Maksumaksja portaal - Veetehas kõrbe ja riigiamet metsa. Peeter Tammistu - 2017 > märts (nr 3) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2017 > märts (nr 3) > Veetehas kõrbe ja riigiamet metsa. Peeter Tammistu
Veetehas kõrbe ja riigiamet metsa. Peeter Tammistu


Majandusarengu planeerimine on nagu tulistamine õhulahingus. Kui tahad märki tabada, pead teadma, kui palju sihtida sihtmärgi ette. Tulistades vastast just sinna, kus ta on tulistamise momendil, paned kindlalt mööda. Tehes seda, mida kõik teisedki, oled arenguspiraalil lootusetult hiljaks jäänud ehk oleme mööda pannud. Oled allatulistatud lendur.

Kuhu meie siis sihime? Kevad käes ja põllumehed valmistuvad sõnnikulaotamiseks. Poliitinimestel muidugi sõnnikulaotuseks oskust ja jaksu napib, nemad tubase töö tegijatena laotaksid hea meelega riigiasutusi mööda maad laiali. No kah töö, kuid kas sellest ka sõnnikulaotamisega samaväärset tulu tõuseb, on kahtlane.

Kõigepealt, kuskohalt pärinevad sellised loosunglikud arvud nagu 1000 väljasaadetavat ametnikku ja 25 asutust? Uitmõte? Või miks on vaja riigiameteid laiali laotada, kui kogu meie tubli riigi arengulugu on olnud väikeriigile kohane optimeerimine ja tegevuste tõhustamine? Kas nüüd oleme nii jõukaks saanud, et võime laristama asuda? Kuskohast kellel valutab? Teate? Ei tea? Läheme ravima midagi poliitravimiga, aga diagnoosi ei ole. Ravime siis midagi, millegagi, millekski?

Muidugi jutujada Pilvepiiri projekti kohta me oleme kuulnud: riigiametite, -asutuste, -ettevõtete, -koolide (-asutuste) pagendamine pealinnast arendavat regionaalpoliitikat, loodushoidu ja rahvaste sõprust, elavdavat majandustegevust, tõstvat julgeolekut ja rahva iivet. Vahva. Kui elu oleks vaid nii lihtne, et pagendad tuhat ametnikku ja kogu maa lööb õitsele! Kuid elu on hulka komplitseeritum, iga ülalnimetatud eesmärk vajab omaette diagnoosi ja ravi. Seega haigusi, mida ravida tahetakse, on mitu, kuid vahendid niisama kesised nagu vaheriigi armees — briljantroheline ja aspiriin.

Tubane töö

Ettepanek riigiasutusi Mittepealinna asustada on jällegi poliittahteliselt puhtaks klopitud ja läikima löödud. Täpselt nii, nagu on igikestev kevadine sõnnikulaotus, on igikestev ka asutuste siirdamise mäng. Miks? Elementaarne. Valimised ju tulekul. Hea teema asendustegevuseks, mida mitu aega lutsida annab. See „töö“ ei tolma, ei haise ja paberi peal asutuste liigutamine on ka jõudumööda, ega see metsaraadamine ole. Nagu vanaperemehelt küsiti, mis on vahet metsaraadamisel ja teejoomisel, siis elutark taat oskas kosta: „Vahet suurt pole, higistad nii või teisiti, kuid teed juues on tolmu vähem.“

Vaat niimoodi, ka ametite küüditamine nende poolt, kes ei ole ühtegi ametit/kooli/ettevõtet pidanud ega kolinud, on hea arutada — ei tolma ja mõnus nagu tee joomine. Võtad teema üles nagu vanast võlast ja teed tükk aega usinasti „eimidagi“. Esialgu tunduvad kõik need ideed ju kõlaliselt jumekad olevat, kuid tegeliku elu ja riigi pidamise tehnoloogia mittetundmine, teadmatus oma tegude tagajärgedest, annab tulemuseks… tulemusetuse, ehk: /---/ suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea.[1] Mnjah, teotahtelised mitteteadjad on tõsine oht.

Tõsieluseriaal Krõlovi „Kvarteti“ ainetel

Maailmas on asju, mis ei vanane, neid korratakse üha uuesti. Pilvepiir püüab jonnakalt saavutada liidetavate järjekorra muutmisel erinevaid tulemusi. Ei ole siiani õnnestunud, kuid inimkond on visa. Jätkab katsetamist. Legendaarne valmivirtuoos Krõlov kirjeldas ilmekalt, et pillimeeste istumise koht ja nende „ümberistutamine“ ei tõsta kogumi meisterlikkust. Kõigepealt peab pillimängu tundma: Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid — kuidas istuda, käib üle jõu. Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, nii vastas Ööbik neile. Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.

See tõdemus võiks olla juhtmõtteks „geniaalse idee“ riigiasutuste Mittetallinnasse asustamisel. Dr Riik oma ametite, asutustega ongi nagu orkester, selle pillimehed peavad olema virtuoosid ja nende lugu peab kokku kõlama. Kuidas küll orkestri kokkukõlale muusikute eri tubadesse paigutamine kaasa aitab, jääb sügavaks mõistatuseks.

Hüüdlause „Viigem ametiasutused Tallinnast välja!“ oleks nagu kõigi hädade lahendamise imerohi mõtteikalduse ajal – no täpselt nagu Krõlovi valmis, et istume ümber, küll siis paremaks läheb. Selliste nippidega on ennegi proovitud asjade käiku parandada, ka enamlased lasid revolutsioonilistel madrustel impeeriumi rahandusministeeriumis laudu ümber tõsta, et kogu proletaarset elukorraldust uut moodi teha. Ei tulnud välja. Pidid väevõimuga endised kogenud ametnikud tagasi tarima, et midagigi päästa.

Vahelduvvool?

Kuid iseenesest on õigustatud küsimus, kas kõik ametid peavad olema pealinnas. Ei pea, kuid need ei ole seal juhuse tahtel, vaid on sedasi loomuliku arengu tulemusena arenenud nagu jõgede voolusäng. Pilvepiiri tänase loogika järgi oleks parim regionaalpoliitiline ravi viia Tallinna Sadam Võrtsjärve äärde. Ehhee, mis seal vahet on, vesi ju mõlemas kohas? Tundub ju totter? Just, asutused ei „satu“ mingisse kohta, need arenevad vastavalt võimalustele.

Üldiselt on niimoodi, et vett saab liigutada kahte moodi: vesi kas voolab loomulikku rada mööda mäest alla või seda tuleb edasi-tagasi joostes ämbriga ülesmäge vedada. Allamäge vett jooksutades on see positiivne erinevus, et see ei maksa meile mitte midagi — vastupidi, kui väike generaator vahele panna, võime isegi elektrit saada. Sama ka organsatsioonide asupaikadega — seal, kuhu need on koondunud, ongi arengu ja valitsevate tingimuste seisukohalt nende kõige tõhusamad paiknemiskohad. Need on praegustesse kohtadesse settinud tänu majanduspoliitiliste voolusängide loomulikule toimele.

Ärgem unustagem, et asutuste optimeerimine on olnud dr Riigi järjekindel poliitika. Kõigepealt ühendati maakondlikud asutused regionaalseteks keskusteks, siis viidi põhifunktsioonid pealinna, jättes kohapeale vaid teeninduspunktid, siis liideti ametkonnad omakorda kokku ja teeninduspunktid… kaotati ära. See on olnud mitme kümnendi edukas taandumislahing, mis läks küll raskelt, kuid võimaldas dr Riigil säilitada oma põhilised teenused ja kvaliteedi standardid.

Ja nüüd… kui süsteemid, kontaktid, tavad on sisse töötatud, personal värvatud, kallilt välja õpetatud ja lihvitud, seejärel koondatud, vallandatud ja siis uuesti koolitatud, teeme jälle „kannaka”. Kas vool jões on jälle muutnud suunda? Vahelduvvool? Jões? Kuidas need asutused kõik pealinna said? Kas ametnikud, sindrinahad, tahtsid magusat linnaelu limpsida või Pilvepiirile lähemal olla? Ei ühti. Eks ikka ise tegime, et oleks odavam, mastaabisääst ja puha. No teate küll, meie kõigi huvides! Nüüd plaanime ämbritega kolistades vett jõgemööda üles kanda, et… see oma loomulikku rada mööda alla voolaks. Heureka!

Vale küsimus, vale vastus

Vaadake, küsimus polegi selles, kus mingi asutus asub, vaid selles, milline on selle asutuse mõttekus üldse ja kui see on mõttekas, siis milline on selle töö tõhusus. Kuid me ei arutagi selle üle, kas asutused ja nende tegevus on tõhusad, vaid püüame nende ümberasustamisega paigata hoopis teisi probleeme, millel on hoopis teised põhjused ja ka lahendused.

Probleem rahvastiku juurdekasvuga ja paiknemise kontsentreerumisega on ju tõsine. Mitte vaid maakohad ei tühjene, vaid ka kõikide linnade elanikkond peale Tallinna ja Tartu on langustrendis. Muidugi on regionaalküsimused tähtsad, ma ütleksin isegi — ülitähtsad, kuid neid probleeme ei lahendata sellisel banaalsel paikamise moel. Kas tõesti on rändametnik Pilvepiiri geniaalsete ideede tippsaavutus? See kõik on mõttetu järelreageerimine protsessidele, mis on ammu toimunud. Ennetav tegevus aitab luua tasemel äri. Kui suudad reageerida vaid tagantjärele, hakkab su äri alla käima. Ennetamine võrdub eduga. Tagantjärele reageerimine on sama hea kui üheotsapilet Mökulasse. Reageeriv käitumine tekitab sõltuvust. Inimestes tekitab sõltuvust see, kui toimekad nad välja näevad. Reageeriv töötamine on nagu heroiin: tekitab ohtliku sõltuvuse ja tapab.[2]

Kui Pilvepiiril ollakse nii riigiusukesksed, et usume mingi asutuse kohalolu viljastavasse mõjusse piirkonnas, siis miks me lubasime kunagi Dr Riigil energia-, posti- jt riigi omanduses olevatel ettevõtetel lahkuda maalt? Miks me politsei-, tolli-, pääste- ja maksuametnikud uhke, piduliku marsi saatel keskustesse viisime? Oleks ju tore olnud, kui igas külas oleks olnud postkontor? Või kordnik? See oli ju teadlik valik. Aretustöö.

Ametnik on ka inimene

Me tahtsime kogu maad ja rahvast õnnelikuks teha. Muide, ametnikud on ka rahvas. Inimesed, noh. Mitte ainult „kaadrid“, „personal“ ja need teised ropud võõrkeelsed sõnad, vaid inimesed, meie kaaskodanikud oma rõõmude ja muredega, laste, karjääri ja pangalaenudega. Tänased poliitinimesed suhtuvad ametnikesse kui mingitesse statistilistesse ühikutesse, kellel ei ole oma soove ega unistusi. Võtavad ametniku kui kaltsunuku ja saadavad… kuhu vaja.

Kas teile meeldiks selline hoolimatu käitumine teie suhtes? Vaikus? Teadagi — vaikimine on kuld. Vähemalt on heameel, et Sisekaitseakadeemia seisab „kui üks mees, ühe sõnaka naise taga“. Kiiduväärt, et just see õppeasutus, mille lõpetanud hakkavad valvama meie õiguskorra järele, on nii põhimõttekindlad. Julge sõna ja sirge seljaga. Naised päästavad maailma! Niikuinii! Ülejäänud ametid kasutavad veel mõistukeelt, lootuses, et see totrus neid ei taba, kuid…

Juba vana Joss teadis öelda, et kaadrid otsustavad kõik. Ega meil teisiti ole, kui meid jääb vähemaks, siis on ka valik väiksem. Mitte meie tööandjatena ei vali enam inimesi, vaid inimesed valivad tööandjaid. Elementaarne. Miks nad peaksid valima „metsa saatmise riigiameti“? Ei valigi, me jääme oma inimestest, ametnikest, ilma. Niisama lihtne see ongi.

Muide: „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi.[3]

Kultuuri õhuliselt õhuke kiht

Pilvepiiri „metsa saatmise projekti“ juures jäi mind häirima töö- ja juhtimiskultuuri kultuuritus. Usun kaljukindlalt, et Pilvepiir peab omandama kõige elementaarsemad juhtimisvõtted, mitte kasutama absoluutmonarhistlikut „mina valitsen, mina käsin, mina saadan“ stiili. Töösuhted on muutumas, muutumas kaasavamaks, usaldavamaks, initsiatiivikamaks. Kuhu selles valemis mahub lausa orjanduslik „saatmine“?

Hiljutisel Eesti Tööandjate Keskliidu korraldatud aastakonverentsil „Tuulelohe lend“ astus huvitava etteastega üles austatav kirjanik Viivi Luik, kes rääkis meile oma Soome sõbra vanema loo, mis käsitles töö vabadust. Vaid orjad peavad tegema tööd, vabad inimesed teevad seda tööd, mida tahavad. Teevad seda isegi siis, kui see… Siinkohal jõuan ringiga oma vanaema Marie lugudeni, kes ütles: „Kui sulle mingi töö ei meeldi, siis mõtle see enese jaoks huvitavaks.“ Oh neid vanaemasid küll, nad on läbi aegade olnud teadmiste varamud. Vanaemad päästavad maailma.

Seega, saata saab orja, kuid meie ametnikud ei ole orjad, nad on samasugused vabad inimesed vabal maal nagu me kõik. Kui nüüd Dr Riik ei suuda nende jaoks pagendust mõtestada millekski ülevaks, vaid tapi korras saadab, siis… Mnjah, see ei ole juhtimine, isegi papa Carlo sai paremini juhtimisega hakkama.

Kuidas edasi? Parimaid näiteid leiame loodusest ja majandusest. Toyota, üks pikaajalisemaid edukaid ettevõtteid maailmas, saab näiteks iga aasta umbes 750 000 ratsionaliseerimisettepanekut, millest pool miljonit leiavad kasutust. See on nagu pidevalt isetäiustuv organism. Ei mingeid „suuri hüppeid“, vaid jätkuv areng. Pidevad pisimuudatused à la ei päevagi ilma muutuseta, on teinud selle ettevõtte jätkusuutlikuks. Probleemiga ei hakata tegelema mitte siis, kui probleem tekib, vaid kogu seltskond alt üles on kaasatud lahendustesse. Tootmissüsteem ise põhineb sellel, et otsustamine toimub kõige madalamal võimalikul tasandil, nemad näevad ju probleemi esimesena. Just seetõttu on neile antud ka suurimad volitused lahenduse leidmiseks. Kultuur, juhtimise kultuur on selline.

Meil… on need, keda me oleme palganud tegevjuhtideks, asutanud ennast valitsema. Kuidas nii? Kuidas siis teistmoodi kirjeldada Pilvepiiri ametite „metsa saatmise“ projekti kultuuri? Kultuuritus on selle kultuuri nimi. Lihtsalt Pilvepiir otsustab, et saadame 1000, 2000 ametnikku metsa. Kuningliku žestiga. Demokraatliku riigikorraldusega riigis? Aga kuhu jääb inimene? Ma möönan, et kui meil oleks toyotalik töö- ja juhtimiskultuur ning mingi ameti meeskond leiab, et nad saaksid kogu maale ja rahvale parimat teenust pakkuda Alutaguse metsades, siis nii ongi vaja teha. Kuid valitsejalik küüditamine ei lähe teps mitte.

Tuumikinvestorid ja ajalooline mälu

Protsessil on veel üks mõju. Teades, kui raske on teenistusse saada andekat ja tarka valdkonna asjatundjat isegi pealinnas, siis arvamus, et me leiame „uued inimesed“ väljasaatmispiirkonnast, on täielik luulukas. Kui osutub tõeks, nagu näitas Sisekaitseakadeemia uurimus, et 85% õppejõududest ei osaleks ümberkolimises, mida kinnitab ka teiste maade praktika, siis juhtub kaks asja.

Esiteks kaotab asutus oma ajaloolise mälu. Mälukaotus on teatavasti raske juhtum, see vaesustaks asutust, muudaks selle ebakindlaks ja vähendaks uute tulijate kiiret järeleaitamist. Teiseks kaotaks asutus oma tuumikinvestorid. Kes need on? Mitmel majanduse tõusuperioodil, mil erasektor pakub palju huvitavaid ja kasulikke väljakutseid, muutuvad ametite read üpris hõredaks. Pealikul jääb vaid ukse kõrval porimatil koogutada ja tänada oma „vana kaardiväge“, kui tal selline olemas on, kes hoiab rinnet kuni järjekordse majanduslanguseni. Need ongi tuumikinvestorid. Tänud teile.

Nojah, kui langus käes, siis tulevad kõik need, kes tegelesid „huvitavate väljakutsetega“ Dr Riigi rüppe tormivarju. Kuid üks on selge, tuumikinvestorid on sellised, kes ei lähe… metsa. Nii et jääme ilma nii tuumast kui mälust. Milline sümpaatne amööb. Iga muudatus toob kaasa rea kõrvalmõjusid, millel on omakorda mõjud, nendega peab arvestama.

Mõju: Norra näide

Norras otsustati umbes 15 aastat tagasi konkurentsiamet kolida Oslost Bergenisse. Vahva mõte. Õpetlik ka. Norra kolleegid ütlesid küll, et nende kahe linna vahemaa on sama pikk kui Oslost Roomasse, kuid ega poliitiline tahe ei tunne ajalisi ega ruumilisi piiranguid. Kui vaja, siis vaja. Kolimise üleminekuperiood oli umbes viis aastat. Tõsiasi on, et amet kaotas selle aja jooksul umbes 90% oma väljaõppinud/kogenud personalist. Nad jäid Oslosse — oma laste, sõprade ja pangalaenudega.

Nojah, Bergen on teadagi tuntud tugeva majanduskõrghariduse poolest, nii et kogemusteta, kuid haritud inimesi sai asenduseks värvata küll. Lugu on selles, et kogu konkurentsiõigus on nii mitmeti tõlgendatav ja vajab õige otsuse tegemiseks kogemusi, et amet oli päris tükk aega ilma ajaloolise mäluta. Kogenematu, nagu kõndima ja rääkima õppiv lapski. Muidugi pehmendas olustikku see, et üleminekuaeg oli pikk, mille puhul nn vana personal suutis osa oskusteabest siirdada uude asukohta, et siis suubuda pealinna tööturule. Muide, konkurentsiametite töötajad oma analüüsivõime ja karastatusega on ihaldusobjektiks tööturul paljudele. Siirdeaeg oli muidugi võimalik vaid tänu sellele, et Norra on rikas naftamaa, mis võis endale lubada üleminekuperioodi jooksul pidada ülal sisuliselt kahte ametit. Jõukas „värk“.

Mõjud: Kasahhi variant

Kasahhid läksid oma ümberkorralduses veelgi kaugemale. Rikas maa ju. Kuigi maa peal midagi eriti ei ole, sest see keerati „uudismaade“ ülekündmisega täiesti tuksi, siis kompenseeris seda rikkalik ja parem osa Mendelejevi tabelist maapõues, alates naftast ja lõpetades kullaga. Ega rikkus anna häbeneda — kasahhid otsustasid lausa uue pealinna rajada. Ja rajasidki. Ametnikkond pidavat tänase päevani vanast pealinnast uude pealinna tööl käima, nagu meie ehitajad Soome vahet, ikka esmaspäeva hommikul kotid kokku ja uude pealinna tööle ning reedel tagasi vanasse pealinna pere rüppe. Rändametnikud. Vaat sedaviisi.

Võrdusmärgita võrrand

Nii, et kui raha on liiga palju, siis võime meiegi… Oot-oot, kuskohalt seda raha paljuks sai, alles kutsuti inimesi üles annetama, sest väikelapsed vajavad haiglates hädasti spetsiaaltoitu? Oeh, selle koha peal hakkas piinlik. Kuidas on võimalik, et Dr Riigil ei ole laste elushoidmiseks raha? Aga totrateks plaanideks on? Kuhu te selles tehtes paneksite võrdusmärgi lapse ellujäämiseks vajaliku toidu ostu ja sajamiljoniliste asutuste küüditamise vahele? Eks ole, selles tehtes ei ole võrdusmärgi kohta.

Meil ei ole „üleliigset lolli raha“. Meil ei ole naftat, gaasi, kulda ega hüdroenergiat, on vaid kivi, mida püüame hädapäraselt põletada; soorauda, millega midagi teha ei ole; ning ropult sitkust ja visadust. Selle piskuga peamegi läbi ajama. Kõik need laste jälgimismonitorid, kõnnirobotid, vastsündinute hingamisaparaadid ja inimväärikust säilitavate ravimite jaoks minevad vahendid, mida Dr Riik „ei suuda“ rahastada, kuid mis rahvaalgatuslikus korras entusiastlikult kokku on korjatud, on mõõtmatult tähtsamad kui mingi riigi üürikorter, unistus tasuta ühistranspordist või asutuste pagendamine. Dr Riigil ei jätku raha inimese päästmiseks, kuid tema pagendamiseks küll. Häbiväärne.

Mida kogemused näitavad?

Mingi osa spetsialiste ei koligi minema, sest kuhu sa õnnetukesekene kolid, kui oled eluasemelaenude, laste, kooli- ja lasteaiakohtadega, vanemate ja sõpruskonnaga aheldatud oma praeguse elukoha külge. Seega on kaks võimalust: kas muutud rändametnikuks või lahkud. Harilikult lahkuvad andekamad ja teotahtelisemad. Muidugi on võimalus, et pealinna jääb „esindus“, mis on suurem kui see päris asutus. Sellisel juhul on kõik rahul, missioon täidetud, kuid tulemus… kehvakene. Õigemini väga kehvakene, sest paljusid süsteeme on vaja dubleerida. Muidugi lisanduvad kulud seoses uue personali väljaõpetamisega, logistika paikasaamisega, transpordi ja ajakuluga nii püsipaigutusega ametnike kui ka rändametnike osas. Uskumatu rumalus on toimiva riigiaparaadi lammutamine.

Suurpuhastus või lihtrumalus?

Milles asi? Millest selline rutt? Otsides tegelikku põhjust, mis valu selle riigiaparaadi lammutamisega on, miks on vaja toimivaid riigiasutusi koos toimivate võrgustikega toimivast keskkonnast välja katkuda ja metsa saata, torkas silma üks uuelaadne süüdistuste voog Pilvepiirilt.

Viimasel ajal on kõlanud arvamus, et ametnikud, sindrinahad, pidurdavad uue Pilvepiiri muudatuste edukat läbiviimist. Ehhee, olevat eelmise pidukonna ametisse määratud. „Vainlased“ järelikult. Õnneks on meie ametnikud siiski oma töös pigem mittepoliitilised, kuid hästi haritud, mitmed neist valdkonna tõelised liidrid, mis tähendab et tõelisi poliitinimeste lollusi püüavad nad mitte erakondlikust sümpaatiast, vaid riigiametniku vandest lähtudes, kuidas seda ilusamini öeldagi…? Siluda? Kuigi õigem oleks seda „tasuta“ teenust nimetada lollitapuks. Poliitinimesed peaksid sellise teenuse eest tänulikud olema, kui nad mõtlevad kui pikaajalised investorid.

Niisiis, kui on „vainlane“, kuidas temast siis vabaneda? Ega see lihtne olegi. Meiegi avaliku teenistuse seadus kaitseb päris tõhusalt ausameelset ametnikku, kellest lahti saada on raskevõitu. Soomlased ja sakslased arvavad, et ametniku sõltumatus oma töös ja otsustes on nii suur hüve ühiskonnale, et ametnikust vabanetakse vaid siis, kui ta hullumajja pannakse, süüdi mõistetakse või jalad ees välja kantakse. Peaksime seda hüve vääriliselt hindama.

Teades, kui raske on ametisse leida pealinnaski head valdkonnaspetsialisti, siis mõeldes mõttepojukese üle, kuidas leida asjatundjaid asutuste viimisel maale, jään ma kimpu. Tundub, et tegemist on pelgalt suurpuhastusega ametnikkonna seas. Väga nutikas. Kõik need, kelle juured (pangalaenud, lasteaiad/koolid, suhtlusvõrgustik) on peamises linnas või vaimupealinnas, sinna ka jäävad, asemele… Asemele saab määrata „uued inimesed“. Omad.

Vandenõuteooriast kah

Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis arvaksin, et eesmärk on toimiva riigiaparaadi varjatud lõhkumine. Miks? Georgi Potšeptsov oma raamatus Strateegiline sõda“ jagab sõjad nelja põlvkonda, millest kaks esimest sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Ja nüüd tähelepanu! Neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks. Neljanda põlvkonna sõda käsitletakse mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.

Mis aga kõige põnevam, tundub, et strateegilisel sõjal on veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegilist sõda peetakse vastase ressursside arvel. See ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel. Ja veel, sellest teooriast lähtudes peaksime me iga tegevuse juures mõtlema, kas meid juhuslikult vearuumi ei peibutata: /---/ organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu.[4] Mnjah, on, mille üle mõtelda.

Kuigi pagendusprojekti puhul pole ma päris kindel, kas tegemist on rumaluse või pahatahtlikkusega. Muide, ega sellel erilist vahet ei ole, tulemus on samaväärne. Tuletab meelde nõrkuse ja reeturlikkuse vahekorda: „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.”[5] Nojah, jäägu selle teooria arendamine vandenõuteoreetikute jaoks, minu arvates on tegemist lihtsalt puhtakujulise rumalusega. Totrusega.

Odavam riik?

Kui me küsime, kas kõik ametid peavad asuma oma väljakujunenud kohtades, siis võiks küsida, kas kõik ajukäärud peavad asuma ajus? Lihtne vastus on, et pealinnas on kõige suurem tõenäosus saada vajalik asjatundja Dr Riigi pakutavale tööle. Kuidas seda monokultuurilist riigipidamist ette kujutatakse, et „statistikapealinnas“ Viljandis hakkavad meil kasvama statistikaspetsid ja Pärnus maanteespetsid? Veider. Oma olemuselt on sellised mängud asjatundmatud totrused.

Me alustame orkestri tulemuslikkuse püüdlust valest otsast. Jälle. Selge, et me ei suuda suurt sümfooniaorkestrit juba lähitulevikus ülal pidada, no kvartetiga saaksime hakkama, kui suudame valida virtuoossed muusikud ja hiilgava dirigendi. Mõttepojuke, et saadame osa orkestrist metsa, on vastutustundetu, me peame mõtlema selle üle, kellele riigikvartetis edaspidi tööd jätkub, kes peab oma show püsti panema. Mida see üksik kontrabassimängija seal Alutaguse metsades ikka teeb?

Kõigepealt peaksime analüüsima, milliseid Dr Riigi poolseid teenuseid üldse on vaja osutada, millega saaksid hakkama ettevõtjad ja mida suudetaks lahendada kodanikuühiskonna raames. Kõik ei pea mängima Dr Riigi orkestris, maailm on hulga mitmekesisem ja musitseerimisvõimalused ka. Need proportsioonid peavad muutuma.

Harjumatu? Muidugi, kuid paarkümmend aastat tagasi oli harjumatu, lausa mõeldamatu, et võib eksisteerida mitteriiklik postiteenus, ajakirjandus, lennufirma, ülikool, raadio. Täna tundub see aastatetagune vaid riigikeskne korraldus mõeldamatu. Mõttetus. Just samamoodi muutub ka Dr Riigi korraldatud teenuste- ja regulatsioonipaketi muutumine. Teist võimalust lihtsalt pole. Nagu vana rätsep ütles: „Riie ei anna välja.“

Kui üks totrus ehk ülemäärane reguleeritus asendatakse teise totrusega ehk laialijaotatud ülemäärase reguleeritusega, kas meil on siis vähem totrust või lihtsalt teistsugune totrus? Totruse asendamine totrusega on kulukas, mis on supertotter. Kas meie „valitsemine“ läheb odavamaks või kallimaks? Kas see, kui eelarve kasvab, viitab sellele, et me saame paremaid teenuseid? Või kallimaid? Dr Riigi kolimisteenus igatahes ei muuda valitsuse toimimist odavamaks.

Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe — või pigem mitte midagi — et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused ei ole kuigivõrd paranenud.[6]

Aeg mõtlema hakata

Nüüd siis oleme välja mõelnud rändametnike „värgi”, et kulusid kokku hoida? Jälle üks valest otsast tehtud asi. Odavamaks saame oma riigi pidamise siis, kui vähendame regulatsioone, mistõttu kohe väheneb ka vajadus ametnike järele. Õieti on see ainus reserv turu toitmiseks väärt tööjõuga, arvestades meie demograafilist tendentsi. Just-just, te saite õigesti aru, ma pean ametnikke väga kvaliteetseks tööjõuks… kui neile selleks loomingulist vabadust anda.

Siinkohal meenub legendaarne füüsik Niels Bohr, kes olevat öelnud: „Härrased, meil puudub raha, aeg on mõtlema hakata.“ Mulle selline hoiak meeldib. Üliväga meeldib. Kas meil on liiga palju raha veel, et mõelda? Mõtlemine vajab pidevat treenimist, kui ei treeni, siis varsti ka ei mõtle. Tundub, et poliitinimestel on mõttelõng umbe jooksnud, sest mõttekesed, et viime ametiasutused maale, paneme käima pangabussi, autokaupluse, internetipoe, apteegibussi, on ikka väga vaimuvaesed ettevõtmised. Mõelda tuleb ettepoole.

Mõtlemine vaid „autolavkade“ kategoorias on ju asendustegevus. Just, asendustegevus, mitte arendustegevus. Asendustegevus ongi selleks, et probleemidelt tähelepanu kõrvale tõmmata. Häirib see, et ei tehta vahet olulisel ja ebaolulisel, põhjusel ja tagajärjel. Poliittahe on mugavusest kärbunud poliitpaheks.

Seega veelkord, põhimõtted ja sihid paika või õigemini tuleks need põhimõtted õigetpidi pöörata. Me ei saa elada sellise lihtsustatud maailmakäsitluse järgi, et haige on see, kes võtab tablette, ja terve on see, kes ei võta tablette. Kui haige ei võta tablette, kas ta on siis terve? Niimoodi vaadates saab igaüks aru, et selline arutlus on jaburus, kuid riigi pidamise asjades…?

Totrusetõrje eksperiment

Nagu teate, on totruse vastu argumenteeritult vaielda keeruline. Kuid ei tahaks jääda üldsõnaliseks, seepärast mõned ettepanekud.

1) Pagendamisprojekti tõsiseltvõetavuse või siis mittevõetavuse testimiseks lihtsustame asja. Korraldame kõigi „metsa kolimise“ projekt tulihingeliste pooldajate seas küsitluse, et kontrollida nende isiklikku põhimõttekindlust. Lihtne küsitlus, lihtne küsimus: 1. Kas teie isiklikult koliksite oma asutuse (Riigikogu, partei peakontori, riigikantselei, kooli) Narva, Litsmetsa, Munalaiule, jne? 2. Miks koliks või ei koliks? 3. Kuhu koliks? Kõik. Küsitlus on lõppenud.

2) Võib muidugi arvata, millised on vastused. Teeme siis ise mõned ettepanekud, et projekti eestvedajaid julgustada. Mõtelgem avaralt, miks meil murelike parteide peakontorid Tallinnas vaevlevad, kui Alutagusel on vaja ostujõudu tõsta. Kas näiteks IRL, mis tunneb muret Ida-Virumaa pärast, ei võiks kolida Narva? Sotsid võiksid kolida Valka, seal hea piirikaubandusel silma peal hoida. Et ka Dr Riik saaks häbelikkusest üle, teeks ettepaneku: Riigikantselei koos valitusega võiks kolida Litsmetsa, sinna võiks ehitada lausa linnaku — elamuehituseks ju 62 miljonit varutud. Riigikogu võiks enese asutada Munalaiule, siis ei pääseks keegi nende ise(endale) olemise mõnu segama. Ja veel, nagu ütles vanaema Marie: „Oh sa mu meie!“, miks riigihalduse minister pealinnas nukrutseb, tema koht on nii meie kui ka Eestimaa südames. Head teed Paidesse, härra minister! Vaat niimoodi.

Ministeeriumiametnik Konfutsius

Isiklik eeskuju on nakkav. Kui Pilvepiir teeb tee lahti, küll siis teised järele tulevad. Eee… või ei tule. No ja kui ei tule, saate vähemalt kogemuse võrra rikkamaks, kuidas elu maal käib. Siis saab kõigile selgeks, et tegemist on valimisloosungliku tühikargamisega. Vaat selline eksperiment. Nagu kõigi aegade kõige targem ministeeriumiametnik Konfutsius ütles: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.“ See kõrge ministeeriumiametniku mõttetera oli nii võimas, et sellest kasvas välja omaette filosoofia ja religioongi. Milline on meie mõttetera?

Minu mõttetera on, et töösuhted saavad lähitulevikus kardinaalselt muutuma. Need põhinevad huvil, usaldusel ja paindlikkusel. Kindlasti ei ole sellistes suhetes kohta kellegi saatmises kuhugi. Täna tuleb selleks valmistuda ja Pilvepiiril tuleb lõpetada meie raha põletamine asendustegevustes. Tehke vahet tähtsa ja tähtsusetuse vahel! Valimislubadus, mis toob paarsada tuhat lastetoiduks, toob suuremat edu ja tänu kui sadade miljonite eest riigiaparaati lõhkuda. Mõttekoht. Tegude koht ka!


Peeter Tammistu

Majandusanalüütik


[1] G. Hamel. C. K. Prahalad. Võidujooks tulevikku. OÜ Fontes kirjastus: 2001, lk 74.

[2] J. Watt. Äripunkarid õllemaailmas. Varrak: 2016, lk 193.

[3] N. J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini. Jah! Veenmisteaduse 50 saladust. Elmatar: 2008, lk 73.

[4] G. Potšeptsov. Strateegiline sõda. OÜ Infotrükk: 2009, lk 9.

[5] C. Clay. Kuningas, keiser, tsaar. Pegasus: 2013, lk 268.

[6] Megamuutus: Maailm aastal 2050. Äripäev: 2013, lk 313.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2017 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo