Maksumaksja portaal - Kuidas maksustada kohvimasinat? Lasse Lehis - 2006 > aprill (nr 4) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > aprill (nr 4) > Kuidas maksustada kohvimasinat? Lasse Lehis
Kuidas maksustada kohvimasinat? Lasse Lehis

Maksumaksjate liidu poole pöördus liige küsimusega, mis puudutab kohviautomaadi ostu kajastamist raamatupidamises ja maksuarvestuses. Kohvimaterjali maksustab küsija 50% ulatuses erisoodustusena ja 50% ulatuses vastuvõtukuluna.

Liikme suhtlemine Maksu- ja Tolliametiga ei andnud eriti säravat tulemust. MTA-le esitati järgmised küsimused:

1. Kas automaatkohviaparaadi rent (ka kasutusrent) ja selle hooldus on rentijale ettevõtlusega otseselt seotud kulu või mitteseotud kulu ja kuidas käsitleda sellise soetatud aparaadi hoolduskulusid?

2. Kas automaatkohviaparaadi soetamist (ka kapitalirent) saab lugeda ettevõtlusega otseselt seotud kuluks või mitteseotud kuluks ja kuidas käsitleda ostetud aparaadi hoolduskulusid?

Vastused olid järgmised:

1. Kui aktsiaseltsi poolt antavat kohvi, teed, suhkrut jms kasutavad nii oma töötajad kui ka äripartnerid või külalised, maksustatakse oma töötajate toitlustamine kui erisoodustus ja äripartnerite või külaliste toitlustamisel ei maksustata tulumaksuga vastuvõtukulusid kuni 500 krooni ulatuses kalendrikuus ja lisaks on tulumaksuvabad äripartnerite või külaliste toitlustamiseks tehtud väljamaksed üldsummas kuni 2% ulatuses tema poolt samal kalendrikuul tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast (TMS § 49 lg 4).

Kui osa kulutusi on seotud oma töötajatega, osa mitte, võib kulud jaotada proportsionaalselt vastavalt oma töötajatele ja äripartneritele ning külalistele tehtud kulutuste osatähtsusele.

2. Automaatkohviaparaadi soetamise, rentimise ja hoolduskulu võib olla ettevõtluse kulu või ka ettevõtlusega mitteseotud kulu.

TMS § 32 lõige 2 sätestab, et kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud.

Seega igal konkreetsel juhul maksumaksja otsustab ja põhjendab, kas kulu on ettevõtlusega seotud või mitte. Kui kulu on ettevõtlusega seotud ainult osaliselt, siis ettevõtlusega mitteseotud osa, mis kulutatakse oma töötajate vajadusteks on erisoodustus.

Nagu näha, on MTA vastanud sellele, mida ei küsitud (kuigi vastus on õige), ning jätnud sisuliselt vastamata sellele, mida tegelikult küsiti (kuigi ka see vastus on vormiliselt õige). EML ulatab siinkohal oma abistava käe.

Ma ei hakka lugeja aega kulutama selle peale, kuidas erineb erisoodustuste maksustamine aktsiaseltsis ja osaühingus ning kas „ettevõtlusega mitteseotud kulu“ on kõige õigem antonüüm „erisoodustusele“ (nt kas maksuametisse ostetud kohviautomaat saaks olla ettevõtlusega seotud kulu ning mis võiks olla sealjuures maksuameti ettevõtlus), vaid keskendun konkreetsele küsimusele.

Küsija mure on ilmselt ajendatud asjaolust, et ta maksustab kohviaparaadis kasutatavat pruuni pulbrit erisoodustuse ja vastuvõtukuluna ning soovib teada, kas see käsitlus laieneb ka masinale endale. Kui üldistada, siis võiks küsimuse esitada ka veidi laiemalt – kas söökide ja jookide hoiustamiseks, valmistamiseks ja serveerimiseks tehtud kulud tuleb maksustada samamoodi nagu söökide ja jookide kulu? Olgu siis tegemist külmkapiga, pliidiga, keeduspiraaliga, lauanõudega, mikrolaineahjuga, nõudepesumasinaga jne.

Lühike vastus on – ei. Kuigi ma ei kuulu sellesse maksuhuviliste kategooriasse, kes tõlgendab tulumaksuseadust tööõiguse ja töötervishoiu eeskirjade kaudu, prooviks ma siiski veidi abi sellest valdkonnast kasutada. Tööandja on kohustatud tagama töötajatele võimaluse lõunatada töökohast lahkumata[1]. Selleks tuleb vajaduse korral sisustada sobiv ruum ja hankida sobivad seadmed. Seda teeb tööandja oma kulul ja neid kulusid ei maksustata erisoodustusena. Aga söögid ja joogid peavad töötajad soetama oma kulul ning nende kinnimaksmine kujutab endast tõesti tööandja jaoks erisoodustust.

Edasine sõltub juba tööandja võimalustest ja vajadustest ning töökorraldusest. Kohviaparaat, olgu see nii kallis ja keerukas kui tahes, täidab maksimaalselt kolme funktsiooni – esiteks kohviubade jahvatamine (see funktsioon tihti puudub), teiseks vee soojendamine ja kolmandaks kohvipuru ja vee ühendamine viisil, mis tagab, et purus sisalduvad ained lahustuksid vajalikul määral vees, kuid puru ülejääk oleks valminud joogist eemaldatud. Selle tulemuse saab muidugi edukalt saavutada ka näiteks kasutades pliiti ja kannu või keeduspiraali ja kruusi ning sõela või presskannu[2].

Maksustamine (täpsemalt mittemaksustamine) ei sõltu seadmete maksumusest. Kallim aparaat hoiab kokku aega ja kulusid. See tähendaks, et kui maksustada kalli kohvimasina või nõudepesumasina ostu erisoodustusena, siis me peaksime muude meetodite puhul erisoodustusena maksustama ka näiteks sekretäri palka, kelle tööajast suur aeg kuluks kohvi keetmise ja tasside pesemise peale.

Olles saanud vastuse, et kohvimasina soetamise kulusid ei maksustata erisoodustusena, on vaja veel vastata ka teisele küsimusele – kas maksustamise seisukohast on vahet seadme soetamise viisil? Vastus on eitav. Ei ole vahet, kas kohvimasin, külmkapp jms renditakse, liisitakse, ostetakse ette- või järelmaksuga. Sama käib ka seadme hoolduse ja remondi kulude kohta. Seega ei ole maksustamise seisukohast vahet, kas seade võetakse põhivarana arvele või mitte.

Veidi teemast kõrvale kaldudes mainin siiski, et põhimõtteliselt on võimalik erisoodustuse andmiseks kasutatavat eset põhivarana arvele võtta. Erisoodustusena maksustatakse teatavasti nii asja andmist töötaja omandisse kui ka asja töötajale lihtsalt kasutada andmist. Esimesel juhul maksustatakse kogu soetatud asi täies ulatuses ja sel juhul ei saa asja põhivarana arvele võtta, sest tegemist on juba töötaja varaga. Kui aga erisoodustuse sisu on asja tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, siis on tegemist tööandja varaga, mille suhtes kehtivad üldised raamatupidamise reeglid.

Kõige levinum näide on sõiduauto kasutada andmine. Tõsi, sõiduauto puhul maksustatakse erisoodustusena siiski vaid osa auto kasutamisega seotud kulusid ja sedagi mitte tegelike kulude, vaid seadusandja leiutatud arvestusliku määra alusel, kuid võib ka ette tulla, et põhivarana on arvel ese, mida kasutatakse ainult erisoodustuse andmiseks. Näiteks võib olla kinnisvara, mida kasutatakse mingil perioodil majutusteenuse osutamiseks, aga muul ajal mõne töötaja või tema perekonnaliikme eluruumina. Kui me vaatame ühte konkreetset kuud, siis toimub küll 100% ulatuses kasutamine töötaja huvides, kui asja kasutusiga tervikuna silmas pidades see nii ei ole.

Kirjeldatud olukorras võetakse erisoodustuste esemeks olev vara põhivarana arvele, sellest arvestatakse üldises korras kulumit (kui tegemist ei ole kinnisvarainvesteeringuga) ja erisoodustusmakse arvutatakse arvestusliku üüritulu alusel – st summalt, mida oleks võimalik saada selle asja kasutamise eest. Kui sedalaadi esemel aktiivne üüriturg puudub, siis võib fiktiivse „üüritulu“ arvutada ka näiteks kulumi ja hoolduskulude alusel.

Samamoodi toimub ka omatarbe väärtuse arvutamine käibemaksuarvestuses. Siinjuures tuletan vaid meelde, et erinevalt tulumaksuseadusest nõuab käibemaksuseadus lähtumist mitte kauba või teenuse turuhinnast, vaid omahinnast. Seega tulebki omatarbe väärtus leida amortisatsiooni ja hoolduskulude baasil.

Lasse Lehis

EML Soojade Söökide ja Jookide Osakonna juhataja kt



[1] Ausalt öeldes ma ei viitsinud järele uurida, millises õigusaktis selline kohustus kirjas on. Kui ka ei ole, siis võime ette kujutada, et see kohustus tuleneb headest kommetest ja tööõiguse üldisest mõttest (niipalju, kui praegusel ajal Eestis kehtival tööõigusel seda muidugi üldse on). – Autori märkus.

Põhimõtteliselt võib selle tuletada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 11 lõigetest 1–2, mille kohaselt on tööandja kohustatud ehitama ja sisustama töötajate olmeruumid, milleks on muuhulgas einestamisruumid (muide, ka tualett- ja puhkeruumid – siit leiab maksuhuviline lahenduse ka tualettpaberi ja ruumi inventari maksustamise küsimusele). – RT I 1999, 60, 616; 2005, 39, 308. – Õigustoim märkus.

[2] Autor on kuulnud ka kirjeldusi menetlusest, mille käigus kallatakse lahustuvale kohvile peale sooja kraanivett. Teiste allikate andmetel olevat sarnast maitseelamist võimalik saavutada ka pesemata sokkide leotamisega soojas vees.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo