Maksumaksja portaal - Intervjuu EML nõukoja liikme, majandusteadlase Vladimir Vaingortiga. Leivi Šer. Leivi Šeri ja Aleksei Semjonovi kommentaar - 2006 > veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > veebruar (nr 2) > Intervjuu EML nõukoja liikme, majandusteadlase Vladimir Vaingortiga. Leivi Šer. Leivi Šeri ja Aleksei Semjonovi kommentaar
Intervjuu EML nõukoja liikme, majandusteadlase Vladimir Vaingortiga. Leivi Šer. Leivi Šeri ja Aleksei Semjonovi kommentaar

CV - Vladimir Vaingort

OÜ Kardis üks omanikke, juhatuse liigeEML nõukoja liige

sündinud 10. novembril 1938 Ukrainas Poltaavas

hariduskäik
Poltaava Ehitusinseneride Instituut, tööstus- ja tsiviilehitus 1961
Leningradi Ülikooli ajakirjandusteaduskond 1967

erialaehitusinsener, teine elukutse – majandusalane publitsistikaOÜ Kardis raamatupidajate klubi teaduslik juhendaja

Läbinud ametiredelil tee ehitusmeistrist kuni ehitusministri asetäitja ja ehituskomitee aseesimeheni.

Nii tema teaduste kandidaadi (1980) kui ka teaduste doktori (1988) väitekirjad olid pühendatud majandusmatemaatiliste meetodite rakendamisele ehituses.

On kirjutanud neli monograafiat ja enam kui 250 teaduslikku artiklit. Avaldanud sadu publitsistilisi artikleid ja arvustusi nii Eesti kui ka välismaises perioodikas ja kaugeltki mitte ainult majandusega seotud teemadel.

erakondlik kuuluvus
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei juhatuse liige

perekondabielus, täiskasvanud poeg on samuti erialalt ehitusinsener, kolm lapselast

Kõige tõsisem patt – oma raamatukogu pidev täiendamine, mis tunduvalt kahandab mitte ainult linnakorteri, vaid ka suvekodu eluruumi ja põhjustab abikaasa õigustatud nurinat. Kusjuures pole kunagi kogunud raamatuid kogumise pärast, vaid mis palju imelikum – loeb neid seniajani.

Suvekodus armastab nikerdada aiapinke ja teisi aiadekoori elemente. Suur teatrihuviline, reisides ei jäta vahele ühtegi teatrikülastamise võimalust.

Vladimir Vaingort: riik peaks kõiki oma maksumaksjaid võrdselt sõbralikult kohtlema


Ajakiri, kus intervjuu ilmub, kannab nime MaksuMaksja. Seega oleks pidanud alustama maksualastest küsimustest. Kuid just lähtudes ajakirja profiilist, tahaks need maiuspalaks jätta. Alustaks aga sellest, et teie CV oleks elementaarloogika seisukohalt nagu vastuolusid täis: ehitusinsener läheb õppima ajakirjandust, hakkab tegelema majandusmatemaatikaga, vaatamata esimesele kurvale poliitikakogemusele naaseb aastakümnete pärast poliitikasse, leiab oma äri arendamiseks sellise imelise valdkonna nagu ettevõtlustegelaste koolitus ja veel enamgi – maksuküsimustes. Millest see on tingitud?

Kui rääkida minu teisest erialast, siis ma arvan, et verbaalne väljendamisoskus on vajalik igaühele. Ajakirjanduslik haridus annab lisaks aga ka laiema silmaringi. Ma spetsialiseerusin just nimelt majandusajakirjandusele. Seega ühelt poolt sain töö käigus praktilisi kogemusi ja õppisin tundma probleeme, ajakirjanikuna aga sain need viia inimeste laiema ringini neile arusaadavas „keeles“. Sest olen veendunud, et muudatusi saab teha vaid siis, kui ühiskonnas nende vajadust mõistetakse.

Samaga on seletatav ka minu naasmine poliitikasse uutes tingimustes – pärast Eesti taasiseseisvumist. Meie kõigi ootused olid seotud sellega, et meie riigis saab peamiseks kodanikuühiskonna loomine. See aga tähendab, et võimalikult rohkem inimesi peaks osalema riigi ja ühiskonna asjade arutamises ja lahendamises. Inimene aga saab oma aktiivsust avaldada kodanikuühiskonna institutsioonide kaudu.

Minu jaoks on selliseks ühenduseks ka EML, mis peaks oma valdkonnas etendama mitte väiksemat osa kui Maksu- ja Tolliamet riigi esindajana. Kusjuures minu arvates peab tugevdama EML tegevuse seda osa, mis ei ole niivõrd seotud maksude kogumise tehnoloogiaga, mitte isegi maksukoormuse jaotamise põhimõtetega, vaid ka sellega, kuidas riik haldab kogutud makse, kuidas vähendab seda osa, mille kulutab enda ülalpidamiseks, ning suurendab seda osa, mis läheb maksumaksjate heaolu parendamiseks. Sest lõppude lõpuks just selles peitub maksumaksja põhiline huvi.

Aastaid tagasi oli selliseks minu jaoks Eesti-Vene Ettevõtjate Koda. Ka poliitilistel erakondadel on kodanikuühiskonna institutsioonide seas väga tähtis osa. Sest just erakonnas osalemine annab võimaluse realiseerida mingil moel oma ettekujutust riigist, ühiskonna arenguteedest, kui seda osalemist ei vaadelda ainult kui võimalust ronida mööda karjääriredelit või omakasu lõikamise vahendit. Seetõttu tundub mulle eriti ohtlik olukord, kus erakonnad muutuvad äriprojektideks, omamata selget majanduslikku ja sotsiaalset programmi. Ei hakka tooma näiteid Eestist, kuid sellise klassikalise näite annavad meile meie naabrid Venemaal Žirinovski partei näol.

Kas seoses sellega ei tundu teile, et eksisteeriv valimissüsteem soodustab erakondade kui äriprojektide teket ja tegevust, et just siin peituvad suures osas korruptsiooni juured?

Jah, peab tunnistama, et selles on tõtt. Kodanikuühiskond on huvitatud võimalikult laiema elanikkonna spektri huvide arvestamisest riigi asjade korraldamises. Tõeline demokraatia ei seisne enamuse tahtmise diktaadis. Peab arvestama ka erinevate vähemuste huvisid.

Vaja on mitte ainult võimul olevaid erakondi. Eluliselt vajalik on ka opositsioon ja et selle häält võetaks kuulda, sest tihti räägib ta ka õigeid asju. Pole saladus, et iga valimiskampaania on väga kallis asi, ning juhtub (on juhtunud ka Eesti lähiajaloos), et võidab see, kellel on kampaaniasse rohkem raha paisata. Kust seda raha võetakse? Võimul olevate erakondade kasuks mängib nii rikkalikum riiklik finantseerimine kui ka nn administratiivne ressurss.

Kuid peamine raha, nagu me näeme, tuleb äriringkondadelt. Need aga pole harjunud raha tuulde loopima. Selge, et nad loodavad raisatud rahast ka kasu saada ja see kasu peab ületama kulusid. Seetõttu juhtub, et mõne erakonna poliitilised seisukohad võivad mõnele ärimehele olla lähedasemad, kuid raha ta sellele erakonnale ei anna, sest annab endale aru, et isegi parimal juhul see erakond võimule ei pääse, jääb opositsiooni ja piruka jagamises ei osale. Võimuerakonnad aga satuvad võlglase olukorda, kes peab talle laenuks antu tagastama. Ning seda tehakse riigitellimuste ja muu sellise võimaldamisega. Minu arvates peab peamiseks erakondade – nii suurte kui ka väikeste – rahastamise allikaks saama riik.

Pean võimatuks ka üksikute ärimeeste poolt erakondadele tehtavaid annetusi, mida veel vabastatakse maksustamisest. Selline õigus peaks olema äriringkondade ühendustel, kellel on loomulikult oma huvid, mida paremini arvestab üks või teine partei. Kuid selge on, et suuräril on teistsugused huvid kui väiksel või keskmisel äril. Sellest ka erinevate erakondade võimalik finantseerimine. Ka ühendusele ei saa sohi abil võimaldada mõnda kasuliku riigihanget. Seega jäävad erakondade sponseerimisel domineerima mitte üksikisikute, vaid ühiskonna tasemel arvestatavate gruppide huvid.

Teine aspekt on seotud sellega, et võimuliidu muutmisega muutub mitte ainult täitevvõimu poliitiline ešelon – ministrid, linnapead, vallavanemad –, vaid suures osas ka ametnike koosseis, kusjuures erakondlik kuuluvus osutub ka tähtsamaks kui isiku kvalifikatsioon, omadused ja võimed. See puudutab ka riigi esindajaid erinevates äristruktuuride nõukogudes: hästi tulus osalemine neis muutub tasuks poliitilise ustavuse eest, mis kaugeltki mitte alati ei too kaasa riigi huvide paremat kaitsmist.

Ühesõnaga, olukord soodustab korruptsiooni edenemist mitmel tasandil. See pole küll ainult Eesti riigi probleem, mis ei tähenda aga, et me ei peaks selle haiguse vastu ravimit otsima.

Tuleme nüüd kõrgetest poliitilistest sfääridest patusele maale. Kuidas te hindate Eesti maksusüsteemi?

Ma vaatleksin olemasolevat maksusüsteemi kahest aspektist. Üks nendest on makromajanduslik. See aga eeldab, et vaadeldakse mitte ainult fiskaalsete eesmärkide saavutamist. Kui lähtuda ainult nendest, siis oleks vaja kiiresti taastada vanaaegsed kohvi-, soola- või korstnasuitsumaksud. Nendest poleks kellelgi pääsu. Kuid arvestada tuleb ka seda, millisel määral maksusüsteem soodustab või pidurdab majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

Teine aspekt seisneb maksuseaduste lokaalsetes probleemides: kuivõrd need on üheselt arusaadavad, kuivõrd lihtne on maksude haldamine, kuivõrd need soodustavad või takistavad varimajandust.

Mõlemast aspektist lähtudes pole Eesti maksusüsteem hullemate killast. Kuid ka täiuslikkusest rääkida on varavõitu.

Meil on tootmise kõikidest faktoritest peamiseks maksustamise objektiks valitud töö. Veel 2004. a ulatus summaarne 7000-kroonise netopalga maksukoormus 70%-ni. Maksuvaba miinimumi tõus ja tulumaksu määra vähendamine alandasid 4000-kroonise netopalga maksukoormuse 57%-ni (arvestades tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötukindlustusmakset jne), aga 10 000-kroonise netopalga koormus on 70%, 15 000-se – 72%. Ma võtan need palgatasemed, mis on Euroopa Liidu keskmistest madalamad. Selline maksustamise struktuur pidurdab palga kasvu ja stimuleerib osa töö viimist varju, eriti madala rentaablusega väikefirmades. Samal ajal tekitab see Euroliidu avatud tööturu tingimustes kõige kvalifitseerituma tööjõu ja „ajude“ äravoolu teistesse liikmesriikidesse.

Seetõttu oleks minu arvates aeg alustada tõsist arutelu võimalustest jaotada maksukoormus ümber teistele tootmisfaktoritele. Meil pole näiteks tõsiseltvõetavaid omandimakse, sest põhifonde ei maksustata ja maamaksu ei saa väljaspool põllu- ja metsamajandust tõsiselt võtta.

Ei ole ideaalne ka käibemaksu kui lisatud väärtuse maksustamise süsteem. Ma ei taha öelda, et müügimaks, mida kasutatakse USA-s, on palju parem, kuid aeg selle küsimuse tõsiseks aruteluks on küps nii teadlaste kui ka praktikute tasemel. Mulle tundub, et praegune käibemaksusüsteem soodustab ebaefektiivset majandamist. Näiteks, mida rohkem tooret sa oled raisanud toodangu valmistamiseks, seda rohkem sa saad maha arvata käibemaksu. Siin hakkavad mängima küll ka maksuvälised faktorid, nagu toorme ebaratsionaalse kasutamise mõju omahinnale, kuid maksustamise seisukohast siin loogikat pole.

Arutelu objektiks peaks saama ka maksustamise seisukohalt ebavõrdne füüsilise isiku ettevõtluse ja teiste ettevõtlusvormide olukord. Võtame lihtsa näite: on olemas ainuomanikuga osaühing. Selle omanik – juhatuse liige sõidab välislähetusse ja paneb rahulikult maksuvabalt tasku 500 krooni päevaraha. FIE on sellisest võimalusest ilma jäetud. Väide, et ta ei saa iseennast lähetada, on demagoogiline, sest osaühingu ainuomanik teeb sedasama.

Kui FIE lõpetab ettevõtluse ja võtab isiklikku omandisse või müüb vara, peab ta maksma kogu selle soetamis- või turuväärtuselt mitte ainult tulu-, vaid ka sotsiaalmaksu. Kui seda teeb osaühingu ainuomanik, maksab ta ainult tulumaksu. Seega meie maksusüsteem FIE-d pehmelt öeldes ei soodusta.

EML soovib olemas olla ka venekeelse maksumaksja jaoks. Selle nimel tegutsete ka teie EML nõukoja liikmena. Koos teie OÜ-ga Kardis ja teie juhitava MTÜ-ga Raamatupidajatekoolituskeskus on EML viinud läbi seminare ja teabepäevi venekeelsetele maksumaksjatele nii Narvas, Jõhvis kui ka Tallinnas.

Maksumaksmine ei küsi keelest ega rahvusest, kuid eesti keelt mittevaldavaile maksumaksjatele on maksualane kirjandus ja asjatundlik nõustamine väidetavalt oluliselt raskemini kättesaadavad.

Millest muukeelne maksumaksja kõige rohkem puudust tunneb? Majanduses kehtivad majandusreeglid ja seaduspärasused ning ilmselt on nii eestlaste kui muulaste ühisosa maksumaksjatena palju suurem kui eriosa. Millised probleemid kattuvad?

Jah, tõesti erinevad eesti keelt perfektselt mittevaldavate maksumaksjate probleemid osaliselt eestlaste või riigikeelt vabalt valdavate omadest. Ja teil on õigus – maksude maksmise seisukohast ei peaks riik tegema vahet keele alusel. Seal, kus toimivad majandusseadused, ei peaks jõhkralt sekkuma poliitika, seda enam keelepoliitika.

Suurepärase näite annab siin Eesti pangasfäär. Tiheda konkurentsivõitluse tingimustes taipas ta kiiresti, et muukeelse klientuuri raha ei erine millegi poolest eestikeelse omast. Igas end austavas pangas leiad info pangateenustest mitmes, sealhulgas ka vene keeles. Kusjuures see ilmub kõikides keeltes ka üheaegselt.

Riigi huvi maksupoliitikas seisneb selles, et kindlustada maksude täielik kogumine ja nende mõistlik kasutamine. Ning poliitilistel ambitsioonidel siin kohta pole. Riik aga eelistab üht maksumaksjate gruppi teisele.

Lähtuda tuleb reaalsusest: eesti keele tundmine ja ka selle õpetamine ei ole veel ja jääb veel pikemaks ajaks kaugele soovitavast tasemest. Seadused ja teised õigusaktid ei ole see valdkond, mida tohib kasutada keeleõppe stimuleerimiseks. Nende selline kasutamine läheb riigile – aga see ju tähendab igale maksumaksjale – kalliks maksma.

Isegi eestlasel on sageli raske aru saada seaduse ühe või teise sätte mõttest ja sisust. Mida siis rääkida inimesest, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Suur hulk muulasi valdab riigikeelt praeguseks olmetasemel. Aga seda on õigusaktide mõistmiseks hoopiski vähe.

Meie analüüs näitab, et enamik eksimusi maksuseaduste vastu juhtub mitte mõtestatud kavatsuse tõttu, vaid sellepärast, et inimesed lihtsalt ei mõista, mida nad tegema peavad. Selle tulemusena kaotab riik õigeaegselt ja nõutavas summas tasumata jäänud maksete osas, kulutab tohutu lisaraha maksete haldamisele, pidades ülal selleks tervet rodu maksuametnikke.

Kui kokku arvestada kõik need lisakulutused, siis osutuks õigusaktide korralik tõlkimine vene keelde tunduvalt odavamaks. Seda enam, et nagu näitab meie kogemus, on venekeelsed ettevõtjad nõus nende tõlgete eest maksma. Mõelgem vaid, kui palju jõudu, aega ja lõppkokkuvõttes raha nõuab maksuameti mitmekuuline revisjon, mille järele tekib vajadus selle tõttu, et mõni seadusesäte jäi inimestele lõpuni arusaamatuks! Aga igal aastal esineb sadu selliseid juhtumeid, kus seaduserikkumine on põhjustatud just sellest, kuid see pole maksumaksja süü, vaid häda.

Pealegi jõustuvad mitmed meie maksuseadused paar nädalat pärast nende vastuvõtmist, tõlge aga – mida korraldavad erineva tasemega erafirmad – jõuab maksumaksjateni alles kuu või rohkema möödudes.

Maksustamise üks põhialuseid on sõbralikkus maksumaksja suhtes maksude haldamisel. Ammendava arusaadava info maksumaksjani kandmine on aga üks sellise sõbralikkuse ilminguid.

Kuid asjal on veel üks külg. Ja mitte vähem tähtis. Venekeelsel kogukonnal Eestis on päris arvestatav intellektuaalne potentsiaal. Selle kaasamine seadusloomesse eelnõude koostamise etapil annaks ühelt poolt märku selle elanikkonna kui riigi võrdväärse partneri osast kodanikuühiskonna loomisel, teisalt aga võimaldaks riigil rakendada tänaseks kasutamata potentsiaali riigiehitusliku tegevuse parendamiseks. Seega tuleks tõlkida ka seaduseelnõud. Ning see pole mingi teise riigikeele nõue, see on fiskaalse poliitika tehnoloogiline küsimus.

Riik peaks võtma eeskuju pangandusest. EML pingutused oma mõju laiendamiseks sellele maksumaksjate ringile on minu arvates tänuväärsed. Kuid ainult ühiskondlike organisatsioonide heast tahtest siin ei piisa. Oma suhtumist peab muutma ka riik.

Ma ei räägi ekstra vene keelest ja pole vaja mind vene šovinistiks kuulutada. Ma juba rääkisin kvalifitseeritud tööjõu ja ajude äravoolust Eestist. Kuna loodus tühjust ei kannata, pole välistatud, et venekeelsete töötajate ja haritlaste asemel tulevad Eestisse näiteks türklased. Ja kui äkki ilmneb, et neid on maksumaksjate seas piisavalt palju või isegi kolmandik – nagu praegu venekeelseid –, siis riigi huvist makse kätte saada, tuleks hakata maksuseadusi tõlkima ka türgi keelde. Minu veendumus seisneb selles, et majanduses pole kohta poliitilistel eksperimentidel.

Mis puudutab aga erinevatesse keelegruppidesse kuuluvate maksumaksjate huvide ühisosa, siis on see loomulikult palju suurem kui erinevused. Me elame ühes riigis ja meie ühine huvi on, et see riik õitseks ja areneks, et kõigil normaalsetel inimestel oleks siin hea elada, et me jõuaksime kiiremini heaolutaseme poolest järele meie naabritele, nüüd juba meie ühises Euroopa Liidus.

Ja viimane – isiklikku laadi küsimus: olete sündinud ja õppinud Ukrainas. Kuidas sattusite Eestisse?

Väga lihtsalt: ehitusinstituudi lõpetamisele järgnes jaotus (noorematel pole sellisest asjast aimu, seetõttu väike seletus – pärast kõrgkooli lõpetamist suunati värske spetsialist kuskile, kus ta pidi vähemalt kolm aastat töötama õiguseta töökohta vahetada).

Mind jaotati 1961. a trusti „Sevenergostroi“ (Põhja Energeetikaehituse Trust), mille üks ehitusvalitsustest tegeles Narvas Balti soojuselektrijaama rajamisega. Seal alustasin ka oma „karjääri“ ehitusmeistrina. Läbisin peaaegu kõik selle redeli astmed kuni vabariigi ehitusministri asetäitjani ja ehituskomitee aseesimeheni. Samal ajal tegelesin ka teadusega. Kandidaadiväitekirja kirjutasin Ehitusministeeriumi info- ja arvutuskeskuse direktorina töötades.

Nii et Eestis elan juba 45 aastat. Jälgin muidugi Ukrainas ja Venemaal toimuvat – mul on seal palju sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Kuid minu pere juba kolmas põlvkond elab Eestis ja loomulikult on minu põhihuvid Eestimaaga seotud

Mida rohkem tunnen, seda rohkem imetlen. Leivi Šer

1964. a hilissügisel, pärast naasmist Kasahstanist – kus ma veetsin tudengi suvepuhkuse Eesti Üliõpilasehitusmaleva komandöri asetäitja rollis – kutsuti mind ELKNÜ[1] keskkomiteesse ja tehti ettepanek tulla sinna tööle järgmise aasta üliõpilasehitusmalevat ette valmistama.

See algas järgmise aasta veebruaris ja üks esimesi, kes tuli uue töötajaga tutvuma, oli pikka kasvu tumedajuukseline noormees Vladimir Vaingort. Tema ise tuli „kakasse“ tööle (nagu me omavahel seda kontorit nimetasime) pärast kolmeaastast tööd üleliidulise komsomoli löökehituse – Balti soojuselektrijaama rajamisel. Üsna varsti mõistsin, et Vladimir pole kaugeltki tavaline komsomoliametnik, kes ta oleks pidanud olema oma ametikoha – töölis- ja maanoorsoo osakonna juhataja asetäitja – järgi.

Tuleb arvestada, et kõik, millest ma räägin, toimus 60-ndate aastate keskpaiku, mil hakkas tunduma, et riigis puhuvad uued tuuled. Selle ekslikkuses me küll varsti veendusime ja see tõi järske muudatusi nii Vladimir Vaingorti kui ka minu enda saatusesse.

Tollal oli komsomoliametniku eripäraks täielik kuulekus – mida ülemus ütleb, seda tuleb ka teha, olgu see sulle kas või vastik. Vaingort oli üks väheseid, kes lubas endale ülemustele vastu vaielda. Hea veel, kui ta tegi seda esimese sekretäri Taimo Suuresaarega, kelle kriitiline meel ja iseseisvus tõid varsti kaasa tema asendamise sõnakuuleka Aare Purgaga.

Kuid Vladimir vaidles vastu ka kõige ohtlikumale inimesele – keskkomitee II sekretärile, kes oli tegelikult Moskva ÜLKNÜ[2] keskkomitee esindaja ja käepikendus Eestis. Ning Vladimiri vastuväidete argumenteeritus ja loogilisus oli selline, et isegi see mees oli sunnitud talle järele andma. Ka Vaingorti teeneks oli see, et tol ajal kasvas järsult noorte aktiivsus Eestis ja kaugeltki mitte alati võimudele meelepärases suunas.

Selle tippväljenduseks sai 1966. a veebruaris ELKNÜ XIII kongress, mille ettevalmistamisel ja läbiviimisel etendas Vladimir Vaingort tähtsat osa. Tema oli üks kongressiettekande autoreid ja kongressi üks põhilisi organiseerijaid.

Kongressil oli mitu lõppu. Esiteks lõppes see sellega, et valimistel kukutati läbi Moskvast saadetud uus keskkomitee II sekretär – teda ei valitud isegi keskkomitee koosseisu. See oli tolle aja kohta juba tõeline mäss.

Teine lõpp sai otsustavaks meie jaoks. Kohe pärast kongressi töö lõppu kutsuti meid kokku ja EKP keskkomitee II sekretär Artur Vader esitas meile süüdistuse eesti natsionalismis. Ta läks nii endast välja, et I sekretär Johannes Käbin hakkas muret tundma, et Vaderit võib tabada infarkt.

Natuke aega hiljem vallandati „kakast“ nii Vladimir kui ka mitmed teised, kelle hulka sattusin ka mina. Vaingort läks tagasi ehitusvaldkonda, mina aga sattusin tulevase vene filoloogi jaoks hoopiski imelikku sfääri – põllumajandusökonoomikasse ja me kohtusime temaga uuesti alles 1973. aastal, mil ma hakkasin pidama juba kutselise ajakirjaniku ametit. Nüüd õppisin Vladimir Vaingorti tundma ka varem mulle tundmatust küljest – kui kolleegi-ajakirjanikku. Ka selles osas iseloomustas teda artiklite väga hoolikas argumenteerimine – raudselt loogiline ülesehitus koos vaba mõttelennuga.

Mulle tundub, et just need iseloomuomadused määrasidki paljus kogu Vladimiri järgnevat elu nii – nagu on praegu kombeks rääkida – reaalmajanduses kui ka teaduses ja ühiskondlikus tegevuses.

Leivi Šer
ajakirjanik

He cares ehk inimene, kes tühja nõu ei anna. Aleksei Semjonov

Pealkirjas toodud ingliskeelne väljend tähendab sisulises tõlkes hoolivat inimest. Just selliseks pean ma Vladimir Vaingorti. Tema äri edeneb ja ta oleks võinud täitsa rahulikult keskenduda ainult sellele ning nautida eduka äriga kaasnevaid hüvesid. Tema aga kulutab tohutult aega ja vaeva sellisteks ettevõtmisteks, mis tema isiklikke huve üldse ei teeni.

Mille jaoks oli tal näiteks vaja ronida poliitikasse, kuhu enamik inimesi läheb kindla karjääritegemise või rahateenimise eesmärgil? Seda enam, et selle aja jooksul, mil mina teda tunnen – s.o viimased kümme aastat, peamiselt koostöö tõttu EÜRP[3] juhatuses – pole Vladimir avaldanud mingit soovi teha poliitilist karjääri või saada hästi tasustatavat ametipositsiooni. Vastupidi, kõikidest sellistest pakkumistest on ta ära öelnud.

Esitatud küsimusele annab vastuse lähem tutvus selle inimesega. Vladimir ei suuda olla ükskõikne ühiskonnale murettekitavate probleemide suhtes. Talle on iseloomulik eriline õiglustunne. Kui Vladimirile näib, et midagi on viltu, ei säästa ta viltuse asja sirgeks ajamiseks aega ega vaeva. Ning minu arvates on ühiskond tänu sellele palju võitnud, sest sellises tegevuses tulevad kasuks majandusdoktor Vladimir Vaingorti suured teadmised, rikkalik elukogemus ja tõeline intelligentsus.

Vähem tunnen ma teda kui maksundusspetsialisti, kuid ka selles valdkonnas oli mul temaga kokkupuude, mis lubab teha mõningaid järeldusi.

Paar aastat tagasi oli minu juhitav Inimõiguste Teabekeskus sattunud tollase maksuameti revisjoni objektiks. Revisjon oli planeeritud toimuma samal ajal koos eelseisvate valimistega, kus pidin kandideerima ka mina.

Ajakirjandus ilmutas asjade käigu vastu suurt huvi, pasundades avastatud maksupettustest. Ja me tõesti saime ettekirjutuse mitmekümnetuhandelise maksuvõlgnevuse ja sadadesse tuhandetesse ulatuva viivise tasumise kohta. Meie ei palunud Vladimir Vaingorti abi. Ta ise tuli meid abistama vaidluses maksuametiga. Ning asi lõppes sellega, et ettekirjutus tühistati täies ulatuses. Nii et ma saan ainult soovitada – kui on maksuprobleeme, pöörduge Vaingorti poole. Tema tühja nõu ei anna.

Aleksei Semjonov
sotsioloog
Inimõiguste Teabekeskuse direktor


[1] Nende jaoks, kes enam ei tea, mis asi see oli, toon ära ka täieliku nimetuse: Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing.

[2] Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing.

[3] Eestimaa Ühendatud Rahvapartei – toim

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo