Maksumaksja portaal - Meie erakondade tippude mõtteavaldusi lugedes läheb meel kurvaks. Tõnis Saarts - 2016 > veebruar (nr 2) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2016 > veebruar (nr 2) > Meie erakondade tippude mõtteavaldusi lugedes läheb meel kurvaks. Tõnis Saarts
Meie erakondade tippude mõtteavaldusi lugedes läheb meel kurvaks. Tõnis Saarts


Alustame Eesti kohast laiemas maailmas ja julgeolekust. Meeldib see meile või mitte, aga praegused riigid peavad paratamatult oma suveräänsust jagama ehk on teisisõnu eri rahvusvaheliste ja regionaalsete ühendustega (nt EL, NATO, IMF, WTO jt) niivõrd tugevalt seotud, et täiesti omatahtsi otsustamine on paljudes poliitikavaldkondades muutunud peaaegu võimatuks.

Kõik erakonnaliidrid näivadki seda mõistvat, välja arvatud EKRE juht Mart Helme, kelle artiklist vaatab vastu tõeline igatsus 1930. aastate riigi ja ühiskonna järele: tugev ja suveräänne riik (mitte „europrovints“), mis korraldab iseseisvalt rahvamajandust (selgrooks tugev põllumajandus ja kaitsetööstus), kasvatab jõudsalt iivet, ei sõltu julgeolekupoliitiliselt eriti liitlaste abist, vaid loodab enda võimsatele soomusjõududele jne.

Helme minevikunostalgia üle võib mõni küll irvitada, kuid ka teiste erakonnaliidrite visioone lugedes hakkab ometi silma see, kui vähe on seal Euroopat ja püüdu Eestit laiemas globaalses kontekstis mõtestada. Vaid Rõivas ja Ossinovski toovad Euroopa-dimensiooni tugevamalt sisse, kusjuures viimane seob meie julgeoleku ja eduvõimalused üksüheselt mitte üksnes kuulumisega EL-i, vaid ka lõimumisega euroopalikku väärtusruumi. Euroopa on enamiku erakonnaliidrite jaoks endiselt ainult väheoluline taustsüsteem, mida mainitakse vaid siis, kui räägitakse Venemaa-ohust.

Minnes konkreetselt riigi toimimise juurde, siis väikeriigina hakkamasaamiseks on Eestile oluline tõhus riigiaparaat. Riigihalduse teema käib läbi mitmetest esseedest, paraku küll peamiselt vaid haldusreformi võtmes. Riigireformi ideed, mis ulatuks omavalitsuskorraldusest veidi kaugemale, meie erakonnajuhte eriti ei köida.

Ministeeriumide vasallriigiks muutumise ja Riigikogu kahaneva rolli pärast muretseb vaid Vabaerakonna esimees Andres Herkel. Peaminister mainib nullbürokraatiat, eeldades ilmselt, et kui ametnike arvu vähendada, siis „õhuke riik“ ongi juba iseenesest hästitoimiv riik ning see võikski olla suuresti kogu riigireformi sisu.

Riigi toimimisega haakub tihedalt ka poliitikakujundamine. 21. sajandil ei vaadata valdkonnapoliitikate väljatöötamist enam kui mingit ülalt-alla protsessi, kus poliitik või ametnik lahendab omaenese tarkusest ühte selgepiirilist probleemi või ülesannet (nt tööhõive küsimust) ning raporteerib siis hiljem uhkelt avalikkusele: „Tehtud!“ Poliitikakujundamine on praegusel ajal palju keerulisem ja mitmetasandilisem: ametnike- ja poliitikutekeskse valitsemismudeli (ingl k — government) asemel kõneldakse praegu nn valitsetusest (ingl k — governance), kus poliitikakujundusega on seotud ka eksperdid, huvigrupid, kohalikud kogukonnad, rahvusvahelised ja Euroopa-tasandi toimijad jne.

Poliitikutele lahendamiseks antavad küsimused ise on muutunud üha komplektsemaks ja järjest enam murtakse pead nn lahendustele allumatute probleemide (ingl k — wicked problems) üle. Need on probleemid, mille täpseid põhjusi ja olemust on ülimalt raske üheselt määratleda, mille juured tungivad nagu seeneniidistik väga mitmetesse poliitikavaldkondadesse, mis teebki nende tõhusa ja kiire lahendamise võimatuks.

Sedasorti probleeme jagub meil Eestis kuhjaga: väike sündimus, väljaränne, laste vaesus, sooline palgalõhe jne. Erakonnaliidrite artikleid vaadates aga tundub, et nad elavad nagu möödunud sajandis, kujutledes, et ühiskonna ees seisvate suurte väljakutsete lahendamine on lihtne ja vaid mõne jõulise „imerelvapoliitikaga“ saab asjad suuresti korda.

Mart Helme arvab, et sündimuse saaks hoobilt üles viia, kui kustutada laste sünni puhul noorte perede pangalaenud ning vähendada üksikisiku tulumaksu iga sündinud lapse kohta viis protsenti. Kui see oleks nii lihtne, siis miks on tema poolt eeskujuks toodud Ungaris sündimus endiselt väiksem kui Eestis?

Edgar Savisaar soovitab Eesti majanduse käimasaamiseks keskenduda ühele valdkonnale, mitte raha „kuuekümnes eri suunas pudistada“. Keskerakonna esimehe pakutud eduretseptiks on keskendumine tervishoiuteenustele ja Eesti muutmine rikaste Skandinaavia pensionäride pansioniks. Taavi Rõivas näib aga ühe peamise „imerelvana“ nägevat tööjõumaksude alandamist, mis ergutaks nii eksporti kui investeeringuid. Uue Põhjala poole liikumise eduvalem oleks justkui käes: sotsiaalmaks alla ja olemegi peagi Rootsil kannul.

Poliitikakujundamisega seoses paneb samamoodi hämmastama see, kui vähe on artiklites juttu heaolupoliitilistest väljakutsetest. Seda, et meie sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteem pole rahvastiku vähenemise ja vananemise kontekstis jätkusuutlik ning vaja on ilmselt täiesti uusi lähenemisi, ei maini praktiliselt ükski erakonnaliider (v.a Herkel, kes kutsub üles debatile tervise- ja ravikindlustuse ümberkorraldamise osas, ja Rõivas, kes pöörab suurt tähelepanu töövõimereformile, mis on küll oluline, aga vaevalt kõikehõlmav lahendus).

Paistab, et tänapäeva heaoluriikide alastes debattides kuumaks sõnaks kujunenud sotsiaalsete investeeringute paradigmast, kus heaolukulutusi (ennekõike haridusse, tööhõivesse ja perepoliitikatesse) ei vaadata enam kui pelka kulu, vaid kui investeeringut majanduskasvu, pole meie erakondade tipud midagi kuulnud. Viimasest ei kõnele isegi sotsiaaldemokraat Ossinovski.

Samasugune ükskõiksus valitseb ka siis, kui erakondade tipud jõuavad demokraatia ja kodanikurolli mõtestamiseni. 21. sajandi kodanik ei soovi enam olla poliitikas passiivne kõrvaltvaataja, kes kuulab andunult poliitikute tarku visioone elust ja tulevikust ning kelle peamine poliitikas osalemise vorm on vaid kord nelja aasta tagant valimiskasti juures käimine.

Selle sajandi märksõnaks on „aktiivne kodakondsus“: kriitiline ja haritud kodanik, kes suudab ka ilma „suurte juhtide“ abita ühiskonnas toimuvat mõtestada ning ootab, et tema häält kuulatakse ja temaga dialoogi astutakse, kui tal on teda puudutavas küsimuses midagi olulist öelda. Kaasamisest ja demokraatia süvendamise vajadusest kõneleb oma essees vaid Herkel.

Kui heaolupoliitikatele ja demokraatiale pööravad erakonnajuhid üsna vähe tähelepanu, siis majanduse vallas on neil ideid palju enam. Ometi on ka siin rõhku pandud lihtsakoelistele „imerelvapoliitikatele“, milleks on siis kas tööjõumaksude vähendamine (Rõivas ja Herkel), kõikvõimalikud maksuerisused (Helme), Eestisse Põhjala pensionäride tarbeks pansionaatide ehitamine (Savisaar), läänelikud ja avatust/sallivust rõhutavad väärtused (Ossinovski).

Eesti majandusarengu ees seisvate väljakutsete komplektsust ei näi parteijuhid tajuvat või soovivad sellest mugavalt mööda vaadata. Ometi on ju mitmed juhtivad majandusteadlased korduvalt rõhutanud, et 21. sajandi edukate majanduste võtmesõnadeks saavad olla nutikas spetsialiseerumine, üleilmses väärtusahelas oma kaupade ja teenustega kõrgematele astmetele liikumine, teaduspõhisus, investeeringud haridusse ja inimkapitali, riigi rolli pidev, paindlik ümbermõtestamine vastavalt kohalikule kontekstile ja väljakutsetele (kus täielik turuliberaalsus ega aktiivselt sekkuva riigi mudel enam edu ei too, vaid nende oskuslik kombineerimine).

Mõtlemapanev on fakt, et haridust ja teadusinvesteeringuid ei maini oma arvamuslugudes peaaegu ükski erakonnajuht ning nutika või teaduspõhise majanduse mõisted oleksid neile justkui tundmatud.

Loomulikult ei saagi nõuda, et erakonnaliidrid oma lühikestes arvamuslugudes kõiki Eesti ees seisvaid väljakutseid ammendavalt käsitleksid. Lugejal tuleks oma teadmisi täiendada parteiprogrammidega, et saada aru, mida eri parteid tegelikult taotlevad ja milliseid lahendusi pakuvad.

Ometi läheb meie erakondade tippude mõtteavaldusi lugedes meel kurvaks: tegemist on tihtipeale üsna lihtsakoeliste ja kaootilisi mõttekäike täispikitud tekstidega, mis üritavad sedastada, et poliitikategemine ja maailma väljakutsetega toimetulek on imelihtne ning meie juhtidel on võluvõtmed kõigi probleemide lahendamiseks juba peos...

Kodanikuna hakkab mul küll kõhe, kui minu riiki valitseb poliitiline eliit, kes usub, et eelmise sajandi stiilis lihtsate lahendustega ja kolkliku mentaliteediga saab lahendada ka 21. sajandi palju mitmekihilisemaid ja piirideülesemaid probleeme.

Tõnis Saarts

Politoloog

Artikkel ilmus 11.02.2016 Postimehes.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2019 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo