Maksumaksja portaal - Igiliikuri leiutamisest. Peeter Tammistu - 2016 > mai (nr 5) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2016 > mai (nr 5) > Igiliikuri leiutamisest. Peeter Tammistu
Igiliikuri leiutamisest. Peeter Tammistu


Mitmed meediakanalid nentisid mullu sügisel, et Soome peaministri Juha Sipilä telepöördumine tõi välja väga valusa tõe — Soome elab üle oma võimete. Erinevad asjatundjad sedastasid lisaks, et Soome riigivõlg kasvab iga tund miljoni euro võrra (sic!), moodustades kokku ca 98 miljardit eurot. Soome Rahandusministeerium sekundeeris prognoosiga, mille kohaselt võib see kasvada 2019. aastaks 124 miljardi euroni, kui midagi põhimõttelist ette ei võeta. Mnjah, raske olukord. Eriti arvestades, et elanikkond vananeb ja väheneb.

Põhimõttelisi muudatusi (julgust, kujutlusvõimet, eksperimente) majandus- ja sotsiaalpoliitikas vajatakse nagu õhku, et allakäigupöörisest välja tulla. Valitsuse juhterakond lubaski mullu uut poliitilist kultuuri, mida iseloomustavad „julged eksperimendid“. See kõik tekitas huvi ja lootustki. Huvitavaid algatusi tuli mitmest valdkonnast, eriti Transpordi- ja Informatsiooniministeeriumi tegevusvaldkonnast, mis vähendasid regulatsioone ja suurendasid konkurentsi, kuni… lugesin 1. aprillil Soome kodanikupalga „julgest eksperimendist“.

Esmalt mõtlesin, et see on nali, naljapäev ju. Selline „julge“ eksperiment tekitas hämmastust, see oli minu kui arveametniku jaoks nagu bensiiniga tulekahju kustutamine. Teiseks meenus julguse definitsioon: Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.[1] Kas tõesti on Soome valitsus nii julgeks läinud või on nii hädas, et…? Kolmandaks olin nõutu — bilanss ei anna kuidagi kokku, saajaid palju, maksjaid vähe.

Eksperimendi levimine: Lamajate Riik?

Kuid Soome pole ainuke (kuigi kõige kaugemale jõudnud) riik, mis uneleb kodanikupalga juurutamise võimalustest. Nüüd kuuldukse, et kodanikupalk oleks õnne valem ka meile. Mitte ainult õng kõigile, vaid ka lisaboonusena sprotikarp õnne ootamise perioodiks.

Oeh, ma ei tea, kas asi on selles, et mulle õngitsemine ei meeldi ja sprott ei maitse, kuid kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse pärast Platoni „Utoopiat“ ja kommunismiunelust (elu vastavalt vajadustele). Muide, nii Platon kui kommunismiehitajad planeerisid kõigepealt üles kasvatada uue, teadlikuma inimese ja alles siis… Ei õnnestunud. Need projektid ei saanud ega saagi õnnestuda, sest ei arvesta inimloomusega, ehk nagu ütles Vanaema Marie: „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks; kui seista, siis seisaks; kui saaks, siis istuks; kui saaks, siis lamaks.“ Mina ei usu Lamajate Riiki, see oleks nagu igiliikuri leiutamine.

Kuskohalt sellised pöörased ideed tulevad? Hirmust homse ees? Kohanemisvõimetusest? Idee põhjaks tunduvad olevat kolm teesi: tehnoloogia areng on nii kiire, et masinad teevad suurema osa töid ära ning pärisinimesele tööd ei jätku; sotsiaalsüsteemid on nii keerulised, et odavam oleks kõigile raha kätte jagada ning inimene peaks tegelema vaid sellega, mis talle meeldib.

Suur Valge(kraeline) Hirm

Seoses automatiseerimisega on kogu inimkonna ajalugu olnud töökohtade kadumise ajalugu. Kuid see pole mitte ainult töökohtade kao ajalugu, vaid ka töö intensiivistamise ja uute töökohtade ajalugu. Targad inimesed (Milkeni instituudi globaalsel konverentsil) prognoosisid, et tehnoloogia hakkab üle võtma peaaegu kõiki turge — õige on seegi, kuid Milkeni instituudi konverents on märgiline seetõttu, et öeldi selgelt välja: automatiseerimine võtab üle ka valgekraede töökohti.

Niikaua kuni automatiseerimine ei puudutanud valgekraesid, polnud töökohtade kadu ka probleemiks. Kuid kui valgekraede tööd hakkab tegema (hingetu) maatriks, siis mida peaksid tegema töötud juristid või finantsistid? Sellest ka hirm. Hirm tuleviku ees. Kuid… see on kujutlus lapikust, liikumatust maast — staatilisest süsteemist. Ilma kujutlusvõimeta süsteemist.

Sherlock Holmesil on üks omadus, mida kompuutril ei ole, ja see on just see omadus, mis teeb temast selle, kes ta on, ja õõnestab kujutlust detektiivist, kes pole muud kui loogik par excellence: kujutlusvõime.[2] Just inimese kujutlusvõime on viinud inimese, kes koosneb põhiliselt veest (mida hoiab koos nahkkott) ja elab kuumava tulekera otsas (mida katab õhuke koorik) kosmosesse (sättides selleks hirmsuurele kütusemahutile tule alla). Selline pöörasus on võimalik vaid väga vinge kujutlusvõime olemasolul. Väita, et oma kujutlusvõimet kasutades ning oma ürglaiskusest tulenevalt üha uusi kasulikke asju välja mõeldes jääb inimene selle tulemusena tööta, on absurd. See tähendaks, et meie kujutlusvõime känguks. Ei või olla!

Kodanikupalga idee on lihtsalt umbtee, mis raiskab meie aega ja ressursse. Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. /---/ Tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima. Kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.[3] Jah, kui me saaks tagasi (asjata kulutatud aega), siis me saaks edasi.

Väikeste sammude kiirtee

Tehnoloogia kiire areng toob kaasa tööde ja töökohtade muutuse. Alati on toonud ja toob ka edaspidi. Selle asemel, et otsida tõsiseltvõetavaid lahendusi traditsiooniliste töökohtade kaole (kuigi lähimatel aastakümnetel on meil pigem tegemist tööjõu nappusega), on meie mõte läinud uitama muinasjutumaale. Kui meenutada, siis on viimaste aastakümnete jooksul kadunud mitmed elukutsed (näiteks masinakirjutajad, konduktorid, piimanõude pesijad, filmiilmutajad, pastaka südamike täitjad jne). Hm, ei tule ette, et meil oleks massiliselt töötuid pastakasüdamiku täitjaid? Või masinakirjutajaid?

Inimesed on alati ümber õppinud, mitte „lebotama“ jäänud. Töökohad ei kao üleöö, tehnoloogiline areng on protsess. Me peame protsessiga kaasas käima, mitte arvama, et maailm on staatiline, ja siis hakkama arutama muudatuste suunda, kui viimane pastakasüdamik nurka on visatud. Peaksime pigem oma energia suunama sellele, et olla võimelised looma neid töökohti ja inimesi välja õpetama. See peab olema pidev protsess. Ühes pikaajaliselt edukas firmas — Toyotas — käib asi niimoodi: Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis, kui kõik näitajad on saavutatud. Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.[4] Vaat niimoodi. Sellist „toyotakatalikku“ suhtumist tuleks treenida juba koolipõlvest peale. Iga päev, samm-sammult tulevikku.

Tulevased töökohad

Tänapäeva maailm on juba näidanud, et uued töökohad tekkivad meelelahutustööstuses ja teeninduses, just seal, kus saab oma vaba aega ja raha kasutada. Seega, lahendused on olemas. Kui me kord oleme rahuldanud oma vajadused toidu, joogi ja peavarju järele, siis pöördume kõrgemate vajaduste — näiteks meelelahutuse ja kultuuri poole. Paljud neist vajadustest saab rahuldada asjade abil. Lõpuks on meil aga piisavalt asju ja me hakkame otsima teistsugust rahuldust, lõbustusi, ja hingekosutust. Kuna viisid, kuidas saame üksteisele kasulikumaks muutuda, on piiritud, ning samuti pole piire inimteadmiste kogumisel, siis pole piire ka kasvul. Kuid sedamööda, kuidas majandused muutuvad rikkamaks ja keerukamaks, pühendavad nad üha rohkem energiat teenuste osutamisele, jättes tagaplaanile asjade valmistamise.[5]

Valed eeldused — valed lahendused

Millest siis ikkagi paanika? Ilmselt kujutakse ette maailma staatilisena. Kui lähtuda eeldusest, et nende tööde asemele, mida hakkavad tegema masinad (mida muud need automatiseeritud süsteemid on), ei teki uusi töid, mida võiksid teha „pärisinimesed“, siis ei mõista me inimese loomust, tema leidlikkust, tema tegutsemisiha. Kui selline hangumine oleks tõsi, siis pole tõesti midagi muud teha, kui inimesi mittemillegi tegemisse ladustada. Maksta nad laisaks ja lohakaks? Huvitav, kas sama mõtlesid ka Vana-Egiptuse käsikivi keerutajad, kui hakkajamad naabrid vesiveski käima lükkasid? Et jäävad tööta ja vaarao hakkab neile kodanikupalka maksma? Absurd? Just.

Kõrbenud BBQ retsept

Siiani oleme kartnud, et sissetulek koondub vaid väheste kätte, nüüd siis oleme lisanud sinna ritta veel ühe hirmu, et töö ise koondub väheste andekate ja kohanejate kätte. Töö ja sissetulek ei koondu üha väiksema hulga inimeste kätte. Just, andekatel ja kiiresti kohanevatel inimestel on alati väga palju tegemisi ning toimetamisi, kuid nad loovad just sellega, et neil on palju tegemisi, ka palju uusi (teenindavaid) töökohti. Seda nimetataksegi tööjaotuseks. Selleks ei ole vaja sotsiaalabi.

Ilmselgelt on sotsiaalabisüsteemid läinud mõnel pool liiga keeruliseks, kuid see pahe ei ole põhjus, et asendada seda suurema pahega — lihtsalt raha välja jagamisega. Vastupidi, kui süsteem on keeruline, tuleb seda lihtsamaks teha. Muide, infoajastul, mil „me kõik oleme arvutites“, saab igaühele (ja ainult neile, kellel on selleks hädavajadus) välja rehkendada tema individuaalse abivajaduse osa. Ilma liialdusteta. Selleks ei pea olema mingit erilist „halduskoormust“. Lihtsalt maatriks. Kui needsamad hoiatajad väidavad, et vaidluste lahendamisega (kohtulahendid?) hakkavad tegelema masinad, siis individuaalse sotsiaaltoetuse väljaarvutamine oleks lapsikult lihtne. Jagada kõigile midagi mittemillestki mittemillegi eest on kummaline. Arvamus, et pidev rahakülv pidavat aitavama majandust ergutada, on ekslik. „Rahasuts“ võib toimida vaid korra, nagu elektrišokk südameseiskumisel, pidevalt kasutades saate… Just, BBQ. Kõrbenud BBQ.

Tagurpidi maailm

Sügavalt arusaamatuks jääb, milleks jagada kõigile — ka neile, kes enesega ise toime tulevad — meie ühist maksuraha (mida pole). Pseudovõrdsuse näitlikustamiseks? Välja on pakutud, et meie võiks kodanikupalgaga alustada tasa ja targu, näiteks 50 eurost. Olen nõutu, täitsa nõutu. Milleks tippjuhile, peaministrile, presidendile või lihtsalt heale spetsialistile (näiteks santehnikule) maksta 50 eurot kuus kodanikupalka? See ei anna talle mingit „õnge“ ega õnne. See on raiskamine. Samal ajal, kas neil, kellel tõesti vajadus abi järele, asenduvad toetused 50 euroga? Tuletame meelde, et idee on ju selles, et praegused toetused kaotada eesmärgiga vähendada bürokraatiat ja halduskoormust.

Edasi läheb veelgi veidramaks. Kodanikupalk pidavat olema uus pension. Oeh, nimetada kodanikupalka uueks pensioniks on julm, väga julm nali. Kust kohast peaksid kogunema maksed pensionifondidesse või tervisekassasse, kui suur osa (idee alus on ju see, et suurem osa elanikkonnast jääb seoses automatiseerimisega tööta) inimesi saab kodanikupalka. Kas kodanikupalk on maksustatud? Vaevalt, see on ju nn baasvajadus.

Teistpidi maailm

Paljud riigid, mis vaevlevad samasuguste hädade käes (vananev elanikkond, kasvavad tervishoiu- ja pensionikulud), nagu näiteks Austraalia, on läinud teist teed. Need, kes on ise piisavalt hakkajad, maksavad ise oma pensionid ja ravikulud: 2050. aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20% jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.[6] Just selline mõtteviis tundub jumekas.

Ajast ees

Kodanikupalk (kuigi see ei oleks vaid kodanikele, vaid kõigile, ja pole palk, sest me pole dr Riigiga töösuhtes) on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv. See võib toimida mingis testrühmas, kuid laiemas mõttes tekitab omandatud abituse sündroomlasi juurde. Kõigele leiab põhjuse, eriti mitte midagi tegemisele. Tuleb välja, et „poetagused“ pole mitte heidikud, vaid nad on lihtsalt… ajast ees (kõige progressiivsem osa inimkonnast?), sest nemad juba valmistuvad kodanikupalga saamiseks — mitte midagi tegemiseks. Vabaduseks. Võrdsuseks. Ärgem unustagem, et kodanikupalka makstakse ka siis, kui inimene ei käi tööl ega soovigi tulevikus tööd teha. Makstakse tingimusteta. Kas me sellist…? Mitmetest rehkendustest on ilmnenud, et sel ajal, kui osa inimesi saavad õnnelikult mediteerida, teha, mida nad tahavad, siis ülejäänud peaksid maksma u 50% kõrgemaid makse. Milline on siis ettevõtjate ja töölkäijate motivatsioon?

Kui inimlik leiuhimu ei leia rakendust uute tööde leiutamises, siis „maksunihverduse“ jaoks leitakse ikka lahendus. Alles hiljutine Prantsusmaa „rikaste“ maksustamine näitas, et taibukamad „emigreerusid“ sealt, viies kaasa nii kapitali, investeeringud kui ka töökohad. Ajudest rääkimata. Taani rasva- ja magusamaksud olid tõeliseks õnnistuseks naaberriikide ettevõtjatele (ja eelarvele), kuni parlament tõdes, et töökohad ja maksulaekumine on tähtsam, ning kaotas need maksud.

Üks lustakas näide sellest, kuivõrd kerge on mõnes piirkonnas „emigreeruda“ ja kui usinasti seda kasutatakse: Baarle-Hertog Belgias on veelgi huvitavam: see koosneb ei vähem ega rohkem kui 26 eraldiasuvast Belgia maalapist keset Hollandit. /---/ Külakesest on mõned majad kahe riigi vahel suisa pooleks jagatud – teie kodakondsus sõltub sellest, kus asub teie maja esiuks. Sealsed elanikud on tuntud selle poolest, et „emigreeruvad” ehk muudavad oma maja ukse asukohta iga kord, kui muutuvad maksuseadused.[7] Niisamuti hakkavad ettevõtlused „emigreeruma“ kodanikupalga maadest sinna, kus maksud on madalamad ja inimesed teotahtelisemad ning töökamad. Lihtne. Loogiline.

Kujutlusvõimest ja selle puudumisest

Meie edu ja ebaedu sõltub sellest, kas me suudame visualiseerida tulevikku või mitte, kas me omame piisavalt kujutlusvõimet või puhkame petlikul „kindlustundel“. Reeglina me ei salli ebakindlust. See muudab meid rahutuks. Kindel maailm on märksa sõbralikum paik. Ja nii me pingutame kõvasti selle nimel, et vähendada ebakindlust niipalju kui võimalik, tehes sageli harjumuspäraseid ja praktilisi valikuid, mis kaitsevad status quo´d. Loovus seevastu nõuab uudsust. Kujutlusvõime seisneb uutes, enneolematutes ja vastupidistes võimalustes, elementide uudses ümberpaigutamises. See seisneb kontrollimatuses. Ja kontrollimatus teeb ebakindlaks. See hirmutab — isegi kui me ei ole teadlikud sellest, kui väga see meid isiklikult hirmutab.[8]

Kui Einsteinilt küsiti, kas tema avastus sündis tänu intuitsioonile või inspiratsioonile, vastas ta: „Ma olen piisavalt kunstnik selleks, et tugineda vabalt oma kujutlusvõimele, mis on minu arvates tähtsam kui teadmised. Teadmised on piiratud. Kujutlusvõime aga ümbritseb maailma. Ilma kujutlusvõimeta oleks suur teadlane takerdunud kindlustundesse, mida pakub sirgjoonelisus ja kergesti juurdepääsetavus.“[9]

Õnneks ei ole inimesed sirgjoonelised mõtlejad, vaid on alati välja mõelnud uusi lahendusi nii töös, meelelahutuses kui spordis. Näiteks: Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus — hüppamisviis, mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosbury oli oma nn flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. /---/ Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.[10]

Tõsiasi on see, et mitte keegi ei hüppa kõrguses tänapäeval „rulli“ või „karjapoissi“. Täiesti kujutlematu, esmapilgul võimatu hüppeviis on muutunud valdavaks just tõhususe ja vaatemängulisuse pärast. Vaadake, halb koordinatsioon ja kohmakus (ehk halb turul hakkama saamine) kombineerituna tahtejõu ja võimetega (õige strateegia) oli omamoodi leiutis (loodi uus toode), loodi enesele koht pjedestaalil (turul). Vahva.

Visualiseerimisest

Võib-olla ei ole mul selles asjas õigus. Võib-olla ei ole absoluutselt õigus, kuid mulle ei meeldi suhtumine sellesse probleemi. See on allaandja positsioon. Kuid arvudest ka. Arvestuslikult on 2050. aastal maailmas üle 9 miljardi inimese ja see arv kasvab. Samas, 2050. aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem. /---/ 2010. aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050. aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.[11]

Kas teie kujutate ette (visualiseerige endale), milline näeb välja maailm aastal 2050, kui maailmas elab 9 miljardit inimest, sh 6, 5 miljardit linnades? Kuhu sobituks sellisesse maailma kodanikupalk?

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister — mitte töökohti pole vähe, vaid ettevõtjaid. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionäriks) olemist tulebki õpetada, juba maast-madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik ei saa olla tõhus, kui see toimib rohketel abidel, mitte konkurentsil. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.

Peeter Tammistu

Majaandusanalüütik



[1] Jonathan Lynn, Anthony Jay. Jah, härra peaminister. Varrak: 1999, lk 54.

[2] Maria Konnikova. Meelevalitseja. Helios: 2013, lk 117.

[3] Mark Owen. Ei ühtegi kerget päeva. Äripäev: 2013, lk 227.

[4] Mike Rother. Toyota kata. Äripäev: 2014, lk 31.

[5] Megamuutus: Maailm aastal 2050. Äripäev: 2013, lk 196.

[6] Viide 5, lk 172.

[7] Ken Jennings. Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm. Imeline Teadus: 2012, lk 98.

[8] Viide 2, lk 117.

[9] Samas, lk 119.

[10] Heino Sisask, Erlend Teemägi, Olev Türn. XIX Olümpiamängud Mexico 1968. Eesti Raamat: 1970, lk 71.

[11] Viide 5, lk 21, 22, 24.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo