Maksumaksja portaal - Maksuintresside lugu — teine vaatus. Hiie Marrandi - 2017 > jaanuar (nr 1) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2017 > jaanuar (nr 1) > Maksuintresside lugu — teine vaatus. Hiie Marrandi
Maksuintresside lugu — teine vaatus. Hiie Marrandi



Detsembrikuu MaksuMaksjas tõime lugejateni Tallinna Halduskohtu 05.12.2016 otsuse 3-16-605, milles analüüsiti maksuintresside põhiseaduslikkust.[1] Jaanuaris 2017 sai intressilugu teise vaatuse, sest Tallinna Halduskohus tegi 13.01.2017 otsuse asjas 3-15-3100.

Esimeses lahendis tunnistati maksukorralduse seaduse (MKS) § 117 lõikes 1 sätestatud 0,06% suurune intress põhiseadusevastaseks olukorras, kus maksukohustus tekkis isiku enda esitatud või parandatud maksudeklaratsiooni alusel, st ilma maksumenetlust läbi viimata.

Teises lahendis aga käsitletakse olukorda, kus maksuintressi määramine toimub maksumenetluse tulemusena. Ka selles asjas jättis kohus maksuintresse puudutava sätte kohaldamata osas, mis näeb ette maksuintresside määraks rohkem kui 0,03% päevas.

Mida peaks teadma?

Maksukorralduse seadus kogu Eesti maksunduse raamseadusena annab intressimäära, mida tuleb tasuda, kui isik jääb maksuametile võlgu. Intressimäär on 0,06% võlasummalt päevas. Aastaintressina teeb see vägagi kobeda intressimäära — 21,9%. Intress on sellisena püsinud 2002. aastast alates. Aeg-ajalt on maksukohustuslased, meedia ja kohtud tõstatanud küsimuse nii kõrge intressi põhjendatusest, aga intressimäära muutma ei ole tõtatud. Rahandusministeerium ja maksuhaldur on olnud seda meelt, et selline intress on täiesti mõistlik, võrreldes seda nt kiirlaenu- või krediitkaardi intressiga.

Seadusesätete põhiseaduslikkuse üle on aja jooksul vaidlusi olnud rohkesti. Ka see kohtuasi ei ole midagi erandlikku. Põhiseaduse § 15 järgi võib igaüks nõuda, et tema kohtuasjas asjassepuutuv säte tunnistataks põhiseadusevastaseks. Kui ka kohus leiab, et säte on põhiseadusega vastuolus, jätab ta selle rakendamata ning edastab asja Riigikohtule, kes teeb asjas lõpliku lahendi. Riigikohus võib, aga ei pruugi nõustuda alama astme kohtu seisukohaga.

Nii ka selles asjas: kuni Riigikohtu lahendi kuulutamiseni ei saa me kindlad olla, kas maksuvõla intress 0,03% ületavas osas on tõepoolest põhiseadusevastane või mitte. Küll aga tasub vajadusel pooleliolevad maksuvaidlused intressi osas peatada.

Mida on uut jaanuarikuises kohtuasjas?

Kohtu hinnangul on intressiga seoses kolm probleemi, mille puhul tekib küsimus intressiarvestuse põhiseaduspärasusest: 1) kas intress 21,9% aastas on proportsionaalne; 2) kas maksusumma määramise aegumise peatumise korral on proportsionaalne, kui intressi arvestatakse maksusummalt ikkagi täies mahus edasi; ja 3) kas intressi maksimummäär 100% põhivõlast on proportsionaalne. Neid küsimusi haldusasjas nr 3-16-605 ei tõusetunud ja neile otsis kohus seepärast vastust uues menetluses. Samuti analüüsis kohus täiendavalt maksuintressi eesmärkide legitiimsust.

MKS § 117 lõikes 1 kehtestatud maksuintressi legitiimsed eesmärgid on:

1) kompenseerida raha hilisemat laekumist;

2) motiveerida maksumaksjat makse õigel ajal tasuma;

3) hüvitada maksumenetluse kulud.

Maksuintress ei tohi väljuda legitiimsete eesmärkide piiridest ja asuda teenima lisaks varjatud, s.o mittelegitiimseid eesmärke. Ka legitiimsetel eesmärkidel kehtestatud maksuintressi määr peab olema proportsionaalne (kooskõlas põhiseaduse §-ga 11). Riigil ei ole lubatud kehtestada ebamõistlikult suurt maksuintressi määra, kuna sellisel juhul on varjatult kehtestatud uus iseseisev maks või on intressil muid varjatud (nt karistuslikke) eesmärke.

Et hüvitada riigile raha hilisemast laekumisest tekkiv kahju, peaks intress olema kõrgem intressist, mida riik ise laenu võttes peab tasuma. Eesti riigi maksevõimes ei ole tänasel päeval põhjust kahelda, riigi krediidireiting on suurepärane. Arvelduskrediiti saab riik näiteks marginaaliga 1%. Kohus leiab, et praegust rahaturu seisu arvestades peaks riik saama laenu ka väga ettevaatliku arvestusega igal juhul intressimääraga mitte rohkem kui 3%. Nii ei õigusta maksuintress 21,9% määraga aastas riigi vajadust raha hilisemat laekumist kompenseerida ja selline meede ei ole raha hilisemat laekumist tagavana vajalik. Selleks et mõjutada isikuid tasuma makse õigeaegselt, peab intressi suurust suutma objektiivselt põhjendada. Ei saa lähtuda õigusriigis põhimõttest, et „mida kõrgem intress, seda parem riigile“.

Ei rahandusminister ega maksuhaldur ei ole toonud 2016. aasta suvel selleteemalisele õiguskantsleri kirjale vastates välja mingit hetkeolukorrast lähtuvat majanduslikku analüüsi. Kohus ei nõustunud ministri seisukohaga, et maksuintressi määrad ei peagi olema korrelatsioonis olukorraga rahaturul.

Kohus on lahendis kiiduväärt põhjalikkusega analüüsinud pankade laenutooteid, muid eraõiguslikes suhetes tekkivaid intressikohustusi ja väga selgelt põhjendanud, miks ei ole omavahel võrreldavad maksuvõla intress ja näiteks pankade pakutud väikelaenude intress.

Analüüsides muid eraõiguslikes suhetes tekkivaid intressikohustusi: ka 0,1% intressimäär päevas (36,5% aastas) ei pruugi olla ülemääraselt suur, kui võlgnetakse näiteks 10 000 eurot ja seda vaid kaks kuud (sel juhul on viivisintressiks 610 eurot). Seega on määravaks intressimäär, maksimaalne võlgnevuse periood ja võlasumma nende koosmõjus. Antud juhul on kaebaja võlgnevuse periood 4 aastat ja 7 kuud ja põhivõla summa samas suurusjärgus maksimaalse väikelaenu summaga. Sellist summat ei saa isik olla võlgu krediitkaardiga ega arvelduskrediidina, kuna nii on võimalik saada krediiti reeglina isiku ühe netokuupalga ulatuses. Rahaline kõrvalkohustus muutub kohtu hinnangul ülemääraseks, kui suur põhivõlg on kombineeritud pika võlaperioodi ja kõrge intressiga. Krediidikulukuse määra statistikas kajastuvad laenutooted on aga väiksemates summades ja lühema tähtajaga kui praktikas tihti ette tulevad maksuvõlad.

Detsembrikuise kohtulahendiga võrreldes on kohus peatunud ka muudel mõjutusvahenditel, mis on riigi meetmete arsenalis lisaks intressile — näiteks MKS §-de 1531 ja 154 alusel määratavad rahatrahvid. Samuti on välja toodud asjaolusid, mis kinnitavad, et maksuvõla olemasolu on isikule ka muudel põhjustel vältimist vääriv: võimatus osaleda riigihankes, tarnijad ei soovi anda kaupa järelmaksuga (need põhjused kehtivad küll pigem juriidilistele isikutele, kuid ei saa välistada ka füüsilisi isikuid), maksuvõlg rikub märkimisväärselt isiku krediidireitingut ja võib mõjutada potentsiaalseid võlasuhteid, võimalust üürida elamispinda, praktikas ei anna krediidiasutused sellisele isikule laenu jne.

Tuletame meelde, et selles kohtuvaidluses oli kaebajaks füüsiline isik, kes oli vaidlustanud talle tehtud vastutusotsuse.

Kohus leidis, et proportsionaalne maksuvõlale kohalduv baasintress oleks 0,03% päevas (10,95% aastas). Ei saa seejuures välistada, et sellele intressile saaks puhtalt maksukohustuslase mõjutamise eesmärgil kehtestada seadusega lisaks muid rahalisi kõrvalkohustusi (nt suurem intress väiksema maksusumma puhul vms meetmed, mis tagavad selle, et ka pikema viivituses oleku ja suurem maksusumma puhul on kõrvalkohustus proportsionaalne).

Kohus otsustas, et MKS § 117 lõikes 1 sätestatud maksuintress 0,06% päevas ehk 21,9% aastas ei ole maksude õigeaegseks laekumiseks vajalik intressimäär. Põhjendamatu on väita, et hetkel kehtivast intressimäärast madalama intressimääraga ei oleks võimalik saavutada olukorda, kus maksumaksjad on motiveeritud tasuma makse õigeaegselt. Analüüs näitab, et sellist eesmärki on võimalik saavutada ka intressimääraga 0,03% päevas ja 10,95% aastas, mis ei oleks seejuures vähem efektiivne kui 0,06% päevas.

Järgnevalt toome lugejani kohtuotsuse lõpuosast punktid 112–115, mis annavad edasi kohtu seisukoha:

112. Kogu eelneva analüüsi põhjal leiab kohus, et ka igati konservatiivse lähenemise korral on maksuintress piisav oma legitiimsete eesmärkide täitmiseks, kui selle suuruseks on 0,03% päevas, mis teeb aasta baasil intressiks 10,95%. Selline intressimäär on ühtlasi 136% VÕS § 113 (§ 94) ja korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 42 lg 1 sätestatud intressimäärast (millest viimasega maksuamet maksuintressi suurust siduda soovis).

113. Kokkuvõtlikult ei ole vajalikkuse kriteerium täidetud ühegi maksintressi legitiimse eesmärgi puhul. Legitiimseteks eesmärkideks vajalikku määra ületav maksuintress on aga riigile iseseisev tuluallikas: see on omandanud sisuliselt eraldiseisva maksu tähenduse. See ei ole aga maksintressi mõtteks ega legitiimseks eesmärgiks. Maksuintress ei tohi olla ka karistus varjatud kujul. Asjaolu, et maksuintressi laekumine riigieelarvesse on aastatega kokkuvõttes kahanenud, ei muuda intressi üksikjuhtudel (nt hetkel kaebajale) proportsionaalsemaks. Kohus on veendunud, et kui maksuintressi määr kehtestataks täna uuesti adekvaatsele majanduslikule kalkulatsioonile tuginedes (mitte pelgalt viitega määrale, mis on enne kehtinud), siis ei kehtestataks intressimääraks 21,9% aastas. Seega on maksuintressi määr 0,06% päevas ebaproportsionaalne ja vastuolus PS §-ga 11.

114. Kuna maksuintress ei ole selle legitiimsete eesmärkide saavutamiseks vajalik, ei asu kohus analüüsima mõõdukust ehk proportsionaalsust kitsamas tähenduses.

115. Eeltoodust tulenevalt tuleb MKS § 117 lg 1 jätta antud vaidluse lahendamisel kohaldamata ja tunnistada põhiseadusevastaseks osas, milles see sätestab intressimääraks päevas üle 0,03%. Selles osas tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.

Seega, kuigi selles vaidluses toimus maksuvõla kindlakstegemine maksukontrolli tulemusel, leidis kohus sarnaselt detsembrikuisele kohtuasjale, et ikkagi piisab poole väiksemast intressist, et motiveerida õigeaegset maksude tasumist ja täita kõik eesmärgid, mida riik maksuintressile seadnud on.

Kokkuvõtteks

Lõppkokkuvõttes peaks meeles pidama, et nagu väga paljudes muudeski küsimustes, jääb ka intressiteemal viimane sõna Riigikohtule. Pidevad ajakirjalugejad ehk mäletavad, et näiteks reklaamimaksu sätete põhiseaduslikkuse küsimus on hetkel samuti lahtine, sest oodatakse Riigikohtu seisukohta.[2]

Seniks säilitagem külma närvi ja rahulikku meelt. Isegi kui Riigikohus ei peaks Tallinna Halduskohtuga nõustuma, tasub teada, et tänasel päeval on maksuvõla ajatamine (ja sellega seoses ka intressi vähendamine) lihtsam kui kunagi varem — ajatamise taotlust saab esitada elektroonselt ja ajatada saab isegi tulevikus tekkivat maksuvõlga.[3] Kui varem toimus maksuvõla intressi vähendamine ainult võlglase avalduse esitamisel, siis nüüd toimub vähendamine 0,06%-lt 0,03%-ni automaatselt.

Hiie Marrandi

EML jurist



[1] Vt Villy Lopman. Maksuintress — tarkade kivi või lihtsalt intress? – MaksuMaksja, 2016, 12, lk 26-35.

[2] Vt Hiie Marrandi. Reklaamimaks eile, täna, homme? - MaksuMaksja, 2016, 11, lk 34-37.

[3] Maksu- ja Tolliameti 01.12.2016 pressiteade. Ettevõtja saab edaspidi ise ajatada suuremat maksukohustust.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo