Maksumaksja portaal - Panditulumaksust. Kaspar Lind - 2017 > jaanuar (nr 1) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2017 > jaanuar (nr 1) > Panditulumaksust. Kaspar Lind
Panditulumaksust. Kaspar Lind




Tähelepanelik lugeja märkas mõni kuu tagasi eelarvelisi muudatusi kirjeldavas tabelis rida „Kasumite maksuvabalt laenuna väljaviimise piiramine (tagatisraha)“. See rida nägi tabelis aastal 2020 täiendava laekumise riigieelarvesse 20 miljonit eurot. Esialgu see suuremat tähelepanu ei pälvinud, sest valitsusliit tegeles maksuvaba miinimumiga, jättis ära sotsiaalmaksu alandamise ning katsus jõudu autode maksustamisega. Eelmisel nädalal, parajasti siis kui tuurid oli üles võtnud värviliste autonumbrite teema, tuli valitsus ootamatult lagedale ideega, mis näeb ette kontsernisiseste laenude maksustamise. Uudissõnana tuli kasutusele mõiste „panditulumaks“. Seni on ettepaneku kohta kättesaadav memorandum, mis esitati valitsuskabineti nõupidamisele 19.01.2017.[1] Selle ettepaneku kohaselt kehtestataks emaettevõtjale (või teistele äriühingute ketis ülalpool asuvatele ühingutele) ja emaühingu teistele tütarühingutele (n.ö õdedele) maksuvabalt antavate laenude piiriks laenu andvasse äriühingusse sisse makstud osa- või aktsiakapitali ja äriühingu võetud laenude summa.

Olen lugenud nii ajakirjanduse vahendusel kui sotsiaalmeedias erinevaid arvamusi ning nagu ikka, siis on need seinast seina. On neid, kes kinnitavad, et see on ärikeskkonnale kohutavate tagajärgedega muudatus, kuid on ka neid, kes rõõmustavad, et nüüd „tõmmatakse petturid liistule“ ning „16 aastat kestnud ebaõiglus saab lõpu“.[2] Tegelikult tasuks vaadata minevikku, sest sarnased sätted on Eestis kehtinud, kuid millegipärast on need kehtetuks tunnistatud.

Kui kehtiv tulumaksuseadus jõustus, siis olid selles mitmed karmid sätted, mis toppisid kinni varasema seaduse augud. Eks see oli ka mõistetav, sest kel poleks meeles Divec ja selle aja praktika, mis tänaseid arusaamasid silmas pidades võimaldasid suhteliselt lihtsalt kogu kasumi Eestist välja viia ja vajadusel ka maksuvabaks teha. Tulumaksu maksmine oli selle tagajärjel vaat et vabatahtlikuks muutunud. Just seetõttu võib aru saada ka seadusandja soovist kinni toppida kõik võimalused ja välistada igasugused kasumi väljaviimised. Nii kehtestaski tulumaksuseaduse algredaktsioon mitmeid karme sätteid. Alljärgnevalt väike ülevaade asjakohastest sätetest.

Näiteks nägi § 50 lõige 3 ette varjatud kasumieraldiste maksustamise dividendi saamiseks õigustatud isikule, muu hulgas ka laenu andmise äriseadustikus sätestatud laenukeeldu rikkudes. Seadus ei teinud vahet, kes oli dividendi saamiseks õigustatud isik. Viimaseks võis olla igasugune isik, nii füüsiline kui ka juriidiline isik, nii resident kui mitteresident. Säte sai kehtida ainult ühe aasta, kui tunnistati alates 01.01.2001 kehtetuks. Põhjenduseks toodi see, et sättes sisalduv on sisuliselt reguleeritud teiste tulumaksuseaduse sätetega. See väide oli osaliselt õige.[3]

Laenude osas oli selliseks „teiseks sätteks“ tulumaksuseaduses § 51 lõige 4. Algses redaktsioonis nägi see säte ette, et residendist juriidiline isik maksab tulumaksu kalendrikuu jooksul füüsilistele isikutele välja makstud avansside ja ettemaksete kogusummalt, mis ületab 50% maksumaksja poolt eelneval kalendrikuul tehtud vastavalt sotsiaalmaksuseadusele sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast. Kuna avansi või ettemaksu vormistamine laenuks ei olnud väga raske, siis aasta hiljem sätet täiendati ning avansile ja ettemaksule lisati ka laenud. See säte ei olnud siiski päris võrreldav TuMS § 50 lõikega 3, sest puudutas ainult seotud füüsilisele isikule antud laene (st osanikud, aktsionärid, juhtorganite liikmed).

Ka see säte tunnistati alates 01.01.2009 kehtetuks. Selgituseks toodi Riigikogus järgmine põhjendus: Tulumaksuseaduse § 51 lõike 4 rakendamine praktikas on ebamõistlikult keerukas ning vajadus sellise sätte järele puudub, sest ettevõtlusega mitteseotud laene on võimalik maksustada mitme teise tulumaksuseaduse sätte alusel.[4] Jällegi tuleb tõdeda, et ka see väide oli õige vaid osaliselt. Kui tegemist on näiliku tehinguga, siis on maksuhalduril alati võimalik rakendada MKS § 83 lõiget 4, mis ütleb: Näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid.

Olulisem on laenude puhul aga intressi suurus. Igasugune laenu andmine toob kaasa intressi maksmise kohustuse ning pigem ongi probleem praktikas, et milline peaks olema õiglane intress ja kui Eesti tütarühing annab välismaisele emaühingule laenu, siis kas ta saab selle eest piisavalt intressi (st kas Eestisse saabub lõpuks piisav tulu, mis võiks olla üldjoontes ju soositav riigi poolt). Küsimus taandub sellele, milline peaks olema TuMS § 50 lõike 4 mõistes turuväärtuses laenuintress. Tegemist peab olema turuväärtusele vastava intressiga, kuid laenud on piisavalt erinevad, et seda oleks üheselt võimalik alati määrata. Näiteks just rahvusvaheliste kontsernide puhul on levinud nn cash pooling, kus kontsern kasutab enda rahalisi vahendeid, selle asemel et raha vajav tütarettevõtja peaks raha pangast laenama.[5] Selle määratlemisel tekib tihti küsimus, kas tegemist on laenu või pigem hoiustamisega. Mõistlik oleks ressurss suunata selgete mängureeglite kehtestamisele, sest praegu need puuduvad ning igaüks peab ise otsustama, millist intressimäära ta peaks rakendama ning riskima maksuvaidlusega. TuMS § 50 lõige 4 vajaks täiendamist. Eestis on praegu käimas ka kohtuvaidlusi, mis puudutavad laenu intressimäärasid kontsernisiseste laenude puhul.

Ajaloost võiks õppida, et sellised piirangud, nagu praegu valitsuskoalitsioon kavatseb kehtestada, ei ole kõige viljakamad ning nende rakendamine ei anna tihti soovitud tulemust. Äriõigus ja ka lepinguvabadus annavad piisavalt võimalusi äriühingute struktuuri või ka lepingute kujundamiseks sobival viisil, millega ei kaasne tulumaksukohustust. Näiteks kui laenu andmisega kaasneb maksukohustus, siis pole raske ette kujutada, et populaarseks saavad rahalised sissemaksed äriühingute kapitali ning hilisemad kapitali vähendamised. Kindlasti on veel võimalusi, kuid esitatud ettepaneku valguses on küsitav, kas kõiki finantsinstrumente maksustatakse võrdselt. Näiteks, mis saab ettemaksetega või üle maksetähtaja arvetega? Kui ollakse üle 30 päeva võlgu kontserniettevõtjale, siis kas sellega kaasneb maksukohustus või mitte? Mis saab vahetusvõlakirjadest ja muudest sarnastest instrumentidest? Üldise märkusena võib aga kohe öelda, et praegu pakutav lahendus eelistab krediidiasutustelt laenamist — kontsernis võib olla kasulik raha pangakontol hoida ja raha vajav kontserni tütarettevõtja laenab raha krediidiasutuselt. Teatud kontsernides ja äritegevuses võib sel olla pärssiv mõju, sest näiteks kinnisvaraarendusele praegu väga kergelt laenu ei anta. Vähemalt siseriiklikult aitab probleemi lahendada äriühingute ühinemine, kuid sellisel juhul ei ole riskid võib-olla enam maandatud.

Valitsuskabinetile pakutud memorandumis on seejuures toodud näide, et kui laen teatud perioodi (nt kahe aasta jooksul) tagasi makstakse, siis tagastatakse ka tasutud panditulumaks (kantakse äriühingu ettemaksukontole). Kui laenu selle perioodi jooksul ei tagastata, muutub tasutud panditulumaks lõplikuks äriühingu kasumilt maksuks, mida riigilt tagasi küsida ei saa. Juhul kui jääda näites toodud kahe aasta juurde, siis vähemalt artikli autor on täheldanud, et üldjuhul on tõsised investeeringud ja investeerimiseks antud laenud antud pikemaks perioodiks, enamasti viieks aastaks.

Kõikide selliste muudatuste puhul on üks kindel tagajärg see, et maksunõustajad ja advokaadid saavad rohkem tööd ning muidu tavapärased majandusprotsessid muutuvad keerulisemaks, aeganõudvamaks ning kulukamaks. Võimalus kiirelt ja lihtsalt äriühing asutada on tore küll, kuid majandus- ja maksukeskkonda silmas pidades on tihti olulisem sellele järgnev, ning selles osas on meil vajakajäämisi, mille parandamiseks ei ole ei eelmine ega praegune koalitsioon soovinud ülearu kiirelt muudatusi teha.

Kaspar Lind

Advokaadibüroo Lentsius & CASUS vandeadvokaat ja partner



[1] EIS toimik 17-0076. Äriühingu regulaarsete kasumijaotiste maksustamine ja kasumi laenudena välja viimise piiramine. Arvutivõrgus: http://eelnoud.valitsus.ee/main#Fdr7IpgF.

[2] Silmapaistev oli seejuures Kalle Muuli arvamus sotsiaalmeedias, mis väärib siinkohal tsiteerimist: Petistega võitlemiseks pole vaja lõputult kavatsuste kavatsusi välja töötada. Juba kuusteist aastat on muudkui kavatsetud ja arutatud, kuidas Eestist fiktiivse laenuna välja viidavalt kasumilt tulumaks kätte saada, aga tegudeni pole jõutud. Selle aja jooksul oleme välismaiste kapitalistide rõõmuks kaotanud sadu miljoneid või isegi miljardeid eurosid. Aitab nüüd sellest kavatsemisest küll. Petiste ja varaste ohjeldamiseks tuleb tegutseda. Hästi paned, Sven!

[3] Vt Lasse Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Lisaköide. Tulumaksuseaduse muudatused seisuga 01.07.2001. Tartu: 2001, lk 152-154.

[4] Riigikogu rahanduskomisjoni 11.11.2008 istungi protokoll nr 79. Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (352 SE). Riigikogu XI koosseis. Arvutivõrgus: www.riigikogu.ee.

[5] Eesti keeles on seda teemat käsitletud: K. Kull. Kontsernisisese cash poolingu kasutamise võimalikud piirangud. - Juridica, 2011/X, lk 740-747.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo