Maksumaksja portaal - Madallennumeistritest. Peeter Tammistu - 2017 > jaanuar (nr 1) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2017 > jaanuar (nr 1) > Madallennumeistritest. Peeter Tammistu
Madallennumeistritest. Peeter Tammistu



Meil räägitakse juba pikemat aega, et meie majandus ei kasva. Erinevad asjatundjad on pakkunud käesoleva aasta SKT kasvuks 2,3–2,4%, mis ei erine suuresti eelmise aasta prognoosist. Tõsi mullune-tunamullune ennustus taandus küll pahaendeliselt statistilise vea piirimaile, kuid vähemalt positiivse vea piirimaile. Räägitakse justkui eneserahustuseks, nagu poleks me enamaks võimelisedki. Et mitteedenemine tunduks usutavamana, räägitakse salapärast müüti klaaslaest. Muidu lendaks, aga see klaaslagi... Tõelist kasvu ei ole oodata ka tänavu. Vaid statistiline virvendus. Kahju.

Olematu klaaslae kartus

Niisiis, vaata mispidi tahad, kaaslagi on ees, kasv on nõrguke. Statistiline. Kuid kas on ikka viga klaaslaes? Kõik teavad, et klaaslagi on ees ja midagi ei ole teha. Tuleb leppida? Miks? Piniseme nagu unised porikärbsed sügissumeduses, põrgates vastu eurokasvuhoone klaase ja tulles uue rammestava protsendilise majanduskasvu ringiga tagasi. Ikka ja jälle (kuni alla kukume)?

Mnjah, klaaslagi piirab? Kuid (NB!) me ei lendagi lae poole, me sumiseme lihtsalt horisontaalringil. Siinkohal tundub mulle, et oleme asjadest väga valesti aru saanud. Pigem ei ole piiriks klaaslagi, vaid kõrgustesse jõudmiseks on vaja hoovõturuumi. Just selles ongi iva — mitte klaaslagi ei piira meie lendu tähtede poole, vaid kogu stardirada on täis ehitatud klaasseinu. Hoovõturuumi ei ole. Ukerdame klaasseina juurest klaasseina juurde, nähes kellegi hääletut suuliikumist klaasi taga. Iga hääletu suu nagu karjuks „Minu sein, minu reeglid, minu võim!“ Keegi nagu ei tahakski vaadelda kogu lennurada kogumis, vaid omas lahtris — kõik, kes lahtrist väljapool, olgu õnnetud: Just siis tuletasid meie sõbrad FAA-st kelle mitteametlik moto on kahtlemata „Me ei ole õnnelikud, kuni sina pole õnnetu“ meelde /---/.[1]

Klaaslage ei ole, on meie ettekujutus (vabandus?) klaaslaest ja kõrgusekartus. Ei ole plaani, ei ole sihti, selle asemel toimub energiamahukas, segadusseajav vintsklemine. Pidulik paigalmarss.

Prioriteedipuue

Tegelikult ongi asi selles, et mitte prioriteetidest pole puudust, vaid neid on kurnavalt palju. Näiteks suutis Dr Riik Eesti EL eesistumise ajaks välja nuputada 15 prioriteeti (sotsiaalminister püüab veel oma isiklikuks muutunud võitlust lisada), mis tähendab, et prioriteeti ei ole. On vaid Browni liikumine. Kuid: Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume, hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse.[2] Just, loovus strateegilise tahte teenistuses. Me peame looma ise oma tulevikustrateegiat, sellist, mida me usume, rohkendame ja edasi arendame.

Kahjuks praegune liikumine ongi vaid Browni liikumine: tõstame aktsiise — ei tõsta, tõstame midagi muud; peame sõidupäevikut — ei pea; teeme riigifirmade ühtse valdusfirma — ei tee; teeme määramiskomitee… või ei teeks? Puhas vintsklemine. Raha, meie ühise raha põletamine. Tundub, et tegemist on Pilvepiiri kutsehaigusega, olenemata koalitsiooni koosseisust tegeletakse ikka eputamisega, mitte eksistentsiaalsete küsimustega.

Imedele lootes

Kuna suunda ei ole, siis proovitakse kõiksugu imelikke ja imelisi tegevusi. Mõned Eesti õitsestamise ettepanekud on lausa kentsakad (kuid hirmkallid), nagu näiteks „Bondi stsenaarium: Endine majandusminister, nüüdne riigikogu väliskomisjoni liige Liisa Oviir (SDE) loodab, et peaminister Jüri Ratas annab oma heakskiidu riikliku Team Estonia loomiseks, mille esmane ülesanne oleks meelitada Eestisse strateegilisi investoreid ja saavutada Eesti parem nähtavus maailmas.[3] Tore. Asja mõte olevat luua kompetentsikeskus (jälle? veel?) strateegiliste välisinvesteeringute meelitamiseks ja Eesti läbimurdeliseks tutvustamiseks maailmas. See peaks tegelema suurte, paljude osapoolte koostööd eeldavate projektidega, mis üksi käiksid üle jõu.

Siiani oli kõik arusaadav, kuigi veidi raskepäraselt bürokraatlik (ikka kõigepealt konverentsikeskuse, uue institutsiooni loomine), kuid siis tuleb pomm: Üks mu soove on, et oleksime järgmise „James Bondi“ avakaadrites, et seal oleks näiteks Eesti ja Tallinn ja laulupidu ning Bond püüaks kurikaela näiteks laulukaare peal. See oleks väga suur ja mõjus asi, kuidas saada riigi tuntust suurendada, ja Selline klipikene maksab kümme miljonit, aga seda ei saa teha EAS ega seda ei saa teha filmiinimesed, vaid seda tuleb teha valitsuse tasandil, sest need investeeringud hõlmavad palju valdkondi.

UPS! Nüüd jooksis juhe kokku. Kas see oli nali? Appi! Kümme milli, meie raha? Bondile?! Kui me kavatseme Eesti majandust õitsestada Bondi klipi kaudu, siis… see on küll väga mannetu (viisakalt, väga viisakalt väljendudes). Tundub, et Pilvepiiri mõttelend on täiesti kinni jooksnud. Sellise mõtteviisiga ei olegi võimalik lendu tõusta. Head inimesed, aitame siis neid, muidu mõtlevad veel hullemaid rumalusi välja. Või ei ole projekt „Bond Eesti majandusveduriks!“ rumalus? Igatahes ei ole üllataval kombel sellel teemal kuulnud mingeid kommentaare. Nii et teile meeldib sinna 10 miljonit uputada? Kuid see on vaid üks klipp, palju siis kõik muu maksab? Puhtalt meie ühise raha raiskamine.

Kuidas ületada kõrgusekartust

Mida siis peaks tegema? Kui me teame, et klaaslage ei ole ja tegelik põhjus on selles, et stardirada on tihedalt täis pikitud klaasseinu, siis... Õige, klaasseinad tuleb teisaldada. Teisaldamisprojekti ja teisaldusmansat on vaja. Muide, kui neid ei teisaldata, siis pekstakse need puruks varem või hiljem. Seega, prioriteedid paika!

Prioriteetide ja tegevuste planeerimise vajadus ilmneb igapäevaselt, igal tasandil. Vaid korrastatud majandusmaastikule on kvaliteetsetel investeeringutel asja. Investeeringuteks peab olema kindlustunne, mitte vintsklemine. Selle kindluse võib luua vaid tegelik riigireform, mitte lorajutt riigireformi teemadel.

Vajadus riigireformiks ilmneb ka teadaandes, et maavalitsused kaovad ajaloo prügikasti. Õige samm? Tundub, et süsteemselt peaks see olema riigireformi üks osa, kuid kuna riigireformi kava ei ole (isegi mõistet ei ole), siis mandub seegi vaid osaks Browni liikumisest. Kes millega tegelema hakkab, ei ole aasta enne maavalitsuste kahimist veel teada. Lorajutt, et me anname osa asju sinna ja teised tänna, ei tähenda midagi. See on vaid järjekordne ohu märk organiseerimatusest, planeerimatusest, käsuliini puudumisest. Sellel taustal ei peaks eriti kurioosselt kõlama see, et maavanemad tõid kõigepealt välja mõttekese, et „kes siis piirkonna huvide eest seisma hakkab?“ Kuid tegelikult on see väga kurioosne, märkides seda, et poliittasand ja poliitilise juhtimise tasand on lootusetult segunenud. Täielik segapuder. UPS! Te ei saanud aru? Ärge erutuge, maavanemad ka ei saanud aru (enese töö iseloomust). Maavanem on valitsuse esindaja piirkonnas, käepikendus, oma olemuselt mittepoliitiline ametnik, nagu ameti peadirektor või kantsler. Pilvepiiri korralduste täitja ja järelvaataja. Elementaarne. Mnjah, iseenesest näitab see jälle kord kindla süsteemi olemasolu vajadust ja sedagi, et ametniku ja poliitinimese tasandeid ei tohi segada. Lõpuks ei saa keegi sotti, mida keegi tegema peab.

Teadlikumad patsiendid — suurvallad

Uued suurvallad on loonud täiesti uue (paljudele veel mõistmatu) olukorra nii juhtimise kui koostöö tasandil. Selles uues masinavärgis ei ole maavalitsustel lihtsalt kohta. See ei tähenda, et neist jääks tühi koht, selle täidavad valdade liidud. Nemad seisavad tõesti piirkonna huvide eest. Nii et Dr Riik, pane ennast valmis raskete teadlike patsientidega diskuteerimiseks. Enamgi veel, loodetavasti ei ole liidud mingid staatilised moodustised, nagu olid maavalitsused, sest see oleks nende mandumise algus. Ilmselt peaksid erinevate ülesannete täitmiseks tekkima mitmed erinevad ja eritasandilised liidud.

Tuues näite militaarmaailmast, siis USA kasutab kaasajal põhilise ümberpaigutatava manööverüksusena brigaadi lahingugruppi (BCT). Tänu paindlikule struktuurile ja koosseisulistele toetusüksustele suudab BCT iseseisvalt tegutseda ja täita ülesandeid, mida varem täitsid diviisid.[4] Panite tähele, iga ülesande täitmiseks võidakse komplekteerida just selle ülesande täitmiseks kõige optimaalsem kooslus. Nagu rätsepaülikond. Ei ole meilgi jäiku „diviise“ vaja moodustada, korpustest (MV-d) rääkimata, aitab igakordsest probleemi püstitusest ja selle optimaalsest lahendamisest. Huvid määravad koosluse.

Mida me ehitame?

Kuigi maavalitsuste kahimine on samm õiges suunas, on samm ise ikkagi kaootiline, Browni liikumine. Seega võib mingi aja (või valitsuse) pärast maavalitsuste kahimine ebaõnnestuda või tagasi õnnestuda. Seepärast on esmatähtis panna paika meie edenemise põhijooned ja prioriteedid. Miks? Mõelge natukene, isegi kõige armetuma hüti rajamiseks on Dr Riik ette näinud, et meil, kodanikel/valijatel, on vaja projekte ja kooskõlastusi, mis oleksid paberites võrdelised ehitise materjalide hulgaga ja ajaliselt 2–3-kordse ehitusajaga, siis riiki ehitame ilma projektita, vahelduvate koalitsioonilepingute (KOLE) kaudu. KOLE on ju nagu veele tõmmatud kriips. Kaduv. Järgi jääb vaid Browni liikumine.

Vaidlemisest

Meile meeldib vaielda, kuid harva arutleme eksistentsiaalsete asjade üle. Meie arutelud sumbuvad mingitesse kõrvalteedesse või veidrustesse, nagu mure laenupeetuse üle, kodanikupalk, Rail Baltic kui õitsengu tooja ja Bond kui Eesti majandusjuht. Nagu asendustegevused, et mitte koormata ennast keerukate valikutega. Kuid keerukad valikud ei kao kuhugi. Seepärast kordan üle ühe elutähtsa aluspõhimõtte — riiki tuleb reformida. Me muutume, maailm meie ümber muutub, ka riigi korraldus peab muutuma. Muutuma meile mitte ainult jõukohaseks, vaid ka mugavaks. Lahedaks, et siin oleks jätkuvalt hea elada. Riik on see kehand, mis peaks olema meie loodud kasulike teenuste kogum, mitte käsuandja ja karistaja. Mitte ülemvõim, vaid teenindaja. Vajame vähem riigi karistavat ja ümberjagavat kätt ning rohkem kodanikuühiskonda, kogukonnaühiskonda. Vaid sellist riiki suudame me pidada ja edasi arendada.

Üks tark naine on öelnud: Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud — selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.[5]

„Kümme käsku“

„Riigireformi“ termin sisaldab igaühe jaoks erinevaid asju. Lausa üllatav, mida kõike peetakse riigireformiks (mis tegelikult seda ei ole). Lausa igale näpuliigutusele ja hingetõmbele püütakse anda riigireformi varjundit. Mnjah, ühest küljest on see hea, sest näitab, et inimesed oma sügavas sisimas aduvad riigireformi vajadust. Teisalt devalveerib selline risustus riigireformi mõistet ja pidurdab selle tegelikku käivitamist. Kuid pidagem meeles, et meil ei ole praegu mingit riigireformi käimas, on vaid üksikud tegevused, mis võiksid, kuid ei pruugi, sobida riigireformi komponentideks. Varutud paelahmakad võivad ju olla dekoratiivsed, kuid palksauna ehitamisel ilmselt liigsed, seevastu kivitee ehitamisel igati asjakohased. Ehhee, või kavatsete ehitada palksauna paekattega? Nii et kõigepealt on vaja riigireformi plaani ja struktuuri.

Väga konkreetselt on võimaliku reformi sisu ja mehhanismi struktureerinud väga lugupeetud Jüri Raidla tunamullusel konverentsil „Tuulelohe lend”: kümme käsku riigireformi läbiviimiseks. Raidla arvas, et reformi peaks juhtima peaminister isiklikult ja reform võiks aega võtta ca 10 aastat.

Sellele sümpaatsele terviklahendusele on järgnenud tavaline bürokraatlik tapastrateegia, et „vahva mõte, aga…“, „ärme hauka liiga suurt tükki, teeme väikeste sammukeste kaupa“, „saame kõigepealt haldusreformiga maha, siis…“ jne. See kõik on tuntud bürokraattehnoloogia asjade mittetegemiseks. Meil peab olema üldplaan, isegi väikeste sammukestega minnes, peame me teadma, kuhu me läheme. Täna veel ei tea me, mida me küpsetame, kas nisusaia või liivakooki. Teil on sellest „savi“? Võib-olla küpsetame tellist? Pole ka paha, kuid kui seda haugata nisusaia pähe, murrate kindla peale hambad. Hambaravi teadagi on… Jah, kallis, aga riigi vale juhtimine on veelgi kallim. Kõik loetletud tegevused on toredad, kuid vajavad erinevaid materjale, seadmeid ja oskusi. Mida me siis teeme?

Harjutusi iseseisvaks eluks

Ilmselt ei võeta riigireformi ikka veel piisavalt tõsiselt. Riigireform ei ole mingi bürokraatiamäng, Riigireform on põhimõtteliselt uue riigi- ja ühiskonnakorraldusliku mudeli loomine. Vähem riiki tähendab, et riikliku käsu/keelumehhanismilt tuleb üle (tagasi?) minna kogukonna- ja kodanikuühiskonnale. Ühiskond, mis on elanud aastakümneid „juuraajastus”, kus kõike loodeti parandada seadusetähe keelu ja karistusega, tuleb harjutada iseseisvaks (isekeskis?) hakkamasaamiseks. Selles osas seisab ees titaanlik töö — harjutada inimesi ise ja isekeskis hakkama saama. Teist võimalust ei ole.

Valmisolekust

Verbaalne valmisolek riigireformiks on vägev, kuid mentaalse valmisolekuni, rääkimata tegutsemisest, ei ole enamik veel jõudnud. Seda näitas mullunegi Raidla initsiatiiv, kes Eesti kodanikuna palus võtta Riigikogus arutlusele riigireform olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Tulemus oli ehmatav. Arutelu polnud: oli rida monolooge ja totaalne üksteisest möödarääkimine. Lisaks hulk asjasse mittepuutuvaid küsimusi, mis näitas, et Riigikogu saadikud olid tulnud „tundi“ koolitükke ette valmistamata. Piinlik. Piinlik oli ka see, et kohalolek oli nutuselt väike. Tundus, et see teema ei huvitanud ka kohalolijaid just üleliia. Hinnates osalejate igavlevate nägude ja arvuti- ning telefonitöö usinust, ei jäänud suurt kohta ettekannetele tähelepanu pööramiseks. Ju oli tähtsamatki teha (ühte seadusandjat trehvasin unise näoga äärelinna poes) kui riigi arenguga tegelda. Selle kohta ütlevad poliitinimesed harilikult, et „me teeme mitut asja korraga“. See on vaid moosisuu jutt vanaema sahvri ukse veeres. Müüt. Teater.

Võib vaid öelda: Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti ühelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast.[6] Veider. Sellisele arutelule (kuidas riigiga ja riigina edasi toimida) oleks pidanud tulema ettevalmistunult mitte ainult tõbised, vaid ka surnud. Riigireformi ehk riigi tuleviku küsimus on ju Riigikogu ainukene tõsiseltvõetav ülesanne. Meie tuleviku kujundamine. See, kas tõsta kaks korda trahve, panna autodele eri värvi numbrimärke, keelata alkoholireklaam või tõsta ennaktempos aktsiise, on kõik saja viienda järgu küsimused. Need ei ole põhiküsimused. Madallend. Porikärbse lend.

Möödarääkimise kiituseks ehk Kaks reformi, üks nimi

Muide, möödarääkimine oligi selle arutelu suurim väärtus. Paradoksaalsel moel oli see möödarääkimine ilmselt maailma kõige produktiivsem möödarääkimine. Vähemalt minule, sest oma rumaluses arvasin, et arutatakse riigireformi. Nimelt pidi Riigikogu arutama riigivalitsemise reformi, kuid ette kanti kahte: riigivalitsemise reformi ja riigireformi.

Tavalise tähelepanelikkuse juures tahetakse ühe nime all meil teha kahte erinevat asja: Pilvepiiri monoloog riigivalitsemise reformi teemal ja tulevikule mõtlevate inimeste riigireformi. Segadust tekitav on, et mõlemast räägitakse kui riigireformist. Ilmselt on just seetõttu paljudel meist (ka saadikutel) raske aru saada, milles reform seisneb: mida soovitakse, mida loodetakse? Mis asi see „käima on lükatud“? Nimelisest sarnasusest tulenevad erisuunalised ootused. Ootuste mittetäitumine toodab rahulolematust. Kaks reformi erinevad teineteisest nagu paberlennuk ja kosmosesüstik. Seepärast on ka arusaadav, et need, kes kogu aeg ootasid süstiku ehitamist, on paberlennuki voltimise peale pettunud.

Mõiste- , mõistmise- ja mõistusepuudus

Riigikogu arutelu näitas lõpuks selgepiiriliselt, et valitsemisreform ja riigireform on kaks eri asja, ning nagu ütles Jüri Raidla, puudu on riigireformi mõiste, mistõttu mitte keegi ei tea täpselt, mis asi see riigireform on. Just. Ei ole eesmärki, ei ole isegi mõistet.

Just seepärast on vaja teha selget vahet valitsemisreformi ja riigireformi vahel. Just selles on Raidla sõnum — poliitilisel tasandil kokku leppida riigireformi eesmärk, riigireformi mõiste ja sisu ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Just see, mida Raidla on kogu aeg toonitanud: Riigikogu peab olema reformi eestvedaja ja mootor, enne kui on hilja.

Mõned tõed on masendavalt lihtsad: Douglas MacArthur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja”.[7] Me peame enne, kui on „liiga hilja“, oma kursi leidma, ei saa niimoodi, et tõstame või langetame makse/trahve, karmistame regulatsioone mingi kõikuva hetkeemotsiooni põhjal. Ükski Bond ei suuda meile arengut õitestada, kui meil ei ole strateegiat. Muide, hüplikkus, sõnamurdlikkus ja paindlikkus on eri asjad.

Julgustuseks neile, kel kõrgusekartus

Riigireformi ei saa teha millalgi… veel hiljem. Me elame nii edukalt tänu 25 aastat tagasi tehtud otsustele. 25 aasta pärast elame me vastavalt täna tehtud või tegemata otsustele. Oleme oma edu pantvangid, kulutades eelmise põlve kogutud eduvaluutat, muutes selle ülejärgmise põlve võlgadeks. Pettekujutelmast tuleb vabaneda, me oleme oma süsteemi edu faktorid ammendanud, oleme muutunud rahulolevateks sumisejateks: Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.[8]

Suured valitsusjuhid on alati mõelnud riigile, selle tulevikule, edasiliikuvale tasakaalupunktile. Kardinal Richelieu arvas: Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus“ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästeta, ei päästeta teda kunagi.“[9] Ka von Bismarck ei saanud tuntuks mitte ainult seepärast, et ta oli kaasaegse pensionisüsteemi alusepanija, vaid pigem seepärast, et ta oskas uskumatult osavalt ja kõrvaltvaatajale mängleva kergusega hoida sisemisi ja väliseid protsesse tasakaalus ning seekaudu riiki edasi viia, sh nähes ka pensionireformi kui tasakaalupunkti uutes oludes. (Keiser „Villu Viimane“ saatis Bismarcki minema, mõistmata olukorra keerulisust, selle arenguvõimalusi, ja arvas, et võib tasakaalu asendada enese kapriisidega. Ei arvanud ära, seepärast jäigi viimaseks keisriks.)

Seda edasiliikuvat tasakaalupunkti otsimise vaistu ootaks ka neilt, kellele oleme oma kõrgeima võimu võõrandamatu õiguse (ajutiselt) loovutanud. Ja et julgustada Pilvepiiri tegema õigeid valikuid, siis veel üks mõttetera eelmainitud raamatust: Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järeleandmisest. Riigireformi küsimus on just selline, mille puhul tundub, et hetkesoovlikest järelandmisest, mugavusest, julgusetust, mõistmatusest sünnib krahh, mida avalikkus ei andesta. Ilma riigireformita ei ole meil mingit võimalust klaasseinu teisaldada ja stardikiirenduseks hoogu varuda, kuid… Äh, sumiseda on nii mõnus, ootaks veel.

„Riigireformi kümme käsku“ anti meile kaks aastat tagasi, Riigikogu arutelu toimus mullu jüripäeva eel, nüüd on varsti uus jüripäev tulekul ja… Ja me ei ole mitte kuskile edenenud riigireformiga. Isegi riigireformi mõistet ei ole suutnud fikseerida. Me oleme juba kaks aastat kaotanud, eksinud „kümne käsu“ vastu, pattu langenud. Millal alustame? Kes? Argpüksid ei alustanudki ja nõrgad said teel otsa. Järele jäime meie, mu daamid ja härrad. Meie.[10] Kes me siis oleme? Võidukad meie?

Ajaloendur tiksub. Tik-Tak. Tik…

Peeter Tammistu

Majandusanalüütik


[1] P. H. Diamandis, S. Kotler. Julge. OÜ Küppar & Ko: 2015, lk 126.

[2] G. Hamel, C.K. Prahalad. Võidujooks tulevikku. OÜ Fontes kirjastus: 2001, lk 157.

[3] Vt Liisa Oviir: Eesti laulupidu võiks jõuda James Bondi avakaadritesse. – Postimees.ee, 13.01.2017.

[4] M. Gordon, B. Trainor. Cobra II. Eesti Entsüklopeediakirjastus: 2008, lk 234.

[5] Margaret Thatcher. Kõned ja intervjuud. Valik. SE & JS: 2013, lk 133.

[6] Daniel Goleman. Keskendumine. Edu varjatud pant. Tänapäev: 2014, lk 28.

[7] Tom Clancy, Mark Greaney. Käsuõigus. Tänapäev: 2014, lk 366.

[8] John P. Kotter. Edujanu. AS Äripäev: 2009, lk 11.

[9] Henry Kissinger. Diplomaatia. Varrak: 2000, lk 68.

[10] Phil Knight. Jala jälg. Helios: 2016, lk 412.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo