Maksumaksja portaal - Tuhat halli varjundit bürokraatiamaailmas. Peeter Tammistu - 2016 > veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2016 > veebruar (nr 2) > Tuhat halli varjundit bürokraatiamaailmas. Peeter Tammistu
Tuhat halli varjundit bürokraatiamaailmas. Peeter Tammistu


„Titanicu“ päästmisest

Tundub, et inimesi juhivad kaks vastuolulist omadust: vaadata kaugusse, kuid teha otsuseid vaid nina ette vaadates. Enamikus jääb üldpilt nägemata, mis viib inimliku veani. Titanicut ehitati ka kui kõige kiiremat ja uppumatumat laeva, kuid läks teisiti. „Laev“ oleks heaks majanduse kui tervikliku süsteemi võrdkujuks. Mnjah, vahel (olles süsteemis sees) ongi võimatu näha kogumit. Katlakütja laeva põhjas ei näe muidugi tervikut, kuid tema „nägemise“ järgi ei tohi ka laeva tüürida. Või kui seda laeva tüüritakse vaid statistikakogumike ja edetabelite järgi. Kuid mida teha, kui kapten või tüürimees ei hooma tervikut? Terviku mittenägemine võib olla ohtlik, nagu kirjutas Max Jacobson põhjanaabrite eelmise kriisi ajal: Rahvusvahelise Valuutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990. aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic”.[1]

Laps laevas

Kunagi, aegade alguses, olime perega minemas Soome. Sõpradele külla. Rääkisime nooremale tütrele, et läheme laevaga sõitma. Vahva värk. Laps oli muidugi ootusõhinas, meie ka, kuid… Kui me jõudsime laeva, muutus tütreke mõtlikuks, kuni küsis: „Aga kus laev on?“ Saite aru? Ei saanud? Tõde pead sina lapse suust kuulma. Vaadake, kui terminalist minna läbi „toru“ laeva, siis on see seest vaates pigem hotelli või restorani sarnane, sellel ei ole mingeid äratuntavaid „laeva tunnuseid“. Meie jutu juurde tagasi tulles on tihti niimoodi, et me ei näe oma igapäeva kitsas valdkonnas toimetades üldpilti. Me ei näe laeva. Me lükkame uljalt protsessid käima, lähtudes oma lähikontaktist, hakates näiteks tormakalt parandama restorani toolikatet, mitte laeva kandevõimet. Tehtud! Mis asi? Meil on ju „ükstapuha“, kas merepõhjas puhkab parandatud või parandamata toolipõhi, laev on tähtis.

Õigusladestus ja usin aednik

Riigi tasandil oleme me vähemalt sõnalises esituses aru saanud, et meie inimressursi perspektiiv on kehvakene, meid jääb vähemaks. Laeva kandevõime langeb. Järelikult tuleb kuskilt midagi kokku hoida. Selge see, et iga vastutustundlik inimene püüab leida väljapääsu tekkinud olukorrast… Kuid jällegi, enne kui tormata tegutsema: kas me näeme „laeva“ — kogumit?

No ütleme niimoodi, et „laeva“ veel ei näe, kuid vähemalt hea, et oleme tõdenud, et meil on probleem. Näiteks „Valitsuse moodustamise ja valitsusliidu tegevusprogrammi põhialustes“ sedastatakse: Hoidume ülereguleerimisest ja seaduste ületootmisest. /---/ Käivitame laiapõhjalise parlamentaarse protsessi eesmärgiga kujundada bürokraatia vähendamisele suunatud õiguskultuuri. See on igati sümpaatne tõdemus ja püüdlus. Miks? Vaadake, meie õigusladestus on nagu räämas, ligane, hämar lodumets, millesse lisanduvad üha uued ja uued kihistused. Prr! Keegi ei mäleta, mis seal allpool oli. Ei mäleta ega aima, kuid meie toodame juurde üha uusi käskude ja keeldude ladestusi. Nagu justiitsminister märkis mullu: /---/ probleemiks on osutunud regulatsioonide muutmise kiirus. Näiteks 2014. aasta 1. jaanuaril kehtinud 384 seadusest on praeguseks muutunud 320 ja mõned neist mitu korda. Appi, pooleteise aastaga künti kogu õigusmaastik segi. Kas riigi ülesandeks on õigusmaastiku hägustamine? Ütlete, et see on täpsustamine? Ei ole. Vaadake, seaduse muutmine ei ole vaid üks eraldiseisev tegevus, üks lihtne muutus muudab ühtlasi mitmeid alamakte, muudab koosmõju tulemust teiste seadustega ja mis peatähtis, nullib ära kohtupretsedendid.

Halli lamba varjundid

Ilmselt olete märganud, milline on meie õiguspraktika: kõigepealt Riigikogu võtab vastu seaduse, kuid võtab vastu sellise… eee… mitmeti mõistetava seaduse. Nagu pooltoore pätsikese. Seejärel algab seadusekese tegelik küpsetamine. Muide, inimesed ei tea nendest seaduse finessidest mitte poolt pudrunuiagi, nad isegi ei aima, et sellised seadused on olemas. Nemad lähtuvad tavaõigusest. Kui lammas on hall, siis niimoodi ka on — maavillane hall lammas. Punkt.

Kuid õigusmaailmas see nii kergelt ei käi, seal on asi nüansirikkam. Juuraajastu maailmas tõdetakse esiteks, et see lammas, mis on meie jaoks hall, ei ole ei must ega valge. Teiseks on see midagi musta ja valge vahepealset, liikudes valgelt mustale toonile (või vastupidi). Niimoodi siis vaieldaksegi, kuni ilmneb halluse tuhat varjundit. Õigeim varjund? Selleks et välja selgitada tuhandest varjundist see ainuõige, küpsetavad seadust meistrid (süüdistajad, kaitsjad, kohtunikud) läbi kolme kohtutasandi. Lõpuks Riigikohus teatab, kelle hall on õige hall, kui hallilt seadust lugema peab ja mida halli Riigikogu mõtles, kui halli seaduse tegi. Seadus on saanud küpseks.

Kuid me oleme rahutu rahvas, noor rahvas, seaduse usku rahvas, juuraajastu juurtega, me tahame seadust veel paremaks teha. Meie arvates ei too maailma õnne lähemale mitte meie eneste panus tulevikku, selle kujundamine mugavamaks. Ei, mitte miski muu ei tee tulevikuteed siledamaks kui üks hea seadus koos karmi keelu ja ränga karistusega. Tahame ja teemegi ehk kõik läheb uuele ringile. Miks? Seepärast, et seaduse mingit punkti muutes muutub kogu õigusmaastik. See on samaväärne olukorraga, kui olete aastaid hoolitsenud oma aialapi eest, väetanud, kastnud, kõik umbrohukübemed välja korjanud ja nüüd ootate lootusrikkalt saaki, kuid… see on tühi lootus, sest sinna õilistatud pinnale sokutatakse kärutäis uut umbrohuseemnete rikast mulda. Teie hüvanguks? Täpsustuseks? Prr! Kõik eelnev on mõttetu, kõike tuleb otsast alata. Hoolsa aedniku töö on hukas. Sama ka seaduste muutmisega, eriti „mitu korda järjest“.

Muide, tihti tuleb ka juba alustatud juhtumid rahulikult sisse pakkida ja prügilasse saata. Kogu järelvalvajate, uurijate, menetlejate usin töö on samuti prügila vääriline. See on administratiivse ressursi väärkasutus. Õiguskeskkonna reostus. Olukord tuletab meelde kuskilt loetud sürrealistlikku pealkirja „Kui tahad prügi välja viia, pead seda tegema koos advokaadiga.“ Kas sellest me unistasimegi? Laulsime?

Lodumetsast kaunispargiks

See on tohutu kulu kogu ühiskonnale. Nüüd on Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium astunud julgeid samme olukorra muutmiseks.

Justiitsministeerium on algatanud nii õiguspoliitika arengusuunad, õigusaktide mõjuanalüüsi kui õigusloome mahu vähendamise kava jne. Samm õiges suunas. Samas, mida teha „vanade käskude ja keeldudega“? Lodumetsa õigusladestusega? Terve meie igapäevaelu on täidetud tuhandete keeldudega. Milleks? Lodumetsal on ka moraalselt toksiline külg. Seadused, mis ei toimi, on eeldus seaduskuulekuse erosiooniks.

Kas me teeme õigeid asju või vaid räägime õigeid sõnu, sest me teame, et niimoodi peab rääkima, kuid tegelikult oleme lapsed laevas? Me ei näe tervikut. Me peaksime läbi mõtlema, milliseid regulatsioone meile tegelikult vaja on, ja millised on vaid lehkav ladestus. Mõttetu bürokraatia. Järele peame jätma vaid need, mis on tõeliselt elulised, mitte need, mis toodavad tormilist tühjatoimetamist. Kuid asja kurbloolisus on selles, et me mitte ainult ei analüüsi tõsiselt seaduste mõju (ja koosmõju) meie elule, vaid me isegi ei oska seda teha. Meie analüüsimeetod on vale. See ei näita mõju, vaid on õigustus järjekordseks riigijõulise kontrolli kehtestamiseks. Me oleme juuraajastu lapsed (kes on kriidiajastu normide kohaselt hääle peeneks timminud ja püüavad mahedat kitseema häält teha), me ei armasta kodanikuühiskonda. Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust. Ja Iga bürokraatiamasinaga võitlemiseks kulutatud hetk on kaotatud loominguline moment.[2]

Seaduseelnõu kui hüpotees

Just usaldus ja loomingulisus on need jõuallikad, mis meid edasi võiksid aidata. Miks neid siis piirata? Ka usaldust tuleb treenida, loomingulisusest rääkimata. Harjutada. Võiksime vahelduseks mõelda raamidest välja. Näiteks, me ei peaks püüdma tõestada, et seadust on vaja, vaid vastupidi — tõestama, et seda ei ole vaja. Nagu hüpoteesidega. Hüpoteesi ei ole võimalik tõestada, seda on võimalik vaid ümber lükata. See hüpotees, mida pole võimalik ümber lükata, võib osutuda tõeks (üks „raadiumist” kõrva jäänud mõttetera). Nii et see seadus, mille vajadust ei saa ümber lükata, võib osutuda vajalikuks. Meil pole seadus hüpoteesiks, vaid ebamugavaks proteesiks. Võiksime panna välja auhinna sellele, kes suudaks välja mõelda riigi jõuga tehtavast regulatsioonist loobumise ja selle asendamise kodanikuühiskonna hoobadega. Naabritevaheliste suhetega. Valed tähised viivad valede tulemusteni. Teisalt — kui mõõta valesid asju, hakkab juhtuma valesid asju, premeerid vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.[3]

Kooskõlastatud giljotiinikasutus

Just seaduseelnõude kooskõlastamist ja mõjude analüüsi on peetud nendeks valvuriteks, mis hoiavad seadusloome õigel rajal. Kooskõlastamine peaks ise olema omamoodi analüüsi osaks (kuidas on võimalik kooskõlastada, kui pole analüüsitud?), isegi lõpptulemuseks, kuid mõlemad on muutunud formaalseks. Pole toiminud. Nüüd püüab Justiitsministeerium seda täpsustada, kuid traditsiooniliste „bürokraatiliste“ vahenditega. Luuakse uusi formulare, kuid sisu… Kahjuks on see jätkuv praktika, et erialaasjatundjate seisukohti ei arvestata, need ei mahu lihtsalt poliitinimeste „head tegemise“ mustrisse, need on liiga… reaalsed. Mäletate, magus-rasva-maksumeistrid teavad paremini kui valdkonna esindajad, kas magusamaks on magus või kibe.

Kuid ka bürokraatiamaailm ei seisku, see areneb. Nüüd teavad juba põlisbürokraadid lugupeetud kardioloogidest paremini, kuidas südamesondeerimist teha. No ma ei tea — selles reas võib väga umbmetsa sattuda, kui apteegiregulatsiooni puhul soovitati apteegibusse ja -automaate (Tühivälja elektriposti küljes?), siis südame sondeerimiseks ja kergemaks operatsiooniks soovitatakse meil varsti kasutada ilmselt iseteeninduskomplekte. Oeh!

Millised oleksid sellises olustikus kooskõlastamise või kooskõla leidmise variandid? Kuidas kooskõlastada ettepanekut lahendada teie kõõmaprobleem giljotiini abil? Võib-olla kasutada libestit? Kas võib esitada mõjuanalüüsi giljotineerimise kahjulikkusest või võib vastata vaid ettepanekuga tera liikumise kiiruse kohta? Eh, kui seaduse tegijad on otsustanud teid mitte ellu jätta, siis analüüsi, kuidas tahad, jäta kooskõlastamata, palju tahad, peast oled ilma ikkagi. Niipalju siis analüüsist. Järelanalüüs võiks olla järgmine: Nagu öeldakse: kellel pea maha raiutud, see juukseid taga ei nuta…[4] Milline kasutegur oleks sellisel järelanalüüsil?

Lahkmeelsuse kooskõlastamine

Mulle tuletab meie kooskõlastamise ja analüüsi protsess meelde hoopis üht teist olukorda: Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /---/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, millega üks pealtnägija hindas nende suhteid.[5]

Just lahkmeelsus on meie kooskõlastuse alus, mitte üksmeele otsimine. Kahju. Ebapraktiline ka. Isegi Raudne Leedi on täheldanud: Ma tahan öelda, et vahet pole, kui suur on enamus, kui inimesed toovad välja midagi, mis pole arvesse võetud, tuleb seda arvesse võtta.[6]

Kui ma mõtlen näiteks apteegindusele, siis tundub, et Seadusandja ei saa seaduste analüüsiga (jätkuvalt, siiani, 25 aastat järjest) hakkama. Miks? Ei tea. Ilmselt ei huvita või ei saada aru. Hakka või vägisi mõtlema mingile analüütilisele vahekohtule kui Seadusandja abimehele, mis hindab tegelikke mõjusid, mitte jutustav-laulvaid vabavärsse. Süveneda on vaja. Süveneda on vaja igasse seadusesse, selle mõjudesse, kõrvalmõjudesse, koosmõjudesse ja järelmõjudesse.

Seadus kui hange

Mingil määral võiks seaduseelnõud käsitleda riigi mõistes nagu hanget. Parim pakkumine võitku. Hange tähendab konkurentsi ja erinevaid lahendusvariante. Olen näinud brittide sellekohaseid seadusanalüüse, mis olid tõesti muljetavaldava, ja mitte ainult oma variantsuses, vaid just peenhäälestuslike arvuliste väärtustega, mõjuga erinevatele osapooltele (riigieelarvele, tööhõivele, toote kättesaadavusele, tarbijale, ettevõtjale, kitsendustest tulenevate väljumiste hinnale jne). Vaid siis saaksime me teada, milline on seaduse tõeline hind. Ühiskonnale. Rahvuslikule kapitalile. Siis ei saaks juhtuda apteegiseaduse hullumeelsust. Kas keegi on selle kokku arvestanud nii ametniktundides (miljonid tunnid?) kui mitmekordselt sandistatud turu vääringus? Ükskõik mis pidi turgu väänutatakse, järgneb sellele kapitali põletamine. Meie ettevõtjad kannavad (millegipärast?) vaikides kahjud ja ehitavad uuele regulatsioonile vastavad süsteemid, mida natukese aja pärast jällegi muudetakse. Rahvuslik kapital põleb heleda leegiga, hääbudes majandustalve pimedusse. Kuid meie valmistume juba järgmiseks puhastuseks nagu kohalikud Stalinid. Häbiväärne.

Lipu lehvitamise analüüs

Kui maailmas analüüsitakse ka kõige kummalisemaid asju ja nende järelmõjusid, siis meie jätame terve valdkonna hukkamise tulemused analüüsimata. Meie ütleme vaid, et „Vastavalt EL direktiivile nr … , Meil ei ole vastuväiteid..., Seadusmuudatus ei mõjuta…“. Oleme ainulaadne riik, meid ei mõjuta miski. Oeh. Analüüs on eluslooduse eksistentsi alus. Tohutu loodusand ellujäämiseks.

Näiteks üks eriüksuslaste analüüs: Arvatavasti olete üllatunud saades teada, kui ohtlikuks võivad osutuda väljaheited. Uriin ja **** mitte ainult ei haise ja meelita ligi kärbseid või hulkuvaid koeri, vaid üks tavaline ****junn võib reeta terve hulga saladusi. Laboratoorne analüüs mitte ainult ei näita, millist toitu selle omanik sõi, vaid peegeldab veel tema vanust ja füüsilist seisundit. Hoolimata sellest, kas liibüalastel oli üldse uuringuteks vajaminev tehnika, oli siiski täiesti võimalik, et distsiplineerimatu roojamine võis paljastada meie näol kamba läänemaailmast pärit noori mehi.[7]

Või teine näide: jutt on viis kuud enne Apollo-11 starti alanud protsessist. Ettekande pealkiri kõlas nii: „Kus ükski lipp pole veel käinud: lipu Kuule asetamise poliitilistest ja tehnilistest aspektidest”. Äsjamoodustatud Kuulennu Sümboolsete Tegevuste komitee kogunes arutama lipu Kuule asetamise sobilikkust.[8] Ehhee, viis kuud analüüsisid, kuidas sobib lippu Kuule asetada. Poliitiliselt. Ja tehniliselt. Vägev! Kas nad olid tobud? Raiskasid aega? Ei, nad olid põhjalikud. Isegi pisiasjades. Kas saate aru, kui tähtsad meie elus on „pisiasjad“? Neid „pisiasju“ tuleb analüüsida. Selleks, et analüüsida, tuleb kuulata. Kuulamine on analüüsi alus. „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „Kuula,“ käskis ta. „See on algus.”[9]

Kui oleksime enne analüüsinud puudega inimeste abivahendite maksumuse kompenseerimist, teinud „lipulehvitamise komitee“ või vähemalt kuulanud, siis ei peaks praegu tõdema, et Sotsiaalkindlustusamet on „saanud selge juhise see jama ära lõpetada“. Mis puutub siia amet? Mõjusid ei analüüsitud, hoiatajaid ei kuulatud ja nüüd lapime tulemusi. Lapime ju mitte midagi ootamatut, nagu Islandi tuhapilve, vaid reformi, mida on ette valmistatud mitu aastat. Kas reformi analüüsis oli selle koha peal märge „Ei mõjuta…“ või ei märgatud, või…? Avalik teenindus sellist teeninduspraaki enesele lubada ei või!

Ebaefektiivsuse efektiivistamisest

Seega, praegune seaduseelnõude kooskõlastamine, analüüs ja järelanalüüs ei toimi, mistõttu Justiitsministeeriumi tegevus just tegeliku deregulatsiooni käivitajana on ülitähtis meie tuleviku kujundamisel. Muide, see on ka alus Rahandusministeeriumi „nullbürokraatia“ programmile. Ilma deregulatsioonita oleks nullbürokraatia vaid bürokraatia jätkamine veidi mugavamalt. Ilmselt ütles Värava-Villu (laiemalt tuntud kui Bill Gates), et ebaefektiivsuse efektiivistamine on vaid ebaefektiivsuse suurendamine. Nii ongi kahe ministeeriumi koostööl märgiline tähtsus. Justiitsministeeriumi õiguspoliitika arengusuunad ühelt poolt: Pöörates õigusaktide kvaliteedile suuremat tähelepanu, on võimalik mõjutada riigi konkurentsivõimet, viia poliitilisi eesmärke ellu eesmärgipärasemalt ja tõhusamalt ning hoida kokku nii riigi kui ka erasektori kulusid, ja Rahandusministeeriumi nullbürokraatia projekt teisalt on igati õige ja mõistlik tegevus. Ainult ühes asjas tuleks selgusele jõuda — kus see laps laevas asub? Või kus see laev ikkagi on?

Tera õlitamisest

Vaadake, mind teeb asjade kulg rahutuks. Seni laekunud „bürokraatiavastaseid“ ettepanekud saab jaotada Rahandusministeeriumi info järgi kaheks: vähendada ettevõtjate koormust ja dubleerimist aruandluses ning suurendada esitatud andmete kättesaadavust avalikkusele. No teate, sellised elementaarmugavuste teemad nagu: eeltäidetud statistika aruandevormid, aruannete täitmine kasutajasõbralikuks, esitada kõik tšekid/arved riigile digitaalselt jne.

Kuulge, see ei ole nullbürokraatia, see on seesama bürokraatia, samas mahus, kuid… veidi mugavam. See ei anna alust loovuse puhanguks. Kuid ettevõtjad? Kus on ettevõtjate ettepanekud, milliseid seadusi tuleks muuta või tühistada, et innovatsioon pääseks õitsele ja konkurentsivõime kasvaks? Pole? Väsinud? Tüdinenud tühja tehtud ettepanekutest? Kehv lugu. Bürokraatiamaailm muidugi rõõmustab a là „ettepanekud on hea alus edasiseks analüüsiks“, „ootame aktiivsemat tagasisidet“ jne. Riigihalduse minister ütles, et Riigibürokraatia vähendamine on hea näide avaliku ja erasektori koostööst, kus erialaliitudesse koondunud teadmised ja kogemused aitavad piirata halduskoormust ning muuta seda ettevõtjasõbralikumaks.

Tore, kuid kus „laev“ on? Tuletan lihtsalt meelde, et eesmärgiks on riik kergemaks kõbida, mida vähemaks jääb tööealisi, seda heitlikumaks muutub laeva kandevõime. Bürokraatlik raske pealisehitis ähvardab laeva hukutada. Uppumisest ei päästa ka see, kui me lihtsalt suurema osa meeskonnast (ametnikud) üle parda viskame. Kreeni vajutav pealisehitis (regulatsioonilade) jääb ju alles. Uppuda ei tahaks mitte kuidagi ja praegused meetmed on pigem snorgeldamisettepanekud. Ehhee, oled küll vee all, kuid toru kaudu saab hingata. Kaval nipp? Prr, külmaks ja märjaks kisub!

Raiskurrombist

Kui me jätkame samamoodi „harjumuspäraselt“ oma süsteemide „tõhustamisest“, siis kuuleme ikka tihedamini selliseid koondamisi, mida soovitati haiglatele. Ega suurt midagi üle ei jäägi. Kui me kujutame oma bürokraatiamaailma „laeva“ ette rombina, mille nurkadeks on raha, inimesed, aeg ja regulatsioonid, siis toimemehhanism on järgmine: bürokraatlik „tõhustamine“ algab eelarvete kärpimisest, raha nurgast. See ongi primitiivsüsteemi puhul kõige tõhusam moodus (uppuda), sest siis peab „allasutus“ paratamatult kärpima kulusid, eelkõige koosseisu. Kõik muu on juba reeglina „tõhustatud“. Samal ajal on turu palgasurve nagunii koosseise kärpimas oma loomulikul moel. Seega topeltsurve. Vaadake, palku muutmata (eluvõõrast palgaastmestikust lähtuvalt) ka jätta ei saa, paremad inimesed lihtsalt lahkuvad. Või kuhtuvad. Nagu ütles Eesti Panga president: Kui konkureerivas sektoris on palgatõus 5 protsenti, siis me ei saa sellest palju maha jääda, muidu kaotaksime kogenud eksperte.[10]

Nii, mida me saavutasime: vähem inimesi tähendab, et ametnike poolt tehtavad toimingud võtavad rohkem aega. Mitte ainult rohkem aega, vaid ka osa seaduseid ei „jõuta järele valvata“. Seega, seadus on, kuid järelevalvet pole. Täitmist ka ei ole. Mnjah, kellele sellist seadust vaja on? No tegelikult on ju niimoodi, et nagu eelpool näha — teeme me üha uusi lõkse juurde, kuid kas see on riigi ülesanne? Püüda oma kodanikke lõksu? Minu arusaamine riigist kui heast karjakoerast on küll teistsugune.

Kuidas päästa „Titanicut“?

Kui me nüüd saaksime aru, et meil on „laev“, mis vajab kõbimist, siis peaks kõike tegema vastupidi. Esiteks peaks vähendama dramaatiliselt regulatsioone, loobuma hoolekanderiigi mudelist ja minema üle kodanikuühiskonna mudelile, siis… Mis siis juhtub? Lihtne — suureneb loovus, lisandub inimeste produktiivselt kasutatud aeg, vabaneb tegeliku majanduse jaoks hulk andekaid toredaid inimesi, väheneb ametnike koormus, väheneb raha nende kulutustele ning need andekad ühiskonna teenrid analüüsiksid ja kujundaksid meie strateegiaid, kuidas homsele julgelt vastu minna, mitte ei teeks arglikke arengu(peetuse)plaane, mis koosnevad kahest komponendist: kuidas EL fondide raha laiali jagada ja millal jõustada EL regulatsioone.

Mnjah, ega me selles lõksus üksinda ei siple. USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26 911 sõna. [11]

Kõike võib keeruliseks ajada, isegi kapsa müüki, kuid kas on vaja? Vaevalt hapukapsas sellest paremaks läheb, kõik vaid inimlik upsakus looduse suhtes. Päramine aeg on enesele selgeks teha, „kus laev on“, näha arengut kui tervikut. Meie „Titanic“ tuleb päästa.

Peeter Tammistu

Majandusanalüütik




[1]Max Jakobson. Tulevik? Tänapäev: 2006.

[2]Michael Lissack, Johan Roos. Uus mõtteviis. Fontes: 2001.

[3]Max McKeown. Kogu tõde innovatsioonist. Äripäev: 2009.

[4]Juri Klarov. Must kolmnurk. Eesti Raamat: 1986.

[5]Chistopher Tyerman. Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu. Varrak: 2010.

[6]Margaret Thatcher. Kõned ja intervjuud. Valik. SE&JS: 2013.

[7]Chris Ryan. Nullvalik. Nornberg & Co: 2013.

[8]Mary Roach. Reisisiht Marss. Kosmoses elamise veidram pool. Imeline Teadus: 2012.

[9]Mario Puzo. Corleone perekond. Ersen: 2012.

[10]Eesti Pank: me ei saa palku tõstmata jätta, sest muidu eksperdid lähevad minema. - Ärileht, 22.12.2015.

[11]John M. Huntsman. Võitjad sohki ei tee. Pilgrim: 2012.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo