Maksumaksja portaal - Osa on alati teistest võrdsem ehk Esinduskulude mitu palet. Martin Huberg - 2018 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2018 > märts (nr 3) > Osa on alati teistest võrdsem ehk Esinduskulude mitu palet. Martin Huberg
Osa on alati teistest võrdsem ehk Esinduskulude mitu palet. Martin Huberg


Kuluhüvitised on Riigikogu liikmete kontekstis päris äraleierdatud teema, kuid leiab siiski aeg-ajalt ajakirjanduses kajastamist. Peamiselt vaadatakse, kes ja kui palju ning mis liiki kulusid on hüvitamiseks esitanud. Samas on aga paljude kõrvust mööda lipsanud üks teine kuluhüvitise liik, mille puhul ei ole tegelikult mingit kuludokumenti vajagi. Kuna aasta algusest jõustusid mitmed muudatused, siis heidame põgusa pilgu sellele valdkonnale ning tehtud muudatustele.

Kõrge, kõrgem, kõrgeim

Eestis on rida kõrgeid ja tähtsaid riigiametnikke, kelle ametipalgad on kehtestatud eraldi seadusega — kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega. Sellisteks riigiteenijateks on president, Riigikogu esimees, peaminister, Riigikohtu esimees, Riigikogu aseesimees, riigikontrolör, õiguskantsler, Riigikohtu liige, riigi peaprokurör, minister, riigisekretär, Riigikogu komisjoni esimees ja fraktsiooni esimees, ringkonnakohtu kohtunik, Riigikogu liige, maa- ja halduskohtu kohtunik, riiklik lepitaja, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, Eesti Panga nõukogu esimees ja nõukogu liige. Terve hunnik tähtsaid tegelasi. Lisaks sellele võib mõne eriseadusega olla ametniku palk kõrgema riigiteenija palgaga seotud. Võtame või näiteks ministeeriumi kantsleri, kelle põhipalk on hoopis avaliku teenistuse seaduse § 61 lõike 7 kohaselt „90 protsenti ministrile makstavast ametipalgast“.

Kõrgeim palgamäär on hetkel 5200 eurot. Sõltuvalt riigiteenija tähtsusest korrutatakse see koefitsiendiga läbi. Presidendil, Riigikogu esimehel ja peaministril on koefitsient 1, seega nende palk hakkabki sellest summast pihta, kuid see ei ole veel lõplik tõde.

Palgamäärasid indekseeritakse iga-aastaselt ning 5200 eurot on vaid algus. Indeksi arvutab seaduses sätestatud reeglite järgi välja Rahandusministeerium ning avaldab selle ühtlasi oma veebilehel 15. märtsiks.

Selle aasta märtsis aga muutus indekseerimine „rulluvaks“, nagu Rahandusministeerium seda hellitavalt kutsub.[1] St igal aastal indekseeritakse eelmise aasta indekseeritud palka.

Aga süsteem ei ole nii lihtne. Näiteks keelab põhiseadus (§ 75) Riigikogu liikme palka muuta sama koosseisu suhtes, see saab jõustuda alles järgmise ehk praegusel juhul XIV koosseisu suhtes. Seega, nemad jooksvalt ei võida.

Hetkel on indeks 1,076; kuid see ei kehti erisätetest tulenevalt presidendile, Riigikogu liikmele, sh esimehele jne, peaministrile ja ministrile. Nende indeks on 1,030.

Seega, kui me arvestame, et eelmisel aastal indekseeriti 5200 eurot ning selle tulemusel saadi kõrgemaiks määraks 5288,70 eurot, siis 1. aprillist rakendub sellele omakorda indeks 1,076 ehk siis 5690,32 eurot, mis tuleb korrutada läbi riigiteenija koefitsiendiga. Näiteks riigikontrolöril on koefitsient 0,85 ja palgaks 4836,77 eurot, riiklikul lepitajal aga 3129,68 eurot (koefitsient 0,55), Mart Laar aga hakkab saama 1991,61 eurot (koefitsient 0,35).

Aga mis hüvitis?

Kui me kõrgemate riigiteenijate seadust loeme kui iganes tähelepanelikult, siis ei saa me tegelikult mitte mingeid vihjeid selle kohta, kas neile mingeid muid hüvesid või hüvitisi pakutakse. Selleks tuleb iga kõrgema riigiteenija kohta käiv seadus eraldi lahti lapata ning sealt vastuseid otsida.

See on veider, kuid selline süsteemitu lähenemine ei ole mitte midagi erakordset ning ilmselt just selle tõttu on tekkinud kogu hüvitiste süsteemi taustal väike maksusegadus, kuid sinna me alles jõuame.

Kui me mõtleme natukene hüvitise mõistele, siis raamatupidajale tundub kindlasti mõistlik, et hüvitamise eelduseks on mingit liiki kuludokument, mille alusel hüvitamine toimub. Ka tulumaksuseaduse § 12 lõige 3 ei loe hüvitist tuluks vaid siis, kui on olemas mingit liiki dokument, kus on kulu või kahju suurus tuvastatud ja fikseeritud.

Nii on ka Riigikogu liikmete puhul Riigikogu liikmete staatuse seaduse §-s 30 kirjas, et Riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30% Riigikogu liikme ametipalgast Riigikogu juhatuse kehtestatud korras.

Me peaks ju mäletama, et seda sätet prooviti muuta selliselt, et kuludokument ei oleks hüvitamiseks vajalik olnud. EML korraldas kavandatavate muudatuste vastu seismiseks allkirjade kogumise kampaania, mille käigus koguti 18 827 toetusallkirja ning nii nende allkirjade kui ka avalikkuse laiema surve tõttu muudatustest loobuti.[2]

Aga teistes seadustes ei ole sellist nõuet. Loetlegem neid järjest. Vabariigi valitsuse seaduse § 311: Vabariigi Valitsuse liikmele makstakse igakuiselt 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks. Kuludokumendi nõue puudub.

Kohtute seaduse § 761: Riigikohtu esimehele makstakse igakuiselt 20% ametipalgast esinduskuludeks. Kuludokumendi nõue puudub.

Riigikontrolli seaduse § 27 lg 71: Riigikontrolörile makstakse iga kuu 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks. Kuludokumendi nõue puudub.

Prokuratuuriseaduse § 223: Riigi peaprokurörile makstakse iga kuu 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks. Kuludokumendi nõue puudub.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 79 lg 31: Riigisekretärile makstakse iga kuu 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks. Kuludokumendi nõue puudub.

Õiguskantsleri seaduse § 14 lg 51: Õiguskantslerile makstakse iga kuu 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks. Kuludokumendi nõue puudub.

See tähendab, et tervele reale ametnikele on kehtestatud erilised privileegid saada esinduskulude eest raha isegi siis, kui esinduskulud puuduvad… Ja see on „rulluv“, nagu ministeerium palga enda kohta ütleb.

Aga meil

Et see arutelu ei muutuks liialt abstraktseks, toon näite tavalise äriühingu esinduskulude maksustamise kohta (v.a käibemaks).

Tulumaksuseaduse § 49 lõike 4 kohaselt ei maksustata väljamakseid seoses külaliste või koostööpartnerite toitlustamise, majutamise, transpordi või meelelahutusega kuni 32 euro ulatuses kalendrikuus. Lisaks sellele võib viimati nimetatud juriidiline isik, kes teeb isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamakseid, teha kalendrikuus tulumaksuvabalt seoses külaliste või koostööpartnerite toitlustamise, majutamise, transpordi või meelelahutusega väljamakseid üldsummas kuni 2% ulatuses tema poolt samal kalendrikuul tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.

Ja sellele sekundeerib tulumaksuseaduse § 51 lg 2, mille punkti 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu ja maksustatakse tulumaksuga väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ette nähtud nõuetele vastav algdokument.

Seega, kuludokumendi nõue on täiesti olemas ega ole mingit juttu 20-protsendilisest hüvitisest, vaid ikka sutsu vähem.

Aga vaatame veel täpsemalt — nende ametnike puhul ei ole ju midagi mainitud selle kohta, kas see on maksuvaba ainult siis, kui esinduskulud on suunatud teistele — st kui mõni külaline vajab sööki, jooki, meelelahutust vms. Ei midagi sellist.

Kui me sama olukorra kohandame mõnele juriidilisele isikule, siis on vana tõde, et kulud on suunatud külalisele ja äripartnerile, kuid enda kulud tuleb kas endal kinni maksta või maksustatakse erisoodustusena. Kujutate ette? Nemad saavad niisama, sõltumata sellest, kas kulu on või mitte, kuid…

Lisaks olgu mainitud, et kuludokumendi alusel saavad vastuvõtukulusid teha ka kõik riigiasutused ja seda täiesti maksuvabalt, kui vaid eelarves selleks raha jätkub. Seega ei saa „esinduskulu“ tõlgendada kuidagi muud moodi kui lihtsalt maksuvaba palgalisa. Või legaalne ümbrikupalk, kui soovite.

See on ikka väga silmakirjalik olukord ja just see ajas ka Riigikogu liikmete kuluhüvitiste vastu protestima. Iseäranis tobe on aga, et erasektor peab iga mõistliku kulu maksuvaba kandmist nuiama nagu mingi vaene sugulane, kuid riik ise…

Olgu repliigi korras meenutatud, et lähetuse raames on eri aegadel kunagi ennemuiste toimunud hüvitamine ka ilma kuludokumendita, kuid mingil hetkel muutusid lihtsurelikud ja ametnikud ise ka ebausaldusväärsemateks ja kehtestati kuludokumendi nõue.[3]

Kuidas välja tuli?

Aga olgu sellega nagu on, vaatame hoopis, kui hästi seadusandjale on materjale ette söödetud.

Tulumaksuseaduses on § 13 lõige 3 selline koht, kuhu topitakse kõikvõimalikke maksuvabastusi, mis vahel ehk ei peakski sinna sattuma. Sellesama sätte peegeldus on sotsiaalmaksuseaduse § 3, kus on sotsiaalmaksuga mittemaksustatavad väljamaksed.

Enamasti on sattunud nii, et kui miski on tulumaksuvaba TuMS § 13 lõike 3 mõne punkti alusel, siis on see ka sotsiaalmaksuvaba SMS § 3 mõne punkti alusel. Paraku ei ole see alati nii ja mulle tundub, et enamasti ei ole selle taga mitte konkreetne soov, vaid see, et seadusemuudatus ei jõua õige Rahandusministeeirumi ametniku lauale õigeaegselt. Või on tekkinud segadus pigem karistus selle eest, et „amatöörid“ tulevad ise seadusi muutma ilma pädevat ametnikku kaasamata?

Niisiis, tulu- ja sotsiaalmaksust on vabastatud presidendile, Riigikogu liikmele, Vabariigi valitsuse liikmele makstavad kuluhüvitised.

Samal ajal on ainult tulumaksust vabastatud (ning maksustatakse sotsiaalmaksu, töötuskindlustus- ja kogumispensionimaksega) Riigikohtu esimehele, peaprokurörile, õiguskantslerile, riigikontrolörile ja riigisekretärile makstavad hüvitised.

Arvate, et see on nii meelega tehtud? Raske uskuda. 1. jaanuarist lisandusid esinduskulude saajate hulka riigi peaprokurör, riigikontrolör, riigisekretär ja õiguskantsler. Muudatusettepaneku esitas Riigikogu põhiseaduskomisjon ning põhjendus on järgmine: /---/ Kuna ka eelnõus nimetatud kõrgemate riigiteenijate töö hõlmab olulisel määral nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt esindusfunktsioonide täitmist, samuti võrdse kohtlemise tagamiseks, leidis komisjoni enamus, et esinduskulud tuleks ette näha ka käesolevas eelnõus nimetatud kõrgematele riigiteenijatele.

Nii nagu teiste ametikandjate esinduskulusid ei maksustata tulumaksuga, on selle muudatusettepanekuga tehtud vastav täiendus ka tulumaksuseadusesse (tulumaksuseaduse § 13 lõiget 3 täiendatakse uute punktidega 43–46).[4]

Seega, teadmatus sotsiaalkindlustusmaksete osas ei ole midagi uut, nad lihtsalt ei teagi, et ka sotsiaalmaksuseadusesse tuleks muudatus sisse viia ning kuna töötuskindlustusmakse ja kogumispensionimakse objektid on sätestatud viitega sotsiaalmaksuseadusele, saaks selliselt need hüvitised ka viimatinimetatute alt välistada.

Ja miks hüvitis peaks olema üldse maksustatav? Hüvitatakse ju tööks vajalik kulu ja see peaks ka eraõiguslikel juriidilistel isikutel olema maksuvaba. Kuskilt lähevad käärid mõistmise ja riigimeheliku ihnsuse vahel.

Mis meil selle peale tarka ikka öelda on — las maksavad, kui ei oska õigel ajal õigete inimeste käest nõu küsida.

Martin Huberg

EML juhatuse liige


[1] Rahandusministeeriumi infomaterjal: „Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade indekseerimine alates 1. aprillist 2018“. Kättesaadav ministeeriumi kodulehel www.rahandusministeerium.ee.

[2] Selle kohta vt Kuluhüvitiste kampaania sündmuste kronoloogia. – MaksuMaksja, 2007, 6/7, lk 15-26.

[3] Madis Uusorg. Lähetusest ennemuiste. – MaksuMaksja, 2007, 10, lk 28-30.

[4] Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 513 SE teiseks lugemiseks esitatud ettepanekute seletuskiri. Kättesaadav Riigikogu kodulehelt: www.riigikogu.ee.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2018 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo