Maksumaksja portaal - Sõiduautode „arusaamatu“ ümberregistreerimine ehk Tahtsime parimat, kuid läks nagu alati. Martin Huberg - 2018 > Veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2018 > Veebruar (nr 2) > Sõiduautode „arusaamatu“ ümberregistreerimine ehk Tahtsime parimat, kuid läks nagu alati. Martin Huberg
Sõiduautode „arusaamatu“ ümberregistreerimine ehk Tahtsime parimat, kuid läks nagu alati. Martin Huberg


Selle aasta algusest jõustus teatavasti automaks, mis ei ole automaks, ehk siis sõiduautode kilovatimaks, mis pidi kaotama sõidupäevikute pidamise vajaduse ning mille maksukohustuse puudumiseks tuleb hoolsalt sõidupäevikut pidada. Ma tean, see kõlab sama loogiliselt nagu Švejkiga koos hullumajas olnud „professori“ seisukoht, et „maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine“.[1] Paraku, kui jutt on maksustamisest ja Rahandusministeeriumi edusammudest selles valdkonnas, siis on see täpselt nii loogiline ning ainult endised ja „kehtiv“ rahandusminister tunnevad kohustust kaasa aplodeerides oma sooje tundeid kõigile ses suhtes väljendada.

Mida maksustaks riik, kui saaks?

Niisiis, kehtestati sõiduautomaks, mille maksubaasiks on autopoest „kilekotiga kaasa antud“ kilovatid. Tõsi, normitehniliselt on need sätted, mis seda maksu reguleerivad, paigutatud erisoodustust puudutavasse tulumaksuseaduse peatükki, kuid on’s see kedagi varem seganud?

Ei sega ka praegu. Maksuhaldur kuulutab oma kodulehel uut tõde: Alates 1. jaanuarist 2018 tekib erisoodustus tööandja sõiduauto erasõitudeks kasutamise võimaldamisel. See tähendab, et enam ei ole oluline tööandja sõiduauto kasutamine erasõitudeks, vaid sõiduauto kasutamise võimaldamine. Samuti ei ole enam oluline tööandja sõiduauto kasutamisel erasõitude hüvitamine, sest see ei muuda erisoodustuse maksustamist.[2]

Mis on aga sõiduauto „kasutamise võimaldamine“? Mõistagi kujuneb sellest ajapikku omaette teadusharu, nii nagu varasem kogemus WC-paberi, joogivee ning üksnes kuvariga töötamiseks mõeldud prillide puhul arvata lubab, kuid enne selle tähtsa teema süvitsi avamist kujuneb sellest kahtlemata „suur küsimärk õigusselguse“ vallas.

Maksuhaldur, mõistagi, ammutab oma teadmised seaduseelnõu aluseks olnud „analüüsist“[3] ja eelnõu menetlemise käigus avaldatud arvamustest, kuid unustab ära, et tulumaksuseaduse § 48 lg 4 punkti 2 kohaselt on erisoodustus 2) sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Võimaldamise ja kasutamise vahel on pisike vahe, umbes nagu Suur kanjon, kuid pole hullu, saate üle. Mõistagi leiab inimeste mõnitamiseks tuge tulumaksuseaduse § 48 lõikest 8, mis räägib hinnast, mida rakendatakse siis, kui autot „võimaldatakse“ töötajale kasutada, kuid mis ei räägi erisoodustuse koosseisust kui sellisest.

Tsitaadi teine osa on samuti „originaalne“. Mis mõttes saab töötaja endiselt erisoodustuse, kui ta selle kinni maksab? Mis kuradi imeloom see sõiduauto erisoodustus siis on? Ongi eraldi sõiduautomaks? Me ju teame, et kohtupraktika kinnitab, et erisoodustuse väärtuse hüvitamisel langeb maksukohustus ära, sest soodustust ei ole saadud, see on kindlasti maksuametnikele ja ministeeriumiametnikele teada kohtupraktika, sest me oleme seda neile iga natukese aja tagant meelde tuletanud.[4] Aga see ei sega neid ühti, viimasel ajal ei huvita ametnikke ammu enam see, mida kohus arvab.

Miks rahvas „ARK“-ile tormi jookseb?

Ja nii ei olegi imestada, et aasta alguses on nii liisingutes kui ka liiklusregistris inimeste huvi tööandja sõiduautode isiklikeks sõiduautodeks ümberregistreerimiseks tavatult suur.

Päevalehe Ärilehest kirjutati lausa, et: Juriidiliselt isikult vormistati detsembris eraisikule ümber üle 4000 sõiduauto, tavapärasega võrreldes üle nelja korra rohkem. Kuigi maanteeamet n-ö jooksvalt jaanuari arve ei avalda, käib ümberregistreerimine nii suure hooga, et suuremad liisinguandjad ägavad töökoorma all.[5]

Üksnes maksuametnikud teevad nägu, nagu nad ei teaks, milles asi: Asjade selline kulg paneb maksuametit kukalt kratsima. Arvestades, et seni oli firmaauto fikseeritud erisoodustuse hind 256 eurot kuus ja nüüd, kilovatipõhiselt, läheb summa kuni 130-kilovatiste autode puhul isegi soodsamaks (uuel sõiduautol 1,96 eurot kW kohta kuus ja üle viie aasta vanusel autol 1,47 eurot kW, sellelt tulu- ja sotsiaalmaks vastavalt 1,3 ja 1,0 eurot), hoidub maksuamet autokasutajatest ümberkirjutajate tulva teket kommenteerimast.[6]

Aga kallis ametnik, nii ministeeriumist kui ka allasutusest, kas pole ehk võimalik, et sõidupäevik, mis meid koormas, mille all kõik ägasid ja mida me ei peaks täitma, kuid ikkagi täidame, tagas ka selle, et teps mitte kõik ei maksnud 256 eurolt erisoodustusega seotud makse, vaid tegid seda vastavalt erahuvides läbitud kilomeetritele? Kas see debiilne võimalus siis tõepoolest mitte ühelegi ametnikule pähe ei turgata?

Kas on siis tõesti arusaamatu, et kui ma pean ka 50-kilovatiselt autolt kilomeetrise erasõidu eest maksma 65 eurot, selle asemel et maksta 19,9 senti, siis muudab see minu maailmapilti kirgastavalt ja üksnes ühes kindlas suunas? Ma saan aru, et sellest on sama raske aru saada nagu Ossinovskil piirikaubanduse mõjudest, kuid siin on ju numbrid üksiku subjekti jaoks käegakatsutavalt lähemal ja suuremad?! Kes meid valitsevad — imbetsillid? Või on see mõtteviis tõepoolest nende endi rikutusest kantud? Masendav.

Kui palju laekub?

Arvestades, et riigi esindajad nõuavad „võimaluse“ maksustamist, võis ka eeldada, et suur osa inimesi on arad. Just arad, mitte maksukuulekad. See orjamentaliteet koos rehepaplusega kumab kõikjalt läbi. Esimese hooga makstakse, siis kirjutatakse kõik ümber ja tehakse skeemid, või hakkab pihta „kohvi ostmine kirjatarvetena“, või leitakse mõni keha, „mis kannatab kõike“.

Arvestades, et amet (vt eelnevat tsitaati) leiab, et ka erisoodustuse hüvitamine erisoodustust ei „kaota“, polegi midagi imestada, kui need, kes enne lasid töötajatel erisoodustuse kinni maksta, seda enam ei lase teha või deklareerivad erisoodustuse kõigest hoolimata. Uskuge mind, ma ei ole kohanud ühtki maksumaksjat, kes oleks olnud maksurevisjonist vaimustuses. Kindlasti on masohhiste olemas ja on ka erandeid, kuid mul ei ole au olnud nendega kohtuda.

Ja nii teatabki Maksu- ja Tolliamet meile teabenõudele laekunud vastuses, et kui 2017. aasta detsembris deklareeris sõiduauto erisoodustust 5910 isikut ning maksukohustus oli 2 764 699,17 eurot, siis juba 2018. aasta jaanuaris deklareeriti sõiduautoga seotult erisoodustust 9793 deklaratsioonis maksukohustuse suurusega 4 841 861,5 eurot.

Mõistagi, üsna pea tuleb pressiteade, kus teatatakse, et jõmmid on lõpuks ometi vahele võetud, sest statistika tõlgendamine on kinni inimese kõrvade vahel, kuid üsna pea näeme me siingi muutust.

Mitu autot registreeriti?

Nagu öeldud, ajakirjanduses kirjutati, et käimas on massiline aktsioon tööandja sõiduautode ümberregistreerimiseks füüsiliste isikute nimele. Eks asja eesmärk ole ikka selle sama TSD lisa 4 andmete muutmine tulevikus.

Saime liiklusregistrist teada, et 2018. aasta jaanuaris lisati liiklusregistrisse märge „sõiduk on määratud töösõitudeks“ 18 412 juhul ning vastav märge eemaldati 1189 juhul. Mingit täpsemat teavet meile ei viitsitud edastada, seega võime lähtuda eelpool toodud Päevalehe andmetest, et detsembris oli umbes 4000 ümberregistreerimist (neli korda rohkem kui tavapäraselt ning järjekorrad on seejuures pikad). Proovime aasta jooksul neid numbreid täpsemalt uurida ja vaadata, kuhu turg maksude tagajärjel liigub, kuid võib eeldada, et TSD lisa 4 saab veel „üllatusi näha“.

Kuna aasta algus oli uusi ja huvitavaid nüansse täis, siis ei pidanudki kaua ootama ka seda, kui ilmus kodanik, kes imestas, et ka Aston Martin, Ferrari ja Porsche võivad olla töösõitudeks määratud.[7]

Olgu siinkohal meenutatud, et ka see teema on kohtust juba läbi käinud ning Porschet on kohus täiesti aktseptaabliks tööautoks pidanud.[8] See, kui säästvalt mõni äriühing või muu erisoodustuse subjekt oma raha kasutab, ei anna alust väita, et tegemist oleks tingimata erisoodustusega. Meenutagem, et ka Lamborghini toodab traktoreid ning kilovatt ei võrdu erisoodustusega.

Seda, et asja sisuks ja eesmärgiks kujuneb lõpuks poliitilise aplausi saatel teise eestlase söömine, nii nagu soomlastel kuuldavasti kombeks, võis ennustada. Järgmine samm ongi kõikide inimeste tulude avalikustamine, et naabri auto ja sissetulek oleks ikka kõigile teada. Elagu Eesti 100, juhhei!

Ja mees, kes tahtis jõmme kiusata nende Land Cruiseri lembuse tõttu[9], võib rahulolevalt pihku itsitada, sest üks paremini väärtust hoidvatest autodest tõi kõigile kruvikeeraja selga… Meil on tõesti targad poliitikud, pole midagi öelda. Kasutades populaarsete laulikute bändinime — Head mehed, õppinud riistad…

Martin Huberg

EML juhatuse liige


EML teabenõue MTA-le

16.02.2018

Pöördume teie poole teabenõudega selgitamaks välja deklaratsiooni vormil TSD lisa 4 „Erisoodustused“ kajastatud andmed.

Kui mitmes deklaratsioonis ning summaliselt, kui palju deklareeriti 2017. a detsembri ja 2018. a jaanuari TSD lisa 4 „Erisoodustused“ koodiga 4040 tööandja sõiduauto kasutada andmist töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks?


MTA vastus teabenõudele

20.02.2018

Koodi 4040 andmed on järgmised:

2017 12 k 2 764 699,17 eurot 5910 deklaratsioonis

2018 1 k 4 841 861,5 eurot 9793 deklaratsioonis



[1] Jaroslav Hašek. Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Tallinn: 1975, lk 38.

[2] MTA kodulehel olev juhend „Tööandja sõiduauto erisoodustuse maksustamine alates 1. jaanuarist 2018“, arvutivõrgus: www.emta.ee/et/tulu-kulu-kaive-kasum/erisoodustused/soiduauto/tooandja-soiduauto-erisoodustuse-maksustamine-alates.

[3] Risto Kaarna. Firmaautode erakasutamise maksustamisest. – Rahandusministeeriumi blogi, 13.07.2016. Arvutivõrgus: https://blogi.fin.ee/2016/07/firmaautode-erakasutuse-maksustamisest/.

[4] Martin Huberg. Rahandusministeerium on targem kui kohus? – MaksuMaksja, 2015, 5, lk 13-15.

[5] Ann-Marii Nergi. Firmaautode ümberregistreerimine on liisinguandjatele põhjustanud kohati kuudepikkuseid järjekordi. – Eesti Päevalehe Ärileht, 22.01.2018.

[6] Samas.

[7] Gregor Sibold. Uus seadus paljastas eestlaste tööautod: Ferrarid, Lamborghinid ja Aston Martinid. – Portaal Geenius.ee, 09.02.2018.

[8] Alari Ossa. Porsche on kah auto... – MaksuMaksja, 2006, 10, lk 42-43.

[9] Martin Huberg. Jõmmile kilovatiga vastu lõugu. – MaksuMaksja, 2016, 8, 19-22.

undefinedundefinedundefinedundefined
  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo