Maksumaksja portaal - Käibemaksuseaduse eelnõu — nõudmiseni varud, lootusetud võlad ja piiriülesed aheltehingud. Martin Huberg - 2019 > Juuni/juuli (nr 6/7) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2019 > Juuni/juuli (nr 6/7) > Käibemaksuseaduse eelnõu — nõudmiseni varud, lootusetud võlad ja piiriülesed aheltehingud. Martin Huberg
Käibemaksuseaduse eelnõu — nõudmiseni varud, lootusetud võlad ja piiriülesed aheltehingud. Martin Huberg

Suvisel hapukurgihooajal tegid Rahandusministeeriumi ametnikud usinat tööd ja valmistasid ette käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu on hetkel eelnõude infosüsteemi üles riputatud[1] ning jõuab üsna pea Riigikogu menetlusse. Kel huvi menetluskäigu ja selle käigus tehtavate muudatuste vastu, see peab kaevuma eelnõude infosüsteemi. See on suhteliselt aeglase otsimootoriga ja pisut jabur süsteem, mis peaks igaüht kõnetama, kes julgeb veel rääkida midagi Eestist kui eesrindlikust IT-tiigrist. Seega on soovitatav kasutada eelnõu toimiku numbrit, mitte hakata märksõnadega midagi otsima. Lihtsalt, et te ei tunneks end idioodina, kes müürist sobiva suurusega auku otsib, mida seal, kust te otsite, ju ei ole. Aga see selleks, see ei kahanda kuidagi eelnõu tähtsust.

Nõudmiseni varud

Nõudmiseni varude temaatika on tegelikult väga vana ja ka meie maksuhalduril on selles osas omad seisukohad kujundatud, kuigi seadus neist sõnaselgelt ei räägi. Probleem ei olegi pigem selles, et kas meil on või ei ole seisukohti kujundatud, vaid need võivad olla ja praktikas ongi liikmesriigiti väga erinevad. Kui aga ettevõtjatel tuleb äri ajamiseks salateadusesse süüvida ja iga riigi alkeemikutelt lõplikku tõde välja peilida, siis võib äri tegemine pisut tagaplaanile jääda. Selline vajakajääk takistab ühendusesisest kaubandust ning on mõistagi vaja likvideerida.

Sellest ja kindlasti ka paljudest muudest eesmärkidest tulenevalt otsustati Euroopa tasandil vastu võtta direktiiv 2018/1910/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses käibemaksusüsteemi teatavate normide ühtlustamise ja lihtsustamisega liikmesriikide vahelise kaubanduse maksustamisel.[2] Kuna direktiivi jõustumisajaks on 1. jaanuar 2020, siis tuleb ka meil samaaegselt muudatused seadusesse viia ning jõustada.

Ladusid on laias laastus kahte tüüpi: konsignatsiooni- ja call-off laod. Kui konsignatsiooniladude puhul viiakse kaup enda teises liikmesriigis asuvasse lattu ja seal ootab see hetkel veel teadmata ostjat, siis call-off lao puhul on ostja teada koheselt, kuid kauba üleandmise aeg ei ole veel teada, sest kaupa tarnitakse vastavalt ostja vajadustele ja soovidele.

Eesti praktika näeks siin asuva lao puhul ette, et välismaisel käibemaksukohustuslasel ei teki siin käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustust ja ühendusesisese soetamise deklareerimise kohustust, sest see loetakse maksuvabaks ühendusesiseseks soetamiseks KMS § 18 punkti 3 alusel. Kui sellele järgneb tarne Eesti maksukohustuslasele, siis peab viimane tegema lihtsalt siseriikliku pöördmaksustamise KMS § 3 lg 4 punkti 5 alusel, kuid see on siseriiklik pöördmaksustamine, mitte ühendusesisene soetamine. Ja kui ostjaks osutub käibemaksukohustuslasena registreerimata isik, siis sunnib mõistagi KMS § 19 lõige 3 teise riigi ettevõtjat siin registreerima ja kauba müügi üldkorras maksustama. Mõlemaid ladude tüüpe käsitatakse ühtmoodi.[3] Liikmesriigiti võivad aga reeglid erineda nii detailides kui sisus.[4]

Kui me nüüd eelnevat praktikat arvestame, siis võib ka aru saada, miks seletuskirjas räägitakse sellest, et teise liikmesriiki toimetamist maksustatakse hetkel nagu ühendusesisest käivet ja siia toimetamise puhul hetke seisukohti ei avata.

Direktiiv 2018/1910/EL ühtlustab sõnaselgelt üksnes call-off ladusid puudutava, kuid erandite kaudu reguleeritakse sisuliselt pisut ka võimalust teha kolmandatele varem teadmata subjektidele müüki.

Direktiivi preambuli 5. selgitus kõlab järgmiselt: Mõiste „nõudmiseni varu“ viitab olukorrale, kus tarnija teab juba kauba veo ajal teise liikmesriiki kauba soetaja isikut, kellele kaubad tarnitakse hiljem pärast nende saabumist sihtliikmesriiki. See loob praegu eeldatava tarne (kaupade lähteliikmesriigis) ja eeldatava ühendusesisese soetamise (kaupade sihtliikmesriigis), millele järgneb „riigisisene“ tarne sihtliikmesriigis ja mille puhul on nõutav tarnija käibemaksukohustuslasena registreerimine selles liikmesriigis. Selle vältimiseks tuleks niisuguseid tehinguid, kui need toimuvad kahe maksukohustuslase vahel, lugeda teatavate tingimuste korral üheks maksust vabastatud tarneks lähteliikmesriigis ja üheks ühendusesiseseks soetuseks sihtliikmesriigis.

Kogu ladude süsteemi puudutavad põhitingimused saavad endale käibemaksudirektiivis 2006/112/EL koha artiklis 17a.

Ehk siis lühidalt

Teises liikmesriigis asuvasse lattu kauba toimetamist loetakse ühendusesiseseks käibeks, kuid käive ei teki enne, kui laost kaup soetatakse. See on seaduses küll üsna veidralt kirja pandud, kuid nii see on.

Sama on siis, kui esialgne soetaja asendatakse uuega. Seaduses on küll silmas peetud olukorda, kus kogu varu arvatav soetaja on teada, sest see eeldab ka isiku andmete deklareerimist ühendusesisese käibe aruandes ja vastavalt seal muudatuse tegemist, kui soetaja muutub, kuid ei direktiiv ega seadus ütle, mitu erinevat ostjat olla võib. Oluline on vaid, et esialgne eeldatav soetaja (kes on sihtriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud) oleks kohe teada (VD vormil deklareeritud). Seega, konsignatsiooniladude jaoks oleks vaja mingisugust koostööpartnerit, kes algselt end VD vormi tarbeks „üles annab“.

Kui laost kaupa 12 kuu jooksul ära ei müüda, siis loetakse käive tekkinuks 12 kuu möödumisele järgneval päeval. Kui aga kaubad on Eestisse tagasi toodud enne seda, siis vastavate kaupade osas ühendusesisest käivet ei tekigi.

Oluline asi, mida ministeerium võiks muuta, on sätete paigutamine seaduses, et teksti oleks lihtsam jälgida. Nt säte, mis reguleerib käibe tekkimise aega, kui kaupu 12 kuu jooksul ei võõrandata, on § 7 lõikes 31, selle asemel, et panna see § 11 juurde, kus on reguleeritud käibe tekkimise aeg. Selline sätete paiskamine kohtadesse, kus mingigi seos teemaga on, tekitab ebavajalikku segadust.

Ja soetamise poole pealt…

Kui teise liikmesriigi käibemaksukohustuslane toob siinsesse lattu kauba, on olukord samasugune — käive tekib tema riigis alles kauba laost võõrandamisel (üldsätete alusel) ning siinsel käibemaksukohustuslasel tekib samaaegselt kauba ühendusesisene soetus (st pöördmaksustamine koos samas käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu mahaarvamise deklareerimisega üldalustel).

Kui 12 kuu jooksul kaupu ei võõrandata, tekib müüjal oma riigis sellele järgneval päeval ühendusesisene käive ning meie poole pealt tekib teada oleval (ta on VD aruandes deklareeritud) soetajal kaupade ühendusesisene soetus (pöördmaksustamise kohustus koos sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusega).

Kui ta toimetab kaubad 12 kuu jooksul oma liikmesriiki tagasi, ei teki tal oma liikmesriigis ühendusesisest käivet ning meil ei teki seni üles antud soetajal ühendusesisest soetust.

Kui soetaja isik muutub, laieneb eelnev ka temale, kuid 12-kuuline tähtaeg ei pikene.

Kui võõrandaja otsustab kaupadega midagi muud teha, nt Eesti kaudu eksportida, siis lubab ministeerium lahkelt tal end ikkagi siin registreerida ja ära maksta käibemaks ühendusiseselt soetamiselt (oma riigis deklareerib käivet), arvata käibemaks maha ja deklareerida eksport. Kuid muu kauba osas, mille puhul on endiselt ladustamise tingimused täidetud, midagi ei muutu.

Kas Eesti jätkab puhtal kujul konsignatsiooniladude maksustamist senisel viisil (st KMS § 18 p 3 ja soetajal siseriiklik pöördmaksustamine, ning kui ostja ei ole käibemaksukohustuslane, siis registreerimiskohustus ja ladu, järelikult KMS § 18 p 3 alla paigutada enam ei saa) või võtab jäiga positsiooni ja nõuab kindla soetaja olemasolu, vastasel juhul nõuab registreerimist, seda me veel ei tea. Halduspraktika võib meid teinekord positiivselt üllatada.

Laoarvestuse deklareerimine

Et kõik eelnev liiga lihtne ei tunduks, on Euroopa onud ja tädid meile ette näinud ka täiendava turvakoridori, enne kui teid kaupadega „pardale lubatakse“. Õnneks on see siiski väike järeleandmine hea eesmärgi nimel.

Kui kaup lattu viiakse, siis käivet küll kohe ei teki, kuid selline sooritus tuleb siiski deklareerida ühendusesisese kauba käibe aruande vormil VD. Kui müük aset leiab, esitatakse VD müüdud kauba kohta uuesti. Kui ostja muutub, esitatakse selle kohta samuti VD, ja kui see ostja ostab kauba laost kohe, siis deklareeritakse lihtsalt ühendusesisene käive VD vormil, mitte algselt informatiivses osas ja siis käibe osas. Täpsemaid reegleid saab lugeda seletuskirjast VD muutmist puudutavast osast. Ma ei välista, et ametnikud tõlgendavad eelnevat teisiti kolmandale isikule toimuva müügi osas.

Aheltehingud

Teine suurem muudatustepakett puudutab aheltehinguid. Ka need muudatused saavad alguse käibemaksudirektiivi muutvast direktiivist 2018/1910/EL ning nende kohta selgitab selle direktiivi preambuli kuues lõik järgmist: Aheltehingud viitavad järjestikustele kaubatarnetele, mis tehakse üheainsa ühendusesisese kaubaveona. Ühendusesisene kaupade liikumine tuleks seostada ainult ühe tarnega ja ainult selle tarne korral tuleks kohaldada ühendusesiseste kaubatarnete suhtes sätestatud käibemaksuvabastust. Muud tarned ahelas tuleks maksustada ja nende puhul võib olla nõutav tarnija registreerimine käibemaksukohustuslasena tarneliikmesriigis. Selleks et vältida liikmesriikides erinevate lähenemisviiside rakendamist, millega võib kaasneda topeltmaksustamine või maksustamata jätmine, ja selleks, et suurendada ettevõtjate jaoks õiguskindlust, tuleks kehtestada üldine reegel, et juhul kui teatavad tingimused on täidetud, tuleks kaupade vedu seostada tehingute ahelas üheainsa tarnega.

Sisuliselt on vaja ettevõtjate jaoks selgemalt kirja panna, mis saab siis, kui kaupade veo ajal muutub omanik — kes, kus ja mida peab deklareerima. See võib tunduda asjaga vähem kokku puutunule pseudoprobleemina, kuid kaubandussuhetes on pigem sagedasti ette tulev juhtum, et enne kui kaup õigesse kohta jõuab, on sellel juba teab mitmes omanik, ja sihtriik võib samuti vahepeal muutuda. Seega, püüe seda valdkonda pisut täpsemalt kirja panna ja mitte toetuda pelgalt üldreeglitele on igati kohane, seda enam, et riigiti võivad nii ametnike kui ettevõtjate arusaamad drastiliselt erineda.

Meie seadus saab täiendused § 9 lõigete 4 ja 5 näol. Seejuures, sätted reguleerivad seda, mis olemuslikult peaks olema reguleeritud hoopis §-s 7, sest puudutab puhtalt ühendusesisest käivet:

(4) Kui sama kaup võõrandatakse mitu korda järjest ja selle kauba toimetab maksukohustuslasest edasimüüja ühest liikmesriigist teise otse esimeselt kauba võõrandajalt tehingute ahela viimasele soetajale, käsitatakse tehingute ahelas kauba ühendusesisese käibena üksnes sellisele edasimüüjale kauba võõrandamist. Nimetatud edasimüüjal tekib kauba ühendusesisene soetus liikmesriigis, kuhu kaup toimetatakse. Sätet ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul.

(5) Kui tehingute ahelas osalev edasimüüja, kes toimetab kauba ühest liikmesriigist teise tehingute ahela esimeselt võõrandajalt tehingute ahela viimasele soetajale, on kauba võõrandajale teatanud oma maksukohustuslasena registreerimise numbri kauba lähetamise liikmesriigis, käsitatakse tehingute ahelas kauba ühendusesisese käibena üksnes sellise edasimüüja poolt kauba võõrandamist. Nimetatud edasimüüjalt kauba soetajal tekib ühendusesisene soetus liikmesriigis, kuhu kaup toimetatakse.

Ehk siis, kui kaup müüakse näiteks Soome käibemaksukohustuslasele ja antakse vedajale üle Soome viimiseks, kuid seejärel müüakse kaup Rootsi maksukohustuslasele, kes omakorda müüb selle Taani maksukohustuslasele, siis võib lahendus olla erinev sõltuvalt sellest, millise liikmesriigi käibemaksukohustuslasena registreerimise number esimesele tarnijale teada anti.

Kui Soome ettevõtja on ka Eestis käibemaksukohustuslasena registreeritud ja esitab selle numbri, siis on Eesti ettevõtja poolt temale teostatav käive siseriiklik käive ja Soome ettevõtja müüb kauba Eestist ühendusesisese käibena Rootsi ettevõtjale, kes omakorda on sellise skeemi puhul kolmnurktehingus edasimüüja ning Taani käibemaksukohustuslane deklareerib ühendusesisest soetust.

Kui Soome ettevõtja annab aga enda Soome käibemaksukohustuslase numbri, on esimene tehing talle suunatult ühendusesisene käive ning nüüd järeldub uuest reeglist, et ta peab omakorda registreerima end Taanis ja seal ühendusesisest soetust deklareerima, millele järgneb siseriiklik käive Rootsi ettevõtjale, kellelt omakorda tehakse siseriiklik tarne Taani ettevõtjale. Kui Taanis on olemas säte, mis võimaldab siseriiklikku pöördmaksustamist ja välistab registreerimise, kui seal püsivat tegevuskohta ei asu, siis saab rootslane soomlaselt arve Taani käibemaksuga, kuid müüb ise ilma käibemaksuta (ei null ega muu), aga taanlane pöördmaksustab (meie seaduses § 19 lg 3 koostoimes § 3 lg 4 p-ga 5). Rootslane peab VAT refundi kaudu käibemaksu Taanist tagasi küsima.

Võimalikud on erinevad variandid ning kuigi see ei pruugi lihtne olla, on siiski mingid kindlad reeglid edaspidi olemas ning me saame täpsemini ennustada, mida sihtriik ja meie maksuhaldur sellest kõigest arvab.

Lootusetud nõuded

Viimaks jõuame teemani, mida direktiiv ei ole tõstatanud, sest see on seal algusest peale sees olnud ja ka meie seadus sisaldas ennevanasti vastavaid sätteid. Kuid kuna majanduskriis oli eelarvelisi vahendeid juba sakutanud ning tundus, et kuskilt annab veel kokku hoida, siis otsustati, et ettevõtjad on ise süüdi, kui arveid ei maksta, ja seadus sai erandi.

KMS § 29 lõige 7 sai täienduse, mis välistas lootusetute nõuete puhul maksustatava väärtuse vähendamise alles 01.03.2014. aastal, mil lisati sättele lause: Sätet ei kohaldata, kui kreeditarve on esitatud kauba või teenuse eest osalise või täieliku tasumata jätmise tõttu.

Seni oli praktikas rakendatud direktiivi artiklit 90[5], kuna vastavat välistust ei olnud ja direktiiv ise sätestas:

1. Tühistamise, taganemise, ülesütlemise või osalise või täieliku mittetasumise korral või juhul, kui hinda alandatakse pärast tarne toimumist, vähendatakse maksustatavat väärtust sellele vastavalt ning liikmesriikide poolt kindlaksmääratud tingimustel.

2. Täieliku või osalise mittetasumise korral võivad liikmesriigid lõikest 1 erandi teha.

Vahepeal on aga Euroopa Kohus teinud asjas C-246/16 lahendi, mis just seda teemat käsitleb ning kus tehti Itaalia seadused pehmelt öeldes pihuks ja põrmuks. Sellest tulenevalt tuleb ka Rahandusministeeriumil seadusesse lootusetute arvete teema taas sisse tuua. Tõsi, märksa kohitsetumal kujul kui siis, kui säte puudus sootuks.

Kohtulahendis on palju põnevaid punkte, kuid täpseim juhtnöör on minu arvates punktis 26: On selge, et seda ebakindlust on arvesse võetud, kui maksukohustuslaselt võetakse õigus vähendada maksustatavat väärtust seni, kuni tema nõue ei ole lõplikult muutunud selliseks, mida ei saagi enam sisse nõuda, nagu põhikohtuasjas käsitletavad siseriiklikud sätted sisuliselt ette näevad. Tuleb aga tõdeda, et sama eesmärk on saavutatav mahaarvamise lubamisega juhul, kui maksukohustuslane näitab, et on mõistlikult tõenäoline, et võlg jääbki tasumata, isegi kui maksustatav väärtus tuleb kõrgemaks ümber hinnata, kui tasu siiski ära makstakse. Seega on liikmesriigi ametiasutuste ülesanne määrata proportsionaalsuse põhimõtet järgides ja kohtuliku kontrolli all kindlaks, millised tõendid tuleb maksukohustuslasel mittetasumise tõenäoliselt pikaajalise kestuse kohta esitada, arvestades kohaldatava siseriikliku õiguse erisusi. Selline regulatsioon oleks ühtlasi tõhus viidatud eesmärgi saavutamiseks, samas aga vähem koormav maksumaksjale, kes tagab käibemaksu eelrahastamise, kogudes seda riigile, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23.

Asja mõte on selles, et lootusetu arve krediteerimist ei tohi täielikult välistada, ning kui otsustatakse tingimused seada, peavad need proportsionaalsed olema ja arvestama, et arve ei jääks õhku rippuma liiga kauaks (nt 10-aastane kohtumenetlus), sest alati saab ka maksukohustust uuesti suurendada, kui tasumine siiski aset leiab.

Ehk siis, meie praegune seaduse säte on direktiiviga vastuolus, ning kellel ei ole nõuded veel tsiviilõiguslikult aegunud, saavad põhimõtteliselt sellele lahendile toetudes teha muudatused ja siiski esitada kreeditarve. Nad peavad aga arvestama, et sellele järgneb ilmselt vaidlus maksuhalduriga, kuigi eelduslikult lõppeb see ettevõtja jaoks positiivselt.

Kui aga oodata ära seaduse jõustumine, siis alates sellest ajast tuleb arvestada kitsendavate tingimustega.

Seadus sätestab neid päris palju (lisatakse KMS §-le 29 lõiked 14-19). Kes soovib kitsendustest detailset ülevaadet, võib lugeda eelnõu teksti, kuid vaatleme järgnevalt mõningaid neist.

Esiteks peab nõue alles olema. Kui nõue on võõrandatud (nt faktooring), siis seda kohaldada ei saa.

Teiseks peab nõude tasumise tähtpäevast olema möödunud minimaalselt 12 kuud ja maksimaalselt 3 aastat. Kui selle aja jooksul asja korda aetud ei saa, siis maksustatavat väärtust vähendada ei saa.

Kolmandaks peab nõue olema raamatupidamises maha kantud (hinnang nõude laekumise tõenäosusele). Nõue ise on alles (st nõudeõigusest ei ole loobutud).

Kui nõue on suurem kui 50 000 eurot, tuleb algatada kohtumenetlus, v.a kui käimas on pankroti- või saneerimismenetlus.

Viiendaks ei tohi tegemist olla seotud isikuga. See tingimus tundub kohatu, sest seosed on tulumaksuseaduse §-st 8 tulenevalt väga lihtsad tekkima sõltumata sellest, et sa ise ei saa midagi nõude sissenõutavusse parata. See on ilmselgelt mõningatel juhtudel, kuigi mitte alati, ebaproportsionaalne nõue. Pigem võiks olla kas või nõue sellisel puhul maksuhaldurit eraldi informeerida.

Ja lisaks on veel selline tobe tingimus nagu: maksukohustuslane ei ole viimase kolme aasta jooksul kasutanud sama kauba soetajaga või teenuse saajaga seoses käesolevas lõikes sätestatud õigust vähendada oma maksukohustust.

Näiteks mina tean ühte ettevõtjat, kellel on oluline lepingupartner ühe tarne eest „sees“, kuid järgmiste eest maksab. Kuna partnereid on vähe, siis neid hüljata ei saa, kuid arve on pikalt üleval. See on risk. Kui ta maksab, saab ju maksustatavat väärtust jälle suurendada. Miks selline piirang vajalik on? Ilmselt kardetakse kuritarvitamist, kuid see ei ole väga reaalne. Sellistel puhkudel võiks olla märksa mõistlikum lahendus maksuhalduri informeerimine ning vajadusel saab haldur asja eraldi hinnata.

Kui tehingu teist poolt teavitatakse nõude mahakandmisest, siis peab selle teate saanud pool enda maksukohustust vastavalt suurendama, sest tema on ju käibemaksu maha arvanud. Varem oli selleks tarbeks kreeditarve. Kreeditarve puhul võis tekkida vaidlus, kas nõudest loobutakse, kuid siis tuli selgitada, et kreeditarve on vaid käibemaksuarvestuse tarvis ega muuda muus osas võlasuhet mingil määral.

Jõustumine

Seaduse jõustumist planeeritakse 01.01.2020. aastaks ning hetke seisuga ei ole selles põhjust kahelda.

Käibemaksuseaduse muutmise seadus

§ 1. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 punktis 4 asendatakse tekstiosa „maksukohustuslane“ tekstiosaga „käibemaksukohustuslane (edaspidi maksukohustuslane)“;

2) paragrahvi 2 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Investeeringukuld käesoleva seaduse tähenduses on kullaturgudel heaks kiidetud kaaluga kullakang või kullatahvel, mille puhta kulla sisaldus on vähemalt 995 tuhandikku kaaluosa, ning pärast 1800. aastat münditud ja ametliku maksevahendina käibel olev või käibel olnud kuldmünt, mille puhta kulla sisaldus on vähemalt 900 tuhandikku kaaluosa ja mille müügihind ei ületa rohkem kui 80 protsendi võrra mündis sisalduva kulla hinda vabaturul.“;

3) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Nõudmiseni varu käesoleva seaduse tähenduses on kaup, mis toimetatakse teise liikmesriiki kõikidel järgmistel tingimustel:

1) kaup toimetatakse maksukohustuslase poolt teise liikmesriiki eesmärgiga võõrandada see kaup seal 12 kuu jooksul saabumisest arvates selles teises liikmesriigis maksukohustuslasena registreeritud isikule vastavalt maksukohustuslastevahelisele kokkuleppele;

2) isik, kellele kaup võõrandamise eesmärgil toimetatakse, on registreeritud maksukohustuslasena liikmesriigis, kuhu kaup toimetatakse, ning see isik ja talle selles liikmeriigis väljastatud maksukohustuslasena registreerimise number on kaupa toimetavale maksukohustuslasele teada;

3) maksukohustuslane, kes kauba teise liikmeriiki toimetab, ei oma asukohta või püsivat tegevuskohta teises liikmesriigis, kuhu kaup toimetatakse;

4) maksukohustuslane peab teise liikmesriiki toimetatud kauba kohta arvestust vastavalt käesoleva seaduse § 36 lõike 5 alusel kehtestatud korrale;

5) maksukohustuslane kannab teise liikmesriiki toimetatud kauba soetaja andmed ühendusesisese käibe aruandele.“

4) paragrahvi 3 lõike 1 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „Käibemaksukohustuslane (edaspidi maksukohustuslane)“ tekstiosaga „Maksukohustuslane“;

5) paragrahvi 7 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) nõudmiseni varuna Eestist teise liikmesriiki toimetatud kauba võõrandamine.“;

6) paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktidega 12–14 järgmises sõnastuses:

„12) nõudmiseni varu toimetamist Eestist teise liikmesriiki;

13) teise liikmesriiki Eestist toimetatud nõudmiseni varu, mille võõrandamist ei toimunud 12 kuu jooksul arvates nõudmiseni varu teise liikmeriiki saabumisest ning mis on selle aja jooksul Eestisse tagasi toimetatud;

14) teise liikmesriiki Eestist toimetatud nõudmiseni varu, kui nõudmiseni varu soetaja asendatakse teise maksukohustuslasega 12 kuu jooksul arvates nõudmiseni varu teise liikmesriiki saabumisest.“;

7) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui Eestist teise liikmesriiki toimetatud nõudmiseni varu ei võõrandata 12 kuu jooksul arvates kauba teise liikmesriiki saabumisest, loetakse ühendusesisene käive tekkinuks 12 kuu möödumisele järgneval päeval vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 3, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 13 ja lõikes 3 nimetatud juhtudel.“;

8) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) nõudmiseni varu toimetamist Eestisse.“;

9) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Kauba ühendusesisene soetamine on ka nõudmiseni varuna Eestisse toimetatud kauba soetamine.

(7) Kui Eestisse toimetatud nõudmiseni varu ei võõrandata 12 kuu jooksul arvates kauba Eestisse saabumisest, loetakse see kaup ühendusesiseselt soetatuks 12 kuu möödumisele järgneval päeval vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2, välja arvatud juhul, kui kaup on selle aja jooksul tagasi toimetatud liikmesriiki, kust kaup lähetati.“;

10) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui sama kaup võõrandatakse mitu korda järjest ja selle kauba toimetab maksukohustuslasest edasimüüja ühest liikmesriigist teise otse esimeselt kauba võõrandajalt tehingute ahela viimasele soetajale, käsitatakse tehingute ahelas kauba ühendusesisese käibena üksnes sellisele edasimüüjale kauba võõrandamist. Nimetatud edasimüüjal tekib kauba ühendusesisene soetus liikmesriigis, kuhu kaup toimetatakse. Sätet ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul.

(5) Kui tehingute ahelas osalev edasimüüja, kes toimetab kauba ühest liikmesriigist teise tehingute ahela esimeselt võõrandajalt tehingute ahela viimasele soetajale, on kauba võõrandajale teatanud oma maksukohustuslasena registreerimise numbri kauba lähetamise liikmesriigis, käsitatakse tehingute ahelas kauba ühendusesisese käibena üksnes sellise edasimüüja poolt kauba võõrandamist. Nimetatud edasimüüjalt kauba soetajal tekib ühendusesisene soetus liikmesriigis, kuhu kaup toimetatakse.“;

11) paragrahvi 11 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 7 lõikes 3 ja § 8 lõikes 4“ tekstiosaga „§ 7 lõigetes 3 ja 31 ning § 8 lõigetes 4 ja 7“;

12) paragrahvi 15 lõike 3 punkti 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Sätet ei kohaldata, kui käesoleva seaduse § 16 kohaselt on selle kauba käive maksuvaba või kui puudub kauba, välja arvatud uue transpordivahendi või aktsiisikauba soetaja või oma kauba teise liikmesriiki toimetaja kehtiv teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise number või selle kauba käivet pole kajastatud ühendusesisese käibe aruandes vastavalt käesoleva seaduse §-le 28;“;

13) paragrahvi 28 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) tal on maksustamisperioodi jooksul tekkinud kauba ühendusesisene käive, ta on maksustamisperioodi jooksul võõrandanud kaupa edasimüüjana kolmnurktehingus või ta on toimetanud Eestist teise liikmesriiki nõudmiseni varu, sealhulgas juhul, kui nõudmiseni varu soetaja muutub või nõudmiseni varu on toimetatud Eestisse tagasi;“;

14) paragrahvi 29 täiendatakse lõigetega 14–17 järgmises sõnastuses:

„(14) Maksukohustuslasel on õigus vähendada oma maksukohustust võõrandatud kaubalt või osutatud teenuselt, mis on osaliselt või täielikult tasumata, arvestatud käibemaksusumma võrra vastavalt tasumata osale, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) võõrandatud kauba või osutatud teenuse eest on väljastatud arve vastavalt käesoleva seaduse §-le 37;

2) tehingult on käibemaksusumma arvutatud ja kajastatud tehingu maksustamisperioodi käibedeklaratsioonil;

3) nõuet pole võõrandatud;

4) arve tasumise tähtpäevast on möödunud vähemalt 12 kuud, kuid mitte rohkem kui kolm aastat;

5) nõue on raamatupidamisarvestuses maha kantud, kuna nõuet ei ole olnud võimalik koguda vaatamata maksukohustuslase püüdlustele teha kõik endast olenev nõude kogumiseks või selle tagasinõudmiseks tehtavad kulutused ületavad hinnanguliselt laekumisest saadaolevat tulu;

6) suurema kui 50 000 eurose nõude sissenõudmiseks on algatatud kohtumenetlus, välja arvatud juhul, kui käimas on pankroti- või saneerimismenetlus;

7) kauba soetaja või teenuse saaja ei ole seotud isik tulumaksuseaduse mõistes;

8) maksukohustuslane on kauba soetajat või teenuse saajat teavitanud kirjalikult nõude raamatupidamisarvestuses mahakandmisest selle mahakandmise kalendrikuul, märkides ära mahakantud nõudega seotud käibemaksusumma;

9) maksukohustuslane ei ole viimase kolme aasta jooksul kasutanud sama kauba soetajaga või teenuse saajaga seoses käesolevas lõikes sätestatud õigust vähendada oma maksukohustust.

(15) Maksukohustuslane korrigeerib käesoleva paragrahvi lõike 14 alusel võõrandatud kaubalt või osutatud teenuselt, mis on osaliselt või täielikult tasumata, arvestatud käibemaksusumma võrra oma tasumisele kuuluvat käibemaksusummat maksustamisperioodil, mil nõue raamatupidamisarvestuses maha kanti.

(16) Kui maksukohustuslane on vähendanud tasumisele kuuluvat käbemaksusummat vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 14, kuid vähendamise aluseks olev nõue hiljem osaliselt või täielikult tasutakse, arvestatakse see nõue vastavalt selle tasumise osale maksustatava väärtuse hulka selles maksustamisperioodis, mil nõue osaliselt või täielikult tasuti.

(17) Kui maksukohustuslane on jätnud kauba või teenuse eest osaliselt või täielikult tasumata ja saanud käesoleva paragrahvi lõike 14 punktis 8 nimetatud teavituse nõude raamatupidamisarvestuses maha kandmise kohta, on maksukohustuslane kohustatud teavituses märgitud nõudega seotud käibemaksusumma võrra suurendama oma maksukohustust teavituse saamise maksustamisperioodil.“;

15) paragrahvi 36 lõiget 1 täiendatakse punktidega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„6) pidama nõudmiseni varuga seotud tehingute ja toimingute arvestust (§ 7 lõike 1 punkt 4, § 7 lõike 2 punktid 12–14 ning § 8 lõiked 6 ja 7);

7) pidama käesoleva seaduse § 29 lõigetes 14–17 nimetatud osaliselt või täielikult tasumata arvetega seotud arvestust.“;

16) paragrahvi 36 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Maksukohustuslase käibemaksu igapäevase arvestuse pidamise kord kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.“;

17) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „2017/2455 (ELT L 348, 29.12.2017, lk 7–22)“ tekstiosaga „2018/1910 (ELT L 311, 07.12.2018, lk 3–7)“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2020. aasta 1. jaanuaril.

Martin Huberg
EML juhatuse liige


[1] Käibemaksuseaduse muutmise seadus. Eelnõu toimiku number: 19-0524. Vt http://eelnoud.valitsus.ee.

[2] Direktiiv on avaldatud Euroopa Liidu õigusaktide andmebaasis EUR-lex: https://eur-lex.europa.eu.

[3] Vt sel teemal pikemalt: Tõnis Elling. Marii Reinsalu. Hoiuladude käibemaksu käsitlus Eestis. – MaksuMaksja, 2013, 3, lk 31-32.

[4] Vt selle kohta Marii Reinsalu. Hoiuladude käibemaksu käsitlus Rootsi, Soome, Tšehhi Vabariigi, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritannia näitel. – MaksuMaksja, 2013, 12, lk 35-37.

[5] Selle kohta vt Ain Veide. Kelle kanda jääb lootusetu nõude käibemaks? – MaksuMaksja, 2013, 11, lk 12-13; EML, Lasse Lehise kommentaar. Kui ei ole surmatõbi, siis saab kreeditarvest ikka abi. – MaksuMaksja, 2010, 4, lk 12-15.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo