Maksumaksja portaal - Kuidas posti kätte saadakse? Hiie Marrandi - 2016 > veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2016 > veebruar (nr 2) > Kuidas posti kätte saadakse? Hiie Marrandi
Kuidas posti kätte saadakse? Hiie Marrandi


Olen 2009. aastast alates iga paari aasta järel kirjutanud MaksuMaksja lugejatele põhjalikuma artikli maksuameti dokumentide kättetoimetamise teemal.[1] Nüüd on põhjust taas kirjutada, sest hiljuti menetles ka õiguskantsler ühte selleteemalist kaebust ja leidis, et juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetamist reguleerivad MKS sätted ei ole põhiseadusega vastuolus, kuigi praktikas probleeme esineb.[2]

Pöördumist ajendas asjaolu, et kuigi seaduse regulatsiooni iseenesest võiks lugeda rahuldavaks, on dokumentide kättetoimetamise praktika nii puudulik, et see seab ohtu ettevõtja õiguste kaitse. Nimelt eksivad postiteenuse osutajad tihti aadressiga, postkaste rüüstatakse, toimuvad vargused jne. Pöördumises kirjeldati, et maksuhaldur ja kohtud loevad teate äriühingu aadressile jätmise tõendatuks postiteenuse osutaja veebilehel avaldatud andmetega (nt Omniva saadetiste jälgimise süsteem), kuid märge teate jätmise kohta isiku aadressil tehakse sinna ka siis, kui teatis on ekslikult pandud vale korteri postkasti või teises majas sama numbriga postkasti.

Õiguskantsleri poole pöördunud ettevõtja kirjeldas juhtumeid, kus postiasutusel ei ole õnnestunud tähtsaadetisena saadetud haldusakti kätte toimetada ja see on hoiutähtaja möödumisel maksuhaldurile tagastatud. Selle asemel, et muid sidevahendeid kasutades enne vaidlustamistähtaja möödumist kontrollida, kas teave haldusakti olemasolust on adressaadini tegelikult jõudnud, ootab maksuhaldur vaidlustamistähtaja möödumist ning asub seejärel täitemenetluse toiminguid teostama. Lisaks probleemile, et isikud ei saa pöörduda kohtusse, kuivõrd ei ole teadlikud oma õigusi riivava haldusakti olemasolust, on probleemid ka maksuvõla avalikustamise ja kättetoimetatuks loetud haldusakti sundtäitmisega.

Maksuametil on õigus valida

Valgustan kõigepealt lugejat, milline on teooria ja milline näib olevat praktika. Kuidas on dokumentide kättetoimetamine seaduses reguleeritud? Teemat reguleerib MKS 4. peatükk (§-d 52–55). Selle peatüki üheks märksõnaks on valikuõigus. Kas seadus sätestab mõne dokumendi puhul kohustusliku kättetoimetamise viisi? Sellele küsimusele ei anna vastust MKS. Tuleb kaugemalt otsida. Maksukorraldus on osa haldusõigusest ja küsimused, mis riigi ja isiku suhteid laiemalt reguleerivad, on reguleeritud haldusmenetluse seaduses (HMS). Mitte segamini ajada halduskohtumenetluse seadustikuga!

HMS järgi on võimalik dokument isikule teatavaks teha vabas vormis, kui seadus rangemaid nõudeid ei sea. Rangema nõude seab HMS neile dokumentidele, mis isikut koormavad. MTA saadetised reeglina seda on. HMS kohaselt tuleb adressaadile kohustusi panevad või teda piiravad haldusaktid teatavaks teha kättetoimetamise teel (§-d 61 ja 62). Nii ei saa selline dokument olla nt lihtsalt teatavaks tehtud asutuse veebilehel. MKS annab võimaluse valida erinevate kättetoimetamise viiside vahel.

Erialakirjanduses nimetatakse seda kaalutlusõiguseks ehk diskretsiooniõiguseks, kui seadus annab haldusorganile (Maksu- ja Tolliametile) õiguse valida erinevate tegevusvariantide vahel. Sellise üldise valikuõiguse annab maksuhaldurile MKS § 52 lõige 1: Dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi.

Millised need erinevad viisid on? Näiteks: allkirja vastu üleandmine, lihtkirja saatmine, tähitud kirja saatmine, e-kirja teel saatmine, perioodilises väljaandes avaldamine, kättesaadavaks tegemine e-maksuametis.

Saatan on nüanssides

Kui laulusalm ütleb „Ei saa me läbi Lätita...“, siis maksudokumentide kättetoimetamise taustal sõnastaksin hoopis sellise salmi „Ei saa me läbi nüanssideta“. Mitte ainult see pole oluline, millal ja kuidas dokument adressaadile saadetakse, vaid pigem see, millal dokument loetakse kättetoimetatuks. Mõtlete, et kättetoimetamine ja kättetoimetatuks lugemine on üks ja seesama. Mina ka mõtlesin. Aga eksite! Kui näiteks ettevõtjale on tehtud maksuotsus, mis lihtkirjaga saadetakse juriidilise isiku registrijärgsele aadressile, siis „loetakse see kättetoimetatuks“, kui on möödunud viis päeva. Viis päeva kättesaamisest? Ei, viis päeva selle väljasaatmisest. Muidugi, võib juhtuda, et saite selle kätte juba väljasaatmisele järgneval päeval. Aga võib ka juhtuda, et ei saanud üldse kätte. Aga mõlemal juhul loeb seadus selle „kättetoimetatuks“.

Kui juriidilisele isikule on koostatud maksuotsus, mis on saadetud tähitud kirjaga, loetakse see üleantuks… kas siis, kui dokument on üle antud? Ei, eksite jälle! Loetakse „üleantuks“ juba siis, kui postiljon on registrijärgsele aadressile jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. Ei või olla? Võib küll, veenduge ise, maksukorralduse seaduse säte on teie ees (MKS § 531 lg 4): Juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud või maksuhaldurile teatatud aadressil lihtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires või 30 päeva välisriiki saatmisest. Juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud või maksuhaldurile teatatud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta.

Füüsilistele isikutele dokumentide kättetoimetamise reeglid on märksa lihtsamad, selgemad ja võiks öelda, et õiglasemadki. Just juriidilisele isikule ja asutusele dokumendi kättetoimetamine aga riivab ilmselt tänini nii mõnegi ettevõtja õiglustunnet (ja rahakotti, kui kaebetähtaja ületamise tõttu jääb ebaseaduslik haldusakt kohtus vaidlustamata).

Milline on praktika ja kuidas on isikute õigused kaitstud?

Õiguskantsleri vastusest saame teada, et MTA praktika haldusaktide kättetoimetamisel on üsna edumeelne: eelistatakse elektroonilisi kanaleid ja lihtkirjaga maksuotsust tänapäeval kellelegi naljalt enam ei saadeta.

Eks oma rolli mängib selles ka kohtupraktika. Ühes 2008. aasta lahendis sai maksuhaldur kaotuse ringkonnakohtus just sellises kaasuses, mille puhul dokument oli ettevõtjale saadetud lihtkirjaga. Ainus tõend, mis maksuhalduril oli ette näidata, oli MTA väljaminevate kirjade registrisse tehtud märge, et sel ja sel kuupäeval saadeti korraldus välja. Ettevõtja kinnitas aga, et tema kirja kätte ei saanud. Ettevõtja sõnul sai ta MTA korralduse olemasolust teada alles pangas, kui avastas oma suureks üllatuseks, et osaühingu arvelduskonto on arestitud.

Hoolimata sellest, et MKS lubas (ja lubab siiani) lihtkirjaga haldusakti saata, märkis kohus, et dokumendi saatmine adressaadi registrijärgsele aadressile ei ole tõendatav ainuüksi MTA väljaläinud kirjade registri väljavõttega. Väljavõte tõendab, et kiri on väljaminevana arvele võetud, kuid ei kinnita seda, et kiri on tegelikult postiasutusele üle antud, et postiasutus on asunud seda registrijärgsele aadressile toimetama, et kiri on sinna ka kohale jõudnud ja et adressaadil oli reaalne võimalus kiri kätte saada. Üldjuhul on võimalik eeldada asutuse registrite õigsust ja postiasutuse usaldusväärsust, kuid kirja saatja ja postiasutuse vigu ei saa välistada. Võimalikke vigu ei välista ka asjaolu, et varasemas menetluses on sama isik samal aadressil dokumendid kätte saanud.

Kohus juhtis tähelepanu sellele, et koormava haldusakti kättetoimetatuks lugemisel võivad isikutele olla väga ulatuslikud tagajärjed (näiteks kaebetähtaegade kulgemahakkamine, sundtäitmine). Lihtkirja võimaliku kaotsimineku riski asetamine ainuüksi adressaadile võib tuua kaasa ebaproportsionaalse põhiõiguste piirangu. Juhul kui koormava haldusakti adressaat ei tunnista haldusakti saamist, ei ole ka võimalik lugeda haldusakti saadetuks ainult väljaminevate kirjade registrile viidates.

Veel ütles kohus, et saates dokumente lihtkirjana, võttis MTA ise endale riski, et dokumendi saatmist ei pruugi olla hiljem võimalik tõendada ja dokumendi teatavakstegemist eeldavad edasised toimingud võivad osutuda õigusvastasteks.[3]

Niisiis lihtkirjade saatmist sellistes olukordades maksuhaldur eriti ei praktiseeri. Kuidas aga on lood tähitud kirjadega? Need on endiselt levinud (eriti juhtudel, kui ettevõtjal ei ole e-maksuameti kasutamise lepingut) ja rikkalik kohtupraktika on paraku MTA kasuks. Juba alates 2001. aastast on kohtupraktika järjekindlalt rõhutanud ettevõtja kohustust ise hoolitseda posti kättesaamise eest oma registrijärgsel aadressil.[4] Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, sh maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani. Seega peab juriidiline isik tagama registrile esitatud andmete õigsuse ja ta vastutab ise ebaõigete andmete esitamise tagajärgede eest. Maksuhalduril ei lasu kohustust kontrollida, kas juriidilisest isikust maksumaksja on talle saadetud dokumendid kätte saanud või mitte. Küll aga peab maksumaksjast juriidiline isik hoolitsema posti vastuvõtmise eest oma registrijärgsel aadressil.

E-posti ja e-maksuameti kaudu dokumentide kättetoimetamise kohta kohtupraktikat veel teada ei ole, aga küllap tulevik toob vaidlusi selgi teemal. Mis saab siis, kui server on maas või ettevõtjale on tulnud arusaamatud teated e-maksuametis; kui on toimunud identiteedivargus ja keegi teine on teie asemel „justnagu“ dokumente vastu võtnud?

Õiguskantsleri kirja punktist 26 saame teada, et MTA eelistab võimaluse korral maksuotsuseid kätte toimetada e-maksuameti kaudu või elektronposti aadressil, kuivõrd see on lihtsam, kiirem ja odavam kui posti teel kättetoimetamine. Nõue kasutada võimaluse korral esmase kättetoimetamisviisina e-maksuametit on ette nähtud ka ühes MTA siseaktis (MTA juhend dokumentide e-maksuametisse saatmise kohta läbi dokumendihaldussüsteemi).

Läheneme asjale ettevõtja seisukohalt. Kas sellest piisab, et MTA teeb praktikas tavaliselt teeb rohkemgi, kui seadus temalt ootab? Kes kaitseb ettevõtjat siis, kui ametnik on juhtumisi kogenematu, jäärapäine või suisa pahasoovlik? Kui ametnik ei taha eelistada dokumendi kättetoimetamist e-kanaleid pidi, vaid soovib kasutada muud kanalit, mida MKS vabalt lubab? Arvan, et seaduse parandamisest hoidumisel ei saa õigustuseks tuua seda, et maksuameti praktika on üldjoontes kliendisõbralik. Pigem peaks seaduse tasemel ebakõla täielikult puuduma. Jah, praktikas võib ette tulla eksimusi, need on inimlikud. Kuna süsteemis töötavad inimesed, ei saa oodata nendelt masina täiuslikkust.

Mida teha?

Mida edaspidi teha, kes võiks teha ja kuidas võiks olla dokumentide kättetoimetamine reguleeritud? Kuuldavasti on mingisugusel tasandil olemas uue maksukorralduse seaduse väljatöötamise kavatsus ja teadjad räägivad, et kavatsusest on kaugemalegi jõutud. Eks lähitulevik näitab, kas ja mil määral EML selles protsessis jala ukse vahele saab.

Ideaalis võiks olla olukord selline, et ei peaks tegema üleskutset, kodanikud-ettevõtjad, olge valvsad, teile on võib-olla jäetud (ja võib-olla valesse postkasti asetatud) teade haldusakti kohta. Ideaalolukord võiks olla selline, et seadus on piisavalt täiuslik, et ettevõtja on kaitstud ka ametniku rumaluse või pahatahtlikkuse eest, ükskõik kui harva seda ka ei juhtuks. Jah, praktikas võib küll ette tulla eksimusi, mida siis kohtuveskid lahendavad ja analüüsivad, aga seaduse tasandil peaks asi olema võimalikult lollikindlalt reguleeritud.

Pseudoprobleem?

Tõsi ta on, et dokumentide kättetoimetamisest pajatades kipun isegi unustama, et see kõik ei puuduta ju üldse maksustamise sisulist poolt. Oleks võib-olla helgem ja kõigi jaoks parem, kui saaks dokumentide kättetoimetamise faktide üle vaidlemise asemel pidada sisulist maksuvaidlust. Mis oleks, kui kaebetähtajad oleksid pikemad? Maksuotsused on tihti keerukad ja mahukad ning isegi siis, kui need kiiresti kätte saadakse, jääb 30 päeva kaebuse koostamiseks ja esitamiseks tihti lühikeseks (õnneks saab õlekõrrena kasutada vaidemenetlust). Maksuasjas võiks halduskohtusse pöördumise tähtaeg olla vabalt 60-90 päeva praeguse 30 päeva asemel. Mäletate, alles hiljuti oli maksuametil suur vajadus pikendada maksutagastuse tähtaega 30 päevalelt 60-le, sest 30 päevaga ei jõua kõiki vajalikke kontrolltoiminguid teha. Aga ettevõtja? Tema jõuab 30 päevaga kõike teha, lisaks ka oma ettevõtte igapäevast tööd korraldada?

Kui halduskohtusse pöördumise tähtaeg oleks pikem, siis vast kaoks ära vajadus vaielda kirjakandja töö nüansside üle ja saaks „pseudoprobleemide“ asemel tegeleda pärisküsimustega.



Hiie Marrandi

EML jurist


[1] Vt Hiie Marrandi. Maksuhalduri haldusaktide kättetoimetamine. – MaksuMaksja, 2009, 3, lk 35-37; Mis juhtus postkastiga? – MaksuMaksja, 2011, 11, lk 25-28; Suvised maksukorralduse muudatused – üht-teist positiivset. – MaksuMaksja, 2013, 8, lk 27-30. Kõik kolm artiklit on tasuta saadaval EML kodulehel.

[2] Seisukoht vastuolu mittetuvastamise kohta (14.07.2015 kiri nr 6-1/140695/1503123). Kõik kirjad on avalikustatud kodulehel http://oiguskantsler.ee/.

[3] Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-07-354. Kättesaadav kohtulahendite andmebaasis www.kohus.ee/kohtulahedid. Sarnasele seisukohale MKS § 54 lõigete 2 ja 6 kohaldamisel on Tallinna Ringkonnakohus asunud ka 21.05.2008 määruses haldusasjas nr 3-07-2212.

[4] Vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid kohtuasjades nr 3-3-1-10-04 (p 14), 3-3-1-75-07 (p 15) 3-3-1-65-09 (p 13).

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo