Maksumaksja portaal - Oleme kiiretest sarimuutujatest saanud arglikeks vabanduste otsijateks. Peeter Tammistu (Majandusanalüütik) - 2017 > juuni/juuli (nr 6//) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2017 > juuni/juuli (nr 6//) > Oleme kiiretest sarimuutujatest saanud arglikeks vabanduste otsijateks. Peeter Tammistu (Majandusanalüütik)
Oleme kiiretest sarimuutujatest saanud arglikeks vabanduste otsijateks. Peeter Tammistu (Majandusanalüütik)

Kena suveaeg on kätte jõudmas. Puhkused. Pilvepiirgi on oma töörügamise lõpetanud. Oli toimekas sessioon, „viimsepäevil“ sai vastu võetud kümneid ja kümneid seaduseid, küll pundikaupa, küll kobarana, lisaajal ratifitseeriti ka Rail Balticu (RB) leping. Tubli, tubli, aga… kas te kujutate ette, kuidas on ühe päevaga võimalik mõtestatult vastu võtta selline hunnik seadusi? Kas nende mõjusse ka süveneti või ainult „nuputati“ (vajutati nuppu)?

Ei ole teist võimalust, kui et seal tegutseb seltskond roboteid, sest kümneid seadusi ühe jutiga vastu võtta võivad vaid hingetud nupuvajutuse robotid. Nupurobotid ja juturobotid. Selle mõttekäigu kontrolliks võiks ju poliitinimestelt küsida midagi sisulist kiire raudtee tasuvuse kohta. Tegelikult vist ei tasu, sest tasuvusarvestust ei ole ju maakeelde tõlgitud. Muidugi on see mittetõlkimine kaval nipp, sest ega keegi Pilvepiiril julge tunnistada, et ei valda võõrast keelt nii palju, et sellest valdkonnaspetsiifikast aru saada.

Vaadake, small talk kokteilipeol ja erialane valdkonnaspetsiifiline keel on erinevad asjad. Eri valdkondi uurides alustame pea iga kord uue keele õppimist ja isegi tipptõlgid eksivad terminitega, kui ei ole ette valmistunud. Kuid jah, kui keelt ei valda, valdkonda ka ei valda, siis jääbki vaid spikri järgi nuppu vajutada, olgu see siis joogimaks, sotsmaks või KOV viimase vabadusvõitluse ignoreerimine. Muidu on Pilvepiir kaitsmas igat mutukat, lotomängijaid („Hasartmäng ei ole teenimisvahend!“), SMS-laenu võtjaid („Lugege väikest kirja!“), isegi koeraketi pikkus on ära määratud — nüüd järsku, ilma väikest ega suurt kirja lugemata, oma keti pikkust hindamata, sai suurleping ratifitseeritud. Ei tea, kas mõiste „ratifitseerima“ tuleneb ingliskeelsest sõnast rat, tähendades maakeeli rottimist või rotimaksu? Kuidas kujundada keskkonda pärast RB valmimist, sellest ei kuulnud midagi.

Tagumendimaks?

Kahtlustust, et tegemist on robotitega, süvendab asjaolu, et kui programmi on söödetud vigane käsklus, siis jätkatakse enesehävituslikkuseni selle täitmist. Parandusprogrammi ei ole. Näiteks magusamaksu lugu, mis algselt oli lihtne raharoopimise vahend poliitlubaduste täitmiseks (kuigi maskeeriti hunnituks rahvatervise küsimuseks). Ma ei vaidle vastu, kui mingile tootele/tegevusele maksusid kehtestada, kuid see peab olema mõistuspärane. Maksjatele usutav, arusaadav. Süsteemne.

Edasine „mulinaadimaksu“ saaga näitab, et kuigi sellest riigikassale eriti tulu ei tõuse (mida on näidanud ka teiste kogemused), siis Dr Riik enam ennast verbaallõksust välja puterdada ei osanud. Rahvatervis on tähtis eesmärk, kuid magus ise ei ole paha, viga on tasakaalustamata eluviisis. On elualasid, kus nii rasvase kui magusa pruukimine on hädatarvilik organismi tasakaalu säilitamiseks. Teisalt, vähese liikuvusega inimeseraasu jaoks, kes päevad läbi kontoris ahtrit laiaks istub, et meie tervise nimel üha uusi regulatsioone ja pahelisi makse välja mõelda, on magusasjade distsipliinitu manustamine küll kurjast. Sealt võikski alustada, mitte magusamaksu ei peaks me kehtestama, vaid tagumendi laiaksistumise vältimise maksu.

Kui pepu on nagu kaks poksikinnast, maksu ei maksa, kui… Oleks kõigile arusaadav ja õpetlik. Kuid tundub, et Pilvepiir ei saa aru, mis on põhjus, mis tagajärg. Ikka juhtub, kuid meil on hakanud levima müüt, et tühja sest, et valesti, peaasi, et teevad. Tundub peaaegu Silicon Valley mitteametliku loosungina - „Ebaõnnestu varakult, ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasiviivalt“.

Meil on ka vähemalt kaks esimest tingimust täidetud, kuid kolmandaga oleme otsustanud teha omamood, mulgikapsa moodi, — ebaõnnestuda tagasi. Nüüd on uueks trendiks kujunenud ebajärjekindlus, rapsimine, paanika: tõstame seda maksu — ei, tõstame teist maksu, vahetub mees „püünel“ ja jälle muudame kõik tagasi ning Dr Riik teeskleb asjalikku toimekust edasi. Vaene Rahandusministeerium on napi poole aasta jooksul pidanud põhjendama vastandlikke eelarve variante viiel erineval moel nagu koerasöögi reklaami. Tõelised rahvakunstnikud. Võib-olla on stand-up ˛anr poliitinimesele loomuomane, igatahes: Saksamaa endine rahandusminister, sotsiaaldemokraatide eksliider ja Angela Merkeli vastaskandidaat kantsleri valimistel 2013. aastal Peer Steinbrück proovib uut ametit — temast sai näitleja-koomik… Ilmselt jõudis oma tõelise kutsumuseni. No vähemalt aus ja positiivne leib.

Lihtne analoogia

Aga küsime lapsemeelselt: milleks meile maksud? Oleme harjunud? Alati on makstud? Unustame hetkeks poliitinimeste muinasjutud. Mõtleme natuke. Vanasti oli kõik selge, kuningad kogusid makse, sest inimesed olid nende „alamad“ või „omad“, aga nüüd? Me oleme ju vaba rahvas vabal maal. Kui meie tulevik oleks kui äriplaan, oleks kõik arusaadav, meie oleksime investorid ja investeeriksime oma laste tulevikku. Kuid äriplaani ei ole, on lõputu, heitlik jutujada. Segane värk. Võib-olla saab kuidagi teistmoodi, paremini? Tõhusamalt! Ei saa ju elada segadikus. Poliitinimesed on nii palju maksude kehtestamise vajadustes hämanud, et need seletused on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse. Piinlik. Katsume sellest siis isekeskis aru saada.

Kui me millestki aru ei saa, siis mida me teeme? Me lihtsustame ja kasutame analooge. Näiteks niimoodi, et võrdleme majandust lahinguga. Miks? Väga lihtne, lahingu tulemus on selge, kas võit või kaotus, selles ei ole mingit osa poliitinimese jutus, millised peaksid olema ratsanike kiivritutid või kaplani saapapaelad. Koka põllepaeltel ei ole tulemusega mingit põhjuslikku seost, kuigi otsene seos on koka osavusel toitu valmistada (ei millestki) ja see sihtkohta viia.

Oleks ka päris metsik arvata, et lahing võideti, kuna kaplani pruunidel saabastel olid tasuta punased paelad. Loeb vaid võit või kaotus. Me peame iga päev majanduslahingut nii ettevõtete tasandil kui riikide vahel, nimetades seda hellitlevalt konkurentsiks. Millest see võitlus koosneb? Nii on sündinud hoolimata tõsiasjast, või vahest isegi tänu sellele, et 9/10 sõjast moodustab logistika, ja et sõjavägede liikumis- varustamisarvestusega kaasnevad matemaatilised probleemid väärivad Napoleoni tsiteerides Leibnizit ja Newtonit. Nagu üks nüüdisaegne suur sõjamees on öelnud: Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest… Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.[1] Väga hea ja lihtne analoog meie arutluse aluseks.

9/10 võidu sepistamine

Seega, esiteks peab olema kujutlusvõime, et näha, KUS ja MILLAL peab vägi olema. Kas meil on selline visioon olemas? Kuigi see pidavat olema lihtne, ei ole me määratlenud, kus ja millist lahingut loodame pidada. Kas see on Tähesõdade lahing või labidameeste mõõduvõtmine? Me ei saagi seda teada, sest meil ei ole strateegiat. Teiseks, kuna me ei tea, kus ja millal, siis ei saa me ka logistikat üles ehitada. Vaadake, igasse lahingupaika viib teatud optimaalne teedevõrgustik (see, mille kohta Moltke ütles, et marsime eraldi, kuid võitleme koos), me ei tohi teid üle koormata.

Kolmandaks, meie maksuküsimuse (küsimise?) seisukohalt tähtis on see, kuidas vägesid teel varustada. Moonakogumise „värk“. Ennevanasti sai suuri vägesid ja moona liigutada põhiliselt jõgede kaudu, nüüd on võimalusi rohkem. Ummikuid ka. Vaadake, veerandmiljoniline vägi on nagu liikuva linna varustamine, sellele moona kogumine ja etteandmine igas liikumise punktis ei ole naljaasi (meie peame liigutama umbes 1,3 miljonit inimest). See vajab väga põhjalikku planeerimist. Kui moonaga varustamisel tekkis tõrge, siis sõid väed ümbruskonna paljaks, kannatasid nälga või marodööritsesid. Elementaarne.

Vanaaegne vägi oligi nälja piiril edasi vantsiv mass, mis moona puudumisel võis väga kurjaks minna. Just seepärast oli tähtis, „kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada.“ Kuid põhimõtted ei ole ka tänapäeval muutunud. Just seepärast peab „ juhi plaani aluseks olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine“. Tollane juht ei saanud Pilvepiiril vajutada hääletusnuppu ja homme teist nuppu, ta pidid „tegureid“ põhjalikult tundma. „Linn“ tahtis liigutamist.

Seega peab meil olema strateegia, kuhu ja millal me tahame jõuda ehk riigireform, teiseks liikumistee ehk kohalejõudmise taktika/logistika ja kolmandaks neid kahte esimest arvestav moona- ehk maksude kogumine. Lihtne. Kas meie maksukogumine on selline? Kas sellel on eesmärk? Või ainult tagajärg? Või kas see on üldse moonakogumine või hoopis… külade rüüstamine? Marodöörlus? Kuhu siis vägi marssima peaks, kas eilse moonalao või ülehomse poole? Mõlema? Pigem on tegemist sussaninliku juhtimismudeliga.

Lahingupaiga valik

Edukad juhid on alati osanud teha luuret (analüüsi), valida endale soodsaid lahingupaiku ja isegi väikese väega jagu saanud suurtest ja ülbetest. Selleks et endale hea võitlustanner valida, tuleb kõigepealt analüüsida eri faktoreid. Kuna meil endal luuret (kus ja millal) ei ole, siis tuleb kasutada teiste andmeid. Üheks selliseks luureraportiks on OECD raport, mis näitab, et eelmisel aastal oli selles „klubis“ tööga hõivatud 61% elanikest, seega enam kui kriisile eelnenud ajal. Raportist ilmnes, et kuigi tööhõive kasvas, kasvas ka töötajate rahulolematus ebavõrdusega. Põhjus on selles, et madala ning keskmise palgaga töötajate tasud ei ole kasvanud ning kesktasemel oskusi nõudvad töökohad on kadunud, mis suurendab ebavõrdust ning olukorda, kus kõrgemat palka teenijad saavad majanduskasvust ebaproportsionaalselt suure osa.

Keskmiste oskustega tööhõive on langenud 20 aastaga 9,5%, kõrget kvalifikatsiooni nõudvates ametites kasvanud hõive 7,6% ja madalat kvalifikatsiooni nõudvates ametites kasvas hõive 1,9%. OECD raportit lugedes on ilmselge, et just kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomet soodustava keskkonna tekitamine on meie võimalus.

Miks me siis ikka loodame vaid betoontöökohtadele, mitte nutikatele? Kas kavatseme tulevasele nutikate võitlustandrile, Tähesõdadesse, laekuda uhkelt labidameeste pataljoniga? Tuleviku nimel peetav võitlus on võitlus nutikate töökohtade ja nutikate asjatundjate eest. Muidugi, kui me valmistume valeks võitlustandriks, siis jäämegi labidameesteks. Hüvasti, kõrgelennulised unistused!

Maksulaest klaaslaeks

Meie, kes me olime kiired sarimuutujad, oleme muutumas sarikulutajateks, arglikeks mittetegemisele vabanduste otsijateks. Oleme oma süstikuid tagumas labidateks. Uuenduslikku ja teadusarengu toetust on meil vaatamata lubadustele vähevõitu. Kui midagi ära teeme, siis nii arglikult, et lõppkokkuvõttes on sellest rohkem kahju kui kasu. Meie edu aluseks on olnud kiired reageeringud, kiired muudatused. Nüüd sumiseme uniselt ringi mingite pooleprotsendiliste rõõmudega. Julgust ei ole.

Kindral MacArtur on öelnud midagi sellist, et pea iga kaotuse diagnoosiks on „Liiga hilja!“ Juba 2010. aastal pakkusid Minu Eesti ja Tark Eesti kodanikualgatuse korras käivitada majanduse tõhustamise programm „Golfi hoovus”, mis sisaldas ka ettepanekut järsu pöörde tegemiseks nutikate töökohtade loomise keskkonna soodustamise (sealhulgas sotsiaalmaksu lae kehtestamisele) ning ettevõtlusjulguse ja -tahte stimuleerimise jaoks. Riigikogu komisjonides esitas Jaan Pillesaar ka vastavad argumendid ja arvestused, kuid... No vähemalt tänati ja kuulati ära. Kui Pilvepiiril oleks olnud julgust seda meedet pakutud mahus ja vormis kasutada, oleksime me täna hoopis teistsuguses olukorras.

Meie tööturg oleks hulka „nutikam“, meie ise enesekindlamad ning sõltuksime vähem sellest, kuidas naabritel läheb. Meie konkurentsivõime oleks tõusnud ning motivatsioon uute tarkade töökohtade loomisteks kasvanud, oleks kasvanud teabemahukas ekspordivõime, saavutatud jätkusuutlik majanduskasv, kasvav maksulaekumine jne. Kahju, et kriisiaja võimalus jäi kasutamata. Viis aastat sumiseti uniselt, otsustamatult, veeretati sotsmaksu lae küsimust ja lõpuks valiti pooleprotsendiline klaaslae variant. Üheprotsendine sotsmaksu langetamine oli… Ma isegi ei tea, mis see oli, kuid nutikaid töökohti see küll ei oleks loonud.

Eh, julgusest jäi puudu, kuid ilma julguseta Tähesõdu ei võideta. Mitte midagi ei võideta. Põhiküsimus meie jaoks väga piiratud ressursi tingimustes on, kuidas seda kasutada komplektselt ja niimoodi, et sellest ei tekkiks püsikulu eelarvele, vaid sünergia, mis käivitaks ettevõtlusjulguse ja –tahte. Ja selles ongi kurbloolisus, et praegused mehhanismid tekitavad kumuleeruvat väljakannatamatut püsikulu eelarvele ja pärsivad ettevõtlustahet. Milleks pingutada, kui saab ka ilma selleta?

Koeratoidu strateegia?

Oot-oot, kuidas siis niimoodi, et ilma/tasuta saab? Muidugi ei saa tasuta, kõik maksab ikkagi täpselt niipalju, kui konkurents ja tarbijate ostuvõime toote maksumust lihvida suudavad. Ja siin ongi meie probleem, kui poliitinimesed ruttavad meie rahaga „head tegema“ ja valimistuhinas lubavad tasuta asju, mis hägustavad hinnasignaale. „Head tehtud“ turul kaob vahetu side ettevõtjate, nende omavahelise konkurentsi ja tarbija suunava tagasiside vahel. Seda turgu ei suuna enam mitte konkurents, vaid administraator. Bürokraat.

Administraatorile peab meeldima, mis on omakorda korruptsiooni allikaks. Sellisel turul ei teki ka ettevõtlustahet, loovust. Kuidas see saakski tekkida, kui toodet ei lihvi enam ettevõtja kirg ja tarbija tunnustus? Need ettevõtjad, kes administratiivturul lähevad „lihvima“, neist vaadake lihtsalt kohtureportaa˛e.

Just seepärast on hinnasignaalide hägustamine ohuks kogu ühiskonnale. Me ei tea, milline toode kui palju tegelikult maksab. Me „nõuame“ (tungivalt) poliitinimeste õhutusel tooteid, mis on tegelikult neli korda kallimad kui meie makstud hind.

Kui hinnasignaalid enam ei tööta, siis ei toimi ka initsiatiiv. Milleks pingutada? Me isegi ei aima, mille eest maksavad meie kaaskodanikud, mitte meie, mingit teenust tarbides. Ei oska neid isegi tänada. Kui näiteks uskuda asjatundjate arvamust, et rongipileti eest maksab reisija vaid 25–30% selle reisi tegelikust maksumusest, siis oleks ju tore, kui 10-eurose pileti ostul ilmuks kiri: „Palju õnne, teie kaaskodanikud on kinkinud teile just praegu 20(30) eurot!“ Oleme teadlikud ja kaaskodanikele tänulikud.

Või Tallinna „tasuta ühistranspordi “ puhul validaator üürgaks rõõmsameelselt: „Rõõmusta, tallinlane, sinu kaaslinlased kinkisid sulle just praegu 2 eurot!“ Südantsoojendav. Pisiasi? Kuid haigemaja arved? Kas ka pisiasi? Te ei aimagi (väljudes virisedes „voodiarve“ eest), et kaaskindlustajad on teie tervendamiseks investeerinud kümneid tuhandeid. Kui teaksite, täituks teie süda tänutundega kaaskodanike vastu. Millised suurepärased ja hoolivad inimesed. Kuid me ei tea, et meie ümber on nii palju häid inimesi. Õige hinnasignaal aitab meil märgata ebakohti majanduses ja ühtlasi olla hoolivad selle sõna tegelikus tähenduses.

Mõtlete — tühja sest hinnasignaalist, kuid maailm võiks olla hoopis teistsugune, kui hinnasignaalid oleksid paigas. Mõnikord me isegi ei aima, et oleme suurettevõtetele suursponsorid. Kuidas siis niimoodi? Ilmselt olete märganud kõikjal roikuvaid elektriliine. No ega liinideta veel ei saa, kuid kas need roiguvad õige hinna eest? Võib-olla piiravad teiegi suvekodu kolm keelutsooni. Kõik need liinid, mis risustavad omanike krunte, on ühest küljest inetud, kuid teisest küljest naeruväärselt madal talumistasu meelitab firmasid peremeeste maad ebatõhusalt kasutama. Kui nüüd teha selline mõtteharjutus, et kasutatavate maade eest tulekski maksta nende kasutamise tegelikku maksumust, siis ehmatate te ära, et elektri hind läheb ju nii kalliks. Kuid siis me saamegi teada liiniteenuse tegeliku hinna, mitte maaomanike spondeeritud hinna.

See on tüüpiline lineaarne mõtlemine, et kalliks läheb. Samas, turutingimustes tegutseval ettevõtjal oleks kasulik kulusid optimeerida ja kaablid maasse kaevata. Kallis? Ilmselt mitte, sest maaliinide koridor on tunduvalt väiksem kui õhuliinidel, kokkuhoid kohe olemas. Muide, mõlemale poolele – nii ettevõttele kui maaomanikule. Teiseks langeks ära pidev tuulekahjude parandamine, metsa- ja hooldustöid jääks ka vähemaks. Administratiivtöö pealtki hoiaks kokku jne. Tulemus: puhtam loodus, parem varustuskindlus. Ehhee, „sõmpsidelt“ hoiaks ka kokku. Ilmselt on teil suvekodu, kuhu saate mõnikümmend teadet aastas: „Elektrit ei ole“.

Nii et siin on meile kõigile mõtlemiskoht, kas me tahame ennast lollitada lasta tasuta ja vale hinnasignaaliga ettevõtmistel, mis on nii kavalalt pakitud, et ilma sisusse süüvimata ei saa me arugi, et peaksime maksma neli korda kõrgemat hinda. Mõttelaiskus on kulukas.

Loovus ja hoolivus

Tundub, et Pilvepiiril on lennukas ideevõhm otsa saanud. Kuid kui ise ei oska, siis tulebki kasutada kogu ühiskonna tarkust ja hullust. Ärge häbenege küsida. Minu lemmikuks on rahvahanke näide, mil Mehhiko lahe reostuse likvideerimiseks korraldatud hankele laekusid ideed, mis purustasid totaalselt vanad meetodid ja suutsid pakkuda kuus korda (!) tõhusamaid lahendusi. Mõtlete, et ülitargad tehnobürood? Ei arvanud ära! Inimesed oma kujutlusvõime ja rutiinitusega. Enamgi veel, üks tätoveerimissalongi seltskond suutis pakkuda välja plaani, mis kahekordistas korjetõhusust.

Me võiksime oma arenguplaani kokku panna just samadel alustel, seda võimalust on demonstreerinud nii „Minu Eesti“ mõttetalgud kui Rahvakogu. Mõte liigub, kuid kõik see on jäänud lõpetamata. Koguti kokku, pandi hunnikusse ja… Kuldaväärt positivistlikud ideed transformeerusid mitterealiseerimisest negativistlikuks virisemiseks. Nii enam ei tohi teha, see on raiskamine. Ei ole midagi keerulist luua ideegeneraatorlikule platvormile lisaks ka tagasiside ja lõpetatuse moodul ning… edasi tähtede poole. Rahvahange oleks selleks just õige platvorm. Usun, et „Golfi hoovus II“ moto sobiks siia igati: „Loovus ja haritus, kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale“.

Arvamuslugu ilmus esmakordselt Ärileht.ee-s 25.06.2017.



[1] M. van Creveld. Sõda ja logistika: Wallensteinist Pattonini. Tallinn: 2008.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo