Maksumaksja portaal - Haigekassa regressnõuded tööõnnetuste puhul – kas tööandja süüta vastutus? Lasse Lehis - 2006 > september (nr 9) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2006 > september (nr 9) > Haigekassa regressnõuded tööõnnetuste puhul – kas tööandja süüta vastutus? Lasse Lehis
Haigekassa regressnõuded tööõnnetuste puhul – kas tööandja süüta vastutus? Lasse Lehis
Praegune seadus

Paljud raamatupidajad, kes on kokku puutunud ravikindlustushüvitise arvutamisega, kindlasti teavad, et erinevatel juhtudel makstakse tervislikel põhjustel töölt eemale jäänud inimestele eri suurusega hüvitisi. Tavaliselt on „haigusraha” 80% inimese varasemalt palgast, kuid on terve rida juhtumeid, mis annavad töötajale õiguse 100%-lisele hüvitisele. Levinumad juhtumid on seotud kas väikeste lastega (rasedus, sünnitus, lapse kodune põetamine) või tööõnnetustega. Seekord räägimegi just viimasest.

Nimelt on ravikindlustuse seadusesse kirjutatud, et „haigekassa nõuab tööandjalt sisse” tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel makstud 100%-lise hüvitise ja „tavapärase” 80%-lise hüvitise vahe, st 20% väljamakstud hüvitisest. Nii on kirjas praegu kehtiva ravikindlustuse seaduse[1] § 62 lõikes 5 ja nii oli see ka enne 1. oktoobrist 2002 kehtinud seaduse[2] § 105 lg 6 punktis 4.

Aeg-ajalt küsitakse foorumites, et kui haigekassa on tööandjat õnnistanud taolise maksenõudega, ega sellelt ometi mingeid makse veel maksma ei pea. Õige vastus nendele küsimustele on „ei pea”, kuid sellega asi ei piirdu. Karm tõde, mida haigekassa loomulikult ei soovi avalikustada, on see, et paljudel juhtudel on haigekassa nõuded tööandjatele alusetud ja need tuleks lihtsalt maksmata jätta.

Käesolevas artiklis soovingi lugejale tutvustada ühte kohtuasja, millest selgub, et haigekassa tegeleb teatud juhtudel lihtsalt väljapressimisega. Tegemist on küll esimese astme kohtu otsusega[3], kuid kuna haigekassa otsust edasi ei kaevanud, siis ei ole mingit põhjust selle otsuse autoriteeti kahtluse alla seada.

Lugu ise on järgmine. Ühes Tartu osaühingus töötas vanem härrasmees, kes oli palgatud tegema selliseid traditsioonilisi meeste töid nagu igasuguste asjade putitamine ja parandamine, värvimine, pahteldamine, puurimine, viilimine jne. Ühel ilusal talvepäeval keset töötuhinat selgus, et on vaja kodunt (täpsemalt, kodu juures asuvast garaa˛ist) üks tööriist tuua. Mõeldud, tehtud.

Paraku juhtus garaa˛i ukse ees autost välja astumisel õnnetus – mees libises jääl ja murdis jalaluu. Tööõiguse kohaselt on tegemist tööõnnetusega, sest õnnetus toimus tööajal ja oli seotud tööülesande täitmisega. Vastavalt tööandja ka toimis – täitis tööõnnetuse raporti ja saatis selle tööinspektsiooni nagu kord ja kohus[4].

See, et tööandjal õnnetuses vähimatki süüd polnud, oli kõigile selge ja mingit vaidlust selle üle ei tekkinud hiljem ka kohtus. Nii kirjutati ka raportisse, et tööõnnetuse põhjus oli nr 13 („muu”, täpsemalt „libedus tänaval”) ja abinõud samalaadse tööõnnetuse ennetamiseks oli nr 14 („muu”, täpsemalt „teavitatud tänavalõigu haldajat”).

See, kas tööandja oli tööõnnetuses süüdi või mitte, ei huvitanud paraku haigekassat mitte üks raas. Peatselt hakkasid tööandjale saabuma haigekassa nõudekirjad, milles nõuti 20% hüvitise vahe kinnimaksmist. Kuna vanemal inimesel võtab kontide kokkukasvamine märksa kauem aega kui noortel, siis maksis haigekassa ravikindlustushüvitist ligi nelja kuu eest ja tööandjale esitati arveid (just nimelt arveid, justkui oleks tegemist mõne ehitusmaterjali hulgilao või reklaamikataloogiga)

kokku 3760 krooni eest.

Haigekassa suureks üllatuseks ja nördimuseks juhtusid aga selle osaühingu eesotsas olema paadunud juristid, kelle „professionaalne kretinism” ei luba maksta sentigi, kui nõue pole põhjendatud. Ja erinevalt tavainimesest ei olnud selle osaühingu ülemuste jaoks paragrahvimärk nõudeavalduses piisav põhjus hakata „pappi välja köhima”. Seega ei jäänud haigekassal muud üle, kui pöörduda kohtusse, sest tavapärased võla sissenõudmise meetodid (st saldoteatised, ähvarduskirjad ja telefoni teel sõimamine) ei andnud seekord mingit tulemust.

Kohtukulli ees keskendus kogu vaidlus ainult ühele küsimusele – kas ravikindlustusseaduse säte, mis ütleb et „haigekassal on õigus nõuda sisse hüvitiste vahe tööandjalt” on piisav alus tööandja süüta vastutuseks töötajaga juhtunud tööõnnetuse eest. Sest nagu eespool öeldud, mingit vaidlust tööandja süü küsimuses ei tekkinud. Haigekassa positsioon oli „lihtne, arusaadav ja väheste eranditega” nagu Eesti maksupoliitika – kui meil on õigus nõuda, siis teie maksate ja „ei mölise”. On tööandja süüdi või mitte, ei huvita.

Kostja julges selles siiski kahelda ja esitas terve rea vastuväiteid. Kui tegemist oleks mittesüülise vastutusega, siis peaks see olema seaduses selgelt sätestatud. Samas ei ole süü ainus vastutuse alus.

Kahju hüvitamise nõue eeldab kolme tingimust – õigusvastane käitumine, süü ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. On selge, et tööandjal ei olnud kohustust liivatada kõiki Tartu linna tänavaid, seega on vastutuse põhimõtete kohaldamine selles asjas võimatu.

Järelikult saaks haigekassa nõuet tõlgendada vaid tööandja täiendava sotsiaalmaksuna – lisaks tavapärasele 33%-lisele maksule peaks tööandja maksma teatud juhtudel veel täiendavat sotsiaalmaksu. Eesti põhiseadusest tulenevalt peaks selline kohustus olema sätestatud maksuseaduses. Midagi taolist me sotsiaalmaksuseadusest aga ei leia. Kui selline lisamaks oleks tõesti kehtestatud, siis tekiks kohe küsimus, miks see puudutab ainult tööõnnetusi, mitte aga näiteks töötaja rasestumist.

Kohus nõustus tööandja seisukohtadega ja jättis haigekassa hagi rahuldamata. Kohus leidis, et tööandja kohustus maksta kinni ravikindlustushüvitise vahe saab tekkida ainult süülise käitumise korral. Haigekassal ei saa olla tööandja suhtes rohkem õigusi kui oleks töötajal. Kui tööandja ei ole tööõnnetuses süüdi, siis ei saa ei töötaja ega haigekassa tema eest ka tööandjalt midagi nõuda.

Järelikult ei ole viidatud ravikindlustusseaduse säte (mis kehtib enam-vähem samas sõnastuses ka praegu) tööandja vastutuse materiaalõiguslik alus, vaid tavaline pädevusnorm, mis annab haigekassale õiguse esitada tööandja vastu hagi. Nõue ise aga peab tekkima mingil muul alusel.

Taoline konstruktsioon on eelkõige töötaja kaitseks – see tähendab, et kui tööandja süül toimub tööõnnetus, siis töötaja ei pea esitama hagi tööandja vastu, vaid ta saab haigekassalt kätte kogu ettenähtud hüvitise ja haigekassa asub seejärel töötaja asemel ise tööandjaga „võitlusse”, st tõendama tööandja süüd. Põhjus on lihtne – töötajal (eriti kui ta on veel vigastatud ja haiglaravil) on üsna raske tööandjaga vaielda ning kohtule tõendeid esitada. Haigekassal on seda kindlasti oluliselt lihtsam teha.

Teades, et sugugi mitte igas tööõnnetuses ei pruugi tööandja süüdi olla, tasub tööandjatel meelde jätta, et iga haigekassast laekuvat „arvet” ei pea kohe maksma hakkama. Kui läheb vaidlemiseks, siis on kõige kasulikum otsida internetist välja see kohtuotsus ja lugeda sealt kostja ja kohtu põhjendusi.

Arvestades asjaolu, et käesoleva artikli autor on meie loo kangelaseks oleva väikese Tartu osaühinguga ka veidi tööalaselt seotud olnud, siis ei ole ka mingit põhjust varjata seda, et see osaühing ei läinud kohtusse mingi räpase 3760 krooni pärast, vaid just selleks, et kõik maksumaksjad saaksid teada, kuidas asjad tegelikult käima peaksid.

Lasse Lehis dr. iur.

TÜ finantsõiguse dotsent

EML nõukoja esimees


[1] RT I 2002, 62, 377; 2006, 26, 191.

[2] RT 1991, 23, 272; 2002, 62, 377.

[3] Tartu Maakohtu 02.02.2004 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-736/2003. Kättesaadav internetis aadressil http://kola.just.ee/docs/public/dokument_236357.pdf.

[4] Tööõnnetuse mõiste ja õnnetuste uurimise korda reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus (RT I 1999, 60, 616; 2005, 39, 308).

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo