Maksumaksja portaal - Maksuvõla sissenõudmine kolmandalt isikult. Martin Huberg - 2005 > Detsember (nr 12) - EML ajakiri MaksuMaksja
UUDISED LIIDU_INFO LIIKMEINFO TEENUSED KOOLITUS MAKSUINFO MAKSUKÜSIMUSED PARTNERID AJAKIRI POOD SISUJUHT
| Otsing | Sisevõrk |                                                                                                                                                                                                                                              



SmartSection is developed by The SmartFactory (http://www.smartfactory.ca), a division of INBOX Solutions (http://inboxinternational.com)
EML ajakiri MaksuMaksja > 2005 > Detsember (nr 12) > Maksuvõla sissenõudmine kolmandalt isikult. Martin Huberg
Maksuvõla sissenõudmine kolmandalt isikult. Martin Huberg

Maksukohustuslase jaoks on kindlasti üks ebameeldivamaid kontakte maksuhalduriga seotud maksuvõla sissenõudmisega. Kui maksuhaldur ei nõua aga maksuvõla tasumist mitte enam maksukohustuslaselt endalt, vaid kolmandalt isikult, siis vajab taolise nähtuse õigustatus kindlasti tavapärasest põhjalikumat selgitust.

 

Maksuvõla sissenõudmisest

 

Maksuvõla sissenõudmise võimalused maksumaksjalt olid olemas juba 6. jaanuaril 1994 jõustunud maksukorralduse seaduses[1] (vana MKS). Kui seaduse teksti lähemalt uurida, siis tolleaegse definitsiooni (vana MKS § 2 p 7) kohaselt oli maksuhalduril algselt võimalik maksumaksjalt sisse nõuda üksnes tema poolt tasumisele kuuluvaid maksusummasid ja nendelt arvestatud intresse, mitte aga kinnipeetava maksu võlga[2].

Kui näiteks tööandja maksis töötajale palka ja jättis tulumaksu kinni pidamata, siis ei oleks maksuhaldur saanud seda maksu kinnipidajalt sisse nõuda. Sellisel juhul oleks pidanud tasumata maksusumma sisse nõudma maksumaksjalt endalt. See viga parandati 1996. a 12. mail jõustunud muudatusega, mille tulemusel lisandus maksuvõla mõistesse ka maksu kinnipidaja poolt tähtajaks üle kandmata jäetud maksusumma ja sellelt arvestatud intress[3].

Nüüdsest võisid nt töötajad mõnevõrra kergemalt hingata, sest erinevalt varasemast – kus nemad oleks vastutanud kohustuse eest deklareerida tulu ja täita maksukohustus – tekkis neil kinnipidamata maksusumma osas tööandjaga nüüd solidaarvastutus, kuid reeglina pööranuks mõistlik maksuhaldur ju maksunõude tööandja vastu[4].

 

Kolmas isik

 

Kolmanda isiku vastustus maksumenetluses ilmus maksukorralduse seadusesse suhteliselt hilja. 2000. a 12. aprillil vastuvõetud seadusega[5] lisati vanasse maksukorralduse seadusesse § 231, mis kandis pealkirja „Maksuvõla sissenõudmine kolmandalt isikult“.

Uus regulatsioon võimaldas teatud tingimuste täitmisel pöörata maksumenetluse raames nõude kolmanda isiku vastu maksumaksja ja maksu kinnipidaja maksuvõla täitmiseks. Nii näiteks võis maksuvõla tasumist nõuda ettevõtte või selle osa üleandnud isikult sellise maksuvõla osas, mille eest ta vastutab solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt äriseadustikule[6].

Samuti sätestati alused maksunõuetele täisühingu osaniku, usaldusühingu täisosaniku, usaldusühingu usaldusosaniku ja ühistu liikme vastu (vana MKS § 231 lg 1 p-d 1–4). Kõik viidatud kolmanda isiku vastutuse alused on ka praegu kehtivas maksukorralduse seaduses[7] (edaspidi MKS) olemas (MKS §-d 38–39).

Ettevõtte üleandja vastutust on ka Riigikohus vaaginud ühes käibemaksuga maksustamist puudutavas kaasuses, kus äriühing tegi mitterahalise sissemakse teise äriühingu osakapitali[8]. Sissemakse esemeks oli ehitis. Sel ajal kehtinud käibemaksuseaduse[9] § 18 lg 5 nägi ette ehitise tarbeks soetatud kaupadelt makstud sisendkäibemaksu mahaarvamise ümberarvestamise ehitise võõrandamise korral. Kuna ehitise enda võõrandamine ei oleks olnud käibemaksu objektiks (ehitis ei olnud kaup seaduse mõistes), siis tulnuks käibemaks riigile osaliselt tagasi maksta.

Riigikohus leidis aga, et „Ehitise kasutamine ettevõtluses on viidatud regulatsiooni puhul oluline seepärast, et ettevõtluses on ehitis vahend uute kaupade ja teenuste tootmisel, kusjuures nende kaupade ja teenuste müümisel lisatakse hinnale käibemaks.“ Seega kui anda üle mahaarvamata käibemaksu sisaldav tootmisvahend, mille kasutamisel luuakse maksustatavaid kaupu või osutatakse maksustatavaid teenuseid, toimuks käibemaksu kumuleerumine.

Riigikohus leidis, et selle vältimiseks tuleb rakendada ettevõtte üleandmise sätteid ja käibemaksu ümberarvestust ei tehta. Selle asemel vastutavad üleandja ja omandaja maksuvõla eest solidaarselt[10].

Lisaks eelnevale toodi 2000. a 1. juunil jõustunud muudatustega vanasse maksukorralduse seadusesse sisse ka lepingulise vastutuse institutsioon. Vana maksukorralduse seaduse § 342 lg-d 4–6 nägid ette võimaluse maksuvõla ajatamise korral kasutada garantiid ja käendust. Garandil, käendajal ja maksumaksjal tekkis sellisel juhul solidaarne vastutus. Uudne moment oli siinjuures ka see, et maksuhaldur võis haldusaktiga käendajalt ning garandilt maksumaksja maksuvõla tasumist nõuda (vana MKS § 23 lg 3).

Tolliõiguses kasutati garanti siiski juba varem. Vastav mõiste toodi ka vanasse maksukorralduse seadusesse sisse 1996. a 12. mail jõustunud muudatusega[11] (lisati § 2 p 15). Garandiks loeti kolmandat isikut, kes vastavalt tollieeskirjadele on võtnud endale kohustuse tasuda koos maksumaksjaga või iseseisvalt maksuvõlg summas, mille ulatuses esitati tagatis.

 

Uus maksukorralduse seadus

 

Uues maksukorralduse seaduses kaotati ära võimalus lepingulisel alusel tekkinud vastutust täita haldusmenetluses, kehtiv regulatsioon annab maksuhaldurile võimaluse hoopis hagi esitamiseks tsiviilkohtumenetluses (MKS § 42 lg 3). Maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskiri[12] põhjendab seda sellega, et „Lepinguga võla tasumiseks kohustunud isik on seda teinud vabatahtlikult ning maksuhalduril ei peaks tema suhtes kehtima seadusest tulenevat jõupositsiooni ega samu vahendeid kohustuste täitmisele sundimiseks nagu need eksisteerivad seaduse alusel tekkinud maksukohustusega isikute suhtes.

Uus maksukorralduse seadus sätestab lisaks eeltoodud alustele veel mõned:

1)     mitteresidendi maksuesindaja vastutuse,

2)     seadusliku esindaja vastutuse,

3)     vara valitseja vastutuse ja

4)     vastutuse maksuõigusrikkumise tagajärjel tekkinud maksuvõla eest.

Kõikide nimetatud vastutuse aluste puhul on maksuhalduril võimalik maksumenetluse käigus maksuvõlg haldusaktiga sisse nõuda.

Erinevalt vanast maksukorralduse seadusest on uues seaduses eraldi reguleeritud haldusakti liik, millega toimub kolmandalt isikult maksuvõla sissenõudmine. Selleks on vastutusotsus (sellele esitatavate nõuete kohta vt MKS § 96).

Hiljutises lahendis vaagis Riigikohus vastutusotsuse tegemise võimalust osaühingu juhatuse liikmetele kehtiva maksukorralduse seaduse alusel olukorras, kus maksuvõlg oli tekkinud vana maksukorralduse seaduse kehtivuse ajal. Riigikohus leidis, et kuna vana maksukorralduse seadus ei sätestanud alust nõuda haldusaktiga osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist, siis ei saa seda ka uue seaduse sätteid rakendades teha[13].

 

Vastutusotsusele esitatavad nõuded

 

Kolmandalt isikult maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur vastutusotsuse (MKS § 96). Kuna vastutusotsus on isiku õigusi piirav haldusakt, siis kehtivad sellele üldised vorminõuded (vt MKS § 46), st tegemist on kirjaliku haldusaktiga, kus on ära toodud nii faktilised kui ka õiguslikud alused, sh metoodika jne.

Vastutusotsuse võib maksukorralduse seaduse §-des 38–40 nimetatud isikutele teha alles siis, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist (st varalistele nõuetele ja varalistele õigustele on pööratud sissenõue), kuid selle tulemusel ei ole siiski kolme kuu jooksul õnnestunud võlga sisse nõuda või on maksumaksjale või maksu kinnipidajale välja kuulutatud pankrot.

Motiveerimisega seoses viitas Riigikohus[14], et „vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi.

Juhatuse liikme süü on individuaalne, st et iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi. On võimalik, et mõni juhatuse liige erinevalt teistest pole süüdi või et juhatuse liikmete süü vorm on erinev. Eriti suur koormus on raske hooletuse tuvastamisel ja motiveerimisel, sest kerge hooletus ei too kaasa juhatuse liikme vastutust.

Näiteks võib olla kokku lepitud, et juhatuse erinevad liikmed juhivad erinevaid tegevusalasid või struktuuriüksuseid või täidavad erinevaid juhtimisfunktsioone (turundus, suhted tarnijatega, finantsjuhtimine). Seda kõike peab maksu määramisel silmas pidama. Riigikohus rõhutas, et „Ekslik on maksuhalduri seisukoht, et sisuliselt motiveerimata vastutusotsuse puhul peaksid juhatuse liikmed tõendama, et nad ei ole süüdi.

 

Kahjunõude esitamine tsiviilmenetluses

 

Kuigi Riigikohtu eelpool viidatud seisukoha kohaselt ei saanud maksumenetluses kolmandale isikule nõuet esitada, kui nõude tekkimise ajal kehtinud maksukorralduse seadus vastavat alust ei sätestanud, on maksuhalduril võimalik esitada nõue teatud juhtudel tsiviilkohtumenetluses.

Nii näiteks oleks Riigikohtu otsuses käsitletud kaasuse puhul kehtiva õiguse kohaselt võimalik esitada nõue äriseadustiku (edaspidi ÄS)[15] sätete alusel. Äriseadustiku § 187 lg 1 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel (ÄS § 187 lg 2).

Viidatud vastutuse puhul on aga oluline tähele panna, et see on suunatud mitte võlausaldaja kahju hüvitamisele, vaid kahju hüvitamine toimub osaühingule. Seega on sel teel tinglikult öeldes võimalik tagada äriühingule rahaliste vahendite olemasolu maksunõude täitmiseks. Võlgade reaalne tasumine toimub juba vastavalt täitemenetluse või pankrotimenetluse eeskirjadele.

Lisaks toimub tsiviilkohtumenetluse teel, nagu juba märgitud, lepingulise vastutuse korral maksunõude täitmine (MKS § 42 lg 3).

 

Kahjunõude esitamine kriminaalmenetluses

 

Maksukorralduse seadus sätestab vastutuse alused ka nendeks juhtudeks, kui on toime pandud maksuõigusrikkumine, mille tagajärjel on tekkinud maksuvõlg (MKS § 41). Isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

Oluline on eristada seda, et võrreldes teiste juhtumitega, mil toimub kolmanda isiku vastutuse rakendamine, ei ole maksukorralduse seaduse §-s 41 sätestatud nõue aktsessoorne[16]. St kui maksukorralduse seaduse §-de 38–40 ja 42 alusel on maksuhalduril võimalik kolmanda isiku vastu esitada nõue üksnes seni, kuni sama nõudega saab maksukorralduse seaduse alusel pöörduda maksukohustuslase enda vastu (nt kui nõue aegub MKSis sätestatud alustel).

Maksukorralduse seaduse § 41 lg 3 aga laiendab vastustust: nimetatud vastutus ei lõppe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamise teel.

Kuigi tsiviilhagi esitamise korral ei rakendu maksukorralduse seaduses sätestatud aegumistähtajad, ei maksa loota, et nõue üldse ei aegu. Sellisel juhul kohaldatakse lihtsalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse[17] § 149 („Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg“), mille kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka aegumise peatumise alused tulenevad samast seadusest.

Varasemas seaduses käsitletav alus puudus. Kahju sissenõudmine kolmandalt isikult leidis siiski rakendust kohtupraktika kaudu. Riigikohus märgib, et „KrMK § 41 lg 1 kohaselt on kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu tsiviilhagi. Maksuvõla kui haldusõigussuhte käsitlemine tsiviilhagina tuleneb sellest, et maksuvõlg on tekkinud K. Viilu poolt toimepandud kuriteoga.[18]

Uue seaduse n-ö eelis seisneb selles, et maksuhaldur saab vastutusotsuse kolmandale isikule teha pärast vastava isiku süüdimõistmist kriminaalmenetluse tulemusel. See võimaldab kriminaalmenetluses mitte kulutada aega maksuvõla suuruse väljaselgitamisele, sest võib juhtuda, et osa maksuvõlast on juba maksukohustuslase enda poolt tasutud, tasaarvestatud jne. Maksuhaldur selgitab võla suuruse välja ja nõuab võla sisse haldusaktiga ning võimalikud vaidlused maksuvõla suuruse üle toimuvad sel juhul halduskohtus.

Samas on jätkuvalt võimalik esitada kahjunõue tsiviilhagina kriminaalprotsessis, millele järgneb maksuvõla väljamõistmine kriminaalkohtu otsusega. Sel juhul ei ole vaja võla sissenõudmiseks anda täiendavat haldusakti.

 

Kas MKS § 40 laieneb juhatuse liikmele?

 

Eelpoolviidatud kohtuasjas seadis kaebaja kahtluse alla ka selle, kas maksukorralduse seaduse § 40 lg 1 on juhatuse liikme suhtes üldse rakendatav. Kaebaja sai tuge maksukorralduse seaduse eelnõu menetluse käigus Riigikogus kirjapandud selgitustest.

Riigikogu rahanduskomisjoni 2002. a 15. jaanuari istungi protokolli nr 1 päevakorrapunkti 2 alapunktist 12 nähtub, et rahanduskomisjon tegi ettepaneku jätta maksukorralduse seaduse §-st 42 välja teine lõige järgmises sõnastuses[19]:

„(2) Juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liige, kes on tekitanud riigile või kohaliku omavalitsuse üksusele süüliselt kahju oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, vastutab juriidilise isiku maksuvõla eest solidaarselt juriidilise isikuga vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 46 lõikes 2, äriseadustiku §-des 187 ja 315 ning teistes juriidilise isiku tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatud alustel.“

Ettepaneku selgituses märgitakse järgmist: Rakendamine on probleemne, kuna peale maksuhalduri on teisigi võlausaldajaid, pealegi on oodata viidatava tsiviilõigusliku regulatsiooni muutumist. Lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste seaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse eelnõu (894 SE) muudavad oluliselt vastutust sätestavat regulatsiooni. Nähakse ette äriseadustiku muudatused, mille kohaselt võlausaldaja saab kahju tekitanud isikutelt nõuda kahju hüvitamist ä r i ü h i n g u l e, mitte endale.“

Olgugi, et viidatud säte paiknes §-s 42, mis sätestas vastutuse maksuõigusrikkumisega tekitatud kahju eest ja § 40 lg 1 kehtis vastuvõtmise ajal algse tekstiga suhteliselt sarnases sõnastuses, on antud protokollist tuletatav seadusandja tahe allutada osadel juhtudel maksunõude täitmine kolmanda isiku poolt teistsugusele menetluskorrale.

Samuti on heidetud ette, et maksukorralduse seaduse § 40 on vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Eriti ilmneb ebavõrdsus pankrotimenetluses. Maksukorralduse seaduse §-s 40 sätestatud vastutuse juhtu on praktikas maksuhaldur üritanud rakendada juhtumil, kus äriühingu suhtes on algatatud pankrotimenetlus[20].

Pankrotimenetluses[21] on võlausaldajatel võimalus oma nõudeid kaitsta mõnevõrra teises korras – pankrotihaldurile esitatakse nõudeavaldused, seejärel viiakse läbi nõuete kaitsmise koosolek. Nõuetele võivad pankrotihaldur ja võlausaldajad vastu vaielda, mittetunnustamise korral on õigus nõue vaidlustada kohtus[22].

Kui teised võlausaldajad saavad nõuda oma nõuete tasumist pankrotivara arvelt, kuid maksuhaldur saab maksukorralduse seaduse § 40 alusel pöörata oma nõude juriidilise isiku seadusliku esindaja vastu ka pankrotimenetluse ajal, siis toimuks võlausaldajate ebavõrdne kohtlemine pankrotimenetluse raames, sest maksuhalduri nõue oleks eelistatud teiste võlausaldajate nõuetele (põhiseaduse § 12 rikkumine).

Riigikohus leidis siiski, et maksukorralduse seaduse § 40 kehtib ka juhatuse liikme suhtes. Küll aga rõhutas kohus seda, et aktsessoorse vastutuse põhimõttest tulenevalt saab maksuvõla põhjustamises süüdiolev juhatuse liige vastutada maksuvõla eest ainult nii suures ulatuses, kui suures ulatuses vastutab võla eest maksukohustuslane ise.

Kui äriühingu maksuvõlg mingil põhjusel väheneb või kaob üldse ära, siis mõjutab see ka juhatuse liikme vastutust. Näiteks kui maksuvõlg kustutatakse või aegub, lõpeb ühes sellega ka juhatuse liikme vastutus. Käesoleva kaasuse puhul toimus kompromiss.

Kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissi puhul on lootust, et võlgniku majandus- ja kutsetegevuse jätkamisel suudab ta kohustused täita ning edasi tegutseda. Kompromissi kinnitamisel kohtu poolt lõpeb ka pankrotimenetlus[23].

Kompromissi kinnitamine kujutab endast ühte juhtumit, kus maksuvõlg väheneb muust seadusest tuleneval alusel. Seega kaotab maksuhaldur kompromissi tulemusena vähenenud maksuvõla sissenõudmise õiguse sõltumata sellest, kas maksuhaldur ise hääletas kompromissi poolt või vastu[24]. Sellest tulenevalt vähenes ka juhatuse liikme vastutus vaid maksuvõla sellele osale, mis jäi kompromissi tulemusena kehtima.

 

Martin Huberg

EMLi vanemjurist

 



[1] RT I 1994, 1, 5; 2002, 26, 150

[2] Vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 1995. a 6. oktoobri määrust nr III-3/1-18/95 (RT III 1995, 14, 175).

[3] Maksukorralduse seaduse muutmise seadus, RT I 1996, 29, 577.

[4] Sama põhimõte kehtib ka praegu – kui tulumaksu ei ole palgast kinni peetud, siis vastutavad töötaja ja tööandja maksusumma tasumise osas solidaarselt; kui aga maks on kinni peetud, kuid maksuhaldurile üle kandmata, siis vastutab vaid tööandja ja töötaja peab tõendama vaid maksu palgast kinnipidamist, tema maksukohustus loetakse kinnipidamisega täidetuks. Vt Lehis, Lasse. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. OÜ Casus: Tartu 2000. Lk 707.

[5] Maksukorralduse seaduse muutmise ja täiendamise seadus. Jõustus 1. juunil 2000. RT I 2000, 35, 216

[6] Muuhulgas viidi maksukorralduse seaduses kasutatav „ettevõtte“ mõiste kooskõlla äriseadustikus kasutatavaga. Vt selle kohta: Raudjärv, Ivo. Ettevõtte üleminek pole sama, mis osade või aktsiate müük. MaksuMaksja nr 5, 2001, lk 24–28.

[7] RT I 2002, 26, 150; 2005, 57, 451

[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 2002. a 28. mai otsus nr 3-3-1-21-02 (RT III 2002, 16, 187).

[9] RT I 1993, 60, 847; 2001, 64, 368

[10] Vt selle kaasuse kohta ka Laasberg, Erle. Kinnisvara maksustamine käibemaksuga. MaksuMaksja, 2005, nr 11, lk 28–34.

[11] Maksukorralduse seaduse muutmise seadus. RT I 1996, 29, 577.

[12] Vt rahandusministeeriumi veebilehel: http://www.fin.ee/doc.php?9994

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 2005. a 31. oktoobri otsus nr 3-3-1-41-05 (RT III 2005, 38, 374).

[14] Vt viidet 13.

[15] RT I 1995, 26–28, 355; 2005, 61, 478

[16] Aktsessoorne õigus – kõrvalõigus, mis eeldab peaõiguse olemasolu; peaõiguse muutumisel või lõppemisel muutub või lõpeb ka kõrvalõigus. Maurer, Küllike. Õigusleksikon. Interlex: Tallinn 2000. Lk 17. – toim märkus

[17] RT I 2002, 35, 216; 2003, 78, 523

[18] Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1999. a 20. aprilli otsus nr 3-1-1-41-99 (RT III 1999, 16, 159).

[20] Vt nt Vedler, Sulev. Valusad laksud. Eesti Ekspress. 11.05.2005. Veebis: http://www.ekspress.ee/viewdoc/5140B7CB1BDA0B09C2256FFD00537E71.

[21] Pankrotimenetlust reguleerib pankrotiseadus. RT I 2003, 17, 95

[22] Varem kehtinud pankrotiseaduse (RT 1992, 31, 403; RT I 2003, 17, 95) alusel maksunõuete vaidlustamise osas on Riigikohus lahendanud kohtualluvuse küsimuse maksunõuete osas. Kui muude nõuete vaidlustamine toimub reeglina üldkohtus hagimenetluses, siis maksunõuded vaidlustatakse halduskohtus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2002. a 16. detsembri otsust nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22).

[23] Pankrotiseaduse §-d 178 lg 1 ja 184 lg 1.

[24] MKS § 114 lg 2 näeb ette, et riiklike maksude maksuhaldur võib kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks. Sel juhul vormistatakse maksuvõla kustutamise otsus, mis jõustub kompromissi kinnitamise päeval. See säte puudutab vaid juhtumit, kui maksuhaldur kavatseb hääletada kompromissi poolt. Kui maksuhaldur ise kompromissi ei toeta, kuid teiste võlausaldajate häälte enamusega siiski võetakse kompromiss vastu ja kohus kinnitab selle, peab maksuhaldur seda otsust austama ja täitma. Kui maksuhalduril on kahtlus, et kompromiss on saavutatud pettusega, siis peab ta oma vastuväited esitama pankrotiasja menetlevale kohtule ja vajadusel kompromissi kinnitamise määruse edasi kaebama.

  Print article Send article

| EML © 2006 - 2020 | info@maksumaksjad.ee | Ahtri 6a, 10151 TALLINN | Kontakt |    Laadi alla EML logo