Maksumaksja portaal - Äriregistri trahvipoliitika. Martin Huberg - 2006 > oktoober (nr 10) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > oktoober (nr 10) > Äriregistri trahvipoliitika. Martin Huberg
Äriregistri trahvipoliitika. Martin Huberg

Maksumaksjate liidu liikmed on hakanud kurtma, et äriregister kiusab neid rahatrahvidega[i]. Siiani on kõik nõuküsijad viidanud trahvi alusena äriseadustiku[ii] §-le 71 ja tegu, mille eest karistatakse, on aruande äriregistrile esitamata jätmine või esitamisega hilinemine. Tegemist on segase teemaga, mida peaks kindlasti analüüsima.

Alus

ÄS § 71 lg 2 näeb ette, et kui seaduses ettenähtud andmeid ei esitata registripidajale seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, võib registripidaja trahvida ilma tsiviilkohtumenetluse seadustikus nimetatud hoiatusmäärust tegemata.

Sellise ettehoiatamata rahatrahvi määramise võimaluse nägi tegelikult ette juba 31. detsembril 2002 jõustunud muudatus[iii], millega lisati ÄS § 71 lg 11. Tsiteeritud sätte redaktsioon[iv] jõustus aga 1. jaanuaril 2006, kui § 71 sõnastati tervikuna ümber.

Majandusaasta aruande esitamise kohustus on näiteks osaühingute puhul ette nähtud ÄS § 179 lõikes 4 – majandusaasta aruanne esitatakse mitte hiljem kui 6 kuu möödumisel majandusaasta lõpust.

Konstitutsiooniline vs. lihtseadus

Esimene mulle isiklikult pähe turgatanud asi oli seotud küsimusega, kas tegemist on konstitutsioonilise ja lihtseaduse konfliktiga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik[v] (TsMS) reguleerib eraõigussuhetest tulenevate kohtuasjade läbivaatamist tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1).

TsMS reguleerib nii hagimenetlust kui ka hagita menetlust. Hagita menetlus toimub ka registriasjades (TsMS § 475 lg 1 p 10) ja nende menetluse erisused on sätestatud TsMS 58. peatükis. Muuhulgas on selles peatükis sätestatud ka trahvi määramine (TsMS § 601).

Trahvi üldpõhimõtted tsiviilkohtumenetluses on sätestatud TsMS §-s 46. Viidatud säte paikneb seaduse üldosa 7. peatükis, kus reguleeritakse tsiviilkohtumenetluse tagamist. TsMS § 46 lg 2 kohaselt võib isikule trahvi määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

TsMS §-s 601, kus täpsustatakse trahvi määramist registriasjades, ei sätesta hoiatusele erandit. Sätte esimene lõige näeb ette, et kui kohtul on põhistatud andmeid selle kohta, et registrisse on kantud valeandmeid või et andmed, mis seaduse kohaselt tuleb kohustuslikult registrisse kanda, on esitamata jäetud, teeb kohus määruse, millega kohustab andmete esitamiseks kohustatud isikuid trahvi ähvardusel esitama õigeid andmeid või esitama määruse kohta vastuväite. Kohus võib trahvi määrata ka muul seaduses sätestatud juhul.

TsMS § 601 lõike 2 kohaselt teeb kohus – juhul kui kohtu määratud tähtaja jooksul kohustust ei täideta ega esitata ka vastuväidet – trahvimääruse ja kordab varasemat määrust andmete esitamise kohta koos uue trahvihoiatusega. Kohus toimib sel viisil seni, kuni kohustus täidetakse või määruse kohta esitatakse vastuväide.

Seega ei sätesta tsiviilkohtumenetluse seadustik registriasjades ilma hoiatuseta trahvi määramise võimalust.

Edasi tuleks vaadata, kas ja mis tingimustel mõni muu seadus seda reguleerida võiks. Siin tuleb aga arvestada, et tsiviilkohtumenetluse seadustik on konstitutsiooniline seadus ja seda sorti seadustele on põhiseaduses[vi] (PS § 104 p 14) omistatud märgatavalt suurem tähendus kui lihtseadustele[vii]. Nii näiteks on konstitutsioonilise seaduse vastuvõtmiseks vajalik erinevalt lihtseadustest Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104 preambul).

Riigikohus on asunud seisukohale[viii], et „põhiseaduse § 104 lg 2 p 4 kohaselt on ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus konstitutsiooniline seadus. Konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadustega on põhiseadusevastane. Konstitutsioonilistes seadustes pole lubatud viitenormid lihtseadustele ega delegatsiooninormid täitevvõimu üldakti andmiseks küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse. Järelikult on keeleoskuse taseme nõude kehtestamine võimalik ainult kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega“.

Tingimuste ja nõuete osas, mis olemuslikult peavad olema konstitutsioonilises seaduses sätestatud, märkis Riigikohus[ix], et „sellise tsensuse kehtestamisel tuleb vastavad nõuded ja tingimused sätestada valimisseaduses kui konstitutsioonilises seaduses.“ „Riigikohtu üldkogu märgib, et kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus, mille olemuslikku reguleerimisesemesse kuuluvat ei saa reguleerida lihtseadusega.[x]

Arvestades, et trahvid on tsiviilkohtumenetluse tagamise vahendid ja kuuluvad olemuslikult kohtumenetluse seadusesse, tuleb ka nende rakendamise tingimused jm oluline sätestada konstitutsioonilise seadusega. Kohtumenetluse valdkonda kuulub ka trahvi rakendamise hoiatuse nõue – see peab seega olema reguleeritud konstitutsioonilises seaduses.

Äriseadustik reguleerib II osas äriregistrisse puutuvat. Registri pidamise korra seaduses sätestamise näeb ette ka TsMS § 592 lg 1. Tegemist ei ole otseselt sellise reguleerimisalaga, mis peaks olemuslikult kuuluma PS §-s 104 sätestatud konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisalasse. Seega ei saa ka väita, et see äriseadustiku osa on olemuslikult üks osa PS §-s 104 sätestatud seadustest, st antud juhul kohtumenetluse seaduse reguleerimisese, ja et sellega saab muuta tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtteid. Tegemist on lihtseadusega. Isegi see, et Riigikogu võttis ÄS § 71 muutmise vastu 51 poolthäälega[xi] ei muuda käsitletavat olukorda põhiseadusega kooskõlas olevaks.

Kas üldse kohaldada TsMS?

Teine võimalus küsimusele läheneda on eristada ÄS § 71 ja TsMS § 601 reguleerimisala. TsMS § 601 näeb kohtumenetluses rahatrahvi määramise õiguse ette juhul, kui tegemist on registrisse kantavate andmetega. ÄS § 71 aga hõlmab nii neid andmeid, mis kuuluvad registrisse kandmisele, kui ka neid, mis sinna kandmisele ei kuulu.

Registrisse kantavad andmed on sätestatud ÄS §-des 64–65. Majandusaasta aruande puhul aga ei ole tegemist mitte registrisse kantavate andmetega, vaid registrile esitatavate andmetega. Selline liigitamine võimaldaks eristada neid juhtumeid, millal rahatrahvi määramise menetlus kuulub olemuslikult äriseadustiku reguleerimisalasse ja millal tsiviilkohtumenetluse seadustiku reguleerimisalasse. See ehk lahendaks konstitutsioonilise ja lihtseaduse konflikti küsimuse.

Samas peab arvestama, et ÄS § 71 viitab otseselt, et trahvimine toimub tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Seda võiks lugeda seadusandja enda poolt antud hinnangule, et tegemist on sellise valdkonnaga, mis peab olema reguleeritud TsMS-is. Seega on see vaieldav. Samuti jääb endiselt ebaselgeks, millega täpselt on tegu.

Kui on väärtegu

ÄS § 71 lg 2 näeb ette võimaluse rahatrahvi määramiseks. Küsimus tekib aga selle osas, kas tegemist on väärteoga, mille sooritamise korral rakendub rahaline karistus. Karistusseadustiku[xii] (KarS) § 3 lg 4 kohaselt on väärtegu seadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille ees on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest. Seega põhimõtteliselt võib väärteoga tegemist olla. Sellele viitab ka Riigikohus, asudes seisukohale[xiii], et „kuna tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole miinimumpäevamäära suurust ette nähtud, kohaldab kolleegium analoogia alusel karistusseadustiku § 44 lõiget 2, mille järgi on miinimumpäevamäära suuruseks 50 krooni.“

Samas on tsiviilkolleegium täiesti arusaamatutel põhjustel viidanud KarS §-le 44. Nimetatud säte asub jaos, mis kehtestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Praegusel juhul saab aga äärmisel juhul olla tegemist väärteoga, sest kuriteod on – erinevalt väärtegudest – ammendavalt sätestatud KarS-is. Väärtegudele kohaldatavad põhikaristused on KarS §-s 47, seejuures on miinimumpäevamääraks lõike 1 kohaselt 60 krooni.

Loodetavasti peeti „analoogia alusel“ kohaldamise all silmas lihtsalt seda, et karistuse liigid ja määrad on karistusseadustikus sätestatud, sest analoogia kohaldamine ei ole karistusõiguses lubatud. Siiski tõstatab see järgmise küsimuse – kui nn väärteo suhtes rakendatakse kuriteole kohaldatavat põhikaristust, kas siis kohus ise loeb menetluse tagamise vahendina rakendatavat rahatrahvi üldse karistusõiguse pärusmaaks?

Kui lugeda ÄS § 71 lõiget 1 koostoimes TsMS §-dega 46 ja 601 väärteoks, siis eeldaks rahatrahvi määramine seda, et menetlusosalisele on tagatud tema põhiõigused[xiv]

  • esiteks muidugi olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2);
  • teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse;
  • õigus kaitsja abile;
  • olla kohtus oma väärteoasja arutamise juures;
  • anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi jne.

Seda isegi siis, kui väärteo menetlemiseks on eraldi menetluskord ette nähtud tulenevalt sellest, et rahatrahv on menetluse tagamise vahend. Praegusel juhul on selline kord sätestatud TsMS §-s 601 (trahvi ähvardus, andmete või vastuväite esitamise kohustus, täiendav asjaolude selgitamise kohustus jne).

Ka on raske aktsepteerida sellist kontseptsiooni, mis Riigikohus pakkus välja[xv] parkimistasu maksmata jätmise kui haldusõigusrikkumise menetlemisele parkimiskontrolöri poolt – „tulenevalt parkimiskorra rikkumise menetluse iseärasustest on muutunud süü tõendamise koormis – parkimiskontrolör trahvinõuet kirjutades eeldab süü olemasolu isikul, kellelt rahatrahv sisse nõutakse. See ei välista siiski süü vaidlustamist trahvitu poolt.“

Kui on sunniraha

Tegelikult räägib rahatrahvi kui väärteo olemusele vastu sama teo mitmekordse karistamise võimalus. TsMS § 601 lg 2 näeb nimelt ette, et juhul kui kohtu määratud tähtaja jooksul kohustust ei täideta ega esitata ka vastuväidet, teeb kohus trahvimääruse ja kordab varasemat määrust andmete esitamise kohta koos uue trahvi määramise hoiatusega. Kohus toimib sel viisil seni, kuni kohustus täidetakse või esitatakse määruse kohta vastuväide. KarS § 2 lg 3 välistab aga mitmekordse karistamise sama süüteo eest.

Seega tuleb rahatrahvi olemuse avamisel otsida abi mujalt. Üheks võimaluseks oleks käsitletavat rahatrahvi mõista sunniraha eriliigina. Õigusalases erialakirjanduses on asutud seisukohale, et põhiseaduse § 113 mõistes tuleb trahviks lugeda ka sunniraha. Kuigi sunniraha ei ole otseselt karistus, on sellel siiski mõjutusvahendi iseloom ja seetõttu vastab see olemuslikult kõige enam trahvi mõistele[xvi].

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse[xvii] (ATSS) § 10 lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ei täida talle ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. ATSS § 2 lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.

Tegemist võiks olla seega sunniraha eriliigiga, mis on sätestatud kohtumenetluse tagamiseks ning mille määramine ja vaidlustamine toimub tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras.

Riigikohtu halduskolleegium[xviii] on halduskohtumenetluse seadustiku[xix] (HKMS) § 98 lõikes 3 sätestatud rahatrahvi analüüsides asunud seisukohale, et „kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest kohaldatav rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii karistuslikku kui ka kohustuse täitmisele stimuleerivat funktsiooni. Sellise olulisel määral repressiivse sunnivahendi kohaldamine peab toimuma ranges vastavuses seaduses sätestatuga.

Erinevalt HKMS §-s 100 ettenähtud menetluse tagamisel kohaldatava rahatrahvi, samuti tsiviilkohtumenetluses kohaldatavate rahatrahvide (TsMS § 46) või asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud sunniraha regulatsioonist ei ole seadusandja HKMS § 98 lg 3 alusel kohaldatava rahatrahvi puhul ette näinud selle korduvat kohaldamist ühe ja sama ettekirjutuse mittetäitmise eest.

Halduskolleegium on seisukohal, et sunnivahendi kohaldamise tingimused ei kuulu laiendavale tõlgendamisele. Õigusliku aluse puudumise tõttu ei saa määrata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse mittetäitmise eest rahatrahvi korduvalt.“

HKMS § 98 lg 3 kujundas seadusandja ümber ja nägi ette korduva rahatrahvi määramise õiguse[xx]. Seda võib vaadata kui aktsepteerimist, et tegemist ei saa olla väärteoga, vaid pigem sunniraha laadse instituudiga.

Rahatrahvi kui sunniraha käsitlus seaks aga kahtluse alla mitmed senised Riigikohtu lahendid, sest sunniraha ei saa rakendada siis, kui kohustus on „trahvi“ ähvardusel enne „trahvi“ määramist juba täidetud. Sellisel juhul ei ole sunniraha ju enam vaja rakendada.

Samuti tuleks sellisel juhul küsimuse alla eelneva hoiatuse tegemata jätmine. Riigikohus on asunud seisukohale[xxi], et „asja õiget, kiiret ja võimalikult väheste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud asjaoludel eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi.“ Selle lahendi puhul võiks ehk lugeda hoiatuse tehtuks „menetlusse sisenemisega“, kuid see on siiski vaieldav.

Küsimus jääb aga lahendamata näiteks kasvõi selles osas, kus on sätestatud sunniraha suurus, sest tsiviilkohtumenetluse seadustik sätestab ainult ülemmäärad, kuid arvestades, et arvutamine on miinimumpäevamäärades ja neid seadus ei sätesta, siis ei saa sunniraha ka määrata.

Kohtusse õigust nõudma

Lõpetuseks – arvestades, et käesoleva kirjutise ajendiks on ÄS §-s 71 sätestatu – tuleks seadusandjal endale esmalt selgeks teha, mida soovitakse ja mis on kaitstav õigushüve. Juhul, kui massiline aruannete hilisem esitamine kahjustab registri tööd ja eesmärgiks on isikute sellisele tegevusele riiklikku hukkamõistu avaldada, et ära hoida isiku samalaadseid tegusid (eripreventsioon) ja muude isikute sarnaseid rikkumisi (üldpreventsioon)[xxii], siis on õige vastav õigusrikkumine sätestada väärteona ning tagada isikule kohases menetluses ka põhiõiguste kaitse. Sellisel juhul tuleb arvestada ka mitmekordse karistamise keeldu.

Kui aga eesmärgiks on sundida konkreetset isikut soovitud tegu sooritama, siis on õige „trahv“ sätestada sunnirahana, arvestades kõiki asjakohaseid tingimusi (hoiatus, korduvus jne).

Praegusel juhul on tsiviilkohtumenetluse seadustik ja ka teised kohtumenetluse seadustikud täiesti süsteemitult täis pikitud „trahve“, mida osaliselt rakendatakse väärtegude puhul (nt kohtu solvamise[xxiii] puhul) ja osaliselt sunnirahana (nt tunnistaja kohtusse mitteilmumise[xxiv] puhul).

Seadusandja ei ole sellisele süsteemi puudumisele tähelepanu pööranud, kuigi asendustäitmise ja sunniraha seaduse väljatöötamisel oleks pidanud reformima ka protsessitrahve. Nagu eelnevast nähtub, on selle tagajärjeks õiguslik ebaselgus ja isikute elementaarsete põhiõiguste kaitsetus. Sellise segase olukorra lõpetamiseks soovitan kõigil trahvimääruste vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, et kohtutel oleks võimalik välja kujundada praktika ja juhtida seadusandja tähelepanu vajadusele süsteemi analüüsida ning muuta.


[i] Probleemi suurusele viitab ka see, et Äriregistrile on 2005. a kohta aruande esitamata jätnud umbes 12 000 ettevõtjat. Vt Registri ees on 12 000 patustajat. – RP. 2006, nr 7, lk 25.

[ii] RT I 1995, 26-28, 355; 2006, 26, 186.

[iii] Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 88 ja äriseadustiku § 71 muutmise seadus. § 2. – RT I 2002, 110, 657.

[iv] Äriseadustiku muutmise seadus. § 1 p 29. – RT I 2005, 57, 449.

[v] RT I 2005, 26, 197; 2006, 31, 235.

[vi] Eesti Vabariigi põhiseadus. – RT 1992, 26, 349; 2003, 64, 429.

[vii] Konstitutsioonilisi seadusi saab muuta ja täiendada vaid omaette muutmise ja täiendamise seadusega analoogilisest nende arutamise, vastuvõtmise ning jõustumise korraga. Konstitutsiooniliste seaduste muutmine ja täiendamine lihtseadustega peaks olema välistatud. Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Toim Eerik-Juhan Truuväli. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, lk 469.

[viii] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.02.1998 otsus nr 3-4-1-1-98. – RT I 1998, 14, 230.

[ix] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.11.1998 otsus nr 3-4-1-7-98. – RT I 1998, 98/99, 1618.

[x] Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus nr 3-3-1-47-03. – RT III 2004, 1, 1.

[xi] Vt Riigikogu 12.10.2005 stenogramm, päevakorrapunkt nr 7 „Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu (552 SE) kolmas lugemine“. Riigikogu veebilehel: www.riigikogu.ee.

[xii] RT I 2001, 61, 364; 2006, 31, 234.

[xiii] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.10.2006 määrus nr 3-2-1-79-06. – RT III 2006, 34, 290.

[xiv] Vt väärteomenetluse seadustik. § 19. – RT I 2002, 50, 313; 2006, 31, 234.

[xv] Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.03.2002 määrus nr 3-1-1-17-02. – RT III 2002, 9, 89.

[xvi] Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Toim Eerik-Juhan Truuväli. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2002, lk 505.

[xvii] RT I 2001, 50, 283; 2005, 39, 308.

[xviii] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2006 määrus nr 3-3-1-27-06. – RT III 2006, 11, 109.

[xix] Kohus rakendas kuni 31.08.2006 kehtinud HKMS redaktsiooni. – RT I 1999, 31, 425; 2005, 39, 308.

[xx] Halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus. – RT I 2006, 31, 235.

[xxi] Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.10.2006 määrus nr 3-2-1-79-06. – RT III 2006, 34, 290.

[xxii] Vt üld- ja eripreventsiooni kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2003 määrus nr 3-1-1-23-03 (RT III 2003, 5, 54) ja 04.06.2004 otsus nr 3-1-1-41-04 (RT III 2004, 17, 205).

[xxiii] TsMS § 45 lg 1 kohaselt võib kohus istungilt kõrvaldada menetlusosalise või tema esindaja või nõustaja, tunnistaja, eksperdi, tõlgi või muu istungil viibiva isiku, kes ei täida kohtuistungil korra tagamiseks antud korraldust või käitub kohtuistungil sündsusetult ja kohtu või teise menetlusosalise vastu lugupidamatust väljendaval viisil. Sama sätte lõike 4 kohaselt võib kohus sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil käitunud isikut trahvida või määrata talle aresti kuni seitse ööpäeva.

[xxiv] TsMS § 266 lg 1 näeb ette, et juhul kui tunnistaja jätab kohtu kutsel mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata, võib kohus teda trahvida ja kohaldada sundtoomist.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo