Maksumaksja portaal - Õigusriiklus Eesti teenistuses. Jüri Raidla - 2018 > Veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2018 > Veebruar (nr 2) > Õigusriiklus Eesti teenistuses. Jüri Raidla
Õigusriiklus Eesti teenistuses. Jüri Raidla


Anton Hansen Tammsaare oli haritud jurist. Võimalik, et see asjaolu oli üheks põhjuseks, miks tema sulest sündis eestlaste jaoks ikooniline teos „Tõde ja õigus“. Oru Pearut ei huvita tõde, temale piisab teadmisest, et temal on õigus. Mäe Andresega on lugu vastupidine. Andres jõuab pärast ühte kohtuprotsessi äratundmisele, et tema jäi oma õigusest ilma ainult sellepärast, et oli seda nõudnud tõe põhjal.

Andres ja Pearu otsisid omal kombel tõde ja õiglust ega leidnud kumbagi. Nad ei teadnud, et tõde ei saa paika panna hääletamisega, nii nagu ei saa ka õiglust kehtestada otsustamisega. Kas keegi suudab ette kujutada, et tõe üle saab hääletada? Õiguse mõistmisel kohus hääletab. Sestap tuleb paradoksaalsel kombel tõdeda, et kohus ei kuuluta tõde ega kehtesta ka õiglust. Kohus mõistab õigust.

Kui kohus ei kuuluta tõde ega kehtesta õiglust, siis küsigem, kus asub õigusriik! Äkki on õigusriik kaduma läinud? Vastupidi. Tänu sellele, et kellelgi, isegi mitte kohtul, ei ole tõe ja õigluse monopoli, saab õigusriik olemas olla. Küll on aga õigusriigi vääramatuks tunnuseks õiguse püüd jõuda tõele ja õiglusele nii lähedale kui võimalik. See tunnus on tänasel Eesti riigil kahtlemata olemas.

Me võime põhiseadust lugeda kordi ja kordi ja kordi, kuid õigusriigi definitsiooni me sealt ei leia. On loomulik, et me leiame põhiseadusest, eriti selle preambulist ja esimesest peatükist, suurel hulgal väärtusi, aluspõhimõtteid ja norme, mis on õigusriigi lahutamatuks tunnuseks ja koostisosaks. Põhiseaduse preambulis ei ole sõnavalik juhuslik, kui kõneldakse Eesti riigi rajanemisest vabadusele, õiglusele ja õigusele. Teatavasti oli varasemates põhiseadustes sõna „õigus“ asemel sõna „seadus“. Võib ju tekkida küsimus: kas pole tegemist pelgalt sõnademänguga? Ei ole. Seaduse asendamine õigusega põhiseaduse preambulis oli Põhiseaduse Assamblee teadlik valik rõhutamaks tõsiasja, et Eesti Vabariigi puhul me räägime õigusriigist, mitte seadusriigist. Ärgem alahinnakem põhiseaduse preambuli sisu ja sõnastust. Sealt ei leia me mitte ainult Eesti õigusriigile nii olulisi väärtusi ja aluspõhimõtteid. Sealt leiame ka Eesti rahvuslikud huvid. Õigusriigi konstitueerimise kaudu on põhiseadus tõstnud õigusriikluse Eesti rahvuslike huvide kategooriasse, mida tuleb hoida ja arendada.

Eestlasele on kombeks seada õigus oma väärtasjade hierarhias kõrgele kohale. See on igati kiiduväärne omadus. 1990. aastate alguse pöördelistel aegadel tähendas eestlaste õiguslembus seda, et isegi riigi ümberpööramine ja ümbertegemine käis õiguslike vahenditega ning parlamentaarsete meetoditega. Õigusriiklik toimimine 1990. aastate alguse õigusriigituses oli oluliseks garandiks Eesti verevabal vabanemisel.

Õigusriiklus on tähtsam kui õigusriik ise. Õigusriiklus on mõtteviis, arusaamade, põhimõtete ja väärtuste kogum, mis võib toimida isegi siis, kui konkreetset õigusriigile omast õigusnormi tema positivistlikus täiuslikkuses ei olegi veel loodud. Õigusriiklus on ühiskondliku teadvuse peavool, mis on aegade jooksul kujunenud erinevate mõjurite koostoimes. Loomulikult on õigusriiklus ja õigusriik omavahel tihedalt seotud.

Õigusriiklus meie mõtlemises, tegevuses ja riikluse praktikas on meid edukalt toonud vahefinišisse, mille märksõnaks on Eesti Vabariik 100. Kuid ta on loonud ka uued väljakutsed. Vahepealsetel aastatel on Eesti riigipidajate õiguslembus arenenud õiguslikuks fetišismiks, pimedaks usuks seaduse kõikevõitvast, kõikevõtvast ja kõikehõlmavast jõust. Selle fetiši tulemuseks on ühiskonda kurnav ja ahistav õigusloome.

Õigusriiklik lähenemine on meie ette tõstnud uue ja täiesti paradoksaalse ülesande, milleks on asendustegevusliku ja vohava õigusloome ohjeldamine. Miks ma nimetan vohava õigusloome ohjeldamise ülesannet õigusriiklikuks? Teen seda sel lihtsal põhjusel, et õigusloome on saavutanud sellise massiivsuse, kus väga laialdaselt omaks võetud tunnetuse kohaselt on tegemist ühiskonda ahistava ja pärssiva nähtusega. Ei ole mõtet pugeda ka Euroopa Liidu selja taha — statistika näitab, et vaid ca 25% Eesti õigusloomest on tingitud Euroopa Liidust. Kuna vohav õigusloome on viimastel aastatel hakanud Eesti õigusriiki diskrediteerima, siis peab õigusriiklus appi tulema ning pöörama pahelise õigusloome taas hüveliseks protsessiks. Vastasel juhul võib Eesti õigusriik hakata devalveeruma. Eesti riigi korraliku strateegiakeskuse käimalükkamine oleks ilmselgelt üks oluline meede õigusloome ohjeldamisel.

Eduka õigusriigi jaoks on eriti oluline õiguskeskkonna stabiilsus. Jutt käib stagnatsioonivabast stabiilsusest. Samuti käib jutt innovatsiooni soosivast stabiilsusest. Ei tohi hetkekski unustada, et riikide õiguskeskkonnad on üksteisega konkurentsiolukorras. Meie õiguskeskkonnas on lisaks massiivsele ülereguleerimisele kujunemas mitmed teisedki probleemid. Enne millegi reguleerima asumist tuleb veenduda, et reguleeritav probleem on üldse olemas; et olemasolevat probleemi saab ja peab lahendama õigusloomeliselt ning et väljapakutavad õiguslikud lahendused oleksid optimaalsed. Ette peab olema valmistatud seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus.

Seda kõike ei tehta koalitsiooniläbirääkimistel ning seda kõike ei kohaldata koalitsioonilepingute suhtes. Ometi on koalitsioonilepingud dokumendid, mille järgi suurel määral toimub Eesti elu nelja-aastaste tsüklite kaupa. Paradoks! Kuidas sellest üle saada? Poliitilisele kultuurile loota oleks vist naiivne, selle jõudmine rahuldavale tasemele võtab veel mitu põlvkonda aega. Olles põhimõtteliselt õigusliku ülereguleerimise vastu, tuleb tõenäoliselt siiski pöörduda õiguse poole ning leida lahendus koalitsioonilepingute ohjeldamiseks. Koalitsioonilepingud peaksid olema poliitikate kokku leppimise instrumendid, mitte segapuder poliitikatest ja konkreetsetest õiguslikest meetmetest. Siis jääks vast ära ka tüüpiline 100-päevane rapsimise periood pärast valitsuste ametisse astumist.

Moodne riik on legitiimne ainult õiguse kaudu. Mõelgem, mida tähendab see tees juristide ja juristkonna jaoks, millised vajadused ja väljakutsed see juristkonnale esitab ning millised võimalused see annab. Meenutagem, et täna, täpselt 100 aastat tagasi loodud Eestimaa Päästekomiteest olid 2/3 juristid. Asutava Kogu 120 liikmest 25 olid juristid. Käsitlegem toodud ajaloolist paralleeli üleskutsena kõigile teile, head kolleegid, panustada kõvasti rohkem Eesti riikluse edendamisse ja kindlustamisse Eesti arengu järgmisel aastasajal.

Eesti sajanda sünnipäeva eel uuritakse minevikku, kuid veelgi tähtsam, plaanitakse ka tulevikku. Tuleviku kujundamisel peaks lähtekohaks olema põhiseaduses kirja pandud eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine kui ülim eesmärk. Selle eesmärgi saavutamine ja hoidmine läbi sajandite eeldab suutlikkust üles ehitada ja juhtida oma riiki. Seega, Eesti suur eesmärk on arendada välja 21. sajandi vääriline moodne väikeriik, mis toimiks tõhusalt ja oleks ihaldatud koduks nii meie inimestele kui ka ettevõtetele. Teisisõnu, väikese Eesti suur tulevikulugu peaks olema nüüdisaegse riikluse mudel, mis oleks ajas paindlikult muutuv ja tõhus. Tänapäevane riik ei tohi olla elitaarriik, kuid ta peab olema eliitriik. Ja enesestmõistetavalt peab see riik õhtumaade kultuuriruumis olema õigusriik.

On ütlematagi selge, et moodsa riikluse mudelit ei ole Eestis võimalik luua ilma riigireformi sisu määratlemata ja seda reformi ellu viimata. Inimarengu aruandes esitatud prognooside kohaselt on aastal 2100 Eesti elanike arv ca 800 000. Kahetsusväärsel kombel on aastal 2100 Eesti elanikkond vanem kui täna ning karta on, et ka haigem kui täna. Kas tõesti on nende prognoositavate numbrite taustal meie poliitiline peavool ikka veel sedasama endist ja senist meelt, et põrutame aga sama kalli riigiga edasi — põhiseaduslikke institutsioone olgu ikka sama palju kui praegu, haldusmenetlused olgu ikka sama pikad kui täna, ning tootkem aga kirjutatud õigust juurde, siis on kindel, et ametnikkond peab kasvama, mitte kahanema. Ja Riigikogu olgu ikka 101-liikmeline, mis sellest, et juba praegu on proportsioonid paigast ära — kui Eestis on 77 parlamendisaadikut 1 000 000 elaniku kohta, siis Rootsis on vastav number 36, Norras 33 ja Taanis 32. Paistab, et me oleme ikka erakordselt rikkad.

Väikese riigi hoidmine, pidamine ja arendamine on proportsionaalselt raskem ja kallim kui sama tegevus suure riigi puhul. Õiglane oleks ju vastupidine. Riikide konkurentsis ei ole vahet, kas oled suur või väike. Riiklus on muu hulgas ka võistlus parema mõjupositsiooni eest, võistlus parema elatustaseme ja arengu eest. Selle eest, et oled riigina väike, preemiat ei maksta ega toetust ei anta. Ka haletsemine ei aita. Julgen siinkohal väita, et riigireformi eitamine on vastuolus põhiseaduse preambulist tulenevate rahvuslike huvidega, kuna ei ole suunatud Eesti riikluse ülima eesmärgi saavutamisele. Seetõttu tuleb riigireformi eitamist pidada taunimisväärseks.

Ühiskonda ei saa juhtida Exceli tabeli põhiselt, matemaatiliselt ei saa kirjeldada ka riigireformi. Eelöeldu tähendab, et riigireformi kirjeldamisel on lubatavad väikesed rehkenduslikud kalambuurid. Kõnelesin riigi pidamise reformist avalikkuse ees esimest korda 2009. aasta novembrikuus. Sellest saati on üht-teist ka toimunud, kuid mitte piisavalt. Ilmselt tuleb ülesannet ja üleskutset lihtsustada. Jätkakem siis riigireformi lihtsate sammudega: vähendagem avalikku võimu teostavat ametnikkonda kaks korda, tõstkem ülejäänud ametnike palkasid kaks korda ja lühendagem kõiki haldustoimingute tähtaegasid kaks korda. Ja siis kontrolligem, kas riigi efektiivsus paranes kaks korda või veidi vähem. Ma tunnetan, et 1200 saalis viibijast 1100 praegu muigavad, vähemalt mõttes. Ka hollandlased muigasid, kui Hollandi valitsus kuulutas 1994. aastal välja õigusloomereformi, mille konkreetseks eesmärgiks seati halduskoormuse vähendamine 25%. Täna hinnatakse Hollandi reformi rahvusvaheliselt kõige edukamaks, kusjuures Maailmapanga arvamuse kohaselt tagas reformile edu just nimelt eelmärgitud 25% eesmärgi püstitamine.

Praegusaegse riigi kõige olulisem tunnus on võimekus olla strateegiline ja kohandumisvõimeline. Eesti kui väikeriik peaks olema valmis reageerima mis tahes keskkonnamuutustele kas selle keskkonnaga kohandumise või keskkonna mõjutamise või muutmise kaudu. Võimekus reageerida kiiresti ja adekvaatselt meid ümbritseva keskkonna muutustele eeldab riigilt strateegia ja strateegiakeskuse olemasolu, see tähendab ka strateegiate muutmise strateegia olemasolu. Arvestades Eesti parlamentaarset riigikorraldust, on strateegiakeskuse õige asukoht peaministri juures. Eestil on olemas kõik eeldused kujuneda dünaamilise riigi musternäidiseks ja oma riikluskogemust eksportida. Loomulikult rahumeelsel teel.

Vargamäe Andres peab õigust arhailisel viisil inimese elamise korraks ja eeldab selle olevat õiglase. Andrese soovunelma täitumise nimel tuleb meil kõigil, eriti aga juristidel, pingutada. Eesti nüüdisaegne areng on olnud järjepidevalt õigusriiklik. Kuigi viimastel aastatel on meie õigusriikluses olnud tunnetatavad ka taandarengud, ei ole põhjust dramaatikaks. Suund on õige ja õigusriiklus on endiselt Eesti ainumõeldav tee.

Riigi kohustus on oma kodanikke teenida. Eesti riik on väike. Mida väiksem on riik, seda hapram ta on. Mida hapram on riik, seda suurem on kodanike vastutus riigi saatuse eest. Kodanikel on kohustus oma riiki hoida ja pidada parimal võimalikul moel. Pidagem oma riiki siis sellisel moel, et teda ei oleks kunagi enam tarvis taastada.

Jüri Raidla

Advokaadibüroo Ellex Raidla vanempartner

Tegemist on aktusel „Õigusriik 100“ peetud kõnega.

undefinedundefinedundefinedundefinedundefined
  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo