Maksumaksja portaal - Head ja halvad „e“-d. Lasse Lehis - 2016 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2016 > august (nr 8) > Head ja halvad „e“-d. Lasse Lehis
Head ja halvad „e“-d. Lasse Lehis

Lühend „e“ on Eestis kasutusel kahes tähenduses. Suur E tähistab mitmesuguseid toiduainetes sisalduvaid keemilisi ühendeid, mille täisnimede ettelugemine võib tekitada hirmu või vähemalt teadmatust. Väike „e“ tähistab mitmesuguseid digitaalseid lahendusi nagu e-maksuamet, e-kool või e-arve, mis vähemalt nende jaoks, kes nende süsteemidega igapäevatöös kokku ei puutu, tunduvad väga ägedad ja edumeelsed[1] — nagu näiteks e-arved, mida Rahandusministeerium oma pressiteates nimetab „loodussõbralikuks“, „paberivabaks“ ning „töömahusäästlikuks“.

Ma ei hakka pikemalt vaagima seda, kuidas e-posti teel pdf-faili saatmine on vähem loodussõbralik ja paberivaba kui mingi programmi kaudu andmete edastamine (ilmselt olen ma selleks digiasjades lihtsalt liiga loll), aga mis puudutab töömahu säästu (Üleminek e-arvetele tähendab avaliku sektori jaoks ligikaudu 2,5 miljoni euro suurust kokkuhoidu aastas), siis asja point on lühidalt selles, et kauba või teenuse müüjale pannaksee kohustus lisaks oma raamatupidamisele hakata oma raha eest pidama ka ostja raamatupidamist, täpsemalt ostuarvete sisestamist raamatupidamisprogrammi. Teisisõnu, osa avaliku sektori kuludest pannakse erasektorile. Vanasti nimetati sellist tegevust varjatud maksustamiseks. Otse loomulikult tuleb e-arvete edastamise eest maksta „mõõdukat“ teenustasu vastavalt teenust pakkuvale ettevõtjale. Ühesõnaga, riigi kulud vähenevad, ettevõtjate kulud suurenevad ja paarile ettevõtjale garanteeritakse püsiv rahavoog kohustuslikuks muudetud teenusest (selle viimase tegevuse kohta on tavakäibel mitmeid ilusaid eestipäraseid ja võõrsõnu).

Millest jutt käib? Tsiteerime taas pressiteadet: Seaduseelnõuga sätestatakse kohustus, et alates 1. jaanuarist 2017 peab avalikule sektorile kauba müümisel või teenuse osutamisel esitatav arve olema masintöödeldav e-arve. E-arve edastatakse operaatori vahendusel ühest raamatupidamistarkvarast otse teise ning saaja ei pea enam arve andmeid käsitsi sisestama.

Huvitav, kui e-arve on nii äge, nagu pressiteate alguses kiideti, miks on selle kasutamist vaja muuta kohustuslikuks? Kas tõesti ettevõtjad on nii lollid, et ei tunne head asja ära? Või oleme jälle tunnistajaks sellele, kuidas Tark Ametnik teab Rumalast Ettevõtjast paremini, mis ettevõtjale kasulikum on? Suured ettevõtjad kasutavad e-arveid nagunii juba pikemat aega (ja mitte ainult avaliku sektoriga suheldes), väikestel ettevõtjatel on aga kindlasti hea põhjus, miks seda mitte teha.

Võtame mõned lihtsad näited — vallavalitsus korraldab lasteaia lõpupeo ning ostab külapoest kotitäie kommi. Maksta tahab loomulikult ülekandega. Kas tõesti oleks tegu inimsusevastase kuriteoga, kui poemüüja võtab arvelaua alt isekopeeruvate arveplankide paki ja kirjutab arve käsitsi? Peab ta ikka ilmtingimata hakkama arvutis (mida tal pole) pusima ja sisse logima, installeerima, integreerima, programmeerima, genereerima, transformeerima, adapteerima, kodeerima, konverteerima, formateerima, transkribeerima, digitaliseerima, kopeerima, modifitseerima, filtreerima, sünkroniseerima, aktsepteerima, verifitseerima, valideerima, sertifitseerima, signeerima ja krüpteerima? Ma usun, et igas riigiasutuses tekib mõnikord vajadus osta lilli, kopeerida võtmeid või valmistada uksesilt, teha väike paljundustöö või osta külalisele meene. Isegi hästi, kui sellisteks ostudeks ei tule korraldada riigihanget, aga edaspidi on vastutaval töötajal kaks valikut — kas maksta ostu eest kohapeal sularahas (ja täita pärast pakkide viisi aruandeid) või otsida teine müüja, kes müüb sama asja poole kallimalt, aga on vähemalt e-asjades edukas.

Et lugeja ei arvaks, justkui oleks maksumaksjate liit ainus masinapurustajate liikumine, kes ei mõista edumeelseid arenguid, oleme artiklile lisanud dokumendi, milles selline väärikas asutus nagu Vabariigi Presidendi Kantselei kurdab sama muret mis meiegi. Tsiteerin: Kantselei ei pea õigeks, et avaliku sektori asutus on sunnitud oma koostööpartneriteks valima vaid neid ettevõtjaid, kes on valmis e-arveid esitama. Näiteks on osa kantselei lepingupartneritest mikroettevõtjad või füüsilisest isikust ettevõtjad, kellelt ostetakse teenust (nt autorilepingud uue teose loomiseks) või kaupu (nt presidendi kingitused). /---/ Ka on sellise absoluutse nõude esitamine mõistetamatu, kuna avaliku sektori asutused peavad ka edaspidi olema võimelised mittemasinloetavate raamatupidamise algdokumentide menetlemiseks (nt välisriikidest saabuvad arved, füüsiliste isikute esitatavad hüvitis- ja kulunõuded).

Loomulikult andis Rahandusministeerium neandertallaste kantsile väärika vastulöögi. Arvuti on ju tänapäeval kõigil olemas, tuleb vaid lolle rohkem õpetada, koostada juhendeid, korraldada teabepäevi jne. Ja lõpetuseks: Usume, et Vabariigi Presidendi Kantseleile teenust ja kaupu pakkuvad ettevõtted suudame koos e-arvete kasutamisele üle viia.

Muide, tähelepanelik lugeja on kindlasti juba märganud e-arvete kiidukõnedest varjatud (pigem avalikku) reklaami maksumaksja raha eest toodetud raamatupidamisprogrammile „e-arveldaja“. Paljud on võib-olla ära unustanud, et meie kõikvõimsa riigi kombitsad ei piirdu mitte ainult lennunduse ja laevandusega, vaid on juba jõudnud ka raamatupidamisteenuse turule. Juba mõned aastad reklaamitakse uut imeprogrammi, mis justkui võimaldaks väikeettevõtjal ilma professionaalse raamatupidaja abita oma raamatupidamine ära teha. Kujutage ette: e-arveldaja on kasutajasõbralik veebipõhine raamatupidamistarkvara, mis aitab ettevõtjal raamatupidamise korraldamisega mugavalt hakkama saada. Tarkvara koosneb viiest olulisemast osast: arveldamise-, raamatupidamise-, aruandluse-, personali- ja seadistuste moodul. Ega te pole varem ühtegi sarnast programmi näinud? Erasektor ei suuda ilmaski midagi sellist pakkuda? Tundub, et riigi raamatupidamisäri ei lähe vist kõige paremini, sest miks muidu lubatakse lahkelt: e-arveldajas on aastatel 2017–2018 riigiasutustele e-arvete edastamine Omniva ja Fiteki (endine OpusCapita) vahendusel TASUTA. Nojah, esimese narkolaksu pidavat ka tasuta saama.

Eelpool tutvustatud barbarite (Excelis ja paberil raamatupidamist pidavad väikeettevõtjad) ristimise projektil võib olla teisigi tagamõtteid. Mina ei imesta mitte üks raas, kui pärast e-arvete esimese etapi „edukat“ rakendamist tehakse „vastu tulles ettevõtjate soovidele“ e-arved kohustuslikuks ka eraettevõtjate vahel (eriti vahva oleks saata e-arveid iseendale — kui sama ettevõtte juht või raamatupidaja esindab mõlemat tehingupoolt), ja otse loomulikult hakkaksid need e-arved oma teekonnal müüjalt ostjani külastama muidki ägedaid kohti, näiteks e-maksuametit… Arenguruumi on veel küllaga. Võiks luua kohustusliku riikliku e-kirjade programmi, kus kõik kirjad liiguvad läbi riigi serveri (millele on ligipääs…). Ja telefonikõnedki annab ühte kohta koondada.

Aga põhiseadus, ütlete? Mis kuradi põhiseadusest te räägite, kui on vaja loodust ja töömahtu säästa! Aga mõtleme korraks veel. Mis see arve muud on kui üks tavaline kiri või postkaart. Lihtsalt „Palju õnne sünnipäevaks!“ või „Tervitusi Nizzast!“ asemel on „Maksa mulle 100 eurot!“. Kui põhiseaduse § 43 annab igaühele õiguse tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele, siis pole vahet, kas „sõnum“ koosneb tähtedest või numbritest. Sõnum on sõnum. Mõelge selle peale, kallid e-aktivistid.

Et mitte jääda vinguma ja ulguma, toon lõpetuseks mõned praktilised soovitused nii arvete saatjatele kui saajatele, kelle jaoks mis iganes põhjusel võib uuel aastal e-arvetega tõrkeid tekkida.

Müüjale võib sõltuvalt olukorrast (turupositsioon, klientide struktuur, toote omadused) soovitada järgmisi variante:

· keelduda avaliku sektori klientide teenindamisest;

· nõuda tasumist ainult sularahas (ja anda kassatšekk või kviitung);

· viidates käibemaksuseaduse § 37 lõikele 5[2] anda kliendile volitus ise endale vajalik arve koostada ja saata kuhu iganes;

· otsida tuttav e-pädevusega ettevõtja, kelle kaudu oma toodet edasi müüja;

· otsida internetiavarustest kohta, kus saaks tasuta e-arveid koostada (võimalik, et EML hakkab oma liikmetele sellist tasuta teenust pakkuma).

Ostjale võib soovitada põhimõtteliselt sedasama, mida müüjale: osta teisest kohast, maksta sularahas ja vormistada kuluaruanne, koostada arve ise, leida „vahendaja“. Esmapilgul nutikas lahendus võiks olla see, kui majanduskulude eest vastatav töötaja vormistaks ennast FIE-ks, hankides oma tööandjale vajalikke kaupu ja teenuseid, aga Eesti edumeelses ärikeskkonnas lõpeks selline eksperiment ilmselt kriminaalasjaga korruptsioonikahtluses.

Lasse Lehis

EML juhatuse liige

E-raamatupidamine toetab reaalaja majanduse arengut

Rahandusministeeriumi pressiteade

02.06.2016

Valitsus kiitis heaks raamatupidamisseaduse eelnõu, et toetada loodussõbraliku, paberivaba ning töömahusäästliku raamatupidamise laiemat kasutamist. Eelnõu eesmärk on kehtestada reaalaja majanduse arengut toetav raamatupidamise korraldus ja võtta avaliku sektoriga arveldamisel täielikult kasutusele e-arved alates 2017. aasta algusest.

Rahandusminister Sven Sesteri hinnangul on uute innovatiivsete e-lahenduste kasutuselevõtt loomulik osa e-raamatupidamise arengust. „E-raamatupidamine toetab reaalaja majanduse arengut,“ ütles Sester. „Tulles vastu ettevõtjate soovidele, lihtsustame raamatupidamise nõudeid, mis puudutavad ettevõtte sisemisi dokumente, näiteks palgalehti,“ lisas Sester. „Samuti vabastame kõige väiksemad ettevõtted kohustusest koostada raamatupidamise sise-eeskiri.“
Riigihalduse minister Arto Aasa sõnul on nii avaliku- kui erasektori jaoks märgilise tähtsusega üleminek e-arvetega arveldamisele. „E-arvete reaalajas edastamine ostjale kiirendab arvete kinnitamist ja nende eest tasumist, vähendab raamatupidaja töökoormust ning vigade tekkimise võimalust,“ ütles Aas. „Üleminek e-arvetele tähendab avaliku sektori jaoks ligikaudu 2,5 miljoni euro suurust kokkuhoidu aastas.“

Seaduseelnõuga sätestatakse kohustus, et alates 1. jaanuarist 2017 peab avalikule sektorile kauba müümisel või teenuse osutamisel esitatav arve olema masintöödeldav e-arve. E-arve edastatakse operaatori vahendusel ühest raamatupidamistarkvarast otse teise ning saaja ei pea enam arve andmeid käsitsi sisestama. Väikeettevõtjate jaoks on riik loonud kasutamiseks e-arveldaja[3] keskkonna, kus e-arveid saab koostada ja edastada tasuta.

Muudatused leevendavad nõudeid raamatupidamise algdokumentidele, nagu saatelehed, kviitungid, aktid ja lepingud. Edaspidi peaks algdokument kohustuslikult kajastama majandustehingu aega, sisu ja arvnäitajaid. Nii muutub algdokumentide koostamine lihtsamaks, kuna majandustehingu kajastamiseks piisab sündmuse toimumise ajast, tehingu sisu kirjeldusest ja selle rahalise väärtuse andmetest. Siiski peab raamatupidamiskohustuslane tagama, et algdokumendil märgitud andmed on piisavad, et vajadusel tõendada kolmandale osapoolele majandustehingu toimumist ja andmete tõepärasust. Kui raamatupidamiskohustuslase majandustehingu teiseks osapooleks on raamatupidamis-, riigiraamatupidamiskohustuslane või välismaa juriidiline isik, peab kauba võõrandamise või teenuse osutamise kohta esitatud arve sisaldama lisaks kolmele eelnimetatud rekvisiidile ka arve numbrit ja tehingupooli identifitseerida võimaldavaid andmed.

Lisaks vabaneb mikroettevõtja muudatuste jõustumise järel kohustusest koostada raamatupidamise sise-eeskiri. Mikroettevõte on juhatuse liikmele kuuluv osaühing, mille varad on väiksemad kui 175 000 eurot ja müügitulu väiksem kui 50 000 eurot ning kohustused ei ületa omakapitali. Õiguskindluse suurendamiseks lisatakse eelnõu järgi seadusse senisest selgem kinnitus, et füüsilisest isikust ettevõtjad ei ole kohustatud majandusaasta aruannet koostama.

E-arvete teemalehekülg Rahandusministeeriumi kodulehel www.fin.ee/e-arved.

Väljavõte raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõust (259 SE)

§ 7. Raamatupidamise algdokument

(1) Raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust.

(2) Kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid:

1) toimumisaeg;

2) majandusliku sisu kirjeldus;

3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa.

(3) Kui raamatupidamiskohustuslase tehingupooleks on raamatupidamiskohustuslane, riigiraamatupidamiskohustuslane või välismaa juriidiline isik, peab kauba võõrandamise või teenuse osutamise kohta esitatud arve sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatule ka arve numbrit või muud identifitseerimistunnust ja tehingupooli identifitseerida võimaldavaid andmeid.

(4) Majandustehingu kirjendamisel raamatupidamisregistrites tuleb alg- või koonddokumendile lisada viide kirjendile.

(5) Algdokument peab olema masintöödeldav. Algdokument võib olla muus püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui see tuleneb õigusaktist või kui tehingupoolel ei ole masintöödeldava algdokumendi käitlemise võimalust ja selle võimaluse loomine nõuab temalt ebaproportsionaalselt suuri kulutusi või pingutusi.

(6) Masintöödeldavus käesoleva seaduse tähenduses on andmevoo tunnus, mis tekib, kui andmevoo loomisel on kasutatud ühtlustatud andmekirjeldust, nii et selleks loodud infotehnoloogilised rakendused suudavad üheselt tuvastada andmevoo sisemise struktuuri ja üksikud faktiväited.

(7) Algdokumentide põhjal koostatud koonddokumendile kohaldatakse algdokumendile kehtestatud nõudeid.

(8) Kui raamatupidamisregistrit ei peeta masintöödeldavalt, on reguleerimiskande algdokumendiks raamatupidamisõiend.

(9) Algdokumenti on lubatud üle viia teise vormingusse või teisele teabekandjale, kui selle käigus ei muudeta majandustehingut puudutavaid algdokumendi andmeid ning tagatakse algdokumendi vastavus seaduses sätestatud nõuetele. Sellisel juhul võib raamatupidamiskohustuslane säilitada üksnes muudetud vorminguga või teabekandjal algdokumenti.

§ 71. Masintöödeldava algdokumendi vorming ja esitamise tingimused

(1) Masintöödeldava algdokumendi vorming ja esitamise tingimused lepitakse kokku tehingupartnerite vahel, kui seaduses või selle alusel antud määrusest ei tulene teisiti. Tehingupartneri puudumisel määrab masintöödeldava algdokumendi vormingu kindlaks raamatupidamiskohustuslane.

(2) Masintöödeldava algdokumendi käitlemisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus, riigi julgeolek ning ärisaladuse ja muu juurdepääsupiiranguga teabe kaitse.

(3) Masintöödeldava algdokumendi käitlemise teenuse pakkuja (edaspidi masintöödeldava algdokumendi käitleja), kellega raamatupidamiskohustuslane või riigiraamatupidamiskohustuslane on sõlminud nimetatud teenuse kasutamise lepingu, edastab sellekohase info äriregistrile või mittetulundusühingute ja sihtasutuse registrile või riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse riiklikule registrile, kes pärast raamatupidamiskohustuslaselt või riigiraamatupidamiskohustuslaselt vastava kinnituse pärimist ja saamist täiendab raamatupidamiskohustuslase või riigiraamatupidamiskohustuslase andmeid registris masintöödeldava algdokumendi käitleja tunnusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud registrisse kantud masintöödeldava algdokumendi käitleja on raamatupidamiskohustuslase ja riigiraamatupidamiskohustuslase peamiseks masintöödeldava algdokumendi vastuvõtu kanaliks.

(5) Masintöödeldava algdokumendi adressaadi identifitseerimiseks kasutatakse e-aadressi. E-aadress käesoleva seaduse tähenduses on tunnus, mis koosneb asukohariigi koodist ja raamatupidamiskohustuslase või riigiraamatupidamiskohustuslase registrikoodist, selle puudumise korral muust asjakohasest tunnusest.

(6) Raamatupidamiskohustuslase või riigiraamatupidamiskohustuslase poolt algdokumendi edastamisel kasutatava e-aadressi täpse vormingu võib määrusega kehtestada valdkonna eest vastutav minister.

(7) Kui kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel esitatakse arve riigiraamatupidamiskohustuslasele, kohaliku omavalitsuse üksusele, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või raamatupidamiskohustuslasele, kelle üle eelnimetatutel on otseselt või kaudselt valitsev mõju, peab see vastama kas käesoleva paragrahvi lõike 10 alusel kehtestatud määruse nõuetele või e-arveldamise Euroopa standardile, mille kohta on avaldatud viide Euroopa Liidu Teatajas.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3–7 nimetatud nõudeid ei pea kohaldama, kui:

1) masintöödeldav algdokument esitatakse julgeolekuasutusele;

2) masintöödeldav algdokument sisaldab riigisaladust või salastatud välisteavet;

3) masintöödeldava algdokumendi andmetele laieneb seaduse alusel kutse- või ametisaladuse hoidmise kohustus;

4) masintöödeldava algdokumendi vormingu ja esitamise kohta on seaduse või selle alusel antud määrusega ette nähtud käesolevas seaduses sätestatust erinev kord.

(9) Käesoleva paragrahvi lõike 8 punktides 1−3 nimetatud juhtudel lepitakse algdokumendi vorming ja esitamise tingimused kokku tehingupartnerite vahel.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikutele esitatavate masintöödeldavate algdokumentide vorming ja tehnilised nõuded sätestatakse masintöödeldava algdokumendi juhendis, mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(11) Masintöödeldava algdokumendi juhend peab põhinema parimal praktikal ning toetama inimsekkumiseta, kasutaja- ja keskkonnasõbralikku ning kulutõhusat algdokumendiringlust.“;

Lisa 2 raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde. Märkuste ja ettepanekute tabel. EIS toimik 15-1741

Vabariigi Presidendi Kantselei

Oleme seisukohal, et nii innovatsioon kui ettevõtlus on mõlemad olulised ja on võimalik toetada mõlemat eesmärki, seejuures üht teisele eelistamata. Kantselei ei pea õigeks, et avaliku sektori asutus on sunnitud oma koostööpartneriteks valima vaid neid ettevõtjaid, kes on valmis e-arveid esitama. Näiteks on osa kantselei lepingupartneritest mikroettevõtjad või füüsilisest isikust ettevõtjad, kellelt ostetakse teenust (nt autorilepingud uue teose loomiseks) või kaupu (nt presidendi kingitused). Riigiasutusena oleme loomulikult seda meelt, et peame olema võimelised e-arvete vastuvõtmiseks ja esitamiseks, kuid asjade ja teenuste ostmisel peame e-arve esitamise võimekusest olulisemaks muid, sisulisi kriteeriume. Teeme ettepaneku kohaldada eelnõu § 1 punkti 4 ehk raamatupidamise seaduse § 7 lõike 4 luba ka sel juhul, kui arve esitatakse avaliku sektori asutusele. Mõistame, et teatud aja jooksul on e-arve koostamine väikese arvu arvete korral tasuta, kuid neile, kes seni koostavad arveid vaid paberkandjal (seejuures isegi mitte kontoritarkvara kasutades), toob see siiski kaasa ressursikulu (internetiühendus ja arvuti, lisaks väljaõpe), ja ka see kulu ei ole mõistlik, kui esitatavaid e-arveid on vaid mõned aastas.

Ka on sellise absoluutse nõude esitamine mõistetamatu, kuna avaliku sektori asutused peavad ka edaspidi olema võimelised mittemasinloetavate raamatupidamise algdokumentide menetlemiseks (nt välisriikidest saabuvad arved, füüsiliste isikute esitatavad hüvitis- ja kulunõuded).

Rahandusministeeriumi vastus

Pärast Vabariigi Valituse 29. jaanuari 2015 otsust era- ja avaliku sektori vahelise kohustusliku e-arvetega arveldamise kohta oleme suhelnud Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooniga (EVEA), samuti väga paljude avaliku sektori asutustega, sh kõik kohalikud omavalitsused, ning arutanud küsimust, kas on vajadust teha erandeid e-arvete saatmise kohutuses mingitele ettevõtetele, nt mikro- ja väikeettevõtted, FIE-d jne, või piisab, kui neile on tagatud müügiarvete tasuta e-arvena koostamise ja avalikule sektorile saatmise võimalus. Saadud hinnangute põhjal võib öelda, et ühtset kriteeriumit leida, mille alusel erandit teha (näiteks tähtaega nihutades), on väga keeruline.

Peaaegu kõik ettevõtjad suurusest olenemata, samuti FIE-d kasutavad internetti, omades ka arvutit. Teisalt võimaldab riik kasutada e-arvete tasuta koostamiseks ja edastamiseks Registrite ja Infosüsteemide Keskuse pakutavat internetipõhist tarkvara „e-arveldaja“. Seega tehnilised ja majanduslikud eeldused on mikroettevõtetel e-arvete saatmiseks olemas.

Küll aga leiti, et mikro- ja väikeettevõtetel on puudus piisavast informatsioonist. Seepärast on riigil vaja tegeleda laialdasema ja parema teabe jagamisega vaadeldavale sihtgrupile. Sellele ongi suunatud Rahandusministeeriumi kommunikatsioonitegevuste teravik käesoleval aastal. Ühe moodusena näeme, et avaliku sektori asutused aitavad ka ise oma tarnijaid otseste praktiliste nõuannetega. Selleks on Rahandusministeeriumis koostamisel vastavad juhised, mida võivad kasutada kõik avalikule sektorile arveid edastavad ettevõtted sõltumata suurusest, kui arveid vastu võtvad asutused oma tarnijate aitamiseks.

Usume, et Vabariigi Presidendi Kantseleile teenust ja kaupu pakkuvad ettevõtted suudame koos e-arvete kasutamisele üle viia.



[1] Need, kes igapäevaselt erinevate „e-asjadega“ kokku puutuvad, kasutavad oma kogemuste edasiandmiseks tihti „e“-tsensuursusi. Vähemalt minu tutvusringkonnas.

[2] Kauba soetaja või teenuse saaja võib väljastada arve maksukohustuslase või välisriigi maksukohustuslase poolt talle võõrandatud kauba või osutatud teenuse kohta, kui poolte vahel on enne käibe toimumist sõlmitud kirjalik kokkulepe selles, et kauba soetaja või teenuse saaja väljastab arve ning maksukohustuslane või välisriigi maksukohustuslane aktsepteerib seda. Kokkulepe peab sisaldama arvete maksukohustuslasepoolse või välisriigi maksukohustuslase poolse aktsepteerimise korda.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2017 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo