Maksumaksja portaal - Jõmmile kilovatiga vastu lõugu. Martin Huberg - 2016 > august (nr 8) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2016 > august (nr 8) > Jõmmile kilovatiga vastu lõugu. Martin Huberg
Jõmmile kilovatiga vastu lõugu. Martin Huberg


Teatavasti on sõiduautode maksuküsimus olnud läbi aegade kõige põrutavam maksuküsimus ning sellele on seni konkurentsi suutnud pakkuda vaid WC-tarvete ja Saku Lätte vee maksustamise küsimus. Ministeerium teab, mis on oluline ja sellega jätkatakse nii, et tolmab. Varsti on terve tee kilovatte täis…

Jõmm-jõmm-jõmm [häälda: prõnnnännänn]

Kui Rahandusministeerium alguses sõiduautode kilovatipõhise erisoodustusmaksu jutuga välja tuli, siis me mõtlesime EML-is, et nii rumala jutu pärast minnakse ruttu nurka häbenema ja hakatakse moka otsast vabandust paluma. Nüüd, kus aga tõsimeeli püütakse selgeks teha, et palga suurust (erisoodustus on ju loonuspalk) peab kõigest hoolimata kilovattides mõõtma ning ka tööandjad ja kaupmehed sellele takka kiidavad, olen ma lihtsalt nõutu. Mingi mõistus võiks siiski kodus olla, kuid ei.

Ja sellepärast tunduski, et selle taga ei saa olla vähem ega rohkem kui kellegi kinnisideede realiseerimine. Aga vaatame esmalt pisut ministeeriumi analüüsi, milles õigustatakse kilovatimaksu.

Ministeerium analüüsib

Rahandusministeeriumi blogis avaldas Risto Kaarna artikli, milles selgitab ministeeriumi tehtud „mahukat analüütilist eeltööd“. See artikkel on avaldatud ka MaksuMaksjas (vt lk 12–17). Kaarna leiab, et Praegune erisoodustuse süsteem on problemaatiline kahel põhjusel. Esiteks ei arvesta kilomeetripõhine lähenemine töötaja saadava hüve tegeliku väärtusega. Nii kalli kui ka odava auto puhul makstakse maksu absoluutsummas sama palju. /---/ Teiseks on kehtiv kilomeetrite arvestuse praktika halduslikult problemaatiline. Sõidupäevikute süsteem on levinud avaliku arvamuse kohaselt halduslikult koormav ning ei pruugi ka maksuvaidlustes anda adekvaatset infot.

Katsuge neid põhjendusi meeles pidada — hind ei ole adekvaatne ning halduskulu on suur, kuid tulemus ebaadekvaatne.

Selleks et näidata, kuivõrd suured käärid on sissetuleku ja auto pluss sissetuleku vahel, analüüsiti Eesti rahva iha ja viha — maasturit maasturimehega.

Toyota Land Cruiseri lugu

Vahest mõned mäletavad, kuid teistele tuletagem meelde, milliste õilsate eesmärkidega sisenes praegune rahandusminister Sven Sester tipp-poliitikasse. Selleks võtsin abiks 2004. aastast pärineva seltskonnaajakirja Kroonika väljaande. Kuna jutt on oluline, siis vabandan juba ette pikkade tsitaatide pärast.

Sven on kogukas lühikese soenguga mees. Elab Kadriorus, rendib suveks suvila või maja ning sõidab musta kurvasilmse Mercedesega. Sveni tuttavad meenutavad, et Sven oli aastaid tagasi ikka paras seelikukütt. Veel mõne aja eest nähti mehe kaelas pitsitavat plaatinaketti ja jalas mitme tuhande krooniseid Hugo Bossi kingi. Sveni poolt koostatud jõmmide välimäärajat lugedes võiks teda ennast nende pesuehtsaks esindajaks pidada.[1]

Eks minugi jalg on gaasipedaali kõvemini vajutanud. Aga võtame mu jõmmide välimääraja ette. Rullnokk, kes arvab, et on ainuke elanik linnas, veepiirile trügiv maasturimees, tsikliga löristav harley-karu, jetiga üle peade põristaja ja melomaniakk, kes stereost viimase detsibelli välja pigistab, pole ma kunagi olnud. Siin on kirjas ka koerakakatajad ja rakettmees.[2]

Kui ma ministeeriumi ametniku blogi kirjutist lugesin, siis meenus mulle üks võimalikest põhjustest, miks kilovatimaks nii suurt toetust leiab. Tundub, et see on lihtsalt varasema võitluse jätk. Loomulikult oli jõmlus laiem teema, kuid pea siis teisedki valdkonnad käsitlemist leiavad.

Ja nüüd saamegi ministeeriumi blogist lugeda sellest, kuidas ametnik analüüsis erinevate andmekogude alusel sissetulekuid ja Land Cruisereid: See näitab ühe kalli ettevõtete arvel oleva automudeli (Toyota Land Cruiser hinnaga ca 50 000 eurot) omanike poolt Eesti Maksu- ja Tolliametile deklareeritud brutopalga jaotust /---/. Kahe kolmandiku autoomanike brutopalk on alla 1200 euro kuus (2013. aasta andmed). Netopalk sellisel juhul on mitte rohkem, kui 940 eurot. 50 000 eurot maksva auto liisingu kuumakse 5-aastase liisingu korral on ligi 600 eurot ning auto omamise ning kasutamisega seonduvad keskmised kulud (kindlustus, kütus, hooldus, remont) lisavad kogukuludele veel umbes sama palju otsa.

Loomulikult võib ju võtta ka mõne muu auto, kuid oluline on analüüsida „õiget“ autot ja näidata just selle võrdluses asjaolusid, sest kes meist ei oleks vihastanud selle peale, kui mingi maasturimees sõidab üle äärekivide otse treppi või tõepoolest, puutumata loodust rüvetab. See õigustab kõike palju rohkem kui mõne muu auto analüüs.

Kas Land Cruiser on paha valik?

Muide, arvestades selle auto hinda, on see üks kõige paremini turuväärtust hoidvaid autosid üldse. Ma ei võrdle sellega muidugi superautosid, mis koguvad hinda, vaid tavapärasemaid valikuid. Näiteks auto24.ee andmetel maksavad 2006. aaasta „länkarid“ sõltuvalt läbisõidust ja varustustasemest 9400 eurost kuni 18 500 euroni (kõik müügis olevad autod on 122-kilovatised). Odavaima läbisõit on üle 300 000 kilomeetri. Tavaline auto ei ole ju olemuslikult kuigi hea investeering, see kaotab juba poest väljudes väärtust, kuid „länkar“ on pigem hea valik.

Seejuures, kui me tahame nii väga pingutada ja kilovatist leiutada midagi, mis hirmsasti turuhinda näitab, siis suurem osa neid, mis hetkel kasutuses on, on 122-kilovatised, ja uuemad on 140-kilovatised diislid. Tõsi, on ka erandeid, nagu ikka.

Ja brutopalga võrdlus autodega? Oh jah, muidugi annab kõike võrrelda, iseasi, mida me sellest järeldame ja selle järeldusega peale peaksime hakkama. On ka seda uuritud, kas ja miks võileib kipub kukkuma põrandale just võiga poolele[3], kuid mis meile sellisest amüsantsest teadmisest kasu on? Kas selle tõttu peaks näiteks leiva või määrdeaine hinda tõstma?

Ettevõtjatega kipub olema tihti ka nii, et ettevõtlik inimene punnitab niigi ninast vere välja ega näe erilist mõtet haiget kassat sotsiaalmaksuga nuumata. Seetõttu on osanikel ka sageli võimalik palgatulu asemel dividendituluga silma paista. See teema ei ole ilmaasjata maksuameti pideva teravdatud tähelepanu all.

Sotsiaalkindlustussüsteem on lihtsalt väga ebaratsionaalne ja ebamõistlikult koormav, ning kui inimene, kellel on valida erinevate tulu saamise viiside vahel, saab näiteks paar korda haigest kassast kõrvetada, siis kaob tal pikaks ajaks isu sotsiaalmaksu ülemäära palju maksta. Seadused ju mingit minimaalset sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu piiri ette ei näe, mida dividendisaaja peaks palgana saama. Mäletate veel seda aega, kus perearstide sissetulekute ainsaks mõistlikuks suurendamise alternatiiviks oligi osaühingute kaudu tegutseda ja dividende võtta? Vean kihla, et mõnel neist oli ka „länkar“. Minu perearst sõitis näiteks aastaid tagasi minu koju visiidile Mercedesega (C-klass). Ja hästi tegi, ka see hoiab hinda kenasti.

Kilovatt kontole?

Ja ikkagi, kui me maasturi teema unustame ja naaseme selle juurde, mida me maksustama peaksime, siis põrkume kahe probleemi otsa, millest mitte kuidagi aru ei taheta saada. Just nimelt ei taheta, sest olemuslikult ei ole need just tuumateaduse valdkonda kuuluvad asjad.

Esiteks on erisoodustus ju palk või selle lisa, mida antakse mitterahalises vormis. Isegi kui me tahame olla nii nooblid, et järgime Prantsuse revolutsiooni loosungit saavutada vabadus ja võrdsus maksustamise osas, siis ebavõrdsus, mis kilovatimaksuga kaasneb, on ilmselgelt nende põhimõtetega vastuolus.

Öelda, et minu palk on selle võrra suurem, et ma sõidan näiteks 200-kilovatise autoga, on enamasti meelevaldne. Kui keegi tahab väita, et mingi Seat Leon on sama palju väärt nagu S-klassi Mercedes üksnes sellepärast, et neil on kilovatid võrreldavad, siis peaks see inimene mõneks ajaks aja maha võtma. Eriti, kui selline inimene juhtub töötama Rahandusministeeriumis.

Kui tegemist on praegu ebaõiglase olukorraga, siis uue ebaõigluse loomine seda paremuse poole ei muuda, tee või tina. Enne võib verd kusema hakata kui kollane värv kulda tähendab. See on soovmõtlemise tipp. Tahes tahtmata meenub natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels, kellele omistatakse mõttearendus suurest valest, mis muutub tõeks, kui seda piisavalt korrata. See tundub juba meie riigivalitsemise mantra olevat ja see ei tee meid sugugi rõõmsamaks.

On päevik — ei ole päevikut

Kuigi eesmärgiks on seatud sõidupäevikute kaotamine, et vähendada halduskulu ning kontrollimatut arvepidamist, tekib paratamatult probleem — kuidas siis tõendada, et erasõite ei tehta? Riigikohtu praktikast on võimalik tuua näite, kus sõidupäeviku pidamine ei olnud vajalik, kui erakasutuse puudumist sai ka muude tõenditega veenvalt tõendada, ning asjaolusid, mis erakasutuse suurele tõenäosusele viitaksid, ei esine.[4] Kui aga eeldada, et alati ei ole selliseid tõendeid käepärast võtta, siis peaks ju mingi süsteemi siiski välja mõtlema? Järsku GPS? Aga kas see siis ei olegi võrreldav sõidupäevikuga, sest see on mõistetav vaid siis, kui iga sõidu eesmärk kantakse programmi…

Tundub jälle selline tore mõttekäik, et välistame mingi asja, kuid midagi tarka ise ka välja mõelda ei osata. Seejuures — kas see halduskulu, mida sõidupäevikute pidamine endast kujutab, on tõesti ettevõtjatele sedavõrd suur, et hakata ühe erasõidu pärast näiteks 256 eurolt makse maksma? Või peetakse silmas maksuameti halduskulu, mis ju ei muutu, kui tuleks midagi muud kontrollida?

Kuulus traktaat paljastab idee sotsiaalseks kontrolliks ehk siis lihtlabane kitumine tuleb massidesse viia: Et tagada parem sotsiaalne kontroll autode maksustamise osas, võiksid 100% ettevõtluses kasutuses olevad sõiduautod, sh riigiettevõtete autod, olla märgistatud.[5]

EML ja EVEA korraldasid kleepsude ideede kogumiseks ka kampaania, mille tulemustega saavad huvilised tutvuda EML Facebooki kontol ja MaksuMaksja kaantel. Kuid kui ainus viis on üksteist kiivalt silmas pidada ja sõiduautode osas naabrivalvet pidada, siis on nii nende ideede autoritel kui ka riigil laiemalt midagi tõsist korrast ära. Väga rikkis riigiaparaat. Raskesti kontrollitava sõidupäeviku asemel peetakse kergesti kontrollitavat kitumisametit! No, kurat! Need inimesed ei tohiks riigiaparaadis töötada. Mingi elementaarne mõtlemisvõime võiks siiski olemas olla.

Ja kes siis kontrollib kleebiste olemasolu ja kas selle eest tehakse trahvi? Kas selle riigi idee teha kõigist seaduskuulekaist kodanikest kriminaalid hakkab veelgi enam süvenema? Kui kalambuuritseda, siis 25 aastat vabadust ja siis +5 puuris nagu „vanadel headel aegadel“? Ja need on noored inimesed, kes selliseid lolluseid välja mõtlevad — rahval oleks neist isegi siis rohkem kasu, kui nad lihtsalt bussipeatuses Bock`i libistaksid, kahju oleks väiksem.

See on juba olnud

Kui need geeniused kehtestaksid eraldi maksu, siis me saaksime maksuobjekti kujundada tõesti nii, nagu Riigikogu õiglaseks peab, kuid kui tegemist on erisoodustusega, siis me peame arvestama, et määrata tuleb selle adekvaatne suurus. Erisoodustusena maksustatakse tavaliselt hüve väärtus turuhinnas. Praegune sõidupäeviku pidamine ja kilomeetri hind on vajalikud selleks, et adekvaatselt hind määratleda. Kui see 256-eurone turuhind on ebaadekvaatne, siis peabki andma maksumaksjale võimaluse järgida kilomeetriarvestust, mis võib anda adekvaatsema tulemuse.

Ainult mingist ebaadekvaatsest mõõdupuust lähtumine ei oleks põhiseadusega kooskõlas, sest maksuobjekt ei ole mitte auto, vaid sisuliselt mitterahaline palk.

Sellist mõttekäiku tutvustas õiguskantsler, vastates 2. detsembril 2002 Riigikogu liikmete arupärimisele järgmiselt: Oluline on jälgida ka seda, kui paljudele maksumaksjatele annaks lihtsustusnorm üldkorraga võrreldes koormavama ja kui paljudele soodsama tulemuse. Kui tervikmäära rakendamine on enamikul juhtudel üldkorraga võrreldes soodsam, siis võib sätestada ainult tervikmääras maksustamise. Kui on oht, et tervikmäära rakendamine tooks paljudele maksumaksjatele kaasa üldkorraga võrreldes oluliselt suurema maksukohustuse, siis tuleb anda maksumaksjale võimalus kasutada alternatiivseid maksustamise viise. Sellisel juhul toimiks tervikmäär mingil määral mugavusmaksuna kui maksumaksja ei pea näiteks vajalikuks pidada sõidupäevikut, siis maksab ta mõnevõrra suurema maksusumma. Kuna lihtsustusnormi eesmärk on tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine maksuõiguses, siis ei tohi tervikmäärades maksustamine mingil juhul olla vastuolus taotletava eesmärgiga, kõnealusel juhul administreerimise lihtsusega.[6]

Selline tegeliku arvestuse eiramine võiks põhimõtteliselt olla põhiseadusega kooskõlas üksnes siis, kui kõrvalekaldad on minimaalsed, ja isegi siis on tõenäoline, et kaalutlusruum peaks siiski jääma, kui on ilmne, et isiku õiguste riive võib olla ebaproportsionaalne. Kuna kilovati ja konkreetse auto kasutusväärtuse suhe on küllaltki meelevaldne, et mitte öelda solvav, on kaheldav, kas selline kord kohtukulli ees kehtima jääks.

Paraku on ametnike arvamus selline, et kui me kõikidele inimestele teeme mingi keerulise ja koormava reegli, siis hakkavad kõik seda järgima. Näiteks, kui käskida inimestel relvad riigile loovutada, siis kõik teevadki seda. Tegelikkuses teeksid nii vaid head ja kuulekad, kuid pahad jätaksid reegli täitmata ja ühiskonna turvalisus sellest ei võidaks. Mõne reegli puhul muudetakse aga ka head ja kuulekad inimesed kurjategijateks.

Sama on autodega — mida debiilsemaks seda maksu lihvitakse, seda väiksem on võimalus, et inimesed seda maksu maksavad. Juba praegu on palju ametiautosid, mida ei kasutata eratarbeks, kuid milles riik julgeb sügavalt kahelda. Alustati ju sõiduautode maksustamist samuti 1000-kroonise erisoodustuse hinna duubeldamisega ning kasseeritigi poole rohkem raha, sest see neelati alla ja sõidupäevikut ei viitsinud paljud pidada. Seejärel duubeldati erisoodustuse hinda veelkord 4000 kroonile (praegune 256 eurot), kuid siis enam maksu ei laekunud sugugi kaks korda rohkem[7] ning nüüd on inimesed „pätid“ ja ametnikud paavstist usklikumad.

Kui nii väga tõesti tahetakse tegelikku väärtust määrata, siis normaalne inimene määrabki tegeliku väärtuse. Meetodeid on erinevaid, kuid kilovatt ei ole eraldiseisvalt adekvaatne näitaja. See vaid lihtsustab lolluse levikut.

Peatselt hakkab kleebis jälle au sisse kerkima, kuid ma kujutan ette, et inimesed kleebivad esimese asjana Lossi plats 1a parkivad autod üle ja need kleebised ei kanna kindlasti seda vaimsust, mida ministeeriumihärrad silmas pidasid.



Martin Huberg

EML juhatuse liige



[1] Sven Haljand. Jõmmikütt Sester. – Kroonika, 28.04.2004.

[2] Samas.

[3] Miks võileib võise küljega maandub? – Delfi, 10.10.2006.

[4] Riigikohtu halduskolleegiumi 03.03.2009 otsus asjas nr 3-3-1-93-08.

[5] Viide 1.

[6] Arupärimine autode erisoodustusmaksu tõstmisega seotud probleemide ja väidetava maksukoormuse tõstmise põhiseadusele vastavuse kohta. IX Riigikogu koosseisu stenogramm 02.12.2002. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[7] Vt Lasse Lehis. Väike ekskursioon ajalukku: sõiduauto erisoodustusmaksud läbi aegade. – MaksuMaksja, 2015, 3, lk 23-25.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2017 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo