega sportauto on reklaammaterjalide transportimiseks ilmselgelt sobimatu ja ülejäänud toiminguteks piisab äriühingu majandustegevust arvestades ka ühest sõiduautost. Selles lähtuvalt leidis maksuhaldur, et Porsche kasutamine ei ole ettevõtluses kohane ja sõiduki peamiseks eesmärgiks oli selle kasutamine isiklikel eesmärkidel.

Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur nimetatud asjaolusid põhjendamatult tõlgendanud kaebaja kahjuks. Asjaolu, et sõiduki peamiseks kasutajaks on osanik, ei välista selle kasutamist ettevõtluses, kuna osanik tegutses aktiivselt äriühingu juhtimises. Äriseadustiku § 168 kohaselt on osanike koosolek osaühingu juhtorgan, kuna ta osaleb osaühingu tegevuse juhtimisel. See põhjendab ka asjaolu, miks osanik seadis auto kasutusrendilepingu tagatiseks oma isikliku korteri ning tasus ise ka kindlustusmakseid, ning osaniku poolt teatud kulutuste ja riskide kandmine ei ole äris tavatu.

Ka osaniku elukaaslase auto kasutajaks märkimine ei muuda auto soetamise ja kasutamise põhilist eesmärki. „Asjaolu, et sõiduautot Porsche kasutati ka isiklikeks sõitudeks, tõendab erisoodustusmaksu tasumine kaebaja poolt. Puuduvad aga tõendid selle kohta, et vastavate erasõitude osakaal oli ebaproportsionaalselt suur auto ettevõtluses kasutamisega võrreldes. Dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaksid Porsche kasutamist kaebaja ettevõtluses, ei ole. See pole aga asjaolu, mida võiks tõlgendada kaebuse esitaja kahjuks, kuna sõiduauto näol on tegemist varaga, mida kasutab enamik äriühinguid oma igapäevases majandustegevuses ning selleks ei pea tegelema mingi spetsiifilise tegevusalaga.“

Lahendit ei mõjutanud ka vastuolud auto kasutajate mõningates ütlustes. Vasturääkivused selle kohta, kui tihti keegi Porschet kasutas, kuhu see ööseks pargiti ja millise autoga läbirääkimistele sõideti, ei saa seada kahtluse alla ütluste usaldusväärsust. Tuleb arvestada sellega, et ütlusi anti ligi kolm aastat pärast maksuotsuse tegemist, isik oli samaaegselt mitme äriühingu osanik ja ta kasutas mitut sõiduautot, mistõttu asjaolude täpne meenutamine oli raskendatud.

Kohtuvaidluse kõige olulisem osa puudutab aga kalli ja sportliku sõiduauto kasutamise vajalikkust ning kohasust äriühingu ettevõtluses. Kas fakt, et tegemist on kalli sportautoga, mõjutab selle seotud ettevõtlusega? Kindlasti ei saa väita, et sportauto kasutamine on igal juhul ettevõtlusega mitteseotud kulu, kuid samas ei saa see ka olla alati kohane ja vajalik.

Mõisted „vajalik“ või „kohane“ tulenevad tulumaksuseaduse § 32 lõikest 2. Säte asetseb iseenesest füüsiliste isikute maksustamise peatükis, kuid sellest hoolimata rakendatakse seda ka juriidiliste isikute maksustamisel seaduse § 51 lõike 1 alusel (tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt).

Kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud. Sellest peaks järelduma, et eksisteerib kulusid, mis ei ole otseselt vajalikud, kuid on siiski mahaarvatavad, kuna need on kohased tingituna ettevõtluse laadist, asukohast, klientide eripärast või muudest asjaoludest[2].

Kõnealuses asjas on tegemist varaga, mida kasutab enamik äriühinguid oma igapäevases majandustegevuses, mistõttu ei ole mõistlik eeldada, et sportauto näol on tegemist kohatu või mittevajaliku kulutusega. Kui auto kasutamine on äris tavaline, siis keretüüp ja liisingumakse seda üldjuhul ei mõjuta. Erandiks oleks ehk olukord, kus auto kasutamise eesmärk ei lähe mingit moodi kokku auto omadustega. Ilmselt pole põhjendatud sportauto kasutamine metsamaterjali transpordiks, kuid üldiseks asjaajamiseks ja klientidega kohtumiseks pole kupeekere takistuseks.

Kohatuks ei muuda Porsche kasutamist ka auto väärtus. „Porsche soetamist ettevõtluse tarbeks ei lükka ümber ka kõrge kasutusrendi makse. Äriühingu poolt maksuhalduri hinnangul ebakohaste kulutuste tegemine ei viita veel maksuõigusrikkumise toimepanemisele maksumaksja poolt. Ettevõtjal ei saa maksukohustus tekkida ainuüksi seetõttu, et ta ei kasuta tema omandis või valduses olevat vara maksimaalselt efektiivsel viisil või et tema poolt majandustegevuses tehtud otsustused ei ole kõige kasumlikumad.“

Eelnimetatud asjaolusid kaaludes jõudiski ringkonnakohus seisukohale, et autoga seotud kulutused on ettevõtlusega seotud ning kohased ettevõtluse säilitamiseks ja arendamiseks. Ainuüksi auto kõrge kasutusrendi makse ja kasutamine lisaks ettevõtlusega seotud eesmärkidele ka isiklikuks otstarbeks ei anna alust maksustada kulutust tulumaksuseaduse § 51 lõike 1 ja § 32 lõike 2 alusel. Maksustamiseks peaks maksuhaldur tõendama, et autot ei kasutatud ettevõtluses või see ei ole äriühingu tegevuse iseärasusi arvestades vajalik ega kohane. Kuna suurem osa maksuotsuses sisalduvatest väidetest tugineb asjaolule, et kaebaja kasutuses oli ka teine sõiduauto, mis sobis ettevõtluses seotud ülesannete täitmiseks paremini, leidis kohus, et maksuhalduri seisukoht Porsche soetamise ettevõtlusega mitteseotuse kohta on tõendamata.

Seega ei õnnestugi maksuhalduril lisaks erisoodustuselt arvestatud maksudele täiendavalt tulu- ja käibemaksu ettevõtlusega mitteseotuse kaudu juurde määrata. Kuna erisoodustuse hind sõiduauto kasutamisel ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel on piiratud 2000 krooniga, tekitab see mõistagi soodsa olukorra isikutele, kelle autoga seotud kulutused ja vastavalt ka mahaarvamised ettevõtlustulust on suuremad. Erinevalt muust varast, mida maksustatakse vastavalt ettevõtluses kasutamise proportsioonile, piisab auto puhul ka väga väikesest osakaalust, et maha arvata kõik autoga seotud kulud. Vastutasuks tuleb arvestada erisoodustuselt 1759 krooni (tulumaks 597 kr, sotsiaalmaks 897 kr, käibemaks 305 kr), mis võib võrreldes mahaarvatava summaga olla häbiväärselt väike.

Taoline olukord on hetkel paratamatu, kuid pole välistatud, et tulevikus vaadatakse sõiduautodega seonduv regulatsioon üle. Delovõje Vedomosti artiklis[3] pakkus rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro välja erisoodustuse piirmäära tõstmist 2000 kroonilt 4000 kroonile[4]. Ilmselt ei täidaks selline muudatus tegelikku eesmärki, kuna maksunduses tähendab igasugune piirmäärade seadmine lihtsa administreerimise eelistamist õiglasele maksustamisele. Samas artiklis toodi näiteks välja, et Mercedes-Benz S 65 AMG soetamisel hoitaks 4000-kroonise piirmäära korral maksude pealt kokku 1,4 mln asemel vaid 1,3 mln krooni. Teisalt tekib tagasihoidlikumate autode kasutajatel, kes on kimpus isegi 2000-kroonise piirmääraga, ebaproportsionaalselt suure erisoodustuse vältimiseks kohustus pidada sõidupäevikut.

Kui sõiduauto maksustamist tahetaks muuta õiglaseks, tuleks erisoodustuse hind siduda auto väärtuse või sellele ülalpidamiseks kuluva summaga. Samas muudaks see erisoodustuse hinna määramise oluliselt keerulisemaks ja kuna suhteliselt kallid sõiduautod on meie tänavapildis tavaline nähtus, tuleb otsus hetkel kehtiva süsteemi muutmise kohta niikuinii osaliselt poliitiline.

Alari Ossa

IMG Konsultant AS maksukonsultant

Auto maksustamise küsimustele võib oodata järge

Ringkonnakohtu lahend Porsche maksustamise osas on teretulnud ja annab selgust ka teistele maksumaksjatele, kelle autopark koosneb veidi eksklusiivsematest markidest. Samas ei ole see ainus kord, kus maksuamet on püüdnud maksustada sõiduauto soetamist või liisimist ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

Kuna sõiduauto on maksunduse kontekstis üks väga eriline asi, siis on püütud selle maksustamiseks rakendada ka väga erilisi meetodeid. Aastaid tagasi üritati ettevõtlusega mitteseotud osakaalu määramiseks aluseks võtta peaministri ametiautole kehtestatud maksumuse limiiti. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole valitsusjuhile kehtestatud kulutuste limiit piiriks ettevõtlusega seotud kulutuste piirmäära määratlemisel. Samuti on autode soetamise maksustamisel lähtutud kuldsest 50/50 reeglist ja loetud eksklusiivse sõiduauto ostuhinnast 50% ettevõtlusega mitteseotud kuluks, kui maksuameti jaoks jäi äriühingu ettevõtlus ebaselgeks.

Vaadeldavas kohtulahendis on kohus pidanud oluliseks, et auto erasõitudeks kasutamise osakaal ei oleks auto ettevõtluses kasutamisega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Kuid mis saaks siis, kui tööandja soetatud sõiduautot kasutatakski peamiselt töötajate motiveerimiseks ehk erasõitudeks, mida maksustatakse erisoodustusena? Nii nagu see on muude vähem eriliste asjade puhul? Võimalust teha tööandja autoga erasõite võib pidada üheks osaks (aga miks mitte mõnel juhul ka peamiseks osaks) töötajate motivatsioonipakkes. Ja sellise motivatsiooni hinnaks on kehtestatud 2000 kr kuus sõltumata auto hinnast ja kasutamise intensiivsusest. Seitsmekohalise hinnaga auto puhul võib tõesti tunduda, et 2000 kroonilt igakuiselt makstud tulumaks ja sotsiaalmaks on liiga vähe ja tuleks maksustada ka auto ostmist.

Kui probleemi laiemalt vaadata, siis ei ole „süüdi” mitte kallid autod, vaid ühtne sõiduauto kasutamise erisoodustuse hind 2000 kr kuus. Kuid see on maksupoliitiline valik administreerimise lihtsuse huvides. Seega kui tööandja sõiduautot kasutavad töötajad, juhtimis- või kontrollorgani liikmed isiklike sõitude tegemiseks ja sellist erisoodustust maksustatakse nõuetekohaselt, siis võiks auto soetamist lugeda ettevõtlusega seotud kuluks. Seega jään huviga ootama järgmisi pretsedente ja kohtu seisukohti juhul, kui autot kasutataksegi ainult erisoodustuse andmiseks.

Ranno Tingas

Ernst & Young Baltic AS juhtiv maksukonsultant

EML nõukoja liige


[1] Kohtuasi nr 3-05-20, Riigikohtu määrus nr 7-1-3-367-06 Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebust mitte menetleda.

[2] L. Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: OÜ Casus, 2000, lk 600.

[3] A. Aкулистый. Госдотация на роскошь. – Деловые Ведомости 23.08.2006.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo