Maksumaksja portaal - Mida teha uppuval Titanicul ehk Kuidas päästa Eesti pensionisüsteemi? Kristjan Järvan - 2018 > Veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2018 > Veebruar (nr 2) > Mida teha uppuval Titanicul ehk Kuidas päästa Eesti pensionisüsteemi? Kristjan Järvan
Mida teha uppuval Titanicul ehk Kuidas päästa Eesti pensionisüsteemi? Kristjan Järvan

Kavandatavad muudatused I pensionisambas — riiklikus vanaduspensionis — kannavad uhket nimetust pensionireform. Reformist on aga kohatu rääkida olukorras, kus lahendamata on põhimõtteline küsimus: pensionisüsteemi eluspüsimiseks vajalike maksumaksjate — täna sündivate laste — arvukuse suurendamine.

Seevastu viidatakse tulevase pensionäri isiklikule vastutusele oma tuleviku kindlustamisel II pensionisamba kaudu. Viimane väide põimitakse osavalt viitega riigi panusele 4-protsendilise juurdemakse kaudu, mis justkui suurendab pensionikoguja kukrut tulevikus. Ilustamata maailmas näeme aga äärmiselt madala tootlusega pensionifonde, mis ei anna pensionikogujale vähematki alust loota muretut vanaduspõlve täpselt vastupidi samba juurutamise ajal kommunikeeritule. Seega võib tänast Eesti pensionisüsteemi võrrelda kuulsa Titanicuga, mis kihutab täiel hool jäämäe suunas. Me teame ju, millega see lugu lõppes.

Et mõista tänase rahakogumise mõttekust, tuleb vaadata tulevikku. Aastaks 2060 on pensioniiga Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tõusnud 73. eluaastani, kui pensionile lähevad aastal 1987 sündinud. Arvestades tänaseid Rahandusministeeriumi pikaajalisi prognoose kogub 1987. aastal sündinu elu jooksul II pensionisambasse 55 320 eurot. Aastaks 2018 prognoositav keskmine kuupalk on 1280 eurot. Aastal 2060 on keskmine kuupalk 7227 eurot. Niisiis tähendab 2060. aastaks 55 320 eurot säästmine tänaste palkade juures 38,2 kuu sissetuleku kõrvalepanekut. Aastal 2060 tähendaks see aga vaid 7,7 kuupalga säästmist.

Loomulikult on ülaltoodud arvud illustratiivsed. Need kirjeldavad aga kujukalt, millist mõju omab säästmisele palkade kiire kasv ning sellega kaasnev elanikkonna ostujõu muutumine ajas. Mõelgem nüüd aga sellele, et 38,2-kordse kuupalga peab säästma noor tööealine, kes parasjagu seab sisse oma isiklikku elu, loob perekonda ja kasvatab lapsi.

Pime usk säästmisse viib vaesusesse
II samba pensionifondide reaaltootlus on alates oma loomisest 0,7% (keskmine tootlus 3,8% miinus inflatsioonimäär 3,1%). Seda on loomulikult väga vähe, kuid nagu ka Taavi Tamkivi oma Postimehes ilmunud artiklis välja tõi — viimase 10-aastase majandustsükli jooksul on reaaltootlus hoopiski negatiivne olnud.
[1] Pilk tuleb heita sügavamale: kas tootluse võrdlus ainult inflatsiooniga on üldse asjakohane? Rahandusministeeriumi prognooside kohaselt ületab palgakasv edaspidi inflatsiooni üle kahe korra. Pensionile minnes võrdleme saadavat pensionit aga just eelnevalt saadud palgaga. Seega oleks õige ja aus võrrelda pensionifondide tootlusi hoopis keskmise palga tõusuga. Senine pilt on trööstitu. Alates oma loomisest on pensionifondid jäänud palkade kasvule alla keskmiselt 5% aastas. See tähendab, et II pensionisambale lootev pensionär jääb keskmise töötajaga võrreldes aina vaesemaks — suhteline vaesus sööb II sammast aplate suutäitega nii tulevikus kui ka juba täna.

Alates 1983. aastast sündinud maksumaksjatel valikut ei ole — kohustus investeerida II pensionisambasse on seadusesse raiutud. Investeerimisobjekti valik on kaudne, kuna valida saab mitte objekti, vaid üksnes erinevate investeerimispõhimõtete vahel. Seni on „parimad” investeerimiseksperdid võimaldanud pensionikogujale 5% negatiivset tootlust palgakasvu suhtes.

Investeerimismatemaatika ei ole igaühele jõukohane ning börs on põletanud isegi geeniuste väärtpaberiportfelle. Kas 707 986 kogumispensioniga liitunut omavad mingitki aimu inflatsiooni ja keskmise palga tõusu seostest? Kas nad saavad aru, et reaalse palgakasvu püüdmine fondidesse kogutava rahaga oleks võrreldav lotovõiduga? Naiivne eeldus. Pigem mõjutab nende valikut pime usk, et igasugune säästmine on hea, koos müügimehe naeratuse ning väga valitud ajaperioodide tõttu kõrgustesse rühkivate graafiliste materjalidega. Inimesed on sunnitud valima fondide vahel, mille sisu ja toimimispõhimõtted jäävad enamikule arusaamatuks. Selles mängus võidavad ainult pangad — oma valitsemistasud kinnitavad nad silmagi pilgutamata kõrgemal reaaltootlusest, mida oma pensionikogujatele pakkuda suudavad.

Tahes-tahtmata viib see loogilise lõppjärelduseni, et II pensionisamba peamine funktsioon ei ole ega saagi olla inimesele finantsiliselt muretu vanaduspõlve tagamine. Küll aga vähendab taoline pensionikorraldus riigi vastutust pensionikoguja ees, kus koguja avastab pensionile suundudes, et hoolimata aastakümnete pikkusest säästmisest tuleb nüüd hakata elama vaesuses.

Pension 2060 — Titanic vajab päästepaati
I pensionisammas on vähemasti eeltoodud probleemidest vaba. Väljamaksed sõltuvad samal eelarveperioodil kogutavast sotsiaalmaksust, mis on üldiselt teadaolev, kuid pidevalt teadvustamist vajav asjaolu. Riik ei kogu sinu palgalt makse, et sulle hiljem pensioni maksta, vaid maksab maksudena kogutud sotsiaalmaksu kohe ka jooksvalt pensionitena välja.

Veel tänagi samastavad paljud riiklikku pensioni nõukogude ajast pärit „väljateenitud aastate pensioniga”. Nõukogude inimesele esitleti pensioni tööstaa˛i abil välja teenitavana. Madala palga ning raskete töö- ja elutingimuste tõttu kannatav motivatsioon vajas ju turgutamist, plaanid ületamist ja kommunism ehitamist. Seda harjumuspärast valet sai jätkata ka taasiseseisvunud Eesti — kuni tööealisi maksumaksjaid oli piisavalt ja pensionäre vähe. Tänaseks on aga olukord sedavõrd muutunud, et tegelikkusest on raske mööda vaadata. Võimalused riiklikku pensioni maksta sõltuvad eelkõige tulevaste maksumaksjate — tänaste laste — hulgast ja maksevõimekusest. Kui üldse rääkida väljateenitud pensionist, siis välja teenida saab riiklikku pensioni ainult laste kasvatamisega. Seos on lihtne ja ühene. Miskipärast napib seadusandjal otsustavust seda välja öelda ja sellele pikaajalisi poliitikaid üles ehitada.

Tasu tehtud töö eest on palk, mitte pension. Maksud, mis töötasult makstakse, lähevad maksumaksja vanematele pensioni maksmiseks. Tema enda pensionipõlveks peavad olema kasvanud uued töötegijad ja maksumaksjad. Kurbloolisus peitub selles, et paljulapseliste perede lapsevanemad, kes otseselt kindlustavad pensionisüsteemi toimimise tulevikus, saavad täna ise ebaõiglaselt närust pensioni. Omal ajal kulus nende energia kõrgema palga ja lennukama karjääri nõutamise asemel laste kasvatamisele. Ei olnud neil suuri tulusid ega ka pikka staa˛i.

Sajand tagasi tegi oma esimese ja paraku ka viimase reisi uppumatuks peetud Titanic. Laevakompanii oli oma kätetöös nii kindel, et päästepaate leidus vaid poolele reisijatest. Tagajärg on meile teada.

Tänane pensionisüsteem on järgnevate aastakümnete perspektiivis vaesusesse uppuv laev. Mida teha? Aastal 2017 maksti pensionifondidesse kokku ca 420 miljonit eurot. 1/3 sellest on sisse maksnud inimesed ise (2% palgast) ja 2/3 riik (palgatöötaja makstud sotsiaalmaksust, mis teeb 4% palgast). Seega on riik kulutanud 2017. aastal II pensionisamba toetamiseks arvestuslikult 280 miljonit eurot.

Kuna peamine sammas — see esimene — vajab elus püsimiseks tööealise rahvastiku püsimist, on mõistlik suunata II pensionisamba toetamiseks kasutatav raha demograafilistesse meetmetesse ja haridusse. Nii või naa lasub peamine raskus I sambal, kuna see moodustaks pensionist 2060. aastal 80–90%. Piltlikult öeldes on ettepaneku sisuks võtta uppuvalt laevalt materjali ja ehitada päästeparv. Kõik jäävad ellu.

I believe you may get your headlines, Mr Ismay,”[2] on üks Titanicu hukku kujutava kultusfilmi mõjusamaid tsitaate. Eesti kolmeastmeline pensionisüsteem juurutati ajal, mil „kokkupõrge jäämäega” — demograafiline mõõn — oli juba käes. Muljetavaldav on pensionisüsteemi ühe inseneri Eiki Nestori ning fondihaldurite kindlameelsus päästeparve ebavajalikkuse osas. Süsteemi olevat hoopis vaja veel rohkem raha! Nõnda jätkudes tulevad kord ka pealkirjad, mis enam ei hoiata pensionisüsteemi kokkukukkumise eest, vaid sedastavad selle toimumise.

II sammas ei vaja rohkem raha, nii nagu uppuv Titanic ei vaja auru juurde.

Kristjan Järvan

Ettevõtja

Arvamuslugu ilmus 03.02.2018 Eesti Päevalehes.



[1] Vt Taavi Tamkivi: riigi 300 miljonit eurot ja meie vanaduspõlv. – Postimees, 30.01.2018.

[2] „Ma usun, te pääsete (ajalehe) esiküljele, Hr. Ismay” — sõnad, mis filmi-Titanicu kapten lausus meediatähelepanu otsivale laevakompanii juhile.

undefinedundefinedundefinedundefined
  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo